kolmapäev, 31. detsember 2008

VÕITLE TARGASTI

Millal iganes tõuseb vastuseis, kasvab hoobilt ka Jumala arm meie sees. Mõtle, mis juhtub puuga, kui suur torm seda meelevaldselt räsib? Tuul ähvardab juurida puu koos selle juurtega ja viia, kus see ja teine. Ta murrab puu oksi ja lennutab lehti; uuristab juuri ja kisub maha iga väiksemagi õiepunga. Ja kui torm vaibub, tundub kogu olukord täiesti lootusetuna.

Ometigi, lähimal vaatlusel selgub, et see sama torm, mis lõhestas maapinna puu tüve jalamil, aitas samal ajal juurtel tungida veelgi sügavamale maapinda. Selle tulemusena on nüüd puul täiesti uus ja sügavam ligipääs toidule ja veele. Samuti on ta puhtaks räsitud kõigist oma kuivanud okstest. Õienupud võivad olla küll murtud, kuid teised kasvad peagi asemele, olles veelgi ilusamad ja elujõulisemad. Usu mind, see puu on peale tormi palju tugevam, kasvades edasi nähtamatul viisil. Ja oota veel, kuni lõikusaeg saabub, sest siis saab ta kandma suurel hulgal vilja!

Võib-olla oled ka sina keset tormi just praegu? Tuul puhub vingelt ja räsib sind armutult ning sul on tunne, et seda sa küll üle ei ela. Kuid armas – ära muretse! Tea, et keset kõige suuremat möllu ja maru, juurduvad sinu vaimulikud juured veelgi sügavamale. Jumal on arendamas sinus üht sügavamat alandlikkust; muret ja valu patu pärast ning suuremat nälga Tema õigluse järele.

Jumal on vormimas sinust üht karastunud risti võitlejat – lahingust küll arme saanut, kuid samas tarka ja julget. Sa võid küll iseennast aegajalt nüpeldada, kuid Jumal ei tee seda iialgi! Iseenesest oleks Ta ju võinud iga kell su olukorda sekkuda ja sind su võitlustest päästa, kuid Ta ei teinud seda, sest Ta nägi ette seda suuremat nälga, mida need raskused sinus Tema järele esile tõid.

Roomlastele 5:3 ütleb, et: „Viletsus toob kannatlikkuse.“ See sõna „toob“ tähendab teisisõnu ka „saavutab“. 2 Korintlastele 4:17 võime me lugeda, et: „Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“

teisipäev, 30. detsember 2008

MIDA IGA KRISTLANE PEAKS TEADMA KRISTLIKU KASVU KOHTA

„Meil tuleb alati tänada Jumalat teie eest, vennad, nõnda nagu on kohus, kuna teie usk jõudsasti kasvab ja armastus, mis teil igaühel on üksteise vastu, rohkeneb.“ (2Tessalooniklastele 1:3)

Paulus tegi Tessaloonika kristlastele ikka võrratu komplimendi, väljendades oma öelduga tegelikult järgmist: „On lausa võrratu näha, kui palju te olete kasvanud nii oma usus Kristusesse kui ka armastuses üksteise vastu! Kuhuiganes ma ka ei lähe, ma alati uhkeldan teie vaimuliku kasvuga, tänades Jumalat kõigi teie eest!“

Selles lühikeses piiblilõigus loob Paulus meile võrratu pildi usklike kogust, kes kasvasid nii ühtsuses kui armastuses. See kreekakeelne fraas, mida Paulus kasutas „jõudsasti kasvamise“ kohta, tähendab „kasvada üle ja rohkem kõigist teistest“. Tessalooniklaste usk ja armastus nii isiklikul ja ühisel tasandil ületas pika puuga kõiki teisi ümberkaudseid kogudusi.

On ilmselge, et need Tessaloonika kristlased ei püüdnud iga hinna eest hoida oma usust kinni seniks, kuni Jeesus tagasi tuleb. Nad õppisid, liikusid ja kasvasid pidevalt ja nende elud andsid ka tunnistust sellest. Pauluse sõnade kohaselt pakkusid nad kõneainet igas Aasia koguduses.

Ilmselt kõik jutlused, mida need inimesed kuulsid, õhutasid neid üles elama veelgi lähedasemas osaduses Kristusega. Need kõned sulatasid nende lihalikke ambitsioone ja tõid patu tunnetusele halbade harjumuste osas. Püha Vaim kiskus aga maha kõik rahvust ja nahavärvi puudutavad barjäärid. Nad õppisid aktsepteerima kõiki inimesi – olid need siis rikkad või vaesed, haritud või harimatud. Ja nad hoolisid ka üksteisest väga, püüdes armastusetegudes teineteisest ette jõuda.

Kui sa toitud ja ammutad Jumala Sõnast, peaksid sa ka vaimulikult pidevalt kasvama. See peaks toimuma iseenesest.

Ma küll ei tea, kas meie koguduses igaüks „kasvab jõudsasti“ nõnda nagu Paulus teadis Tessaloonika koguduse kohta, kuid samas ma usun, et see peab paika paljude me inimeste puhul. Miks? Sest Jumala Sõnale rajatud võitud sõnum toob alati esile kasvu. Ja apostel Peetrus kinnitas, et igaüks, kes igatseb puhta Sõna piima järele, saab kasvama.

Paulus kirjeldab meie vaimulikku kasvu kui Püha Vaimu tööd. Ta ütleb, et Vaim on pidevalt tegevuses, muutes meid aust ausse. Ta on pidevalt uuendamas me meeli, suretamas me liha ja toomas esile puhtust meie seesmises inimeses. Ta töötab meie südamete kallal, et kõrvaldada sealt viha, kibestumine, põlgus ja kõik muu kurjus. Ja Ta toob meis esile headuse, õrnuse ja andestuse üksteise suhtes. Ta kasvatab meid täiskasvanuks Kristuses, õpetades, et kõik, mida me ütleme ja teeme, peab olema meie Issanda vääriline.

Paulus innustab meid öeldes ka seda, et: „Inimene katsugu ennast läbi...!“ (1Korintlastele 11:28). Kreekakeelne tähendus sõnale läbi katsuma, tähendab „üksikasjalikult läbi vaatama, testima“. Apostel ütles: „Katsuge endid läbi ja vaadake, kas te elate Jumala Sõna kohaselt.“ Me peame pidevalt küsima iseendilt: „Olen ma muutumas? Olen ma muutumas üha armastavamaks ja südamlikumaks? Kohtlen ma oma peret ja sõpru jumaliku austusega? Kas ma oma kõnes ja käitumises olen õiglane?“

esmaspäev, 29. detsember 2008

VAHEL ME KASVAME ILMA ISE SEDA TEADMATA

Mõned usklikud võivad rääkida sulle oma vaimulikust kasvust ja sa võid näha ka üsna selgeid muutusi nende eludes. Nad annavad tunnistust sellest, kuidas Püha Vaim on võitnud vaenlase väe nende eludes ja sa rõõmustad ühes nendega selle võidu üle.

Ometigi on taolised kristlased pigem erand, sest enamus kristlastel pole vähimatki aimu oma vaimulikust arengust. Nad palvetavad, loevad Piiblit, otsivad Jumalat kogu oma südamest ja mittemiski ei tundu takistavat nende vaimulikku kasvu.

Kuid nad ei suuda eristada mingit arengut iseenestes. Mina ise olen näide taolisest usklikust. Ma tean, et ma elan Kristuse õigsuses, kuid ometigi ei koge ma mingit progressi. Pigem kipun ma aegajalt iseennast „nüpeldama“ iga sõna või teo pärast, mis pole peegeldanud Kristuse sarnasust ja mis paneb mind küsima: „Ma olen ju aastaid olnud kristlane – kas ma siis ometigi ei õpi kord?“

Ma arvan, et Tessaloonika kristlased olid hämmingus, kui kuulsid Pauluse hiilgavat hinnangut iseeneste kohta (vt.2 Tessalooniklastele 1:3). Eeldatavasti mõtlesid nad endamisi: „Meie? Kasvame jõudsasti? Einoh Paulus on ka ikka naljamees küll!“

Ometigi Paulus teadis, et vaimulik kasv on salajane, varjatud asi. Piibel võrdleb seda lillede ja puude märkamatu kasvuga: „Ma olen Iisraelile nagu kaste: tema õitseb nagu lilleke ja juurdub otsekui Liibanon. Tema võsud levivad, tal on otse õlipuu kaunidus ja Liibanoni lõhn.“ (Hoosea 14:6-7)

Jumal ütleb meile: „Minge vaadake lilli ja püüdke jälgida nende kasvamist. Uskuge mind, päeva lõpuks pole te näinud mingit kasvu, kuid samas teadke, et ma kastan neid igal hommikul oma kastega ja nad hakkavad kasvama.“ Sama tõde kehtib ka vaimuliku kasvu puhul – see on inimsilmale praktiliselt et nähtamatu!

Mõningate inimeste jaoks, kes on saanud päästetud, ei tundu patt olevat mingiks probleemiks. Nad ütlevad: „Sel samal hetkel, mil ma tulin Jeesuse juurde, vabastas Issand mind kõigist mu kiusatustest ja ma olen püsinud vabana kuni tänase päevani!“ Tean isiklikult mitmeid narkomaane, kel on olnud sarnane kogemus.

Kuid enamus kristlaste jaoks on lugu hoopis teine. Aastaid peale pöördumist, on korraga möll läinud lahti nende elus ja esile on kerkinud miski, mida nad kogu südamest vihkasid ja mida nad kunagi enam näha ei tahtnud. Kuid ükskõik, kui kõvasti nad selle vastu ka ei sõdiks, see üks ja ainus iha ei taha neist kuidagi lahti lasta. Ja ajapikku nad lihtsalt heituvad. Nende hing hüüab Jumala poole: „Kui kaua veel? Kas see patuahel saab üldse kunagi veel murtud?, mispeale vaenlane tuleb ja ütleb: „Sa ei saa kunagi sellest lahti ja sa tead ka, et sellises olukorras ei saa sa iialgi vaimulikult kasvama.“

Kuid püsi kindlana, mu sõber – mul on häid uudiseid su jaoks! Vaatamata oma võitlustele oled sa siiski kasvamas! Muide, tänu oma võitlustele kasvad sa eeldatavasti veel kiiremini ja suuremalgi määral kui muidu!

Püsi vankumatuna, sest kui jumalakartus on su südames, tuled sa ka neist tormidest palju tugevamana välja. Sest tea, et kui sa sõdid vaenlasega, hüüad sa appi ja rakendad kogu Jumala armu ja abi. Ja kuigi sa ise võid tunda end lüüasaanuna, muudab see arm ja vägi sind ometigi tugevaks. See omakorda tingib aga selle, et esiteks hakkad sa üha innukamalt paluma ja teiseks saab igasugune uhkus sinust välja poogitud. Nii et tegelikult katavad tormid sind hoopis „vaimse kaitsega“ igas sinu eluvaldkonnas.

reede, 26. detsember 2008

TUNNE, USU JA USALDA JÄTKUVALT TEMA ARMASTUST

Igaüks võib püsida rõõmus, kui on koos Püha Vaimuga sõudmas elu kõrglainetel ega ole proovilepandud või kiusatud. Kuid Jumal tahab hoida meid oma armastuses igal ajal ja seda eriti keset me kiusatusi.

Apostel Johannes ütleb meile väga lihtsalt, kuidas me saame hoida end Jumala armastuses: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Johannese 4:16). Ehk lühidalt öeldes: kui me „püsime Jumala armastuses“, siis me hoiame endid ka Jumalas.

See sõna püsima antud kontekstis tähendab „olla ootavas positsioonis“. Ehk teisisõnu: Jumal tahab, et me ootaksime, et Tema armastus saaks uuendatud me sees iga päev. Me peaks elama igat päeva teadmises, et Jumal on meid alati armastanud ja saab meid alati armastama.

Reaalsuses pendeldab enamus meist edasi-tagasi Jumala armastuse vahel – sõltuvalt meie emotsionaalsetest kõrg –või madalseisudest. Me tunneme end kindlana Tema armastuses vaid siis, kui meil läheb hästi. Kuid oleme ebakindlad Tema armastuse suhtes siis, kui meil on kiusatusi ja proovilepanekuid või kui me oleme Jumalat alt vedanud. Kuid see on just see aeg, mil kõige enam usaldada Tema armastust!! Sest Ta ütleb meile neis salmides: „Mis iganes raskustega te ka silmitsi ei seisaks – ärge iialgi kahelge minu armastuses teie suhtes! Ja kui te kindlalt usaldate minu armastust, siis te ka elate viisil nagu mina tahan, et te elaks.“

Jeremija 31 toob esile võrratu näite Jumala armastusest. Iisrael oli tagasi langenud, tema rahvas paksuks söönud ja edukaks sirgunud, andes oma kõiksugu kõlvatustele täie voli. Kuid korraga nende meelad himud muutusid mõruks ja nad ei leidnud enam naudingut oma vajaduste rahuldamisest. Üsna peagi hüüdsid nad Issanda poole: „Jumal, me oleme kadunud! Me vajame, et sa muudaksid meid!“ Jumal kuulis nende meeleparandushüüdu ja Ta armastav süda küündis nendeni. Ta taltsutas oma rahvast õigluse piitsaga ja Iisrael hüüdis: "Sina oled mind karistanud...Too mind tagasi, et saaksin pöörduda, sest sina oled Issand, mu Jumal! Sest pärast taganemist ma kahetsen, ja...ma häbenen ja tunnen piinlikkust...“ (Jeremija 31:18-19)

Pane tähele Jumala sõnu siin: „Sest iga kord, kui ma räägin tema vastu, mõtlen ma ikka temale; seetõttu on mu süda tema pärast rahutu: ma tahan tõesti halastada tema peale...“ (s.20) „...ma olen sind armastanud igavese armastusega...“ (s.3)

Siin on midagi, mida sa pead teadma Jumala armastuse kohta: Jumal ütles oma rahvale: „Ma pidin karistama teid ja ütlema välja karmi tõe. Ja isegi siis te patustasite mu vastu, tehes seda vaatamata minu armule ja heldusele, mida olin teie suhtes üles näidanud. Te pöördusite mu armastuse vastu mind hüljates. Kuid vaatamata kõigele, ei kadunud mu kaastunne teie suhtes kuhugi ja ma pidasin teid meeles keset te võitlusi. Ma olen teile kindlasti armuline ja andestan teile kogu südamest ning taastan teid.“

neljapäev, 25. detsember 2008

ELADES AUS

Üks asi, mis aitab meile edasi liikuda keset saabuvaid raskeid aegu, on arusaamine Jumala aust. See võib kõlada küll väga lennuka ideena, mis pigem kuuluks teoloogide pärusmaale, kuid ma olen veendunud, et Jumala au teema omab väga reaalset ja praktilist väärtust iga tõelise uskliku jaoks. Seda mõistes suudame me avada ukse, mis aitab meil erinevate eluolukordadega toime tulla.

