esmaspäev, 29. mai 2017

TEE MU TEERAJAD SIRGEKS - Gary Wilkerson

Ära kuula valeõpetajaid, kes tahavad panna sind uskuma, et Jumalat võib kasutada kui džinni, kes täidab kõik sinu soovid. Ära kunagi pane raha kiriku ohvrikarpi vaid selleks, et loodad sellest rohkem tagasi saada. Taolised valeõpetajad valmistavad Jumalale vaid kurvastust, nii nagu needki, kes selle vastu võtavad. Meie palve ei peaks mitte olema: "Issand, õnnista mind!“, vaid: „Issand, joonda mind. Muuda mu süda õigeks ja teerada sirgeks. Siis ei saa ükski lõvi mind neelata ja mul on meelevald teha Sinu kuningriigi tööd.“
Rikutuse eest on alati parem põgeneda enne, kui see maad võtab. Piiblis on näha ikka ja jälle, kuidas Jumal kõrvaldab oma rahva pahelistest olukordadest. Kui Ta käskis Noal minna laeva, siis seda selleks, et kõrvaldada oma sulane rikutud maailmast. Kui Ta juhtis iisraellased tõotatud maale, kõrvaldas Ta nad Egiptuse ahistavast sidumisest.
Samas aga pole vaid langenud maailm ja valeõpetajad korrumpeerunud. Palju taandub ka me endi patustele südametele. Kui mõni kuulus jutlustaja kuulutab meile: „Te elu võib olla edukas!“, siis miski otsekui jõnksatab me sees. Seda eriti veel juhul, kui oleme kogenud elus suurt pettumust. Kuid me motivatsioon lähenemaks Jumalale ei saa kunagi olla: „Mida ma küll Temalt saaksin?“ Kui see nii on, ajame taga vale jumalat.
Ma ei ütle küll sageli taolisi asju, kuid ma ei saa ka võtta tagasi kõike ülalpool öeldut. Seetõttu ka – põgene, sõber, piiblitundidest, mis eksisteerivad vaid selleks, et sinus head tunnet tekitada. Väldi suhet, mis juhib sind üha enam naudingute suunas ja eemale Kristuse otsimisest. Otsi endale teine kogudus, kui su praegune saab sind küll kiriku seinte vahele, kuid ei koolita sind viima Jeesust välja sealt. Põgene sealt ja tea, et su sõnakuulelikkus on Jumalale meelepärane.

laupäev, 27. mai 2017

PUHASTAV TULI - Jim Cymbala

Me koguduse 2. korruse fuajees ripub suur maal, mis kujutab endast Päästearmee tänavakoosolekut New Yorgis 1900’ndatel. Päästearmee sõjahüüd või moto oli „VERI ja TULI“. Veri esindas Jeesuse verd, mis sai valatud kõigi inimeste eest ja tuli Püha Vaimu, kes saadeti selleks, et varustada usklikke ja muuta nende elusid.
Päästearmee asutaja William Booth’i naine Catherine Booth mõistis tule kui Püha Vaimu sümboli olulisust. Olles tuntud kui kogu Päästearmee ema, sai temast omamoodi kuulsus. Lugesin kord ühest tema ütlusest, mis on hämmastanud mind tänaseni. Kuna ma aga ei mäleta, kust see pärines, pean selle mõtte oma sõnadega edasi andma. Ta ütles u 1890. aastal: „Ma reisin üle me maa ja kuulen paljusid väga peenelt viimistletud sõnu ja meisterlikult kokku pandud jutlusi. Tegelikkuses aga igatseb mu hing põletavate sõnade järele.“
Catherine igatses võitud sõnumite järele, mis tungiksid südamest läbi, tooksid esile murtuse ja samas õhutaksid selle üles. Ta koges omaenda vajadust selle järele ja teadis, et muutus saab aset leida vaid seestpoolt väljapoole. Ta oli ka ise juht, kes õpetas Jumala Sõna, mistõttu ta mõistis, mis vahe on lihtsalt sõnades peituvas jutluses ja jutluses, mis oli inspireeritud Jumalast muutma inimeste elusid.
Prohvet Malaki kirjutas: „Ja ta (Jumal) istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat…“ (Malaki 3:3). Kui Püha Vaim jõuab me südameni, on Ta kui puhastav tuli. Nõnda nagu korralik tuli põletab ära igasuguse räbu ja mustuse, põlevad ka väärtusetud asjad me elust, kui laseme Pühal Vaimul teha oma tööd.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

neljapäev, 25. mai 2017

VAID JEESUS TOOB ELU

Jumal mõtleb seda tõsiselt, kui ütleb: „Sest patu palk on surm.“ (Roomlastele 6:23)
Paulus toob läbi kogu Rooma kirja 8 ptk’i välja patu hävitava reaalsuse. Ta ütleb: „Kui elate oma lihaliku loomuse järele, siis surete. Ainuüksi ihadest ja tunnetest lähtumine viib surma. Te ihud on tänu patule surnud.“ Ehk lühidalt öeldes – surm tähendab elu puudumist. Ja ainult Jeesus on see, kes saab tuua elu, kuulutades: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ (Johannese 11:25)
Kuna uskmatutel puudub elu, viib kõik, mida nad taga ajavad, surma. See on ka põhjus, miks nii paljud pöörduvad alkoholi ja uimastite poole. End pilve tõmbamine pole enam niivõrd pidu, kuivõrd püüe tuimestada patu poolt põhjustatud valu. Valu, mis lähtub tõelisest tühjusest.
„Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu. Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.“ (Efeslastele  4:18–19). Milline kohutav olukord, mida Paulus kirjeldab. Ta ütleb: „Need inimesed on nii andunud maailma naudingutele, et nad isegi ei tunne enam midagi.“ Ehk teisisõnu: nad on muutunud nii tuimaks igasuguse Jumala elu tunnetuse suhtes. Ometi sirutub Jumal oma armus iga tuimaks muutunud hinge poole.
Paulus loob kontrasti nendega, kes on Kristuse ihus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud,  kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu tõde on Jeesuses. Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt.“ (Efeslastele 4:20-23). Pauluse sõnum siin on väga selge: „Te võite ärgata surnuist ellu. Te võite saada muudetud. Te võite saada osa uuest elust.“ Milline lootus!

kolmapäev, 24. mai 2017

TA ON USTAV PÄÄSTMA

Paulus oli kord Efesose linnas jutlustamas. Linnas, mis kummardas Diana nimelist jumalannat.  Efesose hõbesepad olid ajanud kokku terve varanduse, müües selle jumalanna väikesi kujukesi. Kuid kui Paulus platsi ilmus, kuulutas ta: „Teil on vale jumal. On vaid üks tõeline Jumal, kelle Poeg elas ja suri, nii et need, kes on surnud oma pattudes, võiksid elada.“
Hõbesepad olid raevus, kuna mõistsid, et nende elatise teenimine on kaalul. Nii õhutasid nad Pauluse kinni võtmiseks üles suure hulga rahvast, olles otsustanud ta tappa (vt Apostlite teod 19:24-31). Paulus oli kindel, et ta lüüakse maha, nii et surmaga silmitsi seistes, kuulutas ta: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8). Ja lisas siis selgituse: „Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ (2 Korintlastele 1:9). 
Oled sa kunagi olnud sama maha surutud kui Paulus? Lausa üle oma jõu? Oled sa kunagi olnud nii kutu, et sul pole enam jõuraasugi ja omadega nii meeleheitel, et sa pole isegi enam kindel, kas ellu jääd? Kui Paulus ütles: „kahtlesime oma ellujäämises“, pidas ta silmas, et ta seisis silmitsi surmaga: „Meil oli…surmakäsk juba käes.“
Kuid Jumal astus mängu ja päästis ta. Olles kogenud seda imet, kirjutas Paulus Efesose kogudusele: „Mind on surnuist üles äratatud. Issand tõmbas mu hauast välja. Vaatasin põrguga tõtt, kuid Jumal tõstis mu üles!“ Ehk teisisõnu tunnistas ta: „Issand päästis mu tohutust surmast ja teeb seda jätkuvalt. Nii on Ta ka ustav tegema seda tulevikus.“

teisipäev, 23. mai 2017

JUMALAST LÄHTUV ÜLESTÕUSMISE ELU

Kristlastena me usume Jeesuse Kristuse ülestõusmisesse. Peale Jeesuse ristilöömist sisenes Püha Vaim hauda, kus Ta lebas ja äratas Ta surnuist üles. See on ka põhjus, miks laulame Ülestõusmispühade ajal sellest, et Kristus tõusis hauast, võidutsedes oma vaenlaste üle ja valitsedes igavesti kõigi oma pühadega.
Ühtlasi usume me sedagi, et läbi Kristuse väe äratatakse meidki üles. See sünnib siis, kui Jeesus siia maa peale tagasi tuleb. Piibel ütleb, et me muutume vaid silmapilguga (vt 1 Korintlastele 15:52). Püha Vaim tõstab meid siit maa pealt kadumatus ihus üles, viies meid otse Jumala ligiollu. See on see ülestõusmise vägi, mida Paulus oma kirjades kirjeldab. Jumala vägi, mis äratab surnud üles!
Tahan näidata sulle, et Jeesus äratab surnuid veel tänapäevalgi. Räägin siinkohal ülestõusmise elust, mille Jumal kingib kõigile, kes on vaimselt surnud. Paulus kirjeldab taolist eluandvat väge oma kirjas Efeslastele:
„Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.“ (Efeslastele 2:1–6).

