MA TULEN SINUGA by Gary Wilkerson
Paulus ütles Timoteosele: „Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse.“ (1Timoteose 1:3), kuid Timoteos, kes armastas oma mentorit nii väga, ütles: „Ma tulen sinuga.“ Mul pole aimugi, miks tahtis Timoteos Paulusega kaasa minna. Võib-olla seetõttu, et ta armastas Paulust nii väga või seetõttu, et Efesoses oleks muutis ta pisut rahutuks. Jääb mulje, et Efesose koguduse rahvas oli üsna enesekeskne, pidades end üsna õigeks ja püüdes jätta endast head muljet. Kui sa aga muutud enese silmis õigeks, annab see sageli märku sellest, et petad iseennast ning muutud tegelikult ahneks ja isekalt ambitsioonikaks.
Tol ajal valitses nii Makedoonias kui ka Jeruusalemmas suur põud ning sealsed kogudused kogesid tohutut vaesust. Sel ajal, kui Makedoonias püüti ellu jääda, tundus, et Efesose majanduslik seis oli siiski veel hea ning neil oli piisavalt vahendeid, mille nad kõik endale hoidsid. Seetõttu ütles Paulus Timoteosele: „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega.“ (1 Timoteose 6:17-18). Mõnes teises tõlkes väljendab see salm järgmist: „Käsi neil, kes hetkel on rikkad, olla heldekäelised.“ Miks ütles Paulus midagi, mis kõlab kohati isegi naeruväärsena? Lausa ebaloomulikuna käskida olla helde ja mitte hoida asju vaid iseendale, vaid jagada neid kui helde annina Jumalalt. Miks käskis Paulus neil anda? Kui Paulus andis Timoteosele korralduse „käskida“ efeslasi anda, siis selle eesmärk polnud ainult see, et nad annaks, vaid ka see, et nad hakkaksid nägema, et nende elust puudub armulikkus.
Makesoonia kogudusel oli see olemas, mis Efesose omal puudu jäi. On tõsi, et reaalse olukorra poolest olid nad üdini vaesusega löödud, kuid samas siiski uskumatult helded, kuna nad ei andnud ainuüksi seda, mis võimalik, vaid üle oma võimete (vt 2 Korintlastele 8:1-3). Piiblis on kirjas, et makedoonlased „anusid lausa paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid.“ (2 Korintlastele 8:4). Makedoonia kogudus oli ilmselgelt saanud aru armu mõistest. Nad elasid ja tegutsesid armus ning Timoteos tahtis sellest samuti osa saada.
Tol ajal valitses nii Makedoonias kui ka Jeruusalemmas suur põud ning sealsed kogudused kogesid tohutut vaesust. Sel ajal, kui Makedoonias püüti ellu jääda, tundus, et Efesose majanduslik seis oli siiski veel hea ning neil oli piisavalt vahendeid, mille nad kõik endale hoidsid. Seetõttu ütles Paulus Timoteosele: „Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega.“ (1 Timoteose 6:17-18). Mõnes teises tõlkes väljendab see salm järgmist: „Käsi neil, kes hetkel on rikkad, olla heldekäelised.“ Miks ütles Paulus midagi, mis kõlab kohati isegi naeruväärsena? Lausa ebaloomulikuna käskida olla helde ja mitte hoida asju vaid iseendale, vaid jagada neid kui helde annina Jumalalt. Miks käskis Paulus neil anda? Kui Paulus andis Timoteosele korralduse „käskida“ efeslasi anda, siis selle eesmärk polnud ainult see, et nad annaks, vaid ka see, et nad hakkaksid nägema, et nende elust puudub armulikkus.
Makesoonia kogudusel oli see olemas, mis Efesose omal puudu jäi. On tõsi, et reaalse olukorra poolest olid nad üdini vaesusega löödud, kuid samas siiski uskumatult helded, kuna nad ei andnud ainuüksi seda, mis võimalik, vaid üle oma võimete (vt 2 Korintlastele 8:1-3). Piiblis on kirjas, et makedoonlased „anusid lausa paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid.“ (2 Korintlastele 8:4). Makedoonia kogudus oli ilmselgelt saanud aru armu mõistest. Nad elasid ja tegutsesid armus ning Timoteos tahtis sellest samuti osa saada.