Jumala au ilmutab Issanda loomust ja olemust. Vanast Testamendist ehk mäletate, et Mooses sai natukene osa sellest aust. Enne seda oli Jumal saatnud Moosese välja ei ühegi muu selgituseta kui vaid sõnadega, et „MINA OLEN“. Kuid Mooses tahtis teada midagi enamat Jumala kohta, mistõttu ta anus: „Issand, ilmuta mulle oma au!“

Jumal vastas Moosesele, viies ta kõrvale ja asetades ta kaljule. Ja siis ütleb piibel, et Ta ilmutas end Moosesele täies aus (vt.2Moosese 34:6-7). See viis, kuidas Jumal tahab, et me õpiks tundma Tema au, on läbi ilmutuse Tema võrratust armastusest kogu inimkonna vastu. Ja see on just see, mida Ta ilmutas Moosesele.

Ma usun, et see kirjakoht on absoluutselt elulise tähtsusega mõistmaks, kes meie Issand on. Sageli, kui me mõtleme Jumala aule, peame me silmas Tema kuninglikkust ja suursugusust, Tema väge ja valitsust või mõnda Tema ilmumist oma rahvale. Need kõik võivad olla tulemus sellest, et me oleme näinud Jumala au. Kuid see pole see au, mille poolest Ta tahab, et me Teda tunneksime. Jumal ootab igavesti, et näidata meile oma armastust, andestada meile ja valada meid üle oma armuga, tuues meid taas enese ligi.

Ilmutus Jumala aust omab võimast mõju nende üle, kes on selle saanud või kes on palunud arusaamist selle kohta. Kuni selle hetkeni oli Mooses näinud Issandat kui vaid käskude ja viha Jumalat. Ta värises hirmust Issanda palge ees, anudes ja hüüdes Ta poole oma rahva Iisraeli pärast. See oli olnud tema Jumalaga silmast-silma-suhte alus.

Kuid nüüd, olles esimest korda näinud Jumala au, ei kartnud ta enam Jumalat. Selle asemel hakkas ta hoopis ülistama: „Siis Mooses kummardas kiiresti maani ja heitis silmili maha...!" (2Moosese 34:8). Ta nägi, et Jumal ei olnud ainuüksi äike, välgud ja kõrvulukustav trompet, kes kõiki hirmust värisema pani, vaid hoopis vastupidi – Jumal oli armastus ja Tema loomus oli õrn ja armuline.“

Näed sa seda võrratut tõde siin, mille Piibel esile toob? Tõeline ülistus sünnib südameis, mis on saanud vallutatud nägemusest Jumala mõõtmatust armastusest meie vastu. See on rajatud ilmutusele, et Jumal annab iseend meie eest, jagades oma headust, armu ja valmidust andestada. Seega, kui me tahame ülistada Jumalat nii tões kui Vaimus, peab meie ülistus olema rajatud sellele imelisele tõele Tema kohta.

Niipea, kui me oleme saanud osa Jumala ilmutusest Tema au kohta, ei jää ka meie ülistusel muud üle kui muutuda. Sest Tema au nägemine muudab meie elamisviisi! See mõjutab meie näoilmet ja käitumist, muutes meid „aust ausse“ ja rohkem Tema sarnaseks. Iga uus ilmutus Tema armastuse ja armu kohta toob esile üleloomuliku muutuse.

kolmapäev, 24. detsember 2008

JUMALA ARMASTUS ANTAKSE MEILE EDASI VAID LÄBI JEESUSE KRISTUSE

Tuginedes Johannese evangeeliumile, peitub kogu Jumala armastus Jeesuses. Ta kirjutab: „Jah, meie kõik oleme võtnud tema täiusest...“ (Johannese 1:16). Kuidas me oleme võtnud vastu Jumala armastuse? Me oleme saanud sellest osa tänu Kristuses olemisele.

Sa võid nüüd küsida, aga miks on see nii tähtis teada, et Jumala armastus antakse meile läbi Jeesuse? Kuidas see mõjutab meie igapäeva elu?

Kuidas mõjutab Jumala armastus meie elusid? Me peame vaatama Kristuse kui oma eeskuju peale. Jeesus on meile juba öelnud, et Isa armastab meid täpselt samamoodi nagu Ta armastab Jeesust. Seega, mis mõju avaldas Isa armastus Jeesusele?

Võtke vastu Jumala armastus, sest „Kristus on jätnud oma elu meie eest...“ (1Johannese 3:16). Järgnevas peegeldus Jumala armastus Jeesuses: Ta ohverdas iseend kui ohvri teiste eest. Teine osa sellest salmist räägib aga Jumala armastuse eesmärgist meie elude suhtes ja seal on öeldud: „... ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.“ Jumala armastus juhib ka meid „ohverdama“ oma ihud kui elavad ohvrid.

Oled sa kunagi mõelnud, mida see tegelikult tähendab, ohverdada oma elu oma õdede-vendade eest? Johannes ei räägi siin võõral maal ohvriks saamisest. Ta ei räägi ka doonoriks olemisest mõne organi näol. Samuti ei pea ta silmas seda, et me peaksime võtma mõne surmamõistetud kurjategija koha. Ainuüksi Kristus sai tuua selliseid ohvreid. Ainukene kristlane, kes saab tuua elu ja lootust oma kaaskondlastele, on see, kes on surnud – surnud iseenese maailmale, iseendale, oma uhkusele ja ambitsioonidele.

See „surnud“ kristlane on lubanud Pühal Vaimul viia läbi vaimse inventuuri oma hinges. Ta näeb oma südames läbi igasuguse rikutuse ja ebapühaduse ning on valmis minema Jumala altarile, hüüdes: „Issand, puhasta mind! Võta see kõik!“ Sest ta teab, et ainuüksi Kristuse vere puhastuse kaudu on ta võimeline andma oma elu oma vendade eest.

teisipäev, 23. detsember 2008

ILMUTUS JUMALA ARMASTUSEST

Püha Vaim õhutas mind hiljaaegu mu südames, juhtides mind järgneva piiblisalmi juurde: „Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.“ (Juuda kiri salmid 20-21). Lugedes neid salme kuulsin ma Püha Vaimu sosistamas: „David, sa pole veel kordagi sisenenud minu täielikku rõõmu ja armastusse. Sul on küll teoreetiliselt need asjad paigas, aga sa pole kunagi kogenud seda ülevat tunnet ja hingamist, mis lähtub minu armastuses viibimisest. Kuni tänase päevani oled sa sellest kõigest osa saanud vaid heal juhul kuni pahkluudeni. Kuid minu armastus on otsekui suur ookean, milles sa võiksid ujuda.“

Piibel on täis tõdesid Jumala armastuse kohta. Ja ometigi on tulnud ette aegu, kus ma olen tõsiselt mõelnud, kuidas Jumal üldse saab mind armastada? Küsimus ei ole selles, nagu ma kahtleks Ta armastuse olemasolus, vaid pigem minupoolsetes läbikukkumistes hoida end teadliku ja kindlana Tema armastusest minu vastu.

Osaliselt saame me ilmutuse Jumala armastusest siis, kui me sünnime uuesti. Kui küsida kristlaste käest, mida nad teavad Jumala armastuse kohta eneste suhtes, vastab enamus neist, et: „Ma tean, et Jumal armastab mind, kuna ta andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei läheks hukka, aga et tal võiks olla igavene elu.“

See on üks võrratu hetk, kui sa sellele tõele pihta saad. Korraga saad sa aru, et „Jumal armastas mind juba siis, kui ma alles eksinu ja võõrana ringi rändasin ja Ta kinnitas oma armastust mu vastu, ohverdades oma ainsa Poja minu eest.“

Väga vähesed kristlased aga õpivad püsima selles Jumala armastuses. Me teame üht-teist oma armastuse kohta Jumala suhtes – kuid me harva otsime ilmutust Jumala armastuse kohta meie suhtes. Muide, kui paluda enamus kristlastel leida mõned piiblisalmid Jumala armastuse kohta meie suhtes, oskavad nad välja tuua vaid mõned üksikud. Ometigi, Jumala armastuse mõistmises peitub võti ületada kõik elus ettetulevad olukorrad. Suurel hulgal inimesi muutub vaimulikult külmaks ja laisaks, sest nad on ükskõiksed Jumala armastuse suhtes nende vastu. Nad ei tea, et nende võimsaim relv Saatana rünnakute vastu, on olla täielikult veendunud Jumala armastuses eneste suhtes, mis tuleb läbi Püha Vaimu ilmutuse.

Oma viimases palves siin maa peal, ütles Jeesus: „Isa...sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Johannese 17:24). Milline võrratu mõte – Kristus oli Isa poolt armastatud juba enne maailma loomist! Ja siis palus Jeesus ühe teise märkimisväärse palve: „Isa...et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.“ (s.21, 23) ja: „Et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes." (s.26). Ehk, mida Kristus siin ütles, oli see, et: „Isa, ma tean, et sa saad armastama igat üht, kelle ma toon oma ihusse, samal viisil nagu sa oled armastanud mind.“

Kogu mõtte rõhk lasub asjaolul, et nõnda nagu Isa armastas Jeesust juba enne maailma loomist, nõnda armastas Ta ka meid juba siis. Tõepoolest, ajal, mil inimene oli alles Jumala igavikulistes mõtetes, teadis Issand juba täpselt iga meie ihu osa ja planeeris meie lunastust: „nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Efeslastele 1:4)

Kui kaua on Jumal sind armastanud? Ta on sind armastanud kogu oma eksistentsi aja, sest Jumal on armastus. See on Tema loomuses, et armastada, mistõttu Ta armastas sind siis, kui olid patune; kui olid oma emaihus, enne veel, kui maailm oma alguse sai. Tema armastus on alati olnud ja sellele ei tule iialgi lõppu.

Millal lõpetab Jumal sinu armastamise? Ta lõpetab su armastamise siis, kui Ta lõpetab oma Poja armastamise, mis on aga täiesti võimatu! Sest Kristus ütleb: „...siis tema, kes oli armastanudomi selles maailmas, armastas neid lõpuni.“ (Johannese 13:1)

esmaspäev, 22. detsember 2008

HOIA END JUMALA ARMASTUSES

Aastaid tagasi pani Jumal mu südamele alustada ühe poiste jaoks mõeldud keskusega (poistekoduga) Long Islandil. Tundsin väga tugevalt, et Jumal on kogu selle töö taga, kuid 18 kuud hiljem hakkasid kohalikud ametnikud häält tõstma, sest nad polnud rahul meie üsna rangelt paikapandud kodukorra – ja tegevusviisiga. Meil ei jäänud muud üle, kui oma uksed sulgeda.

Selle lühikese aja jooksul, mil me jõudsime tegutseda, võtsime me vastu neli poissi. Peale sulgemist kaotasime me aga ühenduse igaühega neist. Hiljem tagantjärgi mõeldes pidasin ma seda ettevõtmist läbi aegade suurimaks läbikukkumiseks ja rohkem kui kolmkümmend aastat murdsin pead selle üle, miks Jumal üldse lasi meil selle tööga alustada?

Hiljaaegu sain ma aga kirja ühel mehelt nimega Clifford, kes kirjutas järgmist:

„Vend David, mina olin üks nendest poistest, kes saadeti Long Islandil asuvasse poistekoju. Meie „vanemad“ seal olid väga armsad ja lahked. Nad õpetasid meile Piiblit ja viisid ka kogudusse. Ühel päeval läksime me kogudusse, kus peeti telgifestivali. Ma olin nii kibestunud ja löödud, aga korraga hakkas Püha Vaim mu südame kallal tööle. Kuulsin jutlustajat ütlemas: „Jeesus armastab sind“ ja korraga tulid mu seest esile kõik aastate jooksul kogunenud valu, segadus ja lootusetus. Langesin põlvili ja palvetasin. See kõik toimus 35 aastat tagasi. Täna on Jumal kutsunud mind kõnelema ja ma olen astumas täisajaga teenistusse. See „tänu“ on pulbitsenud mu sees kõik need aastad, mistõttu tahaksin öelda suur tänu hoolimast. Tänu teile ma tean, mida tähendab Jumala armastus.“

Selle mehe kiri tõestab mulle, et mitte ükski asi, mida me teeme Kristusele, ei lähe kaduma. See poistekodu ei olnud läbikukkumine, sest üks eksinud segaduses juudi poiss avastas Jumala armastuse.

reede, 19. detsember 2008

SAATAN KASUTAB VAEVUMÄRGATAVAID VAHENDEID

„Aga Assuri kuningas läkitas Laakisest ülemjuhataja....suure väehulgaga Jeruusalemma kuningas Hiskija vastu.“ (2 Kuningate 18:17). Assuurlased esindavad tänapäeva „juhtnööre edukusele“. Saatan seab oma leeri su müüride ümber, mis koosneb inimestest, kes on vaprad ja ilusad ja kes näiliselt tunduvad saavutavat kõike, mida nad ette võtavad. Neid nähes tunned sa end kui ümberpiiratud vangina!