esmaspäev, 22. mai 2017

JEESUS TAHAB LÕHKUDA VANAD MUDELID - Gary Wilkerson

Hirmu sidumine võib takistada meil astuda välja usus. Kuid Jeesusel on lahendus me hirmule. Ta kuulutas lehtmajade püha aja: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).
Kui me hirmunud süda saab värskendatud, on üks asi, mis me südameisse voolab, julgus. „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Filiplastele 4:13). Suur hulk kristlasi teab seda salmi kui kallist tõotust. Kuid see on nii palju enamat – see on reaalsus. Ehk siis selleks, et kuulutada inimestele Jeesusest, ei pea me julgust kuidagi üles õhutama, vaid Jeesus ise annab selle meile. Mis veelgi enam – Ta täidab meid sellega ülevoolavalt.
See muutus sünnib kahel moel: 1. läbi olukordade värskenduse ja 2. läbi tuumiku värskenduse. Kui Jumal värskendab me olukordi, muudab Ta kõiki vanu mudeleid. Vaatame kahte levinud valdkonda selles: raha ja abielu. Kui oled sattunud rahalistesse raskustesse, võib Ta värskendada sind läbi selle, et paljastab su mitteterved kulutamisharjumused ja õhutab sind muutma neid. Ta võib juhtida sind otsima finantsnõu, mille kaudu asendada vanad mudelid ja olla tark majapidaja.
Kuid Ta võib tahta lõhkuda ka vanad mudelid su abielus. Mudelid, mis hoiavad sind kui kalgilt ja mittemeeldivatel viisidel kinni. Liiga palju on paare, kes ütlevad teineteisele: „Sa oled alati selline!“ või „Sa tegid seda viis aastat tagasi!“ või „Sa ei muutu ka kunagi!“ Oluline küsimus kõigi paaride jaoks on: „Kuidas uskuda parimat oma abikaasast, tegeledes samal ajal radikaalselt me probleemidega?“ Kõik saab alguse värskendusnupust. Vaid vähesed suhteprobleemid saavad lahendatud üle öö - enamus neist vajab järjekindlat armu iga päev.
Kuid pidage meeles – Jeesus on valmis värskendama meid rikkaliku armuga igakord, kui seda vajame.

laupäev, 20. mai 2017

SÕDIDES VAENLASEGA SILMAST SILMA - Nicky Cruz

Ühes kõige enam tsiteeritud ja samas vääriti mõistetud kuningas Taaveti psalmis ütleb ta järgmist: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“ (Psalmid 23:4). Ma ei usu, et Taavet oleks palunud Jumalal kõrvaldada kogu see kurjus. Pigem palus ta tõuget lahingu suunas, et olla sunnitud seisma silmast silma vaenlasega. Ta oli valmis astuma Saatanaga lahingusse ja mitte pugema peitu ta eest!
Kui apostel Paulus inspireeris oma usuvendi pidama meeles oma eesmärki kristlastena ja nende tasu taevas, ütles ta neile: „Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklastele 4:18). Ehk teisisõnu ütles ta: “Suruge üksteist edasi ses ühises lahingus hingevaenlase vastu.“ Ühtlasi ka, kui Jeesus tõotas oma jüngritele Trööstija tulekut peale Tema surma, oli seegi kui ettekuulutus sõjast. Püha Vaim pidi nii inspireerima kui valmistama neid ette rindejooneks vaimses sõjas. See on see Jumala Vaimu sfäär, mis on vägagi ehe ja samas liiga harva mõistetud ning omaks võetud.
Kui tahad näha Jumala Vaimu töötamas täies aus siin maa peal, võta ette reis lahingu rindejoonele, kus käib intensiivne lahing hea ja kurja vahel – lahing inimhingede pärast. Kui tahad kogeda Saatana viha, veeda pisut aega tema „marjamaal“, rääkides inimestele, keda ta ahelais hoiab, Jeesusest. Vaata, kuidas ta tõstab oma koletisliku pea, püüdes hirmutada ja pilgata sind. Sest miski ei aja teda rohkem marru ja ärevile, kui vaid ükski Jumala lastest läheb armu taskulambiga tema pimedasse vangikoopasse. See on koht, kus ta sõdib kõige tugevamini ja kus Püha Vaim särab kõige võimsamalt.
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 19. mai 2017

NÄHES JA TUNDES JUMALA ARMASTUST

Kui kurb see ka poleks, on usuline maailm olnud aastasadu lõhenenud. Kohutav lahkmeel on lõhkunud kristlaste omavahelisi suhteid läbi põlvkondade. Vend on tõusnud venna ja õde õe vastu ning terved kirikkonnad on saanud laastatud.
Kuid tõde on see, et oma venna siiras armastamine on võimalik vaid siis, kui suudan temaga õlg õla kõrval Jeesust kiita. Tean, et armastan oma venda tõeliselt vaid siis, kui suudan täie kindlusega seista Kristuse trooni ees ja teada, et mu südames pole vähimatki oma venna vastu. Ja ma tean, et armastan oma venda tõeliselt vaid siis, kui mu südames on sama armastus ta vastu, mida Jeesus on mulle osutanud.
Seega, kuidas siis tõeliselt armastada üksteist nagu Kristus meid armastab?
See on võimalik siis, kui andestame neile, kes on meile haiget teinud. Nõnda nagu Kristus on meile andestanud.
See on võimalik siis, kui sirutume kõigi tagasilangenute poole, tehes kõik, mis meie võimuses, et neid taastada.
See on võimalik siis, kui seame teised ettepoole iseendast.
Armas Jumala püha, ma anun sind täna: pane maha kogu kibestumine, riid ja lugupidamatus. Ära takista Jumala õnnistuste voolu oma elus ja kodus. Täida Tema uut käsku, mille Ta on andnud ja pea meeles Tema Sõna: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (vt Johannese 13:35). Kadunud hinged näevad ja kogevad Jumala armastust läbi Tema sõnakuulelike, rõõmsate ja ohvrimeelsete laste – läbi Tema koguduse. Aamen.
„Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast.“ (Filiplastele 2:3)

esmaspäev, 15. mai 2017

KRISTUS OLI SEE KALJU - Gary Wilkerson

Kui Iisraeli lapsed olid kõrbes, hakkas janu neid piinama, mispeale nad hakkasid Moosesega vaidlema: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!” Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.“ (2 Moosese 17:3-6).
Kogu selle stseeni detailid ja Jumala kaastunne oma rahva vastu, saavad uuesti läbi mängitud läbi Jeesuse ohvri. Kristus on see kalju, keda löödi meie üleastumiste pärast, kui olime omadega eksiteel ja ringi uitamas. Ühtlasi aga on Ta ka see elav vesi, kes hoiab meid elus. Paulus ütleb meile: „Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere…ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1 Korintlastele 10:1, 4).
See stseen kõrbest illustreerib seda, mida Jeesus teeb nurisevate inimeste heaks – Ta võtab ise nende karistuse enda kanda. Ta kuulutab: „Ma saan ise hukkamõistetuks nende eest; ma talun ise rooska nende eest; ma saan naelutatud ristile nende eest, et nad kõik võiks saada osa ülikülluslikust elust.“ Osa kristlasi jäävad sellest imelisest annist ilma, kuna hoiavad kinni oma kibestumisest. Paulus jätkab: „Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid.“ (1 Korintlastele 10:5-6).
Me elud võivad kärbuda kibestumises, või me võime saada elustatud imelise armu poolt, mida Jumal meile pakub. Valik on meie.

laupäev, 13. mai 2017

MILLES PROBLEEM? - Jim Cymbala

Tänapäeva kristluse suureks kiusatuseks on muuta oma sõnum nii vastuvõetavaks massidele, et me kaotame sellest tule elemendi. „Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma.  Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ (Luuka 3:16).
Me loome roosamannaseid jumalateenistusi, kuid need ei laienda Jumalariiki ega too au Jeesusele. Inimesed ei saa tulla Jumala juurde muidu kui vaid Püha Vaimu tule ja töö kaudu.
Ma ei unusta iialgi üht aastate tagust isiklikku kogemust Jumalaga, kui olin alles suht uus jumalariigitöös. Olin enne teisipäevaõhtust teenistust üksinda palves. Tol ajal käis me kogudus ühes üsnagi väikeses ja vanas hoones koos, mistõttu teadsin, et vähem kui 10 inimest tuleb sellele palvekoosolekule. Samas olin palunud Jumalat, et Ta tõmbaks rohkem inimesi kogudusse ja suurendaks koguduseliikmete entusiasmi.
Ajal, mil mina palvetasin, tegi Püha Vaim oma tööd. Ta tungis otse mu sisemusse ja tundus kui ütlevat: „Peamine probleem pole mitte inimeste vähesus ja nende vaimne ebaküpsus. Hoopis sina oled see, kes peab muutuma. Sina oled see, kel jääb vajaka kaastundest inimeste suhtes ja sa ka ei armasta neid nii nagu ma tahaksin. Keset oma suurt ebakindlust, püüad sa vaid taas järjekordse teenistusega maha saada.“
Räägi veel põletavast tulest! Räägi veel läbitungimisest! Seda polnud üldse mitte kerge kuulda. Langesin Jumala silmili ette maha. Olin palunud, et Jumal tuleks ja aitaks mind kõigi koguduse inimeste probleemide suhtes, aga selle asemel tungis Ta tuli hoopis minu probleemi.
Kui Jumala Vaim teeb oma tööd me elus, hoiab Ta meid eemal igasugu pealiskaudsetest vabandustest ja süüdistavatest mängudest, mida meile ikka mängida meeldib. Tuli on see, mis põletab ära kõik vale ja juhib meid tõe sisse.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 12. mai 2017

