MEELEPARANDUSE EVANGEELIUM
“Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks” (2 Korintlastele 7:10). Selle salmi lugemine paneb mind mõtlema mu enda teenistuse peale ja küsima: ”Ega ma ole lahjendanud evangeeliumi Jeesusest, mida kuulutan? Seda evangeeliumi meeleparandusest? Ega ma juhuslikult ole haaranud kääride järele ja lõiganud Piiblist välja Kristuse järgimise kõige kõrgema hinna? Ega ma ole alandanud Tema standardeid, rääkides inimestele, et piisab vaid usust ning päästetud saamisest?” Jääb ehk meil kõigil vajaka tõelisest patutunnetusest? Oleme me ehk liiga innukalt pakkunud päästet neile, kes tegelikult pole kunagi meelt parandanud ega tundnud kurvastust oma eksimuste pärast; kes on otsinud usku vaid selleks, et katta sellega oma himusid?
Me kuuleme pidevalt ülepingutatud raporteid rahvahulkadest, kes on tulnud Jeesuse juurde läbi erinevate teenistuste. Kristlased räägivad suurel hulgal inimestest, kes tänu nende kuulutusele on saanud päästetud nii vanglates, koolides kui muudes paikades. Nad ütlevad: „Kõik kohalolijad andsid oma elud Jeesusele. Kui oma jutluse lõpetasin, tulid kõik ette, et päästetud saada.“ Kuid sageli pole tegu millegi enama kui vaid sellega, et rahvas lihtsalt kordab jutlustaja järel päästepalvet. Nad lihtsalt paluvad midagi, mida neil paluda antakse, sageli isegi mõistmata oma palve sisu. Seejärel aga pöördub enamus neist oma paganlike tegude juurde! Taolised inimesed ei koge kunagi Püha Vaimu sügavat tööd. Ja see omakorda ei too kunagi kaasa meeleparandust ega kurvastust oma pattude pärast ega ka seda, et nad tõeliselt usuksid. Kahjuks oleme aga meie pakkunud neile midagi, mida Jeesus kunagi ei pakkunud – päästet ilma meeleparanduseta.
Usun, et kogudus on patutunnetusest kõrvaldanud isegi selle õige tunde. Mõelge korra – tänapäeval näeb enam vaevu pisaraid nende silmis, kes meelt parandavad. Loomulikult saan ma aru, et pisarad ei päästa kedagi, aga Jumal on loonud meid kõiki inimesteks, kes kogevad ka ehtsaid tundeid. Seetõttu ka, iga põrguahelatega seotud patune, kelle Püha Vaim vabastab, kogeb loomupärast ehedat kurvastust oma tegude üle, mis on kurvastanud Issandat.
Apostel Peetrus koges taolist jumalikku kurvastust, kui oli eitanud Jeesuse tundmist. Korraga valdas teda mälestus Jeesuse sõnadest: „Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.“ (Markuse 14:72)
Me kuuleme pidevalt ülepingutatud raporteid rahvahulkadest, kes on tulnud Jeesuse juurde läbi erinevate teenistuste. Kristlased räägivad suurel hulgal inimestest, kes tänu nende kuulutusele on saanud päästetud nii vanglates, koolides kui muudes paikades. Nad ütlevad: „Kõik kohalolijad andsid oma elud Jeesusele. Kui oma jutluse lõpetasin, tulid kõik ette, et päästetud saada.“ Kuid sageli pole tegu millegi enama kui vaid sellega, et rahvas lihtsalt kordab jutlustaja järel päästepalvet. Nad lihtsalt paluvad midagi, mida neil paluda antakse, sageli isegi mõistmata oma palve sisu. Seejärel aga pöördub enamus neist oma paganlike tegude juurde! Taolised inimesed ei koge kunagi Püha Vaimu sügavat tööd. Ja see omakorda ei too kunagi kaasa meeleparandust ega kurvastust oma pattude pärast ega ka seda, et nad tõeliselt usuksid. Kahjuks oleme aga meie pakkunud neile midagi, mida Jeesus kunagi ei pakkunud – päästet ilma meeleparanduseta.
Usun, et kogudus on patutunnetusest kõrvaldanud isegi selle õige tunde. Mõelge korra – tänapäeval näeb enam vaevu pisaraid nende silmis, kes meelt parandavad. Loomulikult saan ma aru, et pisarad ei päästa kedagi, aga Jumal on loonud meid kõiki inimesteks, kes kogevad ka ehtsaid tundeid. Seetõttu ka, iga põrguahelatega seotud patune, kelle Püha Vaim vabastab, kogeb loomupärast ehedat kurvastust oma tegude üle, mis on kurvastanud Issandat.
Apostel Peetrus koges taolist jumalikku kurvastust, kui oli eitanud Jeesuse tundmist. Korraga valdas teda mälestus Jeesuse sõnadest: „Ja Peetrusele tuli meelde lause, mis Jeesus oli talle öelnud: „Enne kui kukk kaks korda laulab, salgad sina mu kolm korda ära!” Ja ta puhkes nutma.“ (Markuse 14:72)