TA AVAB ME SILMAD
Püha Vaim tahab üha enam kasvatada me teadmist sellest, et Jumal on jätkuvalt armuline me vastu keset kõiki me katsumusi. „Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära.“ (2 Korintlastele 4:1). Mis on see halastuse amet, mille oleme Pühalt Vaimult saanud? Ta avab me silmad sellele erilisele armule, mida Kristus me suhtes üles näitab. Ta istutab meisse ühe seesmise teadmise, et Issand on meie poolel; et Ta on meie poolt. Ühtlasi näitab Ta meile, kui pühendunud Jumal on, et hoida meid langemast; kui kaastundlik Ta on kõige suhtes, millest läbi läheme ja kui puudutatud kogu meie haavatavusest.
Võib-olla sa tunned just praegu, et sind kasutatakse ära või et keegi ei armasta sind. Saatan tahab panna sind uskuma, et Jumal on jätnud su lihtsalt saatuse hooleks ja et sa oledki väärt kannatusi ja lootusetust, mis kõik sind piiravad. Mu armsad – need on kõik põrgu valed. Enam kui midagi muud, tahab Jumal vabastada sind kõigist neist rikutud arusaamadest, mis sul Tema kohta on. Ta armastab sind väga ja on juba paika pannud aja, mil’ külvata sind üle kõigi oma armuandidega.
Taavet hüüdis oma hädas Jumala poole, olles täiega mattunud oma olukorra alla: „Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata…Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel. Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures. Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga…Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.“ (Psalmid 102:5,8-10,12). Ehk sisuliselt peitus Taaveti ägamine mõttes: „Ma olen kohutavas seisus – nii füüsiliselt, mentaalselt kui vaimselt.“ Samas oli see just see aeg, mille Jumal oli määranud Taaveti vabastamiseks ja Issand liikus kiirelt nii oma armu, abi –kui trööstiga. Taavet tunnistas: „Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.“ (Psalmid 102:14).
Jumala päästeplaan läks käiku Taaveti kõige pimedaimal tunnil, kus ta mõtles endamisi: „Must’ pole enam midagi järgi!“ Nõnda samuti on Jumal seadnud päästehetke ja oma armu ilmutamise aja ka meiegi üle, mis sageli saabub me katsumuste kõige raskeimal tunnil. Ajal, kus me enam ei püüagi ise midagi korda saata või lahendada. Selle asemel hoopis tunnistame: „Issand, ma ei saa sellega hakkama – see on üks paras pudru ja kapsad, mistõttu annan kogu selle loo üle Sulle.“
Võib-olla sa tunned just praegu, et sind kasutatakse ära või et keegi ei armasta sind. Saatan tahab panna sind uskuma, et Jumal on jätnud su lihtsalt saatuse hooleks ja et sa oledki väärt kannatusi ja lootusetust, mis kõik sind piiravad. Mu armsad – need on kõik põrgu valed. Enam kui midagi muud, tahab Jumal vabastada sind kõigist neist rikutud arusaamadest, mis sul Tema kohta on. Ta armastab sind väga ja on juba paika pannud aja, mil’ külvata sind üle kõigi oma armuandidega.
Taavet hüüdis oma hädas Jumala poole, olles täiega mattunud oma olukorra alla: „Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata…Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel. Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures. Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga…Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.“ (Psalmid 102:5,8-10,12). Ehk sisuliselt peitus Taaveti ägamine mõttes: „Ma olen kohutavas seisus – nii füüsiliselt, mentaalselt kui vaimselt.“ Samas oli see just see aeg, mille Jumal oli määranud Taaveti vabastamiseks ja Issand liikus kiirelt nii oma armu, abi –kui trööstiga. Taavet tunnistas: „Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.“ (Psalmid 102:14).
Jumala päästeplaan läks käiku Taaveti kõige pimedaimal tunnil, kus ta mõtles endamisi: „Must’ pole enam midagi järgi!“ Nõnda samuti on Jumal seadnud päästehetke ja oma armu ilmutamise aja ka meiegi üle, mis sageli saabub me katsumuste kõige raskeimal tunnil. Ajal, kus me enam ei püüagi ise midagi korda saata või lahendada. Selle asemel hoopis tunnistame: „Issand, ma ei saa sellega hakkama – see on üks paras pudru ja kapsad, mistõttu annan kogu selle loo üle Sulle.“