ISSAND ON OMA RAHVA PÄÄSTJA

Lugedes Vana Testamenti, saab mu usk vägagi julgustatud Taaveti eeskujust. Olen lausa hämmingus tema otsusekindlusest kuulda Jumalat keset oma ohtlikke olukordi ja aegu.
Peale üht järjekordset lahingut, oli Taavet ühes oma sõjaväega 3-päevasel teekonnal tagasi koju, kui korraga nende küla langes Amalekkide ohvriks. See metsik vaenlane võttis pantvangi nii Taaveti kui tolle meeste pered, põletades maha kogu nende linna. Kujuta vaid ette seda vaatepilti, mis neid koju jõudes ees ootas: „Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.“ (1 Saamueli 30:3). Kujutan vaid ette, kuidas need võimsad mehed käisid jahmunult ja hämmingus mööda linna ringi, kisendades meeleheites: „Kuidas see küll juhtus? Kuidas küll Jumal lasi sel sündida?“ „Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.“ (1 Saamueli 30:4).
See stseen Taaveti elust näitab, et kohe kindlasti on ka nutul oma aeg ja koht, kui hädad ja õnnetused tabavad. Pealegi, tegu polnud mingi väikese hävinguga. Küsimus polnud ju vaid kodude, karja ja viljasaagi hävingus, mis Taaveti võimsad mehed nutma ajas. Sellest kõigest oleks ju peagi üle saanud. Pigem oli see hirm oma kallite naiste ja laste pärast, mis nende hinge lõikas. Ja see, mis kogu stseenile järgnes, oleks võinud Taavetile olla veelgi hävitavam: „Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast…“ (1 Saamueli 30:6).
Mu armsad, isegi kõige jumalakartlikumad me seast võivad kogeda värisevat südant ja ootamatut hirmuhoogu, kui kohutavad kriisid neid tabavad. Sellistel hetkedel pole see mitte patt kogeda hetkeks sügavat meeleheidet. Ometigi tahab Issand, et iga hirmunud süda kuuleks: „Ära karda! Ole julge, sest Issand on oma rahva päästja!“

kolmapäev, 10. mai 2017

AMMUTADES JÕUDU

Ajal, mil tema rahvast tabasid ümberringi igasugu suured katsumused, tunnistas Jesaja, et tal on topelt portsjon rahu. See sama imeline väljavaade, mida Jesaja omas keset oma aja ohtlikke seise, on ka meile kättesaadav. See tõotus rahu omamise suhtes kehtib igaühe puhul, kes loodab Issanda peale (vt Jesaja 26:3).
Kuigi Jesajagi jaoks oli kõik ta maailmas toimuv hingemattev, paljastab Piibel siiski, et ta nautis suurt rahu. Ja seda kahel põhjusel:
Esiteks, kui Jumala kohtumõistmine tabas rahvaid, pidas Jesaja palve kaudu pidevat osadust Jumalaga. „Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.“ (Jesaja 26:8). Jesaja oli valmis milleks iganes, sest ta palvetas lakkamata.
Pean siinkohal küsima su käest: kas pöördud tormide möllates samuti Issanda poole palves nagu Jesaja seda tegi? Kui pöördud, saad ka jõudu, kuna su meeled saavad kinnitatud su muutumatu Taevase Isa armastusele, kes saab pidevalt ilmutama sulle oma väge ning julgustama sind, et sa lähed sellest läbi.
Apostel Paulus kinnitab meid järgmise juhendiga: „Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Filiplastele 4:8) Ehk teisisõnu: „Te olete kuulnud kõiki hoiatusi, mistõttu pange tähele, mida Jumala Sõna ilmutab ja mida Ta vahimehed kuulutavad. Lõpuks aga kinnitage oma mõtted Jeesusele ja Tema headusele.“

teisipäev, 9. mai 2017

NEED, KES USALDAVAD

Apostel Paulus kirjeldab me praegusi aegu, kui kirjutab: „…viimseil päevil tuleb raskeid aegu..Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.“ (2 Timoteose 3:1, 13). 
Mõtle korra tagasi 90’ndatele, kui suured laenuettevõtted ahvatlesid ja petsid vaeseid, oskamatuid ja töötuid ülimalt ahvatlevate laenudega. Need teadmatud inimesed meelitati võtma eluasemelaene, mida nad polnud eales võimelised tagasi maksma ja kui maksepäev jälle saabus, jäid nad oma kodudest ilma. Nimekad pangad kukkusid tänu pettustele läbi, kuid nende juhid lahkusid sealt „kuldsetel langevarjudel“ koos miljonite dollaritega.
Lugesin kord ühe taolise pangajuhi kohta, kes korraldas kalli peo, kus tantsiti öö läbi ja kus alkohol voolas ojadena, samas kui ta oli igati teadlik, et ta ettevõte on põhja minemas. Tema ja paljud teised pidutsesid täiega vaatamata teadmisele, et sajad tuhanded inimesed jäävad oma kodudest ilma. See on otsene näide Sefanja 1:9 välja toodud prohveteeringust: „…kes täidavad oma isanda koja  vägivalla ja pettusega.“
Kaua me arvasime Jumalat taluvat taolist hullumeelsust ja oma nime pilkamist? Jumalal on ka sellistes lugudes viimane sõna öelda ja Ta ütleb: „Ja ma nuhtlen sel päeval kõiki.“ (Sefanja 1:9) Ehk lühemalt öeldes: „Ma jätan nad häbisse.“
„Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.“ (Psalmid 37:15). Isegi sel samal hetkel, mil seda teksti siin praegu kirjutan, on kaks miljardäri rabelemas „kaelani vees“, kuna nende rikkus haihtus ühe ööga. Kuid samal ajal, kui Jumal on tegelemas jumalakartmatutega, on Ta tasumas rohkesti ka neile, kes Teda usaldavad. „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!“ (Psalmid 37:3)

esmaspäev, 8. mai 2017

JUMALA KUUALMINE - Gary Wilkerson

Me ei kuulu iseendale, vaid Jumalale! See sai alguse sellest, kui meist said uued loodud Kristuses ja me ei elanud enam iseendile. Meie tunnistuseks sai: „Olin kord kadunud, kuid nüüd leitud ma, mistõttu usaldan pidevalt oma elu Ta kätesse.“
Loeme Johannese 7 ptk’st, et Jeesus ei läinud Galileast välja, kuna juudid tahtsid Ta ära tappa. Samas aga oli juutide Lehtmajade püha saabumas ning Ta vennad tahtsid, et Ta nendega Juudeasse kaasa läheks, et Teda ära tuntaks ja Ta saaks kogu maailma jaoks nähtavaks. Jeesus aga vastas: „Teie minge üles pühiks, mina ei lähe üles neiks pühiks, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.” (Johannese 7:8).
Kuid siis juhtus midagi huvitavat selles loos. Järgmine salm ütleb: „Aga kui Jeesuse vennad olid pühiks üles läinud, läks temagi, aga ta ei läinud avalikult, vaid otsekui salaja.“ (Johannese 7:10) Miks küll Jeesus ütles, et Ta ei lähe ja siis otsustas ometi minna? Pole kahtlustki, et Ta kuulis seda oma Isalt. Ühel hetkel ütles Ta oma vendadele: „Mu aeg pole veel käes,“ ja siis, ainuüksi ühe tunni või päeva jooksul, ütles Isa Talle: „See on õige aeg, õige hetk ja õige olukord. Mine!“
Tahan sageli langetada omaenda otsuseid, alistumata Jumala teedele. Meid on kutsutud olema sõltuvad Temast, otsima Tema juhtnööre ja ootama Tema juhiseid suurte otsuste puhul elus. Kuid seda tehes võib meil tekkida tunne, et me elud on kusagile pudelikaela kinni jäänud. Olen aastate jooksul ikka vahel oma naisele öelnud: „Vahel ma sooviks, et ma ei peaks sel teemal Jumalaga arutama.“ Olen lausa kadestanud neid inimesi, kes kandideerivad tööle, mis neile meeldib või kes lihtsalt pakivad oma asjad kokku ja kolivad ära, kui neil tekkib tahtmine elada kusagil mujal. 
Usun, et ma pole ainuke, kes niimoodi mõtleb. Jumala kuulda võtmine ja oma elude ning tahte allutamine Tema juhtimisele on ohver, kuid sellest lähtuv kasu on piiritu. Oma südamete joondamine Tema omaga, annab meile võime teha, mis iganes tarvis.

