VAID USU KAUDU
Jeremija 31:34 peitub imeline tõotus, mis paneb aluse kogu Uuele Lepingule: „Sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.“ Paulus lisab sellele Uues Testamendis: „Ning teid, kes olite surnud üleastumistes…teid on Jumal koos Kristusega elavaks teinud, andestades meile kõik üleastumised.“ (Koloslastele 2:13). Jumal on tõotanud andestada meile – andestada meile kõik meie patud. Samas aga, see andestuse tõotus kehtib vaid teatud inimestele. See kehtib ainult neile, keda nende patud on haigeks teinud ja purustanud; kes on kogenud süütunde sügavaimaid sügavikke, kannatanud välja Püha Vaimu poolse hinge läbiuurimise, parandanud meelt ja pöördunud usus Kristuse poole! Ütles ju Jeesus isegi, et: „Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki.“ (Matteuse 7:21).
Kahjuks aga leidub suurel hulgal kristlasi, kellele ei valmista nende patt mingit muret; nende salajased patused harjumused ei häiri neid karvavõrdki. Nad on veennud iseennast selles, et Jumal on nii armuline ja nii täis armu, et Ta annab neile andeks isegi siis, kui nad põikpäiselt oma patustamist jätkavad. Kuid see pole nii! Nad on harjutanud end võltsrahuga, mis tõrjub eemale igasuguse Püha Vaimu poolt läkitatud patutunnetuse või enese läbikatsumise. Nad on otsinud andestust ilma, et nende süü oleks küpsenud jumalakartlikuks kurvastuseks.
Samas pole Jumala andestus muul moel kättesaadav kui vaid usu kaudu. Sellest pole võimalik mõistusega osa saada. Kristuse kingitus meile oma lunastava vere näol, on nii sügav, armuline ja müstiline, et see ületab igasuguse inimmõistuse. Seetõttu ka, kui kogeme hukkamõistu, hirmu ja süüd oma üleastumiste pärast, seisab Taevane Isa armastavalt me kõrval, olles valmis meile iga kell andestama. Kuid nii Kristuse veri, Isa armastus kui ka Issanda igatsus meile andestada, on õnnistused, mida võib teada ja kogeda vaid usu kaudu: „Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11).
Kahjuks aga leidub suurel hulgal kristlasi, kellele ei valmista nende patt mingit muret; nende salajased patused harjumused ei häiri neid karvavõrdki. Nad on veennud iseennast selles, et Jumal on nii armuline ja nii täis armu, et Ta annab neile andeks isegi siis, kui nad põikpäiselt oma patustamist jätkavad. Kuid see pole nii! Nad on harjutanud end võltsrahuga, mis tõrjub eemale igasuguse Püha Vaimu poolt läkitatud patutunnetuse või enese läbikatsumise. Nad on otsinud andestust ilma, et nende süü oleks küpsenud jumalakartlikuks kurvastuseks.
Samas pole Jumala andestus muul moel kättesaadav kui vaid usu kaudu. Sellest pole võimalik mõistusega osa saada. Kristuse kingitus meile oma lunastava vere näol, on nii sügav, armuline ja müstiline, et see ületab igasuguse inimmõistuse. Seetõttu ka, kui kogeme hukkamõistu, hirmu ja süüd oma üleastumiste pärast, seisab Taevane Isa armastavalt me kõrval, olles valmis meile iga kell andestama. Kuid nii Kristuse veri, Isa armastus kui ka Issanda igatsus meile andestada, on õnnistused, mida võib teada ja kogeda vaid usu kaudu: „Et aga Seaduse kaudu ei saa ükski õigeks Jumala ees, on ilmne, sest usust õige jääb elama.“ (Galaatlastele 3:11).