ISSAND ON HEA JA VALMIS ANDESTAMA
Palju kristlased saavad nii haaratud oma läbikukkumistest, et langevad seeläbi ajapikku lõksu, kus on tunne, et enam ei aita miski. Jesaja kirjutas taolistele usklikele: „Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!“ (Jesaja 54:11).
Mõned taolistest usklikest saavad mingi hetk Jumala peale pahaseks. Nad väsivad ootamast, kuni Ta midagi teeb ja hüüavad süüdistavalt Ta poole: „Issand, kus sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, et leida abi, aga Sa ei vastanud mulle. Olen teinud kõik, mida olen osanud ja ometi pole saanud sest’ vabaks. Ma olen tüdinud pidevast meeleparandusest ja nutust, kui miski ei tundu nagunii muutuvat.“ Paljud taolised usklikud loobuvad lihtsalt püüdmast ja annavad järgi oma himudele.
Teised langevad vaimsesse apaatiasse. Nad on veendunud, et Jumal lihtsalt ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendale: „Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?” (Jesaja 40:27). „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.” (Jesaja 49:14).
Samas on ka neid, kes keskenduvad ainuüksi oma patule, püüdes hoida end pidevas patutunnetuse seisus. See omakorda tekitab neis aga üha enam segadust, pannes neid hüüdma: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Kuid kogu me olukord ei tohiks päädida vaid patutunnetusega. See, et süütunne ja kurvastus meid meie patu pärast alanduma panevad, ei tähenda veel, et peaksimegi nende tunnete alla jääma. Jah, need on mõeldud selleks, et panna meid tundma, kuidas me omas jõus ei suuda midagi, aga samas ka selleks, et juhtida meid võiduni, mis ristil saavutati.
Peale kõike oma nuttu ja hala Jumala ees, lõpetas Taavet selle järgneva tunnistusega: „Kuid sinu käes on andeksand.“ (Psalmid 130:4). Püha Vaim hakkas täitma ta hinge mälestustega Jumala armust ja talle meenus kõik, mida ta oli õppinud Isa andestava loomuse kohta. „Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest.“ (Nehemja 9:17). Peagi tundis Taavet suurt rõõmu, meenutades iseendale: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).
Mõned taolistest usklikest saavad mingi hetk Jumala peale pahaseks. Nad väsivad ootamast, kuni Ta midagi teeb ja hüüavad süüdistavalt Ta poole: „Issand, kus sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, et leida abi, aga Sa ei vastanud mulle. Olen teinud kõik, mida olen osanud ja ometi pole saanud sest’ vabaks. Ma olen tüdinud pidevast meeleparandusest ja nutust, kui miski ei tundu nagunii muutuvat.“ Paljud taolised usklikud loobuvad lihtsalt püüdmast ja annavad järgi oma himudele.
Teised langevad vaimsesse apaatiasse. Nad on veendunud, et Jumal lihtsalt ei hooli neist enam. Nad ütlevad iseendale: „Minu tee on varjul Issanda eest ja mu õigus läheb mööda mu Jumalast?” (Jesaja 40:27). „Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud.” (Jesaja 49:14).
Samas on ka neid, kes keskenduvad ainuüksi oma patule, püüdes hoida end pidevas patutunnetuse seisus. See omakorda tekitab neis aga üha enam segadust, pannes neid hüüdma: „Meie üleastumised ja patud on meie peal ja nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?“ (Hesekieli 33:10). Kuid kogu me olukord ei tohiks päädida vaid patutunnetusega. See, et süütunne ja kurvastus meid meie patu pärast alanduma panevad, ei tähenda veel, et peaksimegi nende tunnete alla jääma. Jah, need on mõeldud selleks, et panna meid tundma, kuidas me omas jõus ei suuda midagi, aga samas ka selleks, et juhtida meid võiduni, mis ristil saavutati.
Peale kõike oma nuttu ja hala Jumala ees, lõpetas Taavet selle järgneva tunnistusega: „Kuid sinu käes on andeksand.“ (Psalmid 130:4). Püha Vaim hakkas täitma ta hinge mälestustega Jumala armust ja talle meenus kõik, mida ta oli õppinud Isa andestava loomuse kohta. „Aga sina oled andeksandja Jumal, armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest.“ (Nehemja 9:17). Peagi tundis Taavet suurt rõõmu, meenutades iseendale: „Sest sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas heldusest kõigile, kes sind appi hüüavad.“ (Psalmid 86:5).