Esimene võte, mida patused kasutavad, on seada kahtluse alla uskliku pühendumine usaldada oma Jumalat täielikult. Assuri kuninga ülemjuhataja mõnitas Jumala rahvast nende üle irvitades (vt. 2 Kuningate 18:19-20). Peamine noot, mis sellest kõigest kõlama jäi, oli see, et: „Jumal ei päästa teid sellest jamast ja te lähete omadega põhja! Te olete tõelises kitsikuses ja teie usk ei päästa teid sellest!“

Siis aga lisab Saatan järgmise võtte: ta ütleb, et Jumal on see, kes on kõigi su kannatuste taga. Assuri sõnumitooja kuulutas: „Issand ise ütles mulle: Mine sinna maale ja hävita see!" (2Kuningate 18:25). Saatan püüab veenda sind, et Jumal on su peale pahane ja püüab sulle nüüd tagasi teha. Kuid see on tema kõige libedam vale! Ta tahab panna sind uskuma, et Jumal on sind hüljanud ja heitnud su täielikult murede ja valu küüsi. Ta tahab panna sind arvama, et kõik su probleemid on Jumala karistus su mineviku pattude eest. Kuid ära usu seda! Sest hoopis Saatan on see, kes on jalul, et sind hävitada.

Meie Issand on päästja ja kindel mäelinnus. Jesaja ütles, et Jumal on tulnud „andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks "Õigluse tammedeks", "Issanda istanduseks", millega ta ennast ehib.“ (Jesaja 61:3)

Ei, kallis Jumala püha, sa ei lähe omadega põhja! Sa oled lihtsalt rünnaku all, ümbritsetud vaenlase valedest, sest sa oled otsustanud usaldada kogu oma südamest Jumalat ja Saatan püüa hävitada seda usku.

neljapäev, 18. detsember 2008

JUMAL KUTSUB MEID VÕITLEMA

„Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks? Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger.“ (Luuka 14:31-33)

Eenok prohveteeris kord: "Vaata, Issand tuleb mitmekümne tuhande pühaga.“ (Juuda 14). Piibel ütleb meile, et meie oleme Jumala kuningad ja preestrid, kes esindavad neid kümneid tuhandeid, kes lähevad sõtta Saatana sõjaväe vastu. Saatan sõdib me vastu, sest ta vihkab meid täiega (vt. Ilmutuse raamat 12:17)

Me peame olema valmis selleks, mis on tulekul. Me peame olema valmis veetma päevi vaimses sõjas, teades, et suurel hulgal katsumusi saadetakse Jumala rahva vastu. Kui me oleme otsustanud hoida kinni oma Issandast, siis me peame ka teadma, et me oleme võitmatud Temas. Sest kirjutatud on: „Sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.“ (1Johannese 4:4). Jumal on öelnud, et võit vaenlase vägede üle on garanteeritud, kuna kõik taevased väed on sõdimas meie poolel.

Andku Jumal meile rohkem võitlusi Püha Vaimus, et igaüks meist võiks hüüda täiest kõrist kogu maailmale ja põrguvägedele: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35, 37-39)

See on lahinguhüüd kõigile neile, kes janunevad Jeesuse järele.

Iga Jumala mees ja naine muutub kurjuse jõudude märklauaks niipea kui ta on otsustanud saada Kristuse elavaks ohvriks. Põrguväed lastakse lahti selle vastu, kes oma südames on otsustanud elada püha usuelu.

Saatan paneb sind kannatama ja seadma su teele takistusi, kuna sinust on saanud tõeline oht tema pettusmängudele. Samas on sul muidugi võimalus astuda sellest sõjast kõrvale, anda alla ja muutuda igavaks, viljatuks ringi uitajaks.

Mina isiklikult otsustan seista vastu vaenlase plaanidele, tõusta usus ja koondada oma jõud võitluseks. Saatan ei saa suruda maha seda, kes tõeliselt loodab oma Issanda peale.

kolmapäev, 17. detsember 2008

JUMAL KUTSUB MEID ASJU LÕPUNI VIIMA

„Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik
selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!“ (Luuka 14:28-30)

Kristus teadis, et paljudel Tema jüngritel ei jagu piisavalt seda „miskit“, mis oleks neid lõpuni välja kandnud. Ta teadis, et nad pöörduvad tagasi ega lõpeta oma võidujooksu. Ma usun, see on üks traagilisemaid asju, mis ühe usklikuga juhtuda võib – alustada täie võimsusega haarates kinni Kristusest, kasvada küpseks jüngriks ja muutuda üha enam Tema sarnaseks ning siis langeda ära. Selline inimene rajas küll vundamendi, kui ei suutnud edasist tööd lõpule viia, kuna ei olnud esmalt arvutanud kogu töö hinda.

Kuid milline rõõm on kohata neid, kes kindlapeale lõpetavad oma võidujooksu! Need usklikud kasvavad Kristuse tarkuses ja tunnetuses, muutudes päev päevalt ja hetk hetke järel. Paulus ütleb neile julgustavalt: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18). See pole taevas, mille järele need usklikud igatsevad, vaid Kristus oma aus!

Ma tean, et paljud teist, kes seda tänast sõnumit loevad, on hetkel keset protsessi, kus te kas peate pausi või olete astumas sammu tagasi. See võib küll tunduda väikese sammuna, kuid põhjustab üsna suure eemaldumise Tema armastusest. Kui see olukord kehtib sinu puhul, siis tea, et Püha Vaim kutsub sind tagasi – tagasi meeleparandusele, enese salgamisele ja alistumisele. Ja tea, et aeg selle kõige juures mängib suurt rolli, mistõttu kui sa plaanid haarata kinni Jeesusest, siis tee seda kohe ja vii asi lõpuni!

teisipäev, 16. detsember 2008

ARMASTUS JA VIHKAMINE

"Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka 14:26)

Kreekakeelne tähendus sõnale vihkama on „armastama vähem kui (kedagi / midagi)“. Jeesus kutsub meid üles armastama Teda nii kõikehaaravalt, innukalt ja täielikult, et ükski meie teine maine kiindumus ei küüni selle ligilähedalegi.

Mõelge sellele: kas me teame, mis tunne on siseneda Tema kallisse ligiollu ja paluda Temalt mitte kui midagi? Lihtsalt olla koos Temaga ainuüksi seetõttu, et me oleme nii tänulikud Tema täiusliku armastuse eest?

Me oleme oma palvetes muutunud väga isekateks ja enesekeskseteks, paludes muudkui: „Anna meile...täida meid...õnnista meid...kasuta meid...kaitse meid.“ See kõik võib ju olla piibellik, kuid põhirõhk jääb siiski meie endi peale. Isegi meie töö Issanda heaks on muutunud isekaks. Me tahame, et Ta õnnistaks meie teenistusi, et me võiks olla veendunud oma siiras usus. Kuid Issand on palju rohkem huvitatud sellest, kelleks me oleme muutumas Temas kui sellest, mida me Tema heaks teeme.

Mõni teist, kes seda teksti praegu loeb, võib saada haiget, sest su teenistuse uksed on just äsja sulgunud. Sul on tunne, et sind on pandud otsekui kui „riiulile“. Keegi teine võib tunda, et ta võiks olla palju kasulikum Issandale, kui ta saaks teenida kusagil misjonipõllul. Kuid mina ütlen, et ei ole parimat viisi olla kasulik Issandale kui väljendada oma armastust Tema vastu oma salajases palvekambris. Kui me otsime Issandat ja uurime lõputult Tema Sõna, et Teda veelgi paremini tundma õppida, siis me oleme just täpselt nii kasulikud kui üldse olla annab. Me valmistame Jumalale palju rohkem meelehead ja rõõmu Tema ees vaikselt armastuseosadust nautides kui Tema heaks midagi sebides ja toimetades. Ja misiganes teenimisvõimalusi Ta meie jaoks ka ei avaks – olgu siis kodu –või välismaal – see kõik voolab ainuüksi suhtes Temaga nagunii. Ta on rohkem huvitatud sellest, et võita kõigi me südamed kui sellest, et meie võidame kogu maailma Talle.

Oma viimase väitega ei taha ma kuidagimoodi kahandada siiraid jõupingutusi hingede võitmise vallas, vaid lihtsalt öelda, et kogu Vaimust juhitud evangeelne töö sünnib osadusest Jumalaga. Sellele, kes veedab sagedasti palves aega Issandaga, antakse ka tarkus, Püha Vaimu ajastus ja vägi täita Jumala tahet.

esmaspäev, 15. detsember 2008

TULLES TEMA LAUA JUURDE

Ühel vanal kirikulaulul on minu jaoks väga sügav tähendus. Selle sõnad kõlavad järgmiselt: „Jeesuse laud, kus kõik Jumala pühad saavad toidetud, on kaetud. Ta kutsub oma valitud rahvast – tulge ja sööge!“

Milline imeline väljavaade: Issand on katnud oma järgijatele laua taevas! Jeesus ütles oma jüngritele: „...ja mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis...“ (Luuka 22:29-30). Nälg Issanda järele tähendab seda, et usu läbi võime me istuda ühes lauas Temaga.

Kui apostel Paulus juhatab meid öeldes: „Pidagem siis pühi...“ (1Korintlastele 5:8), siis ta viitab sellele, et me peaksime väga selgelt mõistma, et meile on koht kinni pandud Kristuse kuninglikus taeva lauas. Paulus ütleb: „Tulge alati kohale. Ärge laske sel sündida, et teie koht on tühi!“

Kurb tõsiasi peitub aga selles, et Jeesuse Kristuse kogudus lihtsalt ei oska mõista, mida see tähendab „pidada pühi“. Me ei oska hinnata seda kuninglikkust ja au, mis meile on määratud selle läbi, et meid on tõstetud ühes Kristusega istuma taevastesse paikadesse. Me oleme liiga hõivatud, et istuda Tema lauas. Ekslikult ammutame oma vaimse rõõmu jumalateenistustelt ja mitte osadusest Temaga. Me teeme üha enam ja enam Issandale, keda me tegelikult tunneme üha vähem ja vähem. Jookseme sageli end ribadeks, et pühendada Tema tööle oma ihud ja meeled, kuid unustades ära, kuidas tunda rõõmu ja „pidutseda“.

Üks asi, mida Issand igatseb üle kõige kõigilt oma sulastelt, jutlustajatelt ja karjastelt, on osadus Tema lauas. See laud on koht, kus kogeda vaimulikku lähedust ja see on kaetud igal päeval. „Pidada pühi“ tähendab tulla jätkuvalt Tema laua ligi, ammutamaks toidust, jõudu, tarkust ja osadust.

Alates ristil toimunust, on kõigil „vaimulikel kangelastel“ olnud üks ühine omadus – nad kõik on pidanud lugu Issanda lauast. Nad „eksisid ära“ Kristuse mõõtmatusse ja ometigi kuulutasid nad kõik surres, kui vähe nad tegelikult tundsid Kristust ja Tema elu.

Meie nägemus Kristusest on liiga väike ja liiga piiratud. Evangeeliumi „lõputu mõõtmatus“ peaks ületama tänapäeva pahelise maailma üha kasvavad ja keerulisemad probleemid. Sest Jumal ainuüksi ei lahenda selle maailma probleeme, aga uputab ka need oma mõõtmatusse olemusse. Ükski, kes seda mõistab, ei peaks tundma hirmu ühegi probleemi, kurjuse või väe ees, mis siin maa peal valitsevad. Ta teab, et Kristus on suurem, kui kõik eelnimetatud kokku. Kui meil oleks ilmutus sellest, kui kõikvõimas, tohutu, piiritu ja piiramatu me Issand tegelikult on, ei suudaks ükski elumure meid enda alla matta.

Paulus on meile heaks eeskujuks. Ta oli pühendunud sellele, et saada osa üha kasvavast ilmutusest Kristuse kohta. Muide, kõik, mida Ta sai Kristuselt, tuli läbi ilmutuse. Ta õppis seda Issanda lauas ja see muutus tõepäraseks talle tänu Püha Vaimu tööle. Mäletate, see oli alles kolm aastat peale Pauluse pöördumist, kui ta läks Jeruusalemma pidamaks osadust teiste apostlitega. Ja samas ei viibinud ta seal kauem kui 15 päeva, jätkates peale seda taas oma misjonireise. Hiljem ütles ta: „Jumal on mulle ilmutuse kaudu teatanud saladuse.“ (Efeslastele 3:3). Püha Vaim teab Jumala sügavamaid peidetud saladusi ja Paulus palus pidevalt, et saada armu mõistmaks ja kuulutamaks „evangeeliumi Kristuse äraarvamatust rikkusest“ (Efeslastele 3:8)

Issand otsib usklikke, kes ei rahulduks vaid sellega, et nad kuidagimoodi suudavad trügida läbi erinevate segadust tekitavate häälte, leidmaks tõelist sõna. Ta tahab, et me igatseksime ilmutuse järele Temast, mis tegelikult kuulubki ju meile – sügav, isiklik lähedus Temaga.

reede, 12. detsember 2008

USU LAHINGUVÄLJALT

Kui Paulus otsustas minna Jeruusalemma, siis seda mitte seepärast, et ta oleks kuulnud seal mõnest suurest ärkamisest. Samuti polnud ta näol tegu heitunud jutlustajaga, kes oleks lootnud leida sealt Jumala üleloomulikke ülekandeid. Ei, ta väljendab väga selgelt, et: „Seejärel....läksin ma taas üles Jeruusalemma...Ma läksin sinna ilmutuse kohaselt ja kõnelesin neile evangeeliumi, mida ma kuulutan paganate seas.“ (Galaatlastele 2:1-2). Paulus läks Jeruusalemma selleks, et jagada inimestega neid saladusi, mida Jumal tahtis neile ilmutada.

Sel jumalakartlikul mehel olid oma täiuslikud aulised ilmutused Kristusest. Jutlused, mida ta kuulutas, ei lähtunud pähetuubitud doktriinidest ega enese sulgemisest raamatute ja kommentaaride uurimise taha. Ta ei olnud mingi eraklik filosoof, kes unistas teoloogilistest tõdedest, mõeldes, et: „Ühel päeval loevad kõik mu teoseid ja annavad seda edasi ka oma tulevastele põlvedele.“

Las ma öelda teile, kuidas ja kus Pauluse kirjad valmisid. Ta kirjutas need pimedate niiskete vanglamüüride vahel. Neid kirjutades pühkis ta samaaegselt oma seljalt vereniresid, mis voolasid mööda ta selga tänu äsja lõppenud peksmisele. Ta kirjutas neid peale merelainetes sumpamist, olles järjekordselt pääsenud ühest laevahukust.