laupäev, 6. mai 2017

ÄRGU MISKI HOIDKU SIND TAGASI - Carter Conlon

Kui otsustad minna koos Jumalaga, peab kõik see, mis sind kord tagasi hoidis, laskma sul minna ja see on ju hea uudis! „Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head. Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”“ (1 Moosese 24:50-51).
Laaban ja Betuel esindasid endisi autoriteete Rebeka elus, mis teda kord tagasi hoidsid. Kuid nüüd polnud neil muud öelda kui: „Meil pole öelda ei üht ega teist, sest see kõik tuleb Jumalalt.“ Ehk teisisõnu – mitte ükski põrguvägi, puudus, mineviku kogemus või sõnad, mis on räägitud su elu üle, ei saa sind takistada olemaks kõik see, kelleks Jumal on sind kutsunud Kristuses olema! Iga vanglauks peab avanema ja kõik sidumised langema, lastes sul minna. Kõik, mida tegema pead, on vaid end püsti ajama ja võtma kuulda Jumala häält.
Võin sulle lubada üht: sul saab olema imeline elu, kui otsustad elada Jumalale! Jah, kui oled otsustanud täie rauaga järgida Teda, saad ka kogema raskeid aegu. Samas, jõudes oma elutee lõppu, sa mõistad, et sa ei vahetaks ühtainustki päeva neist, sest tõid kõigi nende kaudu au Jumalale.
Nii nagu Rebeka, nii peab ka igaüks meist langetama otsuse järgida Kristust kõige täiega. See on isiklik valik elada puhtuses, olla avatud teiste inimeste vajaduste suhtes, tunda oma Isa heldust ja olla ka võimeline rääkima sellest teistele. Seega sõnumitooja, kes su ees täna seisab – Püha Vaim – küsib su käest: „Oleksid sa nõus olemaks pruudiks, kes kohane mu Isanda Pojale?“
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. 

reede, 5. mai 2017

ELADES TÕOTUSTE PEAL

„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:2-3). Kordan endale neid sõnu igapäevaselt: „Ma elan igast sõnast, mis lähtub Issanda suust.“
Kui Jumala Sõna ei saa usaldada – kui Piibel ei oleks Jumala inspireeritud Sõna – oleks kogu elu tühine ja mõttetu. Meil poleks mingit lootust siin maamuna peal.
Kui see sõna 5 Moosese raamatust iisraellasteni jõudis, oli nende kõrbeolukord muutunud väga hirmuäratavaks. Jumal oli lasknud neil kogeda janu ja näljahooge ja nüüd kuuleme me otse Ta enda suust: „Ma alandasin teid ja lasin teil kogeda nälga ja janu. Miks? Ainuüksi selleks, et muuta teid teadlikuks sellest, et te võite mind usaldada. Et te võite elada mu tõotuste peal.“
Jumal ei kavatsenudki lasta oma lastel nälga või janusse surra. Ta teadis täpselt, mida teha, et neid päästa. Nii on Tal ka päästeplaan igaühe teie jaoks. Oh, kuidas me vajame Püha Vaimu juhtimist ja tröösti keset oma katsumuste aegu. Ilma Tema ligiolu, juhtimise ja igapäevase jõuta ei saaks meist keegi hakkama. Inimlik meelekindlus ei pea vastu igapäevastele proovilepanekutele, mida oma teekonnal kogeme. Seetõttu peamegi usaldama end igapäevaselt Jumala ilmutatud Sõna hoolde, lastes Pühal Vaimul muuta selle elavaks me jaoks. „Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed…Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.“ (Psalmid 33:6, 9).

neljapäev, 4. mai 2017

KRISTUS MEIE SEES

Teekond lootuse suunas on täis kannatusi, kurvastust ja valu. Ükskõik, kui vaga, armastav või hea sa ka poleks – kui Kristus elab sinus, saad sa ka osa Tema kannatustest. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised…“ (1 Peetruse 4:13). Peetrus ütleb meile väga lihtsalt: „Rõõmustage kannatustes!“ Ja Paulus ütleb samuti midagi sarnast: „Me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:2).
Rõõmustada kannatustes? Pole kahtlustki, et see on üks raskemaid väljaütlemisi kogu Piiblis. Ja ometi läheb Paulus sealt veel edasi: „Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest…“ (Roomlastele 5:3). Paulus ei räägi siin hüüetest või hõiskamisest, mida peaksime välja elama vaatamata oma katsumustele. Pigem peab ta silmas võimet näha Jeesust keset oma katsumusi. Vaatamata oma ehedatele inimlikele hirmudele ja näiliselt lootusetutele olukordadele, võime me siiski öelda: „Jumal valmistab väljapääsu.“
Osa kristlasi võib öelda: „Mu lootuse tee peitub lihtsalt öelduna järgnevas: mu lootus peitub ainuüksi Kristuses, kirkuse lootuses.“ (Koloslastele 1:27). Kui tõsi. Kuid kui Kristus on meis, juhib Ta meid ka teele, millest Paulus rääkis. Sest Püha Vaim tahab, et me lootus oleks nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline fraas. See peab olema lootus ja kindlus, mis on vankumatu ja rajatud kindlale alusele. Ehk lühidalt öeldes – me lootus peab olema Kristus, kes teeb oma tööd me sees.

kolmapäev, 3. mai 2017

TEEL PÜHADUSE POOLE

Paulus kinnitab meile meie õigsust Jumala ees läbi Kristuse, öeldes: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.“ (Roomlastele 5:10-11). Kuigi me südamed võivad meid hukka mõista, ütleb Johannes meile: „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Johannese 2:1).  
Las ma tuua ühe näite Jeesuse enda elust. Päev enne Kristuse ristilöömist pesi Ta oma jüngrite jalgu. Ta ütles neile vägagi ebatäiuslikele meestele: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.” (Johannese 13:10).
Sa võid nüüd mõelda: „Kuidas võis küll Jeesus öelda, et Ta jüngrid on puhtad?“ Ükskõik, milline tavaline väljastpoolt vaatleja oleks olnud hämmingus Jeesuse sellisest väitest. Sest need 11 meest, kellele Ta rääkis, olid juba ilmutanud uhkust, uskmatust, isekust, ambitsioonikust, kadedust, tasakaalutust ja kättemaksuhimu. Kuid fakt on see, et Jeesus väitis seda kõike vaid seetõttu, et Ta oli ise valinud nad. Tema oli see, kes oli asetanud nende jalad pühaduse teele ja seda kõike läbi armu! Jeesus teadis, mis peitus Ta jüngrite südameis vaatamata nende ülimale ebatäiuslikkusele. Veelgi enam, Ta nägi juba ette seda murtust ja patukahetsust, mille sisse nad olid astumas.
Oletame, et ma palun sul reastada kõik need patud, mida jüngrid olid korda saatnud. Usun, et võin täie kindlusega väita, et nii sina kui mina oleme ka ise olnud süüdi neis samades pattudes teatud eluetappidel. Ometi on Jeesusel me kõigi jaoks vastus: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (Roomlastele 5:1).

teisipäev, 2. mai 2017

KÜLLAGA LOOTUST

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).
Pauluse sõnul peab kõik see, mis on seotud lootusega, olema seotud Püha Vaimuga. Seega, kuidas meil saaks olla küllaga lootust nagu Paulus meil palub seda olevat? Kuidas saame rõõmustuda lootuses? Ja kuidas saame omandada täie kindluse sellest? On selge, et lootuse seeme saab külvatud pääste hetkel, kuid me lootus peab küpsema kogu me teekonna jooksul koos Jeesusega. 
Heebrealaste kiri ütleb, et meil on lootus, „mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse…“ (Heebrealastele 6:19).  Lühidalt öeldes saab teekond lootuseni alguse kindlast teadmisest, et oleme õiged Jumala ees. Me räägime sellest kindlusest, kuna meil on rahu Jumalaga. Paulus loob aga selle kindluse läbi tõdemuse: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (Roomlastele 5:1).
Ühes vanas kirikulaulus ütleb Edward Mote järgmist: „Mu elu pole rajatud millelegi vähemale kui Jeesuse verele ja Tema õigsusele.“ Pole kahtlustki, et selles peitub rahu – usus Jumala tõotusesse, et uskudes Jeesuse valatud veresse oleme me õigeks mõistetud Temas. Ta mõistab mind õigeks, kuigi ma pole täiuslik ja Ta õigsus kantakse mulle üle mitte minu enda heade tegude tõttu, vaid ainuüksi usu läbi.
Fakt on see, et sa ei saa kogema mingit tõelist rahu ega lootust, kuniks sa ei lõpeta kahtlemist oma aktsepteerituses Kristuse poolt. See aktsepteeritus aga ei sõltu sellest, milles su lihalik loomus sind süüdistab või milles Saatan sind süüdistab. See tugineb ainuüksi sellele, kellena Jumal sind Kristuses näeb.

esmaspäev, 1. mai 2017

KUI OLED JANUNE - Gary Wilkerson

Oma teenistuse algusaegadel kuulutas Jeesuse enese kohta järgmist: „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti…“ (Johannese 7:37). Jeesus ei öelnud seda lihtsalt niisama, vaid Ta hüüdis seda lausa valjusti. Ja Ta ootas oma etteasteni, kuni pühade viimane ja suurim päev käes oli. Ta hüüdis: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).
See oli nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline väide – see oli kaastunde tegu. Surnud religioon oli jumalarahva maatasa teinud. Selle asemel, et neid värskendada, oli see neist viimsedki kui elumahlad välja imanud. Kuid nüüd kuulutas Jeesus: „Mina olen teie külm tassitäis vett; värskendav allikas, mis ei kuiva iial. Võite juua minust, et kogeda oma elu pidevat uuenemist.“ Selleks pole vaja mingeid eriomadusi, et juua sellest imelisest allikast. Kristus kinnitab meile: „Igaüks, kes usub minusse, võib tulla ja juua sellest.“ (Johannese 7:38).
Kui Jeesus ütles, et „selle ihust voolavad elava vee jõed“, siis Ta näitab meile sellega, millised me elud võivad välja näha vaid tänu lihtsale puudutusele Tema poolt. Tema puudutus värskendab kui ei miski muu, uuendades taevase väega kõige kängu jäänuma, meeleheitlikuma, väsinud hinge. Tema Vaim täidab meid sedavõrd, et me voolame üle ülikülluslikust elust, armust ja armastusest.
Jah, mu sõber, Tema eluvool muudab kõik!

