SÜGAV KÜND
„Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4).
Ma ei nõustu küll kõigi puritaanlastest autorite õpetustega, aga samas hindan kõrgelt nende rõhuasetust pühadusele. Need jumalakartlikud kuulutajad nimetasid oma jutlusi „sügavaks künniks“. Nad uskusid, et ei saa külvata tõelisi ususeemneid enne, kuni kuulajate südame pinnas pole sügavalt läbi küntud. Puritaanlased kandsid hoolt selle eest, et nende jutlused läheksid süviti, tungides läbi nende kuulajate söötis hingedest. Nende jutlused tõid nende kogudustes esile eheda meeleparanduse ja see omakorda lasi aja jooksul esile tulla tugevatel, küpsetel ja ustavatel kristlastel.
Tänapäeva jutlused külvavad aga enamjaolt ilma künnita. Kuulen üsna harva jutlusi, mis tungiks sügavamale pealispinnast. Sügav kündmine ainuüksi ei tuvasta patu haigust, vaid läheb süviti otse haiguse põhjuste juurde. Enamus tänase päeva jutlustest keskendub vaid abinõudele, ignoreerides haigust ennast. Need pakuvad retsepti ilma lõikuseta! Seetõttu tekitame kahetsusväärselt inimestes tunde, et nad on patust terved, samas kui nad isegi ei teadnud, et nad on haiged. Me katame nad õigsuse rüüdega, ilma, et nad oleks eales teadnudki, et nad olid alasti. Me õhutame neid usaldama Jeesust, samas kui nad isegi ei mõista selle vajadust. Taolised inimesed mõtlevad: „No mida halba see Jeesuse ellu lisamine siis ikka teeb!“
C. H. Spurgeon, üks võimas Inglismaa jutlustaja, ütles meeleparanduse vajaduse kohta järgmist: „Tahaks loota, et tõeline patukahetsus on siiski veel olemas, kuigi pole viimasel ajal sest’ suurt palju kuulnud. Tänapäeval tundub, et inimesed hüppavad väga kergekäeliselt usuasjadesse…Tahaks loota, et mu vana hea sõber – meeleparandus – pole veel surnud. Olen meeletult armunud meeleparandusse, kuna tundub, et tegu on usu kaksikõega…Ma ei mõista suurt palju kuivsilmset usku; tean, et ma ise tulin Kristuse juurde nutva risti kaudu…Tulles usu läbi Kolgata risti alla, käis see rohke silmavee –ja alandliku palumisega, tunnistades kõik oma üleastumised ja igatsedes leida pääste Jeesuses ja ainult Jeesuses.“
Ma ei nõustu küll kõigi puritaanlastest autorite õpetustega, aga samas hindan kõrgelt nende rõhuasetust pühadusele. Need jumalakartlikud kuulutajad nimetasid oma jutlusi „sügavaks künniks“. Nad uskusid, et ei saa külvata tõelisi ususeemneid enne, kuni kuulajate südame pinnas pole sügavalt läbi küntud. Puritaanlased kandsid hoolt selle eest, et nende jutlused läheksid süviti, tungides läbi nende kuulajate söötis hingedest. Nende jutlused tõid nende kogudustes esile eheda meeleparanduse ja see omakorda lasi aja jooksul esile tulla tugevatel, küpsetel ja ustavatel kristlastel.
Tänapäeva jutlused külvavad aga enamjaolt ilma künnita. Kuulen üsna harva jutlusi, mis tungiks sügavamale pealispinnast. Sügav kündmine ainuüksi ei tuvasta patu haigust, vaid läheb süviti otse haiguse põhjuste juurde. Enamus tänase päeva jutlustest keskendub vaid abinõudele, ignoreerides haigust ennast. Need pakuvad retsepti ilma lõikuseta! Seetõttu tekitame kahetsusväärselt inimestes tunde, et nad on patust terved, samas kui nad isegi ei teadnud, et nad on haiged. Me katame nad õigsuse rüüdega, ilma, et nad oleks eales teadnudki, et nad olid alasti. Me õhutame neid usaldama Jeesust, samas kui nad isegi ei mõista selle vajadust. Taolised inimesed mõtlevad: „No mida halba see Jeesuse ellu lisamine siis ikka teeb!“
C. H. Spurgeon, üks võimas Inglismaa jutlustaja, ütles meeleparanduse vajaduse kohta järgmist: „Tahaks loota, et tõeline patukahetsus on siiski veel olemas, kuigi pole viimasel ajal sest’ suurt palju kuulnud. Tänapäeval tundub, et inimesed hüppavad väga kergekäeliselt usuasjadesse…Tahaks loota, et mu vana hea sõber – meeleparandus – pole veel surnud. Olen meeletult armunud meeleparandusse, kuna tundub, et tegu on usu kaksikõega…Ma ei mõista suurt palju kuivsilmset usku; tean, et ma ise tulin Kristuse juurde nutva risti kaudu…Tulles usu läbi Kolgata risti alla, käis see rohke silmavee –ja alandliku palumisega, tunnistades kõik oma üleastumised ja igatsedes leida pääste Jeesuses ja ainult Jeesuses.“