PALVEABILISED
Paulus oli nii teadlik oma vajadusest teiste eestpalvete järele, et ta lausa anus „palveabiliste“ järgi kõikjal, kus ta käis. Ta anus roomlasi: „Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi võitlema koos minuga palvetes Jumala poole minu eest, et ma pääseksin...“ (Roomlastele 15:30-31). Ühtlasi palus ta ka tessalooniklasi: „Vennad, palvetage meie eest!“ (1 Tessalooniklastele 5:25)
Kreekakeelne tähendus sõnale „võitlema“ on „võitlema koos minuga kui palvepartner; maadlema minu eest palves.“ Paulus ei palunud, et teda aidataks kiiresti „troonile“. Küll aga anus ta: „Võidelge minu eest palves. Pidage vaimulikku sõda nii minu kui evangeeliumi pärast.“
Kui Paulus oli vanglas, valmis loobuma oma elust, õhutas ta filiplasi palvetama iseenda pärast: „Sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu.“ (Filiplastele 1:19). Paulus teadis, et ta on väljavalitud mees ja et Saatana hordid olid väljas teda hävitamas. Nõnda samuti on iga tõelise evangeeliumi kuulutajaga. Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajavad palveabilisi, kes nende eest pidevalt palvetaks. Võin kinnitada, et ma ei kirjutaks teile neid ridu praegu, kui mul poleks palveabilisi, kes poleks seisnud minuga läbi kõigi nende aastate. Mulle tuletati seda hiljaaegu järjekordselt meelde, kui Euroopas ühte jumalasulaste konverentsi ja õhtusi krussaade läbi viisin. Kogu selle aja andis Jumala Vaim mulle väga selgelt mõista, et olen kantud suure hulga eestpalvetajate palvetest.
Nizzas, Prantsusmaal, ei arvata ameeriklastest suurt palju midagi; veel vähem Ameerika evangelistidest. Seetõttu olid kõik õhtuse krussaadi pärast mures, mõeldes: „Kas see läheb üldse läbi?“ Prantsusmaa on tuntud oma skeptitsismi, ateismi, agnostitsismi ja uskmatuse poolest. Pealegi polnud seal eales varem sellist üritust toimunud nagu meie plaanisime. Samas aga – kui õige aeg kätte jõudis, tuli sinna tuhandeid inimesi. Ja just siis tundsin ma end kõige abitumana. Mul polnud aimugi, mida jutlustada, sest iga teema, millele olin mõelnud, ei tundunud kuidagi sobivat. Olime mu tõlgiga mõned mu märkmed üle vaadanud, kuid ükski ei tundunud sobivat tolleks õhtuks. Seetõttu hoiatasin teda ette, et mul pole aimugi, millest saan rääkima.
Samas aga, ühel hetkel lavale astudes, langes Püha Vaim võimsalt mu üle ja ma kogesin tuhandete eestpalvetajate palveid toetamas mind. Hakkasin rääkima ja Püha Vaim täitis mu suu õigete sõnadega. Kõnelesin 40 minutit ja kogu selle aja valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Lõpetades ütlesin lihtsalt: „Kui vajate Jeesust, tulge palun ette“ ja sajad inimesed tulid.
Kreekakeelne tähendus sõnale „võitlema“ on „võitlema koos minuga kui palvepartner; maadlema minu eest palves.“ Paulus ei palunud, et teda aidataks kiiresti „troonile“. Küll aga anus ta: „Võidelge minu eest palves. Pidage vaimulikku sõda nii minu kui evangeeliumi pärast.“
Kui Paulus oli vanglas, valmis loobuma oma elust, õhutas ta filiplasi palvetama iseenda pärast: „Sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu.“ (Filiplastele 1:19). Paulus teadis, et ta on väljavalitud mees ja et Saatana hordid olid väljas teda hävitamas. Nõnda samuti on iga tõelise evangeeliumi kuulutajaga. Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajavad palveabilisi, kes nende eest pidevalt palvetaks. Võin kinnitada, et ma ei kirjutaks teile neid ridu praegu, kui mul poleks palveabilisi, kes poleks seisnud minuga läbi kõigi nende aastate. Mulle tuletati seda hiljaaegu järjekordselt meelde, kui Euroopas ühte jumalasulaste konverentsi ja õhtusi krussaade läbi viisin. Kogu selle aja andis Jumala Vaim mulle väga selgelt mõista, et olen kantud suure hulga eestpalvetajate palvetest.
Nizzas, Prantsusmaal, ei arvata ameeriklastest suurt palju midagi; veel vähem Ameerika evangelistidest. Seetõttu olid kõik õhtuse krussaadi pärast mures, mõeldes: „Kas see läheb üldse läbi?“ Prantsusmaa on tuntud oma skeptitsismi, ateismi, agnostitsismi ja uskmatuse poolest. Pealegi polnud seal eales varem sellist üritust toimunud nagu meie plaanisime. Samas aga – kui õige aeg kätte jõudis, tuli sinna tuhandeid inimesi. Ja just siis tundsin ma end kõige abitumana. Mul polnud aimugi, mida jutlustada, sest iga teema, millele olin mõelnud, ei tundunud kuidagi sobivat. Olime mu tõlgiga mõned mu märkmed üle vaadanud, kuid ükski ei tundunud sobivat tolleks õhtuks. Seetõttu hoiatasin teda ette, et mul pole aimugi, millest saan rääkima.
Samas aga, ühel hetkel lavale astudes, langes Püha Vaim võimsalt mu üle ja ma kogesin tuhandete eestpalvetajate palveid toetamas mind. Hakkasin rääkima ja Püha Vaim täitis mu suu õigete sõnadega. Kõnelesin 40 minutit ja kogu selle aja valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Lõpetades ütlesin lihtsalt: „Kui vajate Jeesust, tulge palun ette“ ja sajad inimesed tulid.