Paulus teadis, et iga sõna ja õpetus, mida ta jagas, lähtus tema isiklikult usu lahinguväljalt. Ja evangeeliumi nimel tundis ta rõõmu igast oma kannatusest. Ta ütles: „Nüüd võin ma täie meelevallaga kuulutada igale meremehele, kes on elanud üle laevahuku; igale vangile, kes on istunud kinni ilma mingi lootuseta; igale ühele, kes on seisnud silmitsi surmaga. Jumala Vaim on teinud minust läbiproovitud veterani, mistõttu ma võin kuulutada tõde igaühele, kel vähegi on kõrva kuulda.“

Jumal ei ole andnud sind üle Saatana meelevalda. Ei! Ta laseb sul minna läbi katsumuste seetõttu, et Püha Vaim on tegemas oma nähtamatut tööd su sees. Kristuse au võtab kuju su sees ja sel on igavikuline väärtus.

Tõeline vaimsus ei lähtu iialgi ühestki inimesest või olukorrast. Kui sina tahad saada osa Jumala aust, siis see tuleb esile just täpselt seal, kus sa parasjagu oled – läbi sinu hetkeolukordade – olgu need siis halvad või head.

Ma usun, et Pauluse vaimsuse suurimaid saladusi peitus tema valmiduses leppida nurisemata ükskõik, mis olukorraga, mis ta ellu ka ei tulnud. Ta kirjutab: „Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.“ (Filiplastele 4:11)

Kreekakeelne vaste sõnale rahulolu viitab „kaitse mahavõtmisele“. Paulus ütles: „Ma ei püüa end kaitsta ebameeldivate olukordade eest. Ma ei anu Jumalat, et ta kergendaks mu olemist. Otse vastupidi – ma tervitan neid, sest teades oma minevikku koos Jumalaga, ma tean, et ta toob midagi igavikulist esile minu sees ja selle läbi.“

„...nii et te suudate taluda.“ (1Korintlastele 10:13). See sõna taluma, mida Paulus kasutab siin, viitab sellele, et meie olukord saab muutuma. Kogu loo mõte on see, et me suudaks vastu pidada oma olukordade all. Miks? Sest Jumal teab, et kui Ta muudaks me olukorra, siis see lihtsalt hävitaks meid. Ta laseb meil kannatada, sest Ta armastab meid.

Meie osa keset katsumusi on usaldada Jumalat ja teada, et Ta varustab meid kõige väe ja vahenditega, mida me vajame, et leida rahulolu ka keset oma raskusi. Palun ärge saage minust valesti aru – „rahulolu“ keset kannatusi ei tähenda seda, et me neid naudiksime. See tähendab lihtsalt seda, et me ei püüa end varjata ja kaitsta nende olukordade eest. Me oleme rahul kõigega, mis me teele tuleb ja peame vastu ükskõik, mis. Seda seetõttu, et me teame, et Jumal on meid muutmas oma Poja sarnaseks.

neljapäev, 11. detsember 2008

KAASAJA PÕLVKOND EI TEA MIDAGI VASTUPIDAVUSEST

Vastu pidama tähendab „minna läbi vaatamata raskustele; kannatada kannatlikult ilma alla andmata“. Ehk lühidalt öeldes tähendab see: kinni hoidma; jätkuvalt püsima. Kuid kaasaja põlvkonnale ei tähenda need sõnad suurt palju midagi. Paljud tänapäeva kristlased on allaandjad – nad annavad alla oma abikaasade, perede ja Jumala suhtes.

Peetrus viitas sellele, öeldes: „Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talubviletsust, kannatades süütult.“ (1Peetruse 2:19). Ja siis ta lisab: „Sest mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt. Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. "Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust"; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.“ (1Peetruse 2:20-23)

Apostel Paulus ütles: „Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur!“ (2Timoteose 2:3). Lõpuks aga annab Issand ise meile tõotuse: „Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.“ (Matteuse 24:13)

Luba mul küsida – mis on sinu raskus? On su abielu karidele sõudmas? Või su töökoht vaekausil? Oled sa tülis mõne oma sugulase, peremehe või sõbraga, kes sind pettis?

Me ei tohi kaotada lootust! Sest nõnda nagu Pauluse kannatustel polnud otsa ega äärt, ei olnud piire ka tema ilmutustel, küpsusel, sügaval usul ja hingerahul. Ta ütles: „Ma otsustan olla vaimne inimene, sest kui ma tõesti tahan olla meelepärane oma Issandale, siis ma ei saa sõdida oma olukordade vastu. Ma otsustan hoida kinni ja mitte iialgi alla anda. Mitte miski siin maa peal ei suuda mulle anda seda, mida annab mulle igapäevaselt Jumala Vaim keset mu katsumusi. Ta teeb minust vaimse inimese.“

Pauluse elu „hingas“ ühes rütmis Kristuse Vaimuga. Ja sama kehtib ka iga tõeliselt Jumala Vaimuga täidetud inimese puhul. Püha Vaim toob selle sulase kõige sügavaimatest soppidest esile Jumala taevalikud vood, mistõttu see inimene pole mahasurutud ega nurise ega kaeba oma saatuse üle. Ta võib minna läbi oma elu kõige raskeimast katsumusest, kuid ta naeratab siiski, sest ta teab, et Jumal on tegemas oma tööd ta sees, tuues esile oma igavikulise au.

kolmapäev, 10. detsember 2008

ISIKLIK ILMUTUS KRISTUSEST

Kui sa oled jutlustaja, misjonär või õpetaja, siis mõtle hetkeks: mis on see, mida sa õpetad? On see midagi, mida keegi teine sulle õpetas? Või seisneb see mõne suure õpetaja ammuse ilmutuse ülekordamises? Või oled sa kogenud isiklikku ilmutust Jeesusest Kristusest? Ja kui oled, siis on see kasvamas su sees? On taevas avatud su jaoks?

Paulus ütles: „Sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme...“ (Apostlite teod 17:28). Tõelised Jumala mehed ja naised elavad selles väikeses, samas väga kindlas ringis. Iga nende liigutus ja kogu nende olemus on koondunud vaid selle ümber, mis on tähtis Kristusele. Aastaid tagasi ma kogesin, kuidas Püha Vaim tõmbab mind taolisse teenistusse – sellisesse, mis kuulutaks ainuüksi Kristust. Oi kuidas ma igatsesin kõneleda Temast! Kuid mu südame fookus oli paigast ära ja ma kogesin, et see ring jääb mulle kitsaks. Tulemuseks oli aga see, et ma ei saanud enam ühtegi värsket ilmutust, mis oleks andnud sisu mu jutlustele.

Selleks, et kuulutada Kristust, peame me saama osa Püha Vaimu pidevalt voogavaist ilmutustest. Vastasel korral ketrame me vaid iganenud sõnumeid. Kui Püha Vaim tunneb Jumala mõtteid ja uurib läbi Isa kõige sügavamad ja varjatumadki paigad ja kui Ta on tõesti saadetud selleks, et olla kui elava vee jõgi meie sees, siis me peame ka tegema end kättesaadavaks ja lubama Tal täita end selle elava veega. Me peame olema pidevalt täidetud Kristuse lõputu ilmutusega. See ilmutus ootab iga Jumala sulase järele, kes on valmis ootama Tema järele, uskudes ja lootes, et Püha Vaim ilmutab talle Jumala mõtteid.

Paulus ütles, et Kristus ainuüksi ei ilmunud talle, aga ilmutas end ka tema läbi. Jumala silmis on mõttetu kuulutada Sõna, mis ei ole varasemalt väeliselt toiminud tolle jutlustaja enese elus ja teenistuses. Mõningate pealiskaudsete jaoks võib ju see olla OK kuulutada Kristust ainuüksi millegi väitmiseks, kuid Jumala meeste ja naiste jaoks pole see kohe kindlasti nii. Me peame kuulutama üha kasvavat ilmutust Kristusest, kuid seda vaid juhul, kui see sama ilmutus on saatnud korda üha sügavama muutuse meis enestes.

Paulus väljendas ka isiklikku muret, öeldes: „Et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks.“ (1Korintlastele 9:27). Paulus iialgi ei kahelnud oma kindlustundes Jeesuses, mistõttu see pole see, millest ta siin räägib. Kreekakeelne tähendus sõnale „väärituks“ (inglise keeles „väljaheidetuks“) tähendab „vastuvõetamatu“ või „mitte vääriline“. Pauluses tekitas kõhedust mõte seista ükspäev Jumala kohtujärje ees ja saada mõistetud hukka seetõttu, et ta kuulutas Kristust, keda ta tegelikult ei tundnud või kuulutas evangeeliumi, mida ta ise täiel määral oma elus ei rakendanud. See on see põhjus, miks Paulus räägib üsna tihti „elavast Kristusest“ või „Kristusest, kes elab minu sees“.

Me ei tohiks tundigi kauem nimetada end Jumala sulasteks, kun me pole võimelised vastama väga isiklikule küsimusele, milleks on: Kas ma tõesti igatsen Kristust enam kui kõike muud? On Ta tõesti kõik mu jaoks; mu ainukene elu eesmärk ja mõte?

On su vastus jah? Kui sa tõesti võtad seda tõsiselt, siis oled sa ka võimeline arvama oma elu pühkmeiks otsekui Paulus, kes ütles: „Jah...ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesusekõikeületava tunnetuse kõrval.....et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8) Oled sa pidanud kõike muud kahjuks Issanda ilmutuse nimel? Kui sa igatsed Kristust enam kui midagi muud, ei ole su teenistus enam väljund karjääri tegemiseks, vaid see muutub palveks! Ja siis ei pea sind enam takka utsitama, et otsida Teda, vaid sa ise leiad sageli tee oma salajasse palvekambrisse, teades, et niipea kui sa sisened, oled sa koheselt külaline Tema lauas. Ja siis sa istud seal Ta ligiolus ilma kuhugi kiirustamata ja ülistad Teda ja kiidad Teda; igatsed Ta järele, armastad Teda ja tänad Teda Ta tarkuse eest.

teisipäev, 9. detsember 2008

TÄIUSLIK SÜDA LOODAB JA USALDAB

„Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad; nad kisendasid sinu poole ja pääsesid,nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.“ (Psalm 22:5-6)

Heebreakeelne algne tähendus sõnale lootma viitab „üle kaljuserva hüppamisele“. See on otsekui laps, kes on roninud redelil liiga kõrgele ja ei julge enam ise alla tulla. Ta kuuleb oma isa ütlevat: „Hüppa!“ ja ta hüppab, viskudes otse oma isa käte vahele. Oled ehk sinagi täna sarnases olukorras? Vaarud just täpselt ääre peal ja ei oma muud võimalust kui heita end otse Jeesuse käte vahele? Või oled sa lihtsalt leppinud kogu olukorraga? Kui nii, siis sel pole vähimatki pistmist usaldusega! Usaldus on nii palju erinevam passiivsest taandumisest. Usaldus tähendab aktiivset usku!

Mida enam me januneme Jeesuse järele, seda enam me leiame, et meie usaldus Tema suhtes kasvab. Meie elus võib olla olnud aegu, kus me leidsime, et ei saa ikka väga usaldada Teda, kuna Tal vist puudus täielik kontroll meie elude üle ja me pidime ohjad enda kätte haarama. Kuid taoline arvamus muutub, kui me kasvame lähemale Talle ja õpime Teda paremini tundma. See tähendab ka seda, et me ei pöördu Tema poole ainult siis, kui viimne häda käes, vaid hakkame elama koos Temaga nii lähedases osaduses, et me kuuleme juba ette Tema hoiatusi, enne kui raskused meid tabavad.

Usaldav süda ütleb alati: „Kõik minu sammud on juhitud Issanda poolt. Ta on minu armastav Isa, kes laseb mul küll kogeda kannatusi, katsumusi ja kiusatusi, kuid mitte iialgi rohkem kui ma suudan kanda, valmistades mulle alati ka väljapääsu. Kõik minu juuksekarvadki on loetud Tema poolt ja Tema kujundas mind juba mu ema ihus. Ta teab, millal ma seisan, istun või pikali heidan, sest ma olen Tema oma. Tema on Issand ja seda mitte ainult minu üle, aga ka iga sündmuse ja olukorra üle, mis mind puudutab.“

Täiuslik süda on ka murtud süda!

Taavet ütles: „Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalm 34:19)

Murtus tähendab enamat kui vaid meeleheidet ja nutmist; rohkem kui rusutud vaimu ja alandlikkust. Tõeline murtus vabastab südames võimsaima väe, mida Jumal võib eales inimkonna kätte usaldada. Väe, mis on suurem kui see, mis äratab surnuist või parandab ükskõik, millise häda või haiguse. Kui me oleme tõeliselt murtud Jumala ees, antakse meile vägi, mis taastab kõik varemed ja toob ühe erilise au Jumalale.

Murtus on seotud müüridega – katkiste, murenevate müüridega. Taavet seostas Jeruusalemma murenevaid müüre Jumala rahva murtud südamega. „Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. Tee head Siionile oma head meelt mööda, ehita Jeruusalemma müürid! Siis hakkavad sulle meeldima õiguse ohvrid...“ (Psalmid 51:19-21)

Nehemja oli murtud südamega mees ja tema näide on seotud ka Jeruusalemma lammutatud müüridega (vt.Nehemja 2:12-15). Nehemja „vaatles müüri“ keset ööpimedust. Siin on kasutatud heebreakeelset sõna shabar, mis on sama sõna, mida on kasutatud ka „murtud südame“ kohta Psalmis 51:19. Heebreakeelses täielikus tähenduses oli Nehemja süda murtud kahel viisil. Algselt ahastusest lammutatud müüride pärast ja hiljem lootusest nende ülesehitamise tõttu.

