pühapäev, 25. märts 2001

ALISTUMISE TEE

Jumal alustab alistumise protsessi niites meid jalust kõige kõrgemal tipphetkel. See on see, mis põhimõtteliselt juhtus Paulusega. Ta jätkas oma nii paikapandud ja kindlat rada, sõites Damaskuse poole, kui korraga pimestav valgus tabas teda taevast. Paulus langes maha ja värises kui haavaleht kui korraga üks hääl kõneles taevast, öeldes: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" (Apostlite teod 9:4)

Paulus teadis, et tema elust on midagi puudu. Tal olid küll teadmised Jumalast, kuid mitte ühtegi isiklikku ilmutust. Ja nüüd, põlvedel olles, kuulis ta neid sõnu taevast: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.“ (9:5). Need sõnad pöörasid Pauluse elu peapeale ja hämmingus ning värisedes Issanda ees, küsis ta Jumalalt, mida ta tegema peab? Pauluse pöördumine oli Püha Vaimu drastiline töö.

Püha Vaim juhtis Pauluse alistunud eluni. Ja kui ta küsis Jumalalt, mida ta edasi tegema peab, kisendas ta süda sõna otsese mõttes Jeesuse poole öeldes: „Jeesus, kuidas ma saan sind teenida? Kuidas ma saan sind tunda ja olla sulle meelepärane? Miski muu pole minu jaoks enam tähtis. Kõik, mida ma oma lihas olen teinud, on rämps. Nüüdsest oled sina minu jaoks kõik!“

Pauluse elus polnud ühtki muud ambitsiooni ega edasiviivat jõudu kui vaid „saada kasuks Kristust“ (Filiplastele 3:8). Tänapäeva edustandardite järgi oli Paulus tõeline läbikukkuja. Ta ei ehitanud ühtki hoonet, tal polnud ühtegi organisatsiooni ning meetodid, mida ta kasutas, olid põlatud teiste juhtide poolt. Veelgi enam – sõnum, mida Paulus kuulutas, solvas suurel hulgal tema kuulajaid. Tuli ette aegu, kus teda loobiti isegi kividega selle ees. Ja ta teema oli? Rist.

Seistes ükspäev Jumala kohtujärje ees, ei mõisteta meie üle kohut meie teenistuste, saavutuste või meie kaudu usule tulnud inimeste arvu pärast. Sel päeval kehtib vaid üks edukuse mõõdupuu ja see on küsimus: kas meie südamed olid täielikult alistatud Jumalale? Kas me panime kõrvale omaenda tahte ja plaanid ning järgisime Tema omi? Kas me andsime järgi üldsuse survele ja järgisime kõiki teisi või otsisime ainuüksi Tema juhiseid? Kas me jooksime seminarilt seminarile otsides elumõtet või kas me leidsime oma täiuse Temas?

Mul on vaid üks igatsus ja see on õppida üha enam ja enam ütlema vaid neid asju, mida Isa mulle öelda annab. Sest kõik, mida ma ütlen või teen iseeneses, pole väärt mitte pennigi. Ma tahaksin olla võimeline kuulutama: „Ma tean, et mu Isa on koos minuga, sest ma teen ainuüksi Tema tahet!“