VARJATUD PATT
Kui Iisraeli rahvas Siinai mäe juures laagris oli, ümbritses neid korraga tihe pimedus ja uskumatult lõõskav tuli. Keset seda kõike kõnetas neid Jumal, mille kohta on Piiblis öeldud järgmist: „Need sõnad rääkis Issand mäe peal valju häälega tervele teie kogudusele tule, pilve ja pimeduse seest…“ (5 Moosese 5:22) Iisraeli rahvas oli keset seda kõike hirmust kange. Nad olid enam kui kindlad, et surevad enne, kui Issand on oma kõne lõpetanud. Lõpuks see hääl aga vaikis; välgusähvatused ja maa vappumine lõppesid ja üsna peagi tuli taas päike välja. Ümber vaadates nägi rahvas, et kõik nende kõrvalolijad on endiselt elus. Nad olid just äsja kuulnud elava Jumala kuuldavat häält ja jäänud ellu!
Niipea, kui see imeline ilming läbi sai, kutsusid Iisraeli vanemad ja hõimujuhid kokku koosoleku. Võiks ju eeldada, et tegu oli inimkonna ajaloo suurima ülistus –ja kiituskoosolekuga, kuid see polnud seda mitte. Hämmastaval kombel ütlesid vanemad Moosesele: „Me ei kanna selliseid kogemusi välja, mistõttu ei taha enam kuulda Jumala võimast häält. Kui Ta peaks veelkord meiega niimoodi rääkima, annaksime otsad. Seetõttu tahame tänasest alates kuulda Tema häält inimhääle vahendusel.“ Taoline reageering on üle mõistuse mõistetamatu. Kuidas saaks üldse keegi reageerida taolisele aulisele Jumala imele nii? Las ma öelda, kuidas. Seda vaid seetõttu, et iisraellaste südames oli varjatud pattu. Nad olid salajased ebajumalakummardajad.
Uskumatul kombel klammerdus see rahvas endiselt oma väikeste kuldsete ebajumalate külge, mille nad olid endaga Egiptusest kaasa toonud. Apostel Stefanos ütles nende ebajumalate kohta, et need on „kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada“ (Apostlite teod 7:43). Iisraellased olid nikerdanud need Egiptuse kuldvasikate kujude järgi, et neid ülistada. Kord olid nad hüüdnud: „Sa päästsid meid Egiptusest. Sa oled meie Jumal!“, kuid nüüd, keset kõrbe, polnud nad siiski suutnud loobuda oma kohutavast ebajumalateenistusest. Stefanos nimetas neid „koguduseks kõrbes“ (Apostlite teod 7:38). Ta oli hämmingus sellest, et vaatamata sellele, et Jumal oli kõnetanud neid kuuldaval häälel, olid nende südamed siiski ebajumalaid teenivas Egiptuses. Ta ütles nende kohta: „Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole.“ (Ap.7:39).
Põhjus, miks Jumala hääl pani selle rahva värisema ja tundma hirmu selle ees, et nad surevad, peitus selles, et nad leidsid end püha ja kõikvõimsa Jumala ligiolust, mitte mingi elutu ja nikerdatud kuju juurest. Tema Vaim oli kriipinud nende hinge ja nende teadvus mõistis neid hukka.
Niipea, kui see imeline ilming läbi sai, kutsusid Iisraeli vanemad ja hõimujuhid kokku koosoleku. Võiks ju eeldada, et tegu oli inimkonna ajaloo suurima ülistus –ja kiituskoosolekuga, kuid see polnud seda mitte. Hämmastaval kombel ütlesid vanemad Moosesele: „Me ei kanna selliseid kogemusi välja, mistõttu ei taha enam kuulda Jumala võimast häält. Kui Ta peaks veelkord meiega niimoodi rääkima, annaksime otsad. Seetõttu tahame tänasest alates kuulda Tema häält inimhääle vahendusel.“ Taoline reageering on üle mõistuse mõistetamatu. Kuidas saaks üldse keegi reageerida taolisele aulisele Jumala imele nii? Las ma öelda, kuidas. Seda vaid seetõttu, et iisraellaste südames oli varjatud pattu. Nad olid salajased ebajumalakummardajad.
Uskumatul kombel klammerdus see rahvas endiselt oma väikeste kuldsete ebajumalate külge, mille nad olid endaga Egiptusest kaasa toonud. Apostel Stefanos ütles nende ebajumalate kohta, et need on „kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada“ (Apostlite teod 7:43). Iisraellased olid nikerdanud need Egiptuse kuldvasikate kujude järgi, et neid ülistada. Kord olid nad hüüdnud: „Sa päästsid meid Egiptusest. Sa oled meie Jumal!“, kuid nüüd, keset kõrbe, polnud nad siiski suutnud loobuda oma kohutavast ebajumalateenistusest. Stefanos nimetas neid „koguduseks kõrbes“ (Apostlite teod 7:38). Ta oli hämmingus sellest, et vaatamata sellele, et Jumal oli kõnetanud neid kuuldaval häälel, olid nende südamed siiski ebajumalaid teenivas Egiptuses. Ta ütles nende kohta: „Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole.“ (Ap.7:39).
Põhjus, miks Jumala hääl pani selle rahva värisema ja tundma hirmu selle ees, et nad surevad, peitus selles, et nad leidsid end püha ja kõikvõimsa Jumala ligiolust, mitte mingi elutu ja nikerdatud kuju juurest. Tema Vaim oli kriipinud nende hinge ja nende teadvus mõistis neid hukka.