Tõeline murtud süda on see, mis ühest küljest näeb kogudusi ja perekondi varemeis ning kogeb Jumala ahastust kogu olukorra pärast. Selline süda kurvastab ja hüüab Jumala sekkumise järele. Samas vaatab see enese sisse, nagu Taavetki tegi ja näeb omaenese häbi ja läbikukkumisi. Kuid selle murtusega käib kaasa veel ka teine tähtis osa ja see on lootus. Tõeliselt murtud süda on kuulnud Jumalalt: „Mina tervendan, taastan ja ehitan. Heida ära kogu rämps ja prügi ning asu varemeid üles ehitama!“

esmaspäev, 8. detsember 2008

ELU KOOS JUMALAGA

„Eenok kõndis koos Jumalaga...“ (1Moosese 5:24). Heebreakeelne algtähendus sõnale kõndima viitab sellele, et Eenok käis Jumalaga üles-alla, sisse-välja, edasi-tagasi, käsikäes, pidevalt suheldes Temaga ja kasvades lähemale Talle. Eenok elas 365 aastat ja me võime temas näha üht uutmoodi usklikku, sest 365 päeva iga täisaasta kohta kõndis ta käsikäes oma Jumalaga. Jumal oligi kogu ta elu – seda lausa nii palju, et oma elu lõpus ta ei näinud surma (vt.Heebrealastele 11:5)

Nõnda nagu Eenok lihtsalt võeti ära siit elust – nõnda võetakse ka kõik need, kes elavad lähedases osaduses Jumalaga, Saatana mõjusfäärist ja tema pimeduse riigist ning asetatakse elama Kristuse valguse riiki. „Kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanudoma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:13)

Keset seda pahelist ühiskonda õppis Eenok elama meelepärast elu Jumala ees. Eenok ei olnud mingi erak kusagilt kõrbekoopast, vaid täiesti tavaline mees kõigi samade murede ja koormatega, millega meiegi silmitsi seisame. Ka temal oli naine ja lapsed ning kõik muud kohustused ja vastutused, mida kanda, mistõttu Eenok ei „peitnud end selleks, et olla püha“.

„Eenok kõndis koos Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.“ (1Moosese 5:24). Heebrea kirja põhjal me teame, et see salm räägib Eenoki muundumisest; asjaolust, et ta ei kogenud surma. Kuid samas tähendab see midagi veelgi sügavamat. Fraas ei olnud teda, mida kasutatakse 1Moosese 5-peatükis, tähendab ka seda, et „ta ei olnud sellest maailmast“. Oma vaimu ja hinge poolest ei olnud Eenok osa sellest pahelisest ühiskonnast ja iga päevaga, mida enam ta käis koos oma Jumalaga, seda vähem teda need maised asjad köitsid. Nõnda nagu Pauluski, suri ka tema igapäevaselt sellele maisele elule ja tõsteti vaimus taevastesse sfääridesse.

Samal ajal aga elades siin maa peal, täitis Eenok kõiki oma kohustusi. Ta kandis hoolt oma pere eest, töötas, teenis ja oli muidu ametis. Aga ta „ei olnud“ selle maisega seotud. Ükski argieluga seonduv aspekt ei suutnud teda hoida eemal oma Jumalast.

Heebrealastele 11:5 ütleb selgelt: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.“ Mis oli siis Eenokis midagi sellist, mis oli Jumalale nii meelepärane? See oli see, et tema elu koos Jumalaga tõi Eenokis esile usu, mida Jumal armastab. Neid kahte salmi ei saa üksteisest lahutada: „Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane...“ (Heebrealastele 11:5-6). Me oleme küll tihti kuulnud selle salmi esimest osa, aga harva seda seotuna viimase osaga. Ometigi võime me läbi Piibli näha, et kõik mehed ja naised, kes elasid lähedases osaduses Jumalaga, omasid väga sügavat usku. Kui ka kogudus käiks iga päev koos Jumalaga, Temaga pidevalt suheldes, siis tulemuseks oleks rahvas täis usku – tõelist, Jumalale meelepärast usku.

Eenokit ümbritsev rahvas muutus järjest jumalakartmatumaks. Kuid ajal, mil teised mehed muutusid kui metsikuteks metslasteks täis omaenese himusid ja südame kõvadust, muutus Eenok üha enam selle sarnaseks, kellega koos ta elas ja käis.

„Eenok võeti usu kaudu ära“. See on üks imeline tõde, mis ühest küljest ületab kogu meie mõistuse. Kogu Eenoki tähelepanu oli koondunud vaid tema südame suurimale igatsusele ja see oli: olla koos oma Jumalaga. Ja vastuseks tema usule võttis Jumal ja muutis ta. Eenok poleks enam suutnud kauem eesriide taga seista – ta lihtsalt pidi nägema oma Jumalat!

Meie vennal Eenokil ei olnud ei Piiblit, lauluraamatut, kaasusklikke või õpetajaid või püha Vaimu elamas tema sees. Samuti puudus tal ligipääs kõige pühamasse paika, kuid – ta tundis Jumalat!

„Sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Kuidas me teame, et Eenoki usk oli meelepärane Jumalale? Aga seetõttu, et see oli ainuke meelepärane usk Jumalale ja me teame ka, et Eenok oli meelepärane Jumalale. Jumal on kompenseerija ja tasustaja – keegi, kes tasub hästi ustavuse eest. Kuid kuidas Ta seda teeb oma ustavate järgijate suhtes?

On kolm väga tähtsat tasu, millest me võime osa saada, kui usume Jumalasse ja käime koos Temaga usus:

1. Esimene tasu on Jumala kontroll meie elude üle. Inimene, kes hülgab Issanda, sattub peagi pöörisesse, kus Saatan astub mängu ja haarab kontrolli. Kui vaid see inimene armuks Jeesusesse ja käiks ning räägiks Temaga, siis Jumal tõestaks üsna peagi, et Saatanal pole mingit meelevalda selle inimese üle ja see inimene usaldaks kiiresti kontroll tagasi Jumala kätte.

2. Teine tasu, mis kaasneb usuga, on „tõeline valgus“. Kui me käime koos oma Issandaga, antakse meile valgust, juhtnööre, tunnetust ja ilmutusi – üht sellist teatud „teadmist“, mida vaid Jumal saab anda.

3. Kolmas tasu, mis lähtub elust usus, on kaitse kõigi me vaenlaste eest. „Aga ei ole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu.“ (Jesaja 54:17). Algses heebrea keeles tõlgitakse seda teksti järgnevalt: „Mitte ükski plaan, mitte ükski hävitav vahend või saatanlik suurtükivägi ei saa sind maha suruda või sinust üle sõita, vaid need hävitatakse juba eos.“

reede, 5. detsember 2008

JUMALA EESMÄRK SAAGI VÕITMISEKS

Ajal, mil Taavet oli oma armeega kodust eemal, tungisid amalekid Siklagi, võttes vangi kõik naised ja lapsed ning põletades kogu linna maatasa. Kui Taavet naasis, „oli tal väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata...aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.“ (1Saamueli 30:6)

Nii palju siis vaimulikust sõjapidamisest! Antud olukorras ei olnud tegu vaid rünnakuga Taaveti vastu, vaid kogu Jumala igavikulise plaani vastu. Taaskord sihtis Saatan Jumala seemet!

See on ka kogu vaimse sõjapidamise tegelik sisu: vaenlane on pidevalt valvel, et hävitada Kristuse seeme. Ja see plaan pole sugugi mitte muutunud ka viimase 2000 aasta jooksul peale Jeesuse ristisurma. Saatan on endiselt jalul, et hävitada Jumala seeme ja ta teeb seda rünnates meid, kes me oleme Kristuse seeme. Taavet tundis end ähvardatuna, kui kuulis oma meeste nurinat. Kuid samas ta teadis, et ta asjad Jumala ees on korras, mistõttu me võime lugeda, et Taavet kinnitas end Issandas. Taavet, usumees, reageeris koheselt Amalekite tegevusele ja vallutas tagasi nii kõik inimesed kui ka vara, mille vaenlane oli röövinud (vt.1 Saamueli 30:19-20). Kuid Taavet ei võtnud tagasi ainuüksi seda, mis oli röövitud Siklagist, aga ka kõik muu, mille amalekid olid omistanud.

Mida Taavet tegi selle sõjasaagiga? Ta kasutas seda Jumala eesmärkide täideviimiseks ja alal hoidmiseks. Lisaks sellele saatis ta veel kingitusi Juuda vanematele ja erinevatesse linnadesse, kus ta koos oma meestega end varasemalt peitnud oli (vt.1 Saamueli 30:26 ja 31). Siit koorub välja Jumala teine eesmärk meie vaimsete sõjapidamiste suhtes – lahingust pärinev sõjasaak ei kuulu ainuüksi meile, aga ka Kristuse ihule. Kõik, mida me saavutame, on mõeldud ka teiste õnnistamiseks.

Süüria sõjavägi piiras näljaajal ümber kogu Samaaria linna, mis väljendus selles, et süürlased seadsid laagri ümber linna püsti ja ootasid, kuni samaarlased linnas nälga surevad. Olukord linnas muutus nii kriitiliseks, et juba eesli pead müüdi kaheksa hõbeseekli eest ja aja möödudes olid naised isegi valmis oma lapsi ohverdama, et süüa saada. Täielik hullumaja! (vt.2 Kuningate 6)

Linna väravas istusid aga neli pidalitõbist meest, kes ütlesid üksteisele: "Miks me siin istume, seni kui sureme?...Aga lähme nüüd ja tungime süürlaste leeri: kui nad jätavad meid elama, siis jääme elama; aga kui nad meid surmavad, siis sureme!" (2 Kuningate 7:3-4) Seetõttu võtsidki nad suuna süürlaste laagri poole.

Kohale jõudes leidsid nad eest surmvaikuse. Ühtki hingelist polnud silmapiiril! Nad vaatasid läbi kõik telgid, kuid kõik olid läinud. Piibel ütleb meile, et: „Issand oli süürlaste sõjaväge lasknud kuulda vankrite mürinat, hobuste hirnumist ja suure väehulga kära, nõnda et nad ütlesid üksteisele: "Vaata, Iisraeli kuningas on palganud meie vastu hettide kuningad ja egiptlaste kuningad, et nad tuleksid meile kallale!" Seepärast olid nad tõusnud ja hämarikus põgenenud ning olid jätnud maha oma telgid, hobused, eeslid ja leeri, sellisena nagu see oli, ja olid põgenenud, et päästa oma hinge.“ (2 Kuningate 7:6-7)

Kui pidalitõbised sellest aru said, kammisid nad kogu laagri läbi, süües ja juues ning minnes siis tagasi linna, hüüdes: „Tulge kaasa! Te ei usu oma silmi, aga süürlased on laagri maha jätnud!“ (vt.7:10). Jumal pööras kogu olukorra ringi, tuues esile sõjasaagi, mis taastas ja värskendas Tema rahvast ning säilitas Tema eesmärgi nende suhtes.

Saad sa asjale pihta? Hakkad sa nüüd aru saama, miks sa ehk hetkel seisad keset lahinguvälja? Kõigile, kes panevad oma usu ja lootuse Issanda peale, on lubatud auline võit üle kõigi vaenlase vägede! Jumal tahab, et sa teaksid: „Sa tuled välja võitjana! Kuid ma tahan sinust teha enam kui võitja – ma töötan välja üht suuremat eesmärki su jaoks oma kuningriigis ja sa väljud lahingust suurema sõjasaagiga kui sa eales oskaks ettegi kujutada!“

neljapäev, 4. detsember 2008

VAIMULIKU SÕJAPIDAMISE SAAK

„Sõjasaagist olid nad need Issanda koja toetuseks pühitsenud.“ (1Ajaraamatu 26:27). See salm avab meile väga sügava, samas elumuutva tõe. See räägib viljadest või saagist, mida on võimalik saada ainult läbi lahingu pidamise. Ja kui see saak on võidetud, tuleb see pühendada Jumala koja ehituseks.

Ma usun, et kui me mõistame selle salmi taga peituvat võimast tõde, saame me ka aru, miks Jumal laseb meil elus läbi minna üsna pingelistest vaimulikest lahingutest. Paljud kristlased arvad, et niipea kui nad saavad päästetud, on nende raskused kõik möödas ja elu on kui üks suur lillepidu. Kuid miski ei saa olla kaugemal tõest kui taoline arvamus. Jumal mitte ainuüksi ei lase raskustel tulla me ellu, aga Tal on ka üks auline plaan nendega meie elude suhtes.

Mis aga siis oleks see „sõjapidamise saak“? Sõjasaak tähendab midagi head, mis on lahingus kätte võidetud läbi pahupidi pööramise. Piibel mainib sõjasaaki esimest korda 1Moosese 14-peatükis, kus kuningate vägi tungis Soodomasse ja Gomorasse. Sissetungijad võtsid vangi sealsed kohalikud ja omistasid neile kuuluva vara. „Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse....Ja ära minnes nad võtsid kaasa ka Loti, Aabrami vennapoja...“ (1 Moosese 14:11-12)

Kui Aabram sai teada, et tema vennapoeg oli kinni võetud, kogus ta oma 318-liikmelise teenrite armee kokku ja läks vaenlastest kuningate vastu. Piiblis on öeldud, et ta“ lõi neid...ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva.“ (1 Moosese 14:15-16)

Kujutage ette seda võidukat Aabramit Ta juhtis ühte pikka killavoori rõõmsat rahvast, kus nende vankrid olid pilgeni täis kõike head ja paremat. Tee peal kohtasid nad Melkisedekit, Saalemi kuningat, kelle suhtes Aabram tundis oma südames, et peab talle kõigist neist andidest kümnist maksma (vt.14:20). „Vaadake siis, kui suur on see, kellele ka peavanem Aabraham andis kümnist sõjasaagist!“ (Heebrealastele 7:4)

Siin on üks printsiip, millest Jumal tahab, et ka meie kinni haaraksime. Meie Jumal on huvitatud nii palju enamast kui vaid sellest, et teha meid võitjateks. Ta tahab anda meie vaimuliku võitluse eest erinevaid häid ande, saaki ja rikkusi. Me peaksime väljuma lahingust suurte koormate kraamiga, sest see on ka see, millele Paulus viitas, kui ta ütles, et „me oleme rohkem kui võitjad selle läbi, kes meid armastab!“ (vt.Roomlastele 8:37)

Taavet suhtus väga suure aukartusega sõjasaaki, mille ta lahingutes oli vallutanud. Me näeme seda eriliselt tema käitumisviisist elu lõpu poole, kui ta oli nimetanud Saalomoni valitsema enese järel Iisraelis. Nad olid kokku kutsunud kõik rahva juhid, et panna paika jumalik kord Jumala koja alal hoidmiseks. Kuid milliste vahenditega nad plaanisid seda teha? „Sõjasaagist olid nad need Issanda koja toetuseks pühitsenud.“ (1Ajaraamatu 26:27).