reede, 28. aprill 2017

EI MINGIT INIMLIKKU VÄLJAPÄÄSU

Rääkigem korra patu sidumisest, mis tähendab sinu võitlusi oma lihaliku loomusega. Jumal laseb su ellu tulla olukordi, mis näitavad, kui väga abitu ja sõltuv sa Temast oled, et päästa sind neist läbi usu. Jumal ise ei juhi meid kunagi kiusatusse, küll aga laseb Ta meil jõuda vahel oma viimse piirini.
Kui su elus on mõnda varjatud pattu, kus valetavad vaimud ründavad sind pidevalt deemonlike valedega stiilis: „Sa ei tule sellega toime! Sa lähed omadega hukka! Sa saad hävitatud!“, siis sa mõtled: „Jumal, kuidas ma küll sellest kõigest tõusen? Olen omadega juba nii madalale langenud!“
Sa tead, et ei suuda ületada hingevaenlast ega ole talle vääriline vastane lahingus. Nii sa siis seisadki ta ees kui argpüks, värisedes ja tundes hirmu. Võib-olla jooksed mõne sõbra või nõustaja juurde, kes sind kuulaks, kui parasjagu nutad ja palud. Sa teed kõikvõimalikku, va see, et püsiksid vagusi ja usaldaksid Jumalat, et Tema toob sulle pääste.
Vana Testament toob meile näite näite järel, kuidas meil lihalikus mõttes pole mingit väge pidada vaimseid lahinguid. Meie vana loomus on omajagu nõrk ja jõuetu, kuid samas elab me sees uus loomus, olles alistanud end täienisti Issanda hoolde. See uus loomus mõistab, et inimlikult pole mingit väljapääsuteed ja Jumal on see, kes peab võitlema meie eest. Püha Vaimu vägi on see, millega suudame Saatanale vastu seista, kuid mis saab ilmsiks vaid usu läbi.
„Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks.“ (Jesaja 41:10)

neljapäev, 27. aprill 2017

LIHTSALT PÜSI VAGUSI

Seisad sa ehk just praegu silmitsi mõne tõsise kriisiga? Sa võid küsida: „Mida ma küll tegema peaks, olles taolises meeleheitlikus olukorras? Mida küll tegema peaksin, kui kõik näib nii lootusetu – olukorras, kus pole kuhugi minna ja puudub igasugune nähtav väljapääs? Mis juhtub, kui hirm mu üle võimust võtab ja kõik mu ümber kokku variseb? Kui mul puuduvad vastused oma probleemidele ja keegi ei ütle ka, kuidas oma raskustest välja saada?“
Me Issand pole mingi karm kooliõpetaja, mistõttu kui Ta näeb meid hirmununa raskes seisus, igatseb Ta, et hüüaksime Teda appi. Talle meeldivad me palved stiilis: „Issand, ma kardan! Kuid Sa oled alati olnud ustav päästma mind ja ma tean, et Sul on vägi teha seda seegi kord. Isa, ma usaldan oma elu Sinu hoolde.“
Järgnev on see, kuidas Jumal läbi Moosese iisraellastele vastas, kui nad tohutu kriisiga silmitsi seisid: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab!...Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” (2 Moosese 14:13-14). Ehk Jumal ütles neile: „Esimene asi, millega tegelema peate, on hirm! Mina võitlen te eest ning päästan ja vabastan teid. Seetõttu tahan, et see tõotus oleks teie jõuks, ajades välja kogu hirmu!“
Ta ütleb seda sama sullegi täna.

kolmapäev, 26. aprill 2017

KUI PUUDUB IGASUGUNE PÄÄSEMISTEE

Võime lugeda 2 Moosese raamatust, kuidas Jumal ütles Iisraeli lastele, et nad „lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele.“ (2 Moosese 14:2). Nimetatud paik asus kahe mäe vahel, mida kolmandast küljest ääristas meri. Ainus pääsemistee oleks olnud minna tagasi kõrbe, mis aga oli blokeeritud vaarao sõjaväe poolt.
Iisraellased olid täiesti hirmunud oma olukorra tõttu ja sama palju hirmunud sellest, et Jumal ise oli neid juhtinud sinna! Seal oleks olnud nii palju võimalusi, kuidas Jumal oleks võinud oma rahvast päästa. Ta oleks võinud korraldada nii, et egiptlaste sõjavankrite rattad oleksid alt ära kukkunud, jättes nad kõrbe nälga surema. Või Ta oleks võinud saata mõne üleloomuliku pilve egiptlaste laagri üle, tekitades neis segadust ja pannes sõdurid jooksma kui peata kanad, olles täielikus kaoses. Tema aga otsustas saata oma pilve hoopis iisraellaste järel, neid kaitsma. Ta oleks võinud saata ka üheainsa ingli, kes oleks vaid silmapilguga suutnud hävitada kogu Egiptuse armee. Jumal oleks saanud kasutada mis iganes mooduseid, et hävitada nad vaid hetkega, kuid ometi Ta ei teinud seda. 
Jumal pidas pigem sobivaks suruda iisraellased ärevasse, kitsasse seisu, kust inimlikult oli võimatu pageda. Kuidas me teame, et Jumal oli see, kes selle hirmuäratava olukorra oma laste proovilepanekuks põhjustas? Sest Ta enda Sõna ütleb: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!“ (5 Moosese 8:2) 
Jumal juhib oma lapsi rasketesse olukordadesse, et pakkuda neile võimalust usaldada oma elud Tema kätte – püsida vagusi ja usaldada Teda nii pääste kui juhiste osas.

teisipäev, 25. aprill 2017

„JUMAL, KUS SA OLED?“

Kriisihetkedel tahame hakata kohe tegutsema ning olukorda muutma. See on loomuse vastane me jaoks püsida paigal ja oodata. Muide, oodata kannatlikult Jumala tegutsemist, on eeldavasti üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad vahel paanikasse, kui Jumal piisavalt kiiresti ei tegutse, hüüdes sageli meeleheites: „Jumal, tee ometi midagi!“
Jumal igatseb inimeste järele, kes usaldaksid Teda iga kriisi, katsumuse ja lootusetu olukorra suhtes. Ja kui uskumatu see ka poleks – Jumal juhib meid sageli just rasketesse ja häirivatesse olukordadesse, et meid proovile panna. Ta tahab näha, kas oleme valmis püsima vagusi ning ootama Tema üleloomulikku lahendust? Ta tahab tuua meist esile head vilja, vormides meist usueeskujusid, kes on tunnistuseks sellele uskmatule, jumalakartmatule maailmale.
„Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.“ (Psalmid 37:23). „Issanda käest“ tähendab seda, et need sammud on ette määratud, paika pandud ja Jumala poolt seatud. Mis tähendab ka seda, et see on Jumal ja mitte Saatan, kes juhib meid rasketesse paikadesse. Ta mitte ainult ei lase meil saada osa katsumustest, vaid Ta laseb neil tulla lausa meelega ja see on midagi, mida meil on raske mõista või millega on raske leppida.
Küll aga ei usu ma kunagi, et Jumal juhib meid mõnda raskesse seisu, jättes meid siis sinna omapäi. Ta on absoluutselt ustav igas kriisiolukorras. Tema sekkumine ei pruugi küll käia meie ajakava järgi, kuid Ta tegutseb alati, mistõttu see on me kohus ja eesõigus püsida vagusi ja usaldada Teda, et Ta viib meid võidule.

esmaspäev, 24. aprill 2017

PEA VEEL ÕIGE PISUT VASTU - Gary Wilkerson

Oled sa kunagi olnud pikal teekonnal, kus olles sõitnud maha sadu kilomeetreid, näed korraga teeviita, et sihtkohani on jäänud vaid 15 km? Võiks ju arvata, et need viimased mõned kilomeetrid lendavad kui linnulennul, kuid tegelikkuses tunduvad need venivat kui teod. See viimane osa kogu teekonnast võib olla kõige raskem.
Sama võiks öelda ka me usu kohta rasketel aegadel. Mu isa ütles mulle kord: „Poeg, kui tunned, et tahaks alla anda; kui tunned, et elu on rööpast väljas ja sa ei kuule enam Jumalat, siis pea vastu! See viimane osa ongi kõige raskem!“ „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealastele 10:36)
Tahan julgustada sind pidama veel veidi vastu. Jah ma tean, et sul võib olla tunne, et su unistus ei täitu kunagi ja sa tahad lihtsalt alla anda. Kuid Jumal ütleb sulle: „Pea veel õige pisut vastu, mu armas! Su võit on vaid ühe sammu kaugusel!“
Olen kohanud nii palju inimesi, kes elavad vaid keskpärast elu, kuna Jumala tõotuste täitumine nende elus on võtnud aega. Kui nad oleks vaid õige pisut veel vastu pidanud, oleksid nad saanud ka kogeda oma igatsuse täitumist. Kuid nad hülgasid oma usu, kaotasid oma vapruse ja loobusid oma unistusest ning eesmärgist. Seda tehes aga hakkasid elama elu täis vaikset meeleheidet, sest nad ei usaldanud enam Jumalat.
Kui me ei usu enam, et Jumal võiks teha suuri asju, hakkame liikuma omas jõus – täiesti ilma Tema jõu ja väeta. Seetõttu, pea veel õige pisut vastu, sest olles täitnud Jumala tahet, saad ka kätte Tema tõotuse.

laupäev, 22. aprill 2017

MIT FREIMÜTIGKEIT HINZUTRETEN - Nicky Cruz

Um dem Geist folgen zu können und auf alle seine Umwege empfindlich zu sein, müssen wir zuerst ein offenes, gebetendes Herz haben, das mit Gott verbunden bleibt. Dafür ist Jesus unser größtes Beispiel.
Kein Aspekt des Lebens Jesu leuchtet heller als Seine Abhängigkeit vom Gebet und Gemeinschaft mit Seinem himmlischen Vater. Es ist das gekennzeichnete Merkmal Seines Dienstes, die Kraft hinter allem, was Er sagte und tat. Jesus betete ständig bei jeder Gelegenheit. Er betete für die Sünder, für Seine Jünger, für Weisheit und Führung, für Sein Essen und Wasser - für alles. Und Er ging oft weg, um allein zu sein, damit Er ohne Unterhaltung auf die Stimme des Geistes hören konnte.
Das Gebet ist die Eingang, wodurch der Heilige Geist erlaubt ist, zu unseren Herzen und Köpfen zu zugehen, und jede ernsthafte Bitte für Gottes Führung und Richtung muss mit dieser einfachen Weise der Kommunikation beginnen.
Wenn wir beten, können wir ganz ehrlich sein. Jesus kennt unsere Herzen, unsere Gründe, unsere Gedanken, unsere Sünden und Kämpfe. Er versteht unsere Schmerzen und Prüfungen: „Denn wir haben nicht einen Hohenpriester, der nicht Mitleid haben könnte mit unseren Schwachheiten, sondern der in allem in gleicher Weise wie wir versucht worden ist, doch ohne Sünde. Lasst uns nun mit Freimütigkeit hinzutreten zum Thron der Gnade, damit wir Barmherzigkeit empfangen und Gnade finden zur rechtzeitigen Hilfe!“ (Hebräer 4:15-16).
Jesus versteht uns viel besser als wir uns verstehen. Er hat uns gemacht und lebte unter uns. Er weiß, was wir durchleben. Und ein Teil unseres Seins ist ein wirksames Werkzeug für Christus bereit zu sein, unsere Herzen und Seelen zu Ihm zu öffnen - damit Er mit uns unsere Erfolgen und Misserfolgen teilen kann.
Nicky Cruz, international bekannter Evangelist und prominenter Autor, kannte Jesus und änderte sich sein Leben von voller Gewalt und Verbrechen nach einer Begegnung mit David Wilkerson in New York City im Jahr 1958. Die Geschichte seiner dramatischen Bekehrung wurde zuerst im „The Cross und the Switchblade” von David Wilkerson erzählt Und dann später in seinem eigenen meistverkauften Buch „Run, Baby, Run”.

LÄHENEDES TALLE TÄIE JULGUSEGA - Nicky Cruz

Selleks, et olla võimelised järgima Jumala Vaimu ja olla tundlikud Tema erinevatele käikudele, peame esmalt omama avatud, palvetavat südant, mis on püsiühenduses Jumalaga. Jeesus on me suurim eeskuju selles osas.
Mitte ükski teine aspekt Jeesuse elust ei tule nii eredalt esile kui Tema sõltuvus palvest ja suhtlusest oma Taevase Isaga. See kõik oli kogu Ta teenistuse tuum ja jõud kõige taga, mida Ta ütles või tegi. Jeesus palvetas pidevalt ja igal võimalusel. Ta palvetas nii patuste, jüngrite, tarkuse, juhtnööride kui toidu ja vee eest – kõige eest! Ühtlasi võttis Ta ka sageli aega üksi olemiseks, et kuulda segamatult Jumala Vaimu häält.
Palve on kui värav, mille kaudu Püha Vaim saab loa siseneda me südamesse ja mõtetesse. Iga tõsisemgi palve Jumala juhtimise ja juhtnööride järele peab saama alguse sellest lihtsast suhtlemise viisist.
Kui palvetame, võime olla üdini ausad. Jeesus teab me südameid, me motiive, me mõtteid, patte ja võitlusi. Ta mõistab igati me valu ja kiusatusi: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:15-16). 
Jeesus mõistab meid palju paremini kui me ise end mõistame. Tema ise on loonud meid ja Ta elas me keskel. Ta teab täpselt, millest oleme läbi minemas. Selleks aga, et olla efektiivsed tööriistad Ta käes, peame olema valmis avama oma südamed ja hinged Talle, jagades Temaga nii oma võite kui kaotusi.
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 21. aprill 2017

ME USUME!

Oli Kristuse ristilöömise eelne õhtu. Jeesus oli kogunud kõik oma jüngrid ülemisse tuppa, et valmistada neid ette oma lahkumiseks siit maa pealt. Olles üheskoos õhtust söönud, võttis me Issand rätiku ja hakkas oma jüngrite jalgu pesema.
Jeesus ütles tol õhtul oma pühendunud järgijatele, et kurjade meeste käed „tõstavad Ta üles“ (st löövad Ta risti). Seda öeldes hoiatas Ta neid ette kõige eesootava suhtes. Jeesus lõpetas oma sõnumi, öeldes: „Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.” (Johannese 16:28), millele jüngrid vastasid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.” (Johannese 16:29-30). Jüngrid andsid Jeesusele teada, et nad mõistsid selgelt, mida Ta neile öelnud oli. Kuid veelgi enam – pane tähele nende sõnu viimases salmis: “Seetõttu me usume.”
Oli selge, et suur usk valitses nende hinges ja need mehed kuulutasid Jeesusele: „Nüüd me näeme, Jeesus! Nüüd me teame. Nüüd me usume.“

neljapäev, 20. aprill 2017

ARM, RÕÕM JA RAHU

”Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!” (Johannese 14:27).
Arm ja rahu võtsid ristil enesele Jeesuse Kristuse kuju. See on läbi ajaloo olnud nii, et mil iganes mõni Jumala laps on täielikult usaldanud Kristuse vere puhastavat ja tervendavat väge, on talle tõotatud ka rahu. Kristuse rahu. Rahu, mis valitseb ka paradiisis. Apostel Pauluse sõnad on mõeldud abiks igale usklikule, et rakendada seda tõde oma ellu: ”Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!” (Koloslastele 3:15) 
Armas Jumala püha, järgnevas peitub me lootus kõigi me lahingute keskel – lastes rahul valitseda me südameis tänu sellele, et oleme kindlad Jumala tõotustes. ”Aga rahu Issand ise andku teile rahu alati ja igal viisil. Issand olgu teie kõikidega!” (2 Tessalooniklastele 3:16). 
Ja saagu järgnevast Pauluse palvest meiegi palve neil ebakindlatel aegadel, mille keskel me elame: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).
Tänu Jumalale Tema rahu ja rõõmu eest!

kolmapäev, 19. aprill 2017

ONS’ JUMAL PAHANE SU PEALE?

””Sest keda Issand armastab (ing. k = manitseb), seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?” (Heebrealastele 12:6-7). 
Sa pole eales nii palju armastatud kui siis, kui Issand sind manitseb või korrale kutsub. Muide, kogu korralekutsumise protsess on täielikult seotud Jumala igatsusega sinu järele. See kõik on mõeldud selleks, et võiksid Teda veelgi paremini tundma õppida ja austada. Ja samas pea meeles, et Jumal ei manitse ühtki oma last vihaga või vihane olles. Küll aga on ka oluline mõista, et Piibel nimetab neid aegu kurvastuseks. Ehk siis, kohe kindlasti pole tegu millegi rõõmsaga. ”Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm.” (Heebrealastele 12:11). Ometi öeldakse meile selles samas salmis: ”…aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.”  
Olen aastate jooksul pidanud võitlema mitmete Saatana rünnakute ja valedega, kuid võin täna väita täie kindlusega: ”Jumal ei ole pahane mu peale. Ja kallis Jeesuse järgija – Ta ei ole pahane ka sinu peale. Seetõttu summuta kõik valed, mille kaudu Saatan püüab väita sulle vastupidist!”
Risti võit peitub järgnevas – rahus Jumalaga ja Jumala rahus.

teisipäev, 18. aprill 2017

JUMALA SELETAMATU ARMULIKKUS

Kogu Kolgata ristil toimunu ei näinud kuidagimoodi võiduna välja. Kuid ometi toimus tol päeval midagi, millest Saatan polnud teadlik. See oli midagi, mida ta ei saa kunagi mõistma me õnnistatud Päästja kohta. Pean siinkohal silmas Jumala seletamatut armulikkust Kristuses.
Midagi imelist juhtub, kui inimene võtab Jeesuse oma Issandana vastu. Hüljates maailma ja asudes järgima Teda, on ta igaveseks seotud Jumala murdumatute armastuse sidemetega. Mõtle Pauluse kirjeldusele sellest sügavast, kõikehõlmavast armust:
„Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?...Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suud meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35, 38–39).
Vaatamata Jeesuse jüngrite häbiväärsele läbikukkumisele, tegutses Jumala arm neis läbi Püha Vaimu kõige täiega. Ja see arm oli see, mis pani paika nende võidu peale ristil toimunud sünget päeva. Üks ususeeme on külvatud Jeesuse järgijaisse ja nende kojad on ehitatud kaljule. Jah, nende kodasid raputati, kui saatanlikud tormid peksid vastu nende seinu ja võimsad lained tabasid nende aluseid. Kuid kui tormid said mööda, oli ilmselge, et need kojad pidasid proovilepanekutele vastu.

