KAS NEED LUUD PEAKS SAAMA ELAVAKS? by Gary Wilkerson
Jumal küsis Hesekielilt: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” (Hesekiel 37:3). Milline läbitungiv küsimus, mida Jumal küsib meilt ka täna: „Kas need surnud luud sinu olukorras peaks saama veel elavaks? Kas su mässav laps võib veel pöörduda? Kas su päästmata lähedased võivad veel leida tee Kristuse juurde?“ See on usuküsimus: „Usud sa, et see võib sündida?“ Ühtlasi on see ka tahte küsimus: „Kas sa tahad, et see juhtuks? Kas need kuivanud luud su elus valmistavad sulle kurvastust?“ Kui su vastus on „ei“, on see märk kuivusest – vaimse ärksuse puudumisest maailma surnud olukorra üle.
Kuid Hesekiel vastas nii: „Issand Jumal, seda tead sina!” (Hes.37:3). See vastus näitas üles usaldust: „Issand, ainuüksi Sina tead neid asju. Oled näidanud mulle nägemuse kohutavast surmast. Tahad Sa siis tõesti öelda, et need luud võiks veel saada elavaks? On see tõesti võimalik?“ See sama küsimus õhutas üles Hesekieli usu. See oli just see, mida Jumal lootis kuulda ta suust ja seda sama teeb Ta meiegagi, õhutades üles ka meie usku.
„Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele!“ (Hes.37:4). Kui meie usk saab kaasatud – kui oleme oodanud Jumalat ja Ta on üles õhutanud me usu – kutsub Ta meid tegutsema. Ta kutsub meid üles „prohvetlikult kuulutama“, mis tähendab „sihtima“ usus oma kuivanud luude olukorda. Peame kuulutama elu oma perekondadele, uskudes, et Jumal väestab me sõnu. Peame kuulutama elu oma tööpaikades, teades, et Tema hoiab meid oma peopesa peal, ükskõik kui suur pimedus seal ka ei valitseks. Kuid selleks, et seda kõike teha, peab Jumal hingama oma elu me sisse: „Ja ma…annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.“ (Hes.37:6). Just täpselt seda Jumal Hesekieliga tegigi. Prohvet tunnistab: „Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi.“ (Hes.37:7). Võid sa öelda seda sama ka oma elu kohta Jumalaga? „Kuulutasin õnnistusi ja rahu inimeste eludesse. Samas ütlesin ka raskeid asju. Ütlesin just seda, mida Jumal andis mulle öelda ja teadsin keset seda kõike, et Ta on koos minuga.“ Vot selles peitub evangeeliumi kuulutuse vägi.
Mis juhtus, kui Hesekiel kuulutas usus? „Siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises.“ (Hes.37:7). See sõna „hääl“ kajab läbi ka Apostlite tegude 2 ptk’st, kui Püha Vaim hingas Nelipüha päeval uue elu apostlitesse. Hesekiel koges midagi sarnast, kui korraga kõik need kuivanud luud seal oru põhjas said taastatud ja eluga täidetud. Nad tulid kokku, moodustades elavad ihud: „Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” (Hes.37:6).
Kuid Hesekiel vastas nii: „Issand Jumal, seda tead sina!” (Hes.37:3). See vastus näitas üles usaldust: „Issand, ainuüksi Sina tead neid asju. Oled näidanud mulle nägemuse kohutavast surmast. Tahad Sa siis tõesti öelda, et need luud võiks veel saada elavaks? On see tõesti võimalik?“ See sama küsimus õhutas üles Hesekieli usu. See oli just see, mida Jumal lootis kuulda ta suust ja seda sama teeb Ta meiegagi, õhutades üles ka meie usku.
„Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele!“ (Hes.37:4). Kui meie usk saab kaasatud – kui oleme oodanud Jumalat ja Ta on üles õhutanud me usu – kutsub Ta meid tegutsema. Ta kutsub meid üles „prohvetlikult kuulutama“, mis tähendab „sihtima“ usus oma kuivanud luude olukorda. Peame kuulutama elu oma perekondadele, uskudes, et Jumal väestab me sõnu. Peame kuulutama elu oma tööpaikades, teades, et Tema hoiab meid oma peopesa peal, ükskõik kui suur pimedus seal ka ei valitseks. Kuid selleks, et seda kõike teha, peab Jumal hingama oma elu me sisse: „Ja ma…annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.“ (Hes.37:6). Just täpselt seda Jumal Hesekieliga tegigi. Prohvet tunnistab: „Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi.“ (Hes.37:7). Võid sa öelda seda sama ka oma elu kohta Jumalaga? „Kuulutasin õnnistusi ja rahu inimeste eludesse. Samas ütlesin ka raskeid asju. Ütlesin just seda, mida Jumal andis mulle öelda ja teadsin keset seda kõike, et Ta on koos minuga.“ Vot selles peitub evangeeliumi kuulutuse vägi.
Mis juhtus, kui Hesekiel kuulutas usus? „Siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises.“ (Hes.37:7). See sõna „hääl“ kajab läbi ka Apostlite tegude 2 ptk’st, kui Püha Vaim hingas Nelipüha päeval uue elu apostlitesse. Hesekiel koges midagi sarnast, kui korraga kõik need kuivanud luud seal oru põhjas said taastatud ja eluga täidetud. Nad tulid kokku, moodustades elavad ihud: „Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.” (Hes.37:6).