Las ma luua ühe pildi te silme ette. Peale igat võitu kogus Taavet kogu sõjasaagi kokku, mis sisaldas endas lademeis hõbedat, kulda, vaske, puitu, lugematul hulgal raha jne. Ta tegi seda vaid ühe kindla eesmärgiga silme ees ja see oli: kasutada kogu saaki kui võimalust ehitamaks üles Jumala koda.

Kui Piibel räägib meile templi alalhoidmisest, siis heebreakeelne algtekst tähendab „parandama koda, tihendama ja tugevdama seda, mis on ehitatud.“ Need vahendid olid mõeldud selleks, et hoida alal templi algset hiilgust ja sära.

Kus asub Jumala tempel tänapäeval? See koosneb Tema rahvast – sinust, minust ja Tema kogudusest üle maailma. Pauluse sõnade kohaselt on meie ihude näol tegu Püha Vaimu templitega. Ja nii nagu vana aja Iisraelis, nii hoiab Issand oma templit ka tänapäeval ülal läbi lahingust saavutatud saagi ja võitude. Seepärast tähendavadki me katsumused palju enamat kui vaid lihtsalt ellujäämist! Läbi iga lahingu paneb Jumala meie jaoks kõrvale rikkusi ja allikaid; Ta koondab aardeid läbi iga katsumuse. Ja seda kõike selleks, et ehitada üles ja hoida alal Tema ihu, Jeesuse Kristuse kogudust.

Mõtle sellele: aastaid peale seda, mil Saalomon ehitas templi, peeti seda ülal tänu sõjasaagile, mis oli vallutatud mineviku lahingutes. Jumala koda püsis elava ja vankumatuna, sest Tema rahvas oli tulnud igast lahingust välja mitte ainuüksi võitjatena, aga ka sõjasaagi võrra rikkamana. Taoline „varustatus läbi lahingute“ printsiip jookseb läbi kogu Piibli.

kolmapäev, 3. detsember 2008

VAIMSEID ASJU EI SAA VÕLTSIDA

New York City’s on võimalik soetada omale Rolex kella ainuüksi 15 dollari eest. Samas teab aga iga kohalik, et tegu pole ju ehtsate Rolexitega, vaid tühipaljaste võltsingutega, mille näol odavate vahenditega originaale järgi tehtud.

Kohati jääb mulje, et tänapäeval on iga asja jaoks olemas oma koopia. Samas aga on üks asi, mida ei saa kopeerida ja see on tõeline vaimsus. Ühtegi asja, mis on tõeliselt vaimne, ei saa järgi teha. Jumal teab täpselt oma kätetööd ja Ta ei lepi ühtegi inimkätega valmistatud koopiaga oma jumaliku loomingu suhtes. Miks? Aga seepärast, et inimesel on võimatu teha järgi midagi, mis tõeliselt vaimne. See töö kuulub ainuüksi Pühale Vaimule ja Ta on pideval tegevuses, et tuua esile midagi uut oma rahva keskel. Seetõttu pole ka vähimatki võimalust, et me võiks seda kuidagimoodi järgi teha.

See aga just ongi kaasaegse religiooni suurim viga. Me arvame, et kui me mingilgi määral anname inimestele edasi teadmisi Piiblist ja selle printsiipidest, muutuvad nad vaimseteks. Kuid mõte jääb samaks – mitte ükski inimene ega institutsioon ei suuda tuua kelleski esile vaimsust! Ainult Püha Vaim saab sellega hakkama!

Juba kõige väiksemgi Püha Vaimu töö meie elus on nähtav, mistõttu tõeliselt vaimsed inimesed otsivad harva Püha Vaimu töö ilminguid. Ütleb ju Pauluski, et: „....meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Korintlastele 4:18). Selles konkreetses kontekstis räägib Paulus kannatustest ja raskustest, öeldes, et: „Keegi meist ei tea kõiki asju, millega meil tuleb silmitsi seista kui ainult püha Vaim. Ja see on koht, kus tõeline vaimsus tuleb päriselt esile - keset raskusi ja proovilepanekuid.“

Kõik, kes alistuvad Jumala Vaimu juhtimisele – olles keset raskusi veendunud, et Jumal toob esile midagi head neis selle läbi – tulevad oma katsumustest kindlama usuga välja. Ja nad annavad tunnistust sellest, et Püha Vaim õpetas neile rohkem keset kannatusi kui keset häid aegu.

Kõigi nende aastate jooksul, mis ma olen elanud koos Jumalaga, olen ma vaevu näinud oma vaimsuse arengut headel aegadel. Pigem leidis see ikka aset siis, kui ma seisin silmitsi raskete olukordade, -ägamiste -ja proovilepanekutega, millel kõigel Püha Vaim sündida lasi.

Ühel oma usuelu etapil ütles Paulus: „Püha Vaimu tunnetus mu sees ütleb, et häda ja ahelad on ootamas mind.“ (Apostlite teod 20:21-22). On tõsi, et kogu Pauluse eluaja jooksul need katsumused ei lakanud kunagi, vaid neid tuli pidevalt juurde.

„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (2Korintlastele 4:17). Tuginedes Pauluse sõnadele, loovad kõik need raskused ja katsumused meie elus ühe igavikulise väärtuse. Ta ütleb: „Need kannatused, millest me siin maa peal olles läbi läheme, saavad eeldatavasti kestma kogu elu, kuid samas võrreldes igavikuga on need siiski ajutised. Seetõttu ka, kui me just praegu oleme keset raskusi, on Jumal toomas esile üht ilmutust oma aust, mis kestab igavesti.“

teisipäev, 2. detsember 2008

SAADES KASUKS KRISTUST

„...ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Filiplastele 3:8)

Paulus oli täielikult haaratud oma Issandast, mistõttu miks pidi ta veel „saama kasuks“ Kristust? Oli Kristus ju end juba ilmutanud Paulusele ja seda mitte vaid kui apostlile, aga ka läbi tema elu. Ometigi tundis Paulus sundust võita Kristuse süda ja tähelepanu.

Kogu Pauluse olemus – tema teenistus, elu ja eksisteerimise eesmärk – olid koondunud vaid sellele, et olla meelepärane oma Valitsejale ja Issandale. Kõik muu oli tema jaoks tühine, isegi „head“ asjad.

Kõigi nende mõtete põhjal võid sa nüüd küsida, et mis on kogu selle Jeesuse südame võitmise mõte? Kas me siis juba ei ole Jumala armastuse keskpunktis? Absoluutselt! Tema heasoovlik armastus ulatub kogu inimkonnani, kuid samas on veel ka üks teistlaadi armastus, mida väga vähesed kristlased kogevad. See on selline kirglik armastus Kristuse vastu, mida elu tavaolukorras jagavad vaid abikaasad omavahel. Ülemlaul Piiblis peegeldab taolist armastust, kus Saalomon on otsekui Kristuse võrdkuju ja kus ühes peatükis Issand räägib oma pruudiga järgnevalt:

„Sa oled pannud mu südame põksuma...mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. Ah, kui magus on su armastus...mu pruut! Su armastus on parem kui vein...“ (Ülemlaul 4:9-10)

Kristuse pruut koosneb pühadest inimestest, kes igatsevad olla meelepärased oma Issandale ja kes elavad nii kuulekalt ja nii eraldatult kõigist muudest asjadest, et panevad Kristuse südame põksuma. See sõna „põksuma“ tähendab antud kontekstis „mu südame röövimist“. Ingliskeelne King James Version’i piiblitõlge ütleb, et Kristuse süda hakkab põksuma vaid „ühest pilgust“, mille suhtes ma usun, et see „üks pilk“ tähendab, et kogu meie meeled ja mõtted on koondunud ainuüksi Kristusele.

esmaspäev, 1. detsember 2008

KALLIM KUI KULD

Kuninganna Estri lugu räägib ühest pingelisest sõjapidamisest; suurimast vaimulikust lahingust kogu Piibli ajaloos. Kurat püüdis hävitada Jumala eesmärke siin maa peal ja seda läbi õela Haamani. See rikas ja väga mõjuvõimas mees püüdis veenda Pärsia kuningat hävitama kõiki juute, kes tema valdustes Indiast kuni Etioopiani elasid.

Esimene juut, kes Haamanile ette jäi, oli Mordokai - Estri onu -, kelle jaoks Haaman oli isegi juba võllapuu lasknud valmis ehitada. Kuid Ester sekkus olukorda, kutsudes Jumala rahvast üles palvele ja paastule ning pannes oma elu kaalule, et seista vastu Haamani plaanidele. Jumal paljastas kogu kurja plaani ja Haaman poodi tema enese poolt valmis seatud võllapuus. Kuningas tühistas ka juutide tapmise korralduse ning lisaks sellele kinkis Estrile kogu Haamani majapidamise, mille väärtus tänapäeva mõistes ulatus miljonitesse. Samas, Haamani villa polnud ainuke sõjasaak kogu loos. Piibel ütleb meile, et: „Juutidel oli õnn ja rõõm, õndsus ja au.“ (Ester 8:16) ja need olid tõelised saavutused lahingust vaenlase vastu.

Meie lahingud vaimses sfääris ei too endaga kaasa ainuüksi vaimulikke rikkusi, aga hoiavad meid ka tugevate, puhaste ja püsivatena. Kui me paneme kogu oma usu ja lootuse Jumala peale, toob Ta meis esile usu, mis kallim kui kuld. „...et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.“ (1Peetruse 1:7)

„Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses.“ (Koloslastele 2:15). Jeesus võitis Saatana Kolgatal, röövides temalt kogu ta meelevalla ja väe. Ja kui Kristus võidukalt surnust üles tõusis, juhtis Ta kirjeldamatult suurel hulgal Saatana poolt vangistatuid vabadusse. See sama vere-hinnaga lunastatud seltskond marsib veel tänapäevalgi.

Hämmastav on aga see, et Jeesuse võit Kolgatal andis meile enamatki kui vaid võidu surma üle. See tõi endaga kaasa ka sellised võrratud asjad nagu: armu, halastuse, rahu, andestuse, jõu, usu ja palju palju muud, mida me vajame eluga toimetulekuks. Ta on varustanud meid kõigega, et kanda hoolt Tema templi eest: „Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.“ (Heebrealastele 3:6)

Püha Vaim ilmutab meile siin üht võrratut tõde: läbi Püha Vaimu on Jeesus varustanud meid absoluutselt kõigega, mida me vajame. Meie vastutus on vaid võtta kõik need aarded ja kanda hoolt Tema templi eest. Kõik need vahendid lähtuvad aga otse meie võitlustest.

Kristus on andnud meile kõik vajaliku, et jääda püsima. Ta on võtnud meid vastu oma perekonda, kus Tema ise on meie koja nurgakiviks ja kus ta ise on kogu koja puhtaks teinud. Ja lõppeks on ta võimaldanud meile ligipääsu kõige pühamasse paika, pühamaist Pühama ligiollu. Nii et usu läbi on me alused kindlalt rajatud, muutes me templi täieliseks. Jeesus ei rajanud poolikut koda, vaid Tema tempel on täiuslik.

Samas peab selle templi eest hoolitsema ja kandma hästi hoolt iga selle osa eest. Ja otse loomulikult me ju teame, kust selleks vahendeid leida – Kristuselt eneselt! Tema on kõigi meie varade alahoidja ja laseb need käiku niipea, kui Ta näeb meid keset vajadusi ja valmidust teha koostööd Jumalaga.

See koostöö saab aga alguse keset meie raskusi ja vastakaid olukordi. Meie võiduks on Kristuse sarnasus, kui me oleme lahingus püsima jäänud. See omakorda tuleb aga läbi õppetundinde, usu ja iseloomu, mis on kasvanud sõdides vaenlasega. Igal lahingul on oma väärtus ja me võime olla kindlad, et midagi head tuleb esile nende kaudu!

neljapäev, 27. november 2008

HOIA USUST KINNI OMA KATSUMUSTES

Kui meie eludes poleks konflikte, pingeid, katsumusi, sõdasid jne. muutuksime me passiivseteks ja leigeteks. Taandareng võtaks võimust ja meie templid muutuksid peagi varemeiks. Samuti ei suudaks me hallata enam maid, mida oleme vallutanud. Just seepärast on vaenlase plaan meie suhtes nii selge. Ta tahab kõrvaldada meid lahingust; tema eesmärk on, et me lõpetaks võitlemise.

Kõik meie allikad – jõud edasiminekuks, vägi võita vaenlane – saavad ilmsiks meie vaimulikes lahingutes. Ja ühel päeval, kui me seisame Issanda ees, ilmutab Ta meile kõiki tagamaid, öeldes: „Mäletad sa, millest sa selles olukorras läbi läksid? Aga see kohutav lahing? Vaata, mida kõike sa nende läbi saavutasid! See kõik sai su omaks tänu lahinguile, mille sa võitsid.”

Lihtne tõde peitub asjaolus, et Jumal on pannud oma aarded maiste inimeste sisse. Ta on loonud sind templiks – elupaigaks oma Vaimule. Ja sinu vastutus on seda templit hoida. Kui sa muutud laisaks ja hoolimatuks, ignoreerides töid, mis seda templit püsti hoiavad – regulaarne palve, toitumine Jumala Sõnast, osadus teiste usklikega – siis asjad hakkavad minema allamäge ja sa lõpetad varemeis.

Vaadates tagasi oma 50-aastase pikkusele teenistusele, näen ma seal aegu, kus mul oleks olnud palju kergem alla anda. Ma palusin: „Issand, sellest rünnakust ei saa ma nüüd küll aru – kust see ometi tuli? Ja millal see lõppeb? Ma ei näe sellel kõigel absoluutselt mingit mõtet!”. Kuid ajapikku hakkasin ma nägema nende katsumuste vilju. Ja need viljad – erinevad allikad, jõud, vaimne rikkus – varustasid mind viisidel, ilma milleta ma poleks teistes olukordades hakkama saanud.