esmaspäev, 17. aprill 2017

JUMALA VÄRSKENDUSNUPP - Gary Wilkerson

Me kõigi elus on häirivaid tegureid, kuid olgem ausad – mis sporti puutub, siis mehed on selles vallas kõige hullemad. Ei pea siinkohal silmas spordi tegemist – see tuleks paljudelegi diivanil lebotajatele kasuks – vaid spordil silma peal hoidmist. Nutitelefonid ja ESPN äpp on muutnud kord nii tähelepanelikud mehed ekraani jõllitajateks. Kõik, mida mees vaid tegema peab, on vajutama värskendusnuppu ja talle kuvatakse ekraanile kümnete erinevate mängude tulemused. Igat kohtinguõhtut ähvardab pidev laua alt telefoni piidlemine.
Kuid las ma ülistada siinkohal hoopis Jumala kuningriigi värskendusnuppu. Ainuüksi ühest Tema imelisest armu puudutusest piisab, et pühkida ära kõik vana ja uuendada elu täielikult. Kõigi me eludes on aegu, kus seda teha ja ainus, kes seda teha saab, on loomulikult Jeesus. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2 Korintlastele 5:17). 
Nii nagu kõigi ekraani äppidega, ei muutu ka meie elus midagi – kõik jääb kinni ja tardub seniks, kuni pole vajutatud värskendusnuppu. Oled sa ehk jäänud kinni vanasse elamisviisi, mis hoiab sind maitsmast Kristuse elus peituvat värskust? Jeesusel on vägi muuta kõike! Ja nõnda nagu see naine sai terveks ainuüksi Ta kuuepalistut puudutades, nõnda võid sinagi saada terveks ja värskendatud ainuüksi ühe Jeesuse puudutuse kaudu.

pühapäev, 16. aprill 2017

KRISTUS - MEIE ÜLESTÕUSNUD ISSAND JA EESTPALVETAJA

„Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (Heebrealastele 7:25) 
Mida Piibel selle all mõtleb, kui ütleb, et Jeesus palub meie eest? Usun, et see teema on nii sügav, majesteetlik ja nii üle inimmõistuse, et ainuüksi sellest rääkimine tekitab minus aukartlikku kõhedust. Piibli õpetlastel oli selle tähenduse kohta erinevaid seisukohti. Kuid mitte ükski raamat ega piiblitõlgendus pole rahuldanud mu uudishimu selles vallas. Veelgi enam – mida enam õpetusi selle teema kohta loen, seda segasem see kõik tundub.
Ometi, tänu palvetele ja Püha Vaimu juhtimisele, olen hakanud õige pisut seda imelist teemat mõistma. Paludes väga lihtsalt: „Issand, kuidas Su eestpalved taevas mõjutavad mu elu? Su Sõna ütleb, et Sa seisad mu eest Isa ees. Mida see tähendab mu igapäevase suhte jaoks Sinuga? Mul polegi vaja teada, mida suured piibliõpetlased on välja uurinud. Lihtsalt näita mulle lihtsat tõde, mida mõistaksin ja oma ellu rakendada saaksin.“
Kõige levinum evangeelne nägemus Kristuse eestpalvetamise kohta on see, et Jeesus läks tagasi taevasse, olemaks kui meie ülempreester. Selles pole vähimatki kahtlust. Piibel ütleb väga selgelt: „Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.“ (Heebrealastele 9:24). 
Usun, et Jeesus palvetab me eest ka täna, hoides oma rahvast alal, hoides meid pattu tegemast ja püsimas ikka Jumala armastuses. Ta ei lase mitte millelgi – ei ühelgi hirmul, ajutisel langemisel või Saatana süüdistusel – lahutada meid Isast. Ehk lühidalt öeldes – Ta palub meie eest nõnda nagu Ta palus oma jüngri Peetruse eest:  „Et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32)
Meie Päästja on elus ja Jumala juures praegu. Ta on ühtaegu Jumal kui samas ka inimene, kellel käed-jalad, silmad ja juuksed. Ühtlasi on Ta kätel–jalgadel naelte jäljed ning haav külje sees. Ta pole oma inimlikku külge kunagi ära heitnud – ka taevas olles on Ta ühtpidi inimene edasi. Ja Ta tegutseb seal igavikus selle nimel, et meilt ei röövitaks rahu, mille Ta ise meile kord jättis. Ta tegutseb seal kui meie Ülempreester, kandes hoolt selle eest, et Ta ihu – kogudus – siin maa peal oleks täis Tema rahu. Ja kui Ta mingi aeg tagasi tuleb, tahab Ta leida meid eest „laitmatuina rahus“ (2 Peetruse 3:14).
Olgu need Ülestõusmispühad ajaks, mil tunnete rõõmu Tema ülestõusmisest ja rahust, mis tänu sellele me üle valatud.

laupäev, 15. aprill 2017

MEIE ISA HELDUS - Carter Conlon

Mulle meenub üks aastatetagune juhtum, kui sõidutasin oma keskmist poega hokimängult koju. Temaga koos oli veel paar ülinäljast hokimängijast sõpra, nii et tegime vahepeatuse McDonald’sis. Seistes järjekorras nende taga, jälgisin, kuidas poisid tellimuse käigus oma vähese raha-natukese letile käisid.  Kuniks korraga mu poeg neile hõikas: „Pange raha ära, kutid! Mu isa maksab kõigi eest!“
Olin tol ajal ühe väikese maakoguduse pastor ja teenisin vaevu nii palju, et kodused elektriarved ära maksta. Samas nägin, kuidas poisid oma tellimused sisse andsid – kõike topelt ja super-suuruses. Mul oli sel hetkel ükskõik, kui oleksin pidanud selle raha kasvõi järgmise nädala kütusefondist võtma, sest ma poleks eales suutnud oma pojale häbi teha .
Piibel ütleb meile: „Kui juba teie oskate oma lastele häid ande anda, kui palju enam annab siis te Taevane Isa häid ande kõigile, kes Teda paluvad?“ (vt Luuka 11:13)
Nii sina kui mina peame olema valmis uhkeldama oma Isa heldusega nagu mu poeg seda tegi. Kuid selleks, et sellega uhkeldada, peame esmalt seda ise teadma ja kogema. Me ei pea ainult avama oma südameid Talle, aga olema ka valmis elama koos Temaga. Isa heldus ei saa osaks neile, kes otsustavad vaid diivanil lebotada ja kogu päeva telekat vahtida. Sa pead end jalule ajama ja reaalselt koos Jumalaga liikuma, sest seda tehes avanevad ka taevaluugid ja kõik see, mille nimel Kristus meie heaks oma elu andis, saab korraga meile kättesaadavaks.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. 

reede, 14. aprill 2017

TA OLI TUGEV USUS

Aabrahami kohta on öeldud: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:20-21). Aabraham ülistas Jumalat usu kaudu. Ja nii nagu Aabraham, ülistame ka meie Jumalat, võttes täiega vastu kõik Tema tõotused.
Kui elus kõik hästi läheb, on ütlemata lihtne kuulutada: „Jumal suudab kõike!“ Võime ilma vähimagi jõupingutuseta kinnitada kõigile, et Jumal vastab nende palvetele ja kuulutada täie kindlusega, et Jumal peab alati oma sõna. Kuid kui kõik me ümber tundub tõusvat selle vastu, et Jumala tõotused täituksid – kui kõik füüsilised näidud tunduvad pigem Jumala viha kui õnnistustena – tõuseb Püha Vaim me sees tõeliselt trööstivate sõnadega: „Pea vastu! Usalda Teda! Miski ei saa sind lahutada Jumala armastusest. Ta toimetab su olukorra kallal, nii et ära kõigu. Hoopis tõuse ja võitle head usuvõitlust!“
Jätan sulle selle võimsalt kõneka piiblilõigu apostel Pauluse sulest. Ta tuletab meile meelde Jumala lõpmatust ustavusest igas olukorras ja igal me katsumuse hetkel: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35–39).

kolmapäev, 12. aprill 2017

JUMALA VAIMSED SÕDURID

Jumal on läbi aegade seadnud eestpalvetajaid eesliinile sõdima Saatana vägede ja võimude vastu. Täna leiab neid vaimseid sõdureid iga rahva seast ja sel on igati oma põhjus, miks neid kutsutakse „palve sõduriteks“. Paljud, kes me teenistusele kirjutavad, kirjeldavad pingelist vaimset lahingut oma elus.
91-aastane eestpalvetaja kirjutas järgmist: „Tunnen, et olen täiesti läbipõlenud, olles teeninud (Issandat nii kaua) sõltumata kõigest, mis mind on tabanud. Olen tänu aastatepikkustele kannatustele ihu poolest nõder, kuid teiste mured ja katsumused on pidevalt mu silme ees ja südames…Olen alates 4-eluaastast palvetanud teiste eest ja mulle meeldib see. Olen kõik need aastad olnud eestpalvetaja. Vallutan Saatanalt tagasi kõik selle, mille tema mu käest röövida püüab, tehes seda läbi Jumala Vaimus palvetamise ja uue jõu ammutamise.“
See Jumala püha on läbi kogu elu võtnud tõsiselt Juuda õhutust: „Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.“ (Juuda 20-21). Sõnum neile, kes on lahinguis, on väga selge: „Ehitage endid üles usus. Hoidke end Jumala armastuses.“ Pange tähele, kuidas Juuda täiendab oma üleskutset manitsusega palvetada Pühas Vaimus.
Läbi inimliku jõu ja võimekuse on pea võimatu end usus üles ehitada. Ilma Püha Vaimuta pole me suutelised hoidma alal teadmist ja kindlust Jumala armastusest meie vastu. Meist endist pole vähimatki vastast pimeduse jõududele! Me ei suudaks isegi tõsta usukilpi põletavate noolte vastu, isegi kui oma mõtteis seda plaaniks. Me vajame selleks kõigeks Jumala Vaimu, kes annab meile väe selle kõigega toime tulla.

teisipäev, 11. aprill 2017

TÄIESTI VEENDUNUD JUMALA ARMASTUSES

„Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.” (2 Timoteose 1:12). Need on ühe sureva mehe sõnad. Apostel Paulus pöördus selle lausega oma noore järglase Timoteose poole. Hiljem pihib ta selles samas kirjas Timoteosele veel järgmised rasked sõnad: ”Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.” (2 Timoteose 4:6-7).  
Kuigi need Pauluse sõnad olid mõeldud Timoteosele, kõnetab tema sõnum igat Kristuse sulast, kes seisab silmitsi suurte katsumustega. Mõtle sellele kontekstile – keset oma kõige meeletumaid katsumusi ja juba ka surmaga silmitsi seismist, oli Paulus enam kui veendunud Jumala armastuses tema vastu. Mis veelgi enam, ta oli veendunud Jumala võimes ”hoida tema hoolde usaldatut” vaatamata sellest, et olukorrad rääkisid midagi muud.
Mu armsad, need Pauluse sõnad on mõeldud kõigile, keda luhvtitatakse igapäevaselt saatanlike jõudude poolt; kes on kaasatud tulistesse lahingutesse ja kes taluvad suuri raskusi kui tublid sõdurid. Kuidas oli küll Paulus võimeline rääkima nii kindlameelselt Jumala ustavusest keset igat oma katsumust? Milles ta küll Jumala suhtes nii veendunud oli, et see sünnitas temas sellise usu?
Paulus ei ütle kunagi otse välja, mis need asjad olid, mille Ta oli usaldanud Jumala hoolde kuni tolle päevani. Võime vaid spekuleerida nende asjade üle. Kuid nagu Paulus, peame meiegi olema veendunud Jumala ustavuses, et Ta hoiab neid asju, mille oleme usaldanud Tema hoolde. Pole kahtlustki, et neil katsumuste rohketel aegadel peame olema täienisti veendunud, et Jeesus on meie Issand ja Päästja.

esmaspäev, 10. aprill 2017

ELADES TERVES ÕPETUSES - Gary Wilkerson

Paulus ütleb, et meil on kolm asja, mida peame siin maa peal tegema, enne kui Kristus tagasi tuleb. Esimene neist on: „Kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal...“ (Tiituse 1:9). Sõna „terve“ viitab millelegi, mis on kõikumatu, vastuvaieldamatu ja raudkindel. Jumal lõi õpetuse, et meil oleks midagi usaldusväärset, millele oma elu rajada. Samas ei saa seda võtta kergekäeliselt või kuidagimoodi mööda minnes. Sest taoline õpetus üks päev on ja teine päev enam mitte, olles minema uhutud inimlike kapriiside poolt. Osade koguduseliikmete jaoks võib selge õpetuse omaks võtmine tähendada loobumist kõige värskemast kristlikust bestsellerist, haarates selle asemel hoopis Jumala Sõna järele, mille Ta on meile andnud meie igaveseks kasuks.
Teiseks: me elu peab olema püha tunnistus. „Ma tahan, et sa neid asju tõsiselt rõhutaksid, et need, kes on hakanud Jumalat uskuma, oleksid hoolsad tegema häid tegusid. See on hea ja inimestele kasulik.“ (Tiituse 3:8).  
Ja kolmandaks: me peame jagama evangeeliumi nii oma sõnade kui tegudega: „Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“ (Tiituse 2:11).
Las ma küsida su käest: olles kui Jumala poolt antud valgus selles üha pimenevas maailmas ja sool, mille Tema on loonud säilitama – kas me ka rakendame kõiki neid asju? Või oleme me kaotanud oma püha maitse? Oleme me taandanud Ta Sõna vaid kui nõuanneteks, kuidas elada paremat elu või usume me endiselt, et selles peitub ülestõusmiselu vägi?
Kui me tõesti usume, et Kristuse evangeelium on Hea Sõnum, mis peitub selles, et Ta suri kõigi patuste eest, peame sellest teistele ka ilma vabandamata rääkima. Nemad aga näevad selles peituvat väge läbi tunnistuse, mida oma eludega välja elame.

laupäev, 8. aprill 2017

PÕLETAV TULI - Jim Cymbala

Jeesus ei ristinud kunagi kedagi veega. Miks? Sest ristimine, millega Tema ristis, käis Püha Vaimu ja tulega (vt Luuka 3:16). Siinkohal on oluline mitte arvata, otsekui oleks tegu kahe ristimisega – üks Püha Vaimuga ja teine tulega. Luukas kasutas seda hoopis kui kujundit - tuli esindamas Püha Vaimu – kirjeldamaks üht ristimist. Jeesus ristib Püha Vaimu kõikehaarava tulega.
Kui sa tõmbad tikku ja süütad tüki puud põlema, tungib tuli sellesse puusse. See on see, mida Püha Vaim teeb ka meie eludes. Ta läheb kaugemale välisest pinnast, jõudes kogu me olemuse juureni. Püha Vaim ei pane millelegi plaastrit peale, vaid tungib otse me probleemide tuumani, et meid aidata. Nõnda samuti on ka Püha Vaimu poolt võitud jutlustamine tuline jutlustamine. See ei tähenda inimeste nüpeldamist või hukka mõistmist, vaid teenistust, mis tungib nende südameisse, paljastab nende patu ja toob selgelt esile vajaduse Jeesuse Kristuse järele. Ilma Püha Vaimu tuleta võib jutlusest saada vaid tühipaljas meelelahutus või kõnekunsti eksponeerimine.
Kui Peetrus pidas kogu kristliku ajajärgu kõige esimese jutluse, tõi tema kidakeelne, samas tuline kõne kaasa sügava patutunnetuse ja rahva küsimuse: „Mida me peame tegema?“ (Apostlite teod 2:27). Kõik õpetusvahendid, mis aitavad jutlustajatel oma sõnumit edastada, on head, kuid ilma Püha Vaimu tuleta ei alandu ega murdu ükski süda Jumala ees.
Jumal küsis Jeremija raamatus: „Eks mu sõna ole nagu tuli?“ (Jeremiha 23:29). Jumala Sõna, mida kuulutatakse Jumala Vaimus, lõikab läbi igasugu virr-varrist ja tegeleb me südamete häiritud olukorraga. Eeldavasti pole just palju neid, kel’ oleks huvi kogeda Jumala põletavat sõna. Meelelahutuslikud jumalateenistused ja patutunnetust vältivad jutlused on nende jaoks palju etemad. Kuid Jumala Vaimu tuli tungib alati läbi pealispinna, et tegeleda takistustega, mis hoiavad meid eemal Jumala õnnistustest.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 7. aprill 2017

LOOTUSKIIR

Me usk keset raskeid aegu loob meile me tunnistuse.  „Selle kohta on ju esivanemad saanud (oma usu läbi) tunnistuse.“ (Heebrealastele 11:2). Kreekakeelne tähendus sellele on „andma tunnistust“. Meie esivanemad, kes uskusid Issandasse, omasid vankumatut, ankurdatud usku. Ja nende vankumatust usust sai maailmale tunnistus Jumala ustavusest keset raskeid aegu. Mõtle korra, mida me eelkäijad kõik kannatama pidid: üleujutusi, pilget, ahelaid, vangistust, tuld, piinamist, sõdu, lõvi koopaid. Kuid keset seda kõike ei kõikunud nende usk Jumalasse mitte kunagi. Miks? Sest neil oli seesmine tunnistus sellest, et Jumalal on neist hea meel. Me esiisad teadsid, et Jumal naeratab nende peale mõeldes ja ütleb: „Hästi tehtud! Te olete uskunud minusse ja usaldanud mind.“
„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Mil iganes hoiame alal oma usu ka keset raskeid aegu, saame osa samast kinnitusest Pühalt Vaimult: „Hästi tehtud! Sa oled Jumala armastatud tunnistus.“
Leides keset torme rahu Jumalas ja hoides oma usu vankumatuna, saad sa hea tunnistuse, olles kui lootuskiireks neile, kes sinu ümber. Neile, kes jälgivad su elu – olgu see kodus, tööl või naabruskonnas – saab selgeks, et lootus on neilegi kättesaadav. Jälgides sind keset su raskusi, nad mõistavad: „Siin on keegi, kes pole kaotanud oma usku Jumalasse. Tal pole mingit hirmu. Mis küll võimaldab tal uskuda ja usaldada isegi keset selliseid murrangulisi aegu?“
Me Jumal on varustanud meid kõigega, et hoida alal me usku. Isegi, kui rahutused peaks kasvama. Meile on antud Püha Vaimu tunnistus, kes elab meie sees ja Jumala täiesti ilmutatud Sõna Piiblis. Need on need, mis hoiavad meid alal, lastes meil osa saada heast tunnistusest isegi siis, kui maailm peaks vappuma.