Ma tahan julgustada sind: hoia usust kinni oma katsumuses ja tea, et Jumal on lasknud sel sündida. Tea, et Ta tahab sind selle läbi tugevamaks muuta...aidata võita vaenlane...olla õnnistuseks teistele...ja tuua seeläbi au oma nimele.

„Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist. Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha; me oleme nõutumad, aga me ei heida meelt.” (2 Korintlastele 4:7-9)

„Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.” (2 Korintlastele 4:17-18)

kolmapäev, 26. november 2008

MITTE IIALGI KARTES

Elades ja käies Vaimus oled sa pidevalt deemonlike jõudude sihtmärgiks ja nende poolt tagakiusatav. Kuid sa ei pea tundma hirmu ühegi deemonliku väe ees mitte kusagil ega iial!

Paulus oli pidevalt kiusatud deemonlike vägede poolt. Ta oli kuulutamas Pafose saarel, kui deemonid püüdsid sisse sõita: „Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus...kes pani vastu...püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata.“ (Apostlite teod 13:6-8)

Barjeesus tähendab „Jeesuse poega“ või „valguse inglit“. Antud kontekstis oli see Saatan ise, kes püüdis Paulusele vastu seista. Kuid Püha Vaim tõusis esile apostli sees: „Aga Saulus...täis Püha Vaimu...ütles: "Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jäädpimedaks ega näe päikest tükil ajal!" Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid. Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest.“ (Apostlite teod 13:9-12)

Paulus, olles täidetud Püha Vaimuga, purustas kõik pimeduse väed!

Sellest ainuüksi ei piisa, et sa kurvastad Saatana kiusamiste pärast! Apostlite tegude 16-ndas peatükis Paulus samuti kurvastas, mis tegelikult tähendas „häiritud olekut, rahutust“. Ta lasi sel kesta üsna mitu päeva, kuni Püha Vaim tõusis ta sees ja ta käratas deemonlikele jõududele: „Nüüd aitab – küllalt! Jeesuse nimel - kaduge siit!“ (vt. Apostlite teod 16:16-18)

Armsad, me nõustume liiga palju võtma vastu Saatanalt! Kuid varem või hiljem saabub aeg, kus ka meie peame tõusma Püha Vaimu väes ja ütlema: „Siit maalt ja küllalt! Ma käsin sind Jeesuse nimel – lase jalga!“

Kui sina võtad meelevalla ja käsid deemonitel kaduda, tõuseb Saatan su vastu kogu oma varustusega. Kohe peale seda, kui Paulus oli ajanud kurjad vaimud välja tolle vaevatud tüdruku seest Apostlite tegude 16:16-18, hakkas Saatan tegutsema. Ta õhutas kohu rahva Pauluse ja Siilase vastu ning korraga olid nad keset suuri raskusi.

Linna isandad lasid nad läbi peksta ja vangikongi heita. Ja iga piitshoobiga nende selgadel võin ma kuulda saatana häält, mis ütleb: „Nii et sa arvad end selle lahingu võitnud olevat? Sa arvad, et oled võimeline minu deemoneid välja ajama ja võtma meelevalda minu üle?“

Kuid kurat ei tundunud teadvat, et mida enam sa peksad Jumala sulast, kes käib Pühas Vaimus, seda enam kiitust sa temast välja peksad. Kui sa uputad ta raskustesse ja aheldad ta probleemide ning murede külge, laulab tema hoopis kiitust ja ülistust!

„Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid.“ (Ap.16:25)

Kui me tahame käia Vaimus, peame me ka uskuma, et Jumal on võimeline meid üleloomulikult vabastama igast Saatana sidumisest. Vahet pole, kui Jumal peaks selle tarvis kasvõi maavärina esile kutsuma, sest see on just see, mida Ta Pauluse heaks tegi: „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla.“ (Ap.16:26)

Saatan püüab tuua su ellu kõige hirmuäratavama kiusatuse või katsumuse, millega sa eales oled silmitsi seisnud, sest ta tahab suruda sind süütunde ja hukkamõistu alla, kus sa lahkad end ribadeks. Kallis Jumala püha – sa pead tõusma Vaimus ja tõstma oma pilgu kõigilt oma olukordadelt ja ahelailt. Ära püüa kõike oma mõistusega aru saada, aga lihtsalt kiida ja ülista Jumalat, sest siis Ta kannab hoolt sinu vabastamise eest!

VAIMUS ELAMISE SÜGAVAM TÄHENDUS

1 Saamueli 9 peatükis võime me näha, kuidas Sauli isa saatis teda kadunud emaeesleid otsima. Võttes kaasa ühe oma sulastest, kammis Saul kogu maa läbi, kuid lõpuks langes meeleheitesse ja oli juba valmis käega lööma. Siis rääkis ta sulane talle Saamuelist, ühest jumalamehest, kes ehk oleks osanud neile öelda, kust emaeesleid leida.

Antud kontekstis peegeldab Saamuel otsekui Püha Vaimu, kes teab, mis Jumalal plaanis ja et need hõlmavad nii palju enamat kui vaid õige suuna kätte näitamist. Ta teab, et Jumal on valinud Sauli olemaks osa igavestest taevastest eesmärkidest.

Esimene asi, mida Saamuel Sauli saabumise puhul tegi, oli see, et ta korraldas söömaaja (vt.1 Saamueli 9:19). See on ka miski, mida Püha Vaim igatseb meie suhtes: et me istuksime koos Temaga Issanda lauas ja kiidaksime Teda – omaksime üht kvaliteetaega koos Temaga, pannes tähele, kui Ta meile oma südant jagab.

Saamuel palus Sauli, et too ei muretseks ja et nad võiks üheskoos söömaaega nautida (1Saamueli 9:20-25). Saamuel ütles; „Ära oota nii pingsalt neid juhtnööre, sest nendega on kombes juba nagunii. Hetkel on palju olulisemaid asju – sa pead tundma õppima Jumala südant ja Tema igavikulisi plaane!”

Peale ühist söömaaega palus Saamuel Saulil saata sulane välja, et nad võiksid jääda kahekesi, isiklikuks jutuajamiseks (vt.1 Saamueli 9:27; 10:1)

Näed sa, mida Jumal on ütlemas siin? „Kui sa tõesti igatsed käia Vaimus – kui sa tõesti tahad saada osa minu võidmisest – siis sa pead otsima enamat kui vaid mu juhtnööre!” Sa pead tulema mu ligiollu ja õppima tundma mu südant ja igatsusi. Sest ma tahan võida sind ja kasutada sind oma Kuningriigi töös!”

Mu armsad, unustage need juhtnöörid – unustage hetkeks absoluutselt kõik muu! – ja laske Püha Vaimul õpetada teile kõige salajasemaid asju Jumalast. Püsige vagusi Ta ligiolus ja lubage Tal ilmutada teile Jumala südant, sest just nimelt selles peitub Vaimus elamise sügavaim mõte ja tähendus.

Jumala ligiolus viibimine toob Kristuse esile kadunud maailma jaoks. „...me ei lähe araks...vaid tõe ilmsiks toomisega me asetume kõigi inimeste südametunnistuse otsuse ette Jumala ees.” (2 Korintlastele 4:1-2). Apostel Paulus ütleb, et meid on kutsud olema tõe ilmsiks toojad. Loomulikult me teame, et Jeesus on tõde, mistõttu mida täpselt siis Paulus silmas pidas, kui ta ütles, et me peame ilmsiks tooma Jeesust?

Paulus räägib siin nähtavatest väljunditest. Ilmsiks saamine on kui midagi säravat, mis muudab millegi selgeks ja arusaadavaks, Ehk lühidalt öeldes: Paulus ütleb, et meid on kutsutud muutma Jeesus tuntuks ja arusaadavaks kõigi inimeste jaoks. Igaühe meie elud peaksid särama ja kiirgama välja Jeesuse loomust ja sarnasust.

Kuid Paulus arendab seda mõtet veelgi, öeldes, et tegelikult oleme me kui Jumala kirjad sellele maailmale: „Teie olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, kõigile inimestele tuttav ja loetav...Kristuse kiri...kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilauakestele vaid lihastele südamelauakestele.” (2Korintlastele 3:2-3). Meie elud on Püha Vaimu poolt kirjutatud kirjad, mis on saadetud hukkuvale maailmale. Ja meid loetakse pidevalt nende poolt, kes meie ümber.

Kuidas täpselt saavad meist Jumala kirjad sellele maailmale? See sünnib ainult läbi Püha Vaimu töö. Sel samal hetkel, mil me saame päästetud, trükib Püha Vaim meisse Jeesuse enese kuju ja Ta jätkab selle kujundamist meie juures pidevalt. Püha Vaimu töö on kujundada meid nii Jeesuse sarnaseks, et kõik meist välja paistev on nii tõene ja usutav, et see lausa tungib inimeste südametunnistusse.

teisipäev, 25. november 2008

KUIDAS SAAVUTADA ELU VAIMUS?

Käsk käia Vaimus on antud kõigile – mitte ainult mõnele ülipühale. Ja järgnevalt on ka öeldud, kuidas seda saavutada: „Aga ma ütlen: Käige Vaimus...” (Galaatlastele 5:16)

1. Sa pead püüdlema selle poole kõigega, mis sul on! Kuid esmalt palu, et Püha Vaim võiks olla su teejuhiks ja sõbraks.

„Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.” (Luuka 11:9)

Kui sa oled päästetud, siis oled sa ka saanud Püha Vaimu. Alistu siis Talle ja palu, et Ta võtaks kogu su elu üle. Sa pead oma südames olema veendunud, et sa tahad saada osa Tema juhtimisest ja juhtnööridest. Mooseski ütles oma viimseid päevil, et: „Siis te otsite sealt Jehoovat, oma Jumalat, ja sa leiad Ta, kui sa Teda otsid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest.” (5Moosese 4:29)

2. Suuna kogu oma tähelepanu sellele, et tunda ja kuulda Püha Vaimu ning ära vaata oma raskustele ja kiusatustele. Paulus, Siilas ja Timoteos oleksid hirmu ja masenduse käes juba ammu otsad andnud, kui nad oleksid hoidnud oma pilgu oma katsumuste peal. Kuid nemad otsustasid vaadata hoopis Jumala peale, Teda ülistades ja kiites.

Enamus meie palveajast kulub sellele, et me vaatame tagasi oma mineviku läbikukkumistele. Me ketrame peas läbi kõike olnut ja muudkui korrutame iseendale: „Oleksin ammu juba palju kaugemale jõudnud, kui ma poleks Jumalat nii rängalt alt vedanud ja sellist suppi kokku keetnud.”

Unusta oma minevik! See kõik on Jeesuse verega kaetud! Ja samas – unusta ka tulevik, sest ainuüksi Jumal teab, mis on veel ootel! Kõige selle asemel pane oma tähelepanu Püha Vaimu peale ja tee seda kogu südame -ja hingega.

3. Pühenda rohkelt kvaliteetaega osaduseks Püha Vaimuga, sest Ta ei räägi kellegagi, kes pidevalt tormab. Oota kannatlikult. Otsi Issandat ja kiida Teda, Võta meelevald iga teise hääle üle, mis püüab sosistada su mõtteisse midagi. Usu, et Püha Vaim on võimsaim neist kõigist ega lase neil sind pimestada või petta.

“Sest suurem on see, kes on teie sees, kui see, ks on maailmas.” (1 Johannese 4:4).

esmaspäev, 24. november 2008

JUMAL ARMASTAB SIND!

Mittearusaamine väitest „Jumal armastab sind!“ on miski, milles paljud usklikud Jumalale pettumust valmistavad. Nad on ikka ja jälle valmis kogema hukkamõistu oma pattude ja läbikukkumiste eest, kuid nad ei luba Püha Vaimul tulla ja ujutada end üle Isa armastusega.

Käsumeelsele usklikule meeldib elada hukkamõistu all. Ta pole iialgi mõistnud Jumala armastust ega lubanud Püha Vaimul puudutada selle armastusega oma hinge.

Me oleme õpetanud Times Square’i koguduses, et õige inimene – tõeline Kristuse armastaja – ei pane pahaks korrigeerimist. Ta lubab rahumeeli Pühal Vaimul paljastada oma varjatud patte ja uskmatust, sest mida rohkem ta tegeleb oma patuga, seda rõõmsamaks ja vabamaks ta muutub.

Samas näen ma aga paljude kristlaste hulgas suhtumist, mis ütleb: „Mõista aga kohut mu üle, Issand – süüdista mind, sõitle mind!“ Taolisel suhtumisel pole midagi ühist tõelise patu tunnetusega. Säärane suhtumine kumab läbi väga paljudest vastustest, mida inimesed saadavad mu päevasõnade peale. Kui ma olen kirjutanud mõne sõnumi, mis otsekui pakatab kohtumõistmisest, saan ma väga palju julgustavaid ja kinnitavaid reaktsioone.

Kui ma aga jagan Jeesuse armastusest ja õrnusest, saan ma selliseid kirju nagu: „Te olete lakanud tõde kuulutamast!“ mis teisisõnu tähendab otsekui inimeste väidet, et: „Kui te ei noomi, siis järelikult kõik teie poolt öeldu ei saa olla evangeelium.“ Taolised usklikud ei ole mitte kunagi saanud osa Püha Vaimu tõelisest armastuse missioonist.

See on valdkond, kus on tarvis õppida käima Vaimus ja mitte oma tunnetele tuginedes! Vaimus kõndimine tähendab lubada Pühal Vaimul teha meie elus kõike, milleks Ta saadeti. Mis omakorda aga tähendab seda, et sa laseksid Tal just nüüd ja praegu täita oma südame ülevoolava Jumala armastusega. „...sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5)

Jesaja ütles: „Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.“ (Jesaja 66:13). Jesaja kirjutas põikpäisele Jumala rahvale, kes „käis taganejana omaenese südame teed.“ (Jesaja 57:17)

Ütle mulle – kui kauaks jagub ühel õpetajal kannatlikkust õpilase suhtes, kes on jonnakas ja põikpäine ning keeldub vastu võtmast head nõu? Mitte kauaks! Kuid prohvet Jesaja kasutab ühte tähendusrikkaimat näidet kogu inimkonna jaoks, mis üldse võib olla – ema armastust oma lapse vastu – näidates meile sellega midagi Isa armastusest meie vastu.

Meie koguduses on üks ema, kes võtab terve päeva, et külastada oma poega osariigi teises otsas asuvas vanglas. Ta sõidab tunde bussiga, et veeta vaid hetke oma pojaga. Taoline ema vaatab kaugemale oma poja närusest vanglarüüst, nähes piina ja meeleheidet oma poja silmis, mis pilk pilgu järel surmab midagi ema sisemuses. Kuid ta ei hülga oma poega iialgi, sest lõppkokkuvõttes on see ju ikkagi tema poeg!

Ka Jumal armastab sind taolise armastusega ja Püha Vaim tahab, et sa teaksid seda! Ta lohutab meid, öeldes: „Oli kord aeg, mil sa andsid kõik, mis sul oli, Jeesusele. Sa pakkusid Talle oma armastust ja Tema armastab sind samuti. Seetõttu ei lase ka mina sul minna. Ta on saatnud mind tegema head tööd ja ma jätkan selle tegemist!“

Maailmas ei leidu ühtki teist nii tõelist lohutajat kui seda on Püha Vaim. Seetõttu on nii oluline, et sa laseksid Tal elada oma südames. Ainuüksi Tema võib sind asetada õhtul „sooja voodisse“ ja täita su südame täiusliku rahuga. Ainult Tema suudab tuua sulle tõelist lohutust keset valu ja kurbust. Tema on see, kes kinnitab sulle, et: „Minu lohutus pole ajutine, vaid kestab igavesti!“

reede, 21. november 2008

LASE OMA UHKUSEL MINNA JA SAA TÄIS PÜHA VAIMU

Nii Vanas kui ka Uues Testamendis langes Püha Vaim inimeste peale väga ebatavalistel viisidel. Ta raputas hooneid või pani inimeste keeled Teda kiitma – uutes keeltes -, mistõttu Püha Vaim võttis täie kontrolli kõige üle.

Nelipüha päeval tuli Ta võimsa tuulega ja tuld langes. Kui Püha Vaim tuleb, siis asjad saavad läbi raputatud. (vt.Apostlite teod 2:4 ja 4:11)

Ristija Johannes kuulutas: "Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ (Luuka 3:16)

Armsad, Piibel teeb kogu loo väga selgeks. Kui Jeesus tuleb su juurde, siis Ta igatseb ristida sind Püha Vaimu ja tulega. Püha Vaim toob tule – punase, põletava, sissesööbiva armastuse Jeesuse vastu. Miks on nii paljud usklikud ühel hetkel kuumad ja järgmisel juba külmad, olles mitte kunagi tõeliselt pühendud ja „maha müüdud“ Kristusele? On see ehk seetõttu, et nad keelduvad lubamast Jeesusel ristida end Püha Vaimuga?

„Ja kui ta (Püha Vaim) tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta...“ (Johannese 16:8). Võib see olla, et need usklikud ei tunne mingit süüd, kuna nad pole lasknud Pühal Vaimul võtta eneses seda kohta, mis Talle kuulub? Sest Ta on kui Jumala mõõdupuu, mis paljastab kõik, mis ei vasta Jeesuse standarditele ja toob meid patu tunnetusele, andes samal ajal väe saada erinevaks sellest maailmast. On tõsi, et sel hetkel saab Temast ka meie Lohutaja, kuna olles paljastanud meie patu, annab Ta meile ka väe see koheselt hüljata. Ja see on tõeline lohutus!

Püha Vaim ei pane sind kunagi tegema midagi rumalat. Kuid Ta võib tulla su üle viisil, mis võib patuseid panna mõtlema, et sa oled purjus! Seetõttu pole Ta paljudes kogudustes ka teretulnud, kuna Teda peetakse liiga lärmakaks, ärritavaks ja etteäraarvamatuks.

neljapäev, 20. november 2008

PÜHA VAIM TEAB, MIDA TEEB

Püha Vaimu töö meie sees ei toimu mingi suvalise, umbropsu plaani järgi. Ta ei eksisteeri ainuüksi selleks, et aidata meil lihtsalt eluga toime tulla, kanda meid läbi kriiside ja olla koos meiega üksildastel hetkedel. Ta ei olemas vaid selleks, et korjata meid üles ja pumbata meisse veel veidi jõudu, et siis asetada meid tagasi võidujooksurajale.

Kõik, mida Püha Vaim teeb, on seotud selle põhjusega, miks ta üldse tuli – et viia meid koju kui ettevalmistatud pruuti. Ja seetõttu on kõik Tema teod seotud vaid selle ainsa eesmärgiga! Jah, Ta on küll meie Juhataja ja Lohutaja ja Jõud, kui me seda vajame, kuid...Ta kasutab igat vabastamist – igat Tema enese esiletulekut meie kaudu – selleks, et muuta meid veelgi enam sobivaks pruudiks.

Samuti pole Püha Vaim siin vaid selleks, et kinkida maailma erinevaid ande. Ei, igal Tema annil on oma kindel eesmärk. Pühal Vaimul on vaid üks sõnum: kõik, mida Ta õpetab, viib ühe keskse tõeni. Ta võib paista meist kui mitmetahuline säravaim aare, kuid iga tõekiir on mõeldud selleks, et tuua meid lähemale ühele ainsale tõele ja see on järgmine:

„Sa ei kuulu iseendale – sind on ostetud kalli hinna eest. Sind on valitud olema Kristuse kaasa ja Jumala Vaim on saadetud selleks, et ilmutada sulle tõde, mis vabastaks sind kõigist teistest armastustest. Tõde murrab iga patu ahelda ja tegeleb uskmatusega. Sest sa ei ole siit maailmast, vaid sa oled suundumas aulisele kohtumisele oma peiuga ja sind on valmistatud ette pulmalauaks. Kõik on valmis seatud ja ma valmistan sind ette! Sest ma tahan sind esitleda puhta ja veatuna, ühe kirgliku armastusega oma südames Tema vastu.“

See on Püha Vaimu töö – et ilmutada Jeesust kogudusele, et see võiks armuda Temasse. Sest see armastus on see, mis hoiab meid!

kolmapäev, 19. november 2008

PÜHA VAIM VÕETAKSE VASTU USU KAUDU

„Ma tahan teie käest teada ainult seda, kas te saite Vaimu Seaduse tegude tõttu või ususõnumi kuulamise tõttu.“ (Galaatlastele 3:2). Kallid Jumala pühad, see salm peaks küll sütitama teie usu, et omakorda selle kaudu haarata kinni Jumala võrratutest tõotustest. „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

Oled sa palunud Jumalalt seda andi? Oled sa otsinud Püha Vaimu? Oled sa pidevalt koputanud? „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!" (Luuka 11:13). Lihtsalt palu ja sa saad! Palu oma Taevast Isa, et Ta ristiks sind Püha Vaimuga ja Ta lubab seda sulle.

Tänapäeva maailmas näeme me vaenlast vabalt ringi möllamas. Ta on valla päästnud kõik oma väed ja võimsuse ning leegionite viisi kurje vaime on rünnakul selle nimel, et õhutada viimast tüli maa ja taeva vahel. Kuid Saatan ei saa teha midagi õiglasele, Püha Vaimuga täidetud Jumala lapsele, kes elab usus ja sõnakuulelikkuses. Näita mulle üht tõeliselt Püha Vaimuga täidetud kristlast ja ma näitan sulle üht, kes paneb kogu põrguväed põgenema!

Jumal, saada oma Püha Vaim! Lange me üle! Risti meid võimsalt ja saada meid lammutama saatanlikke kõrgistusi kompromissitu usuga, et vaenlane ei jää püsima meie päevil.

Apostel Paulus ütles: „Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.“ (Galaatlastele 5:16). Samuti ütles ta: „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:16). Kristlastena oleme me seda fraasi „Käige Vaimus!“ kuulnud läbi oma elu. Paljud usklikud väidavad, et nad käivad Vaimus, kuid samas ei oska seda kuidagi lahti seletada, mida see tegelikult tähendab?! Luba mul küsida: Kas sina elad ja käid Vaimus? Ja mida see sinu jaoks tähendab?

Mina usun, et „Vaimus käimist“ saab seletada ühe lausega: Vaimus käimine tähendab lihtsalt seda, et sa lased Pühal Vaimul korda saata kõike, milleks Jumal Teda läkitas. Samas aga usun ma ka seda, et sa ei saa lasta Püha Vaimul teha oma tööd enne kuni sa ei mõista, milleks ja miks Jumal Ta läkitas?

Jumal saatis Püha Vaimu siia maa peale selleks, et täita vaid üht (ja tõesti ainult üht) igavikulist eesmärki! Ja senikaua, kuni me ei mõista Tema eesmärki ja tööd oma eludes, võime me eksida kahes järgnevas: Esiteks lepime me Tema vähesema tööga oma eludes – võttes vastu vaid paar vaimuandi näiteks – arvates ekslikult, et see ongi kõik, mis Tal meile pakkuda on! Seda tehes jääme me aga ilma Tema igavikulistest eesmärkidest lähtuvast võrratust tööst, mida Ta tahab meie elus korda saata. Teiseks võime me aga kustutada Vaimu enese sees, ignoreerides Teda täielikult ja uskudes, et Ta on midagi väga müstilist, kes pole iialgi mõistetav ja keda tuleb võtta vaid usu kaudu.

Püha Vaim on tulnud elama sinu ja minu sisse, et kinnitada, pühitseda, anda väge ja valmistada meid ette. Ta on saadetud siia maailma selleks, et valmistada meid kui pruuti Kristusega ühte liitmiseks.

1Moosese 24 peatükist võime me leida Vana Testamendi näite taolisest usklike ja Püha Vaimu vahelisest suhtest. Aabraham saatis oma vanima sulase Elieser’i otsima pruuti oma pojale Iisakile. Elieser’i nimi tähendab „võimas jumalik abimees“, mis viitab ka Püha Vaimu loomusele. Ja nõnda sama kindlalt nagu Elieser tuli Rebekaga tagasi, et esitleda teda kui pruuti Iisakile, nõnda samuti viib ka Püha Vaim pruudi Jeesusele Kristusele.

Jumal oli valinud Rebeka pruudiks Iisakile ja Ta juhtis Elieser’i otse tema juurde. Kogu selle sulase tähelepanu ja eesmärk olid koondunud vaid ühele asjale: tuua Rebeka Iisaki juurde – pannes teda maha jätma kõik, mis tal oli ja liites teda ühte Iisakiga. Rebeka vanemad ütlesid Elieserile: "Issandalt on see asi alguse saanud...võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!" (1Moosese 24:50-51)

Nõnda on ka sinu ja minuga! Jumal on valinud meid olemaks Kristuse pruut. Meie pääste – asjaolu, et meid on valitud Kristuse jaoks – on sündinud Jumalast. Ja Ta saatis Püha Vaimu, et juhtida meid Kristuse juurde, mistõttu kui me usaldame Püha Vaimu, siis ta võtab meid ja juhib ka turvaliselt koju Kristuse igavese pruudina.

teisipäev, 18. november 2008

„ABBA, ISA!

Pühal Vaim kohe oskab, kuidas lihtsustada meie suhet Jumalaga kui Isaga ja Jeesusega, sest Tema oli see, kes õpetas meid ütlema: „Abba, Isa“.

See fraas viitab Piibli aegade idamaistele kommetele, mis puudutas lapse adopteerimist. Kuni selle ajani, mil adopteerimispaberid polnud veel allkirjastatud ja kinnitatud lapsendava isa poolt, nägi laps seda meest ainult kui isa. Tal ei olnud mingit õigust nimetada teda Abba’ks, mis tähendab „minu“. Kuid niipea, kui paberid olid allkirjastatud, registreeritud ja kinnitatud, esitles lapse eestkostja teda tolle lapsendavale isale ja esimest korda võis laps nimetada teda „Abba, isa“! Ja kui isa teda kallistas, hüüdis nooruk: „Minu isa! Ta ei ole enam lihtsalt isa, aga ta on minu isa!“

See on ka Püha Vaimu töö ja teenistus. Tema on sinu eestkostja Kristuse ees ja esitleb sind ka Isale. Ta tuletab sulle meelde, et: „Kõik dokumendid on kinnitatud! Sa ei ole enam vaeslaps – sa oled täieõiguslik Jumala laps! Nüüdsest on sul väga armastav, rikas ja kõikväeline Isa. Kallista Teda – nimeta Teda „minu isaks“ Ma olen tulnud sulle näitama kui väga Ta armastab sind! Ta armastas sind ja igatses su järele.“

Meie süda peaks voolama üle üha kasvavast rõõmust ja tänutundest. Sest Vaim meie sees hüüab: „Sa oled pärija! Kõige selle pärija, mille Jeesus on võitnud.“ Ja on see alles pärandus, mis sulle kuulub, sest su ISA on kõige rikkam kogu universumis! Ära siis poe kartlikult peitu Ta eest – Ta ei ole pahane su peale. Lõpeta see vaeslapse kombel käitumine, kes on vaesusest murtud ega tea midagi rõõmust ja vaimulikust võidust! Sind ei ole maha jäetud, mistõttu tunne rõõmu Temast!

Meid ei ole maha jäetud, kuid lisaks sellele on Püha Vaim veel meiega ka kõigil neil aegadel, mil me tunneme segadust või kogeme kannatusi. Püha Vaimu ülesanne on lohutada Kristuse pruuti ajal, mil Peigmees on ära. „...ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti.“ (Johannese 14:16) „Aga Lohutaja, Püha Vaim...“ (s.26)

Lohutaja tähendab „keegi, kes leevendab valu või kurbust“. Keegi, kes kergendab valu ja kurbust, tuues kergendust, lepitust ja julgustust. Kuid samas mulle meeldib kreekakeelne definitsioon, mis ütleb: „Keegi, kes paneb sind lamama turvalisse, sooja voodisse“. Keset hinge kõige pimedamaid ja külmemaid hetki, paneb Tema sind lamama oma sooja lohutuse hälli, leevendades su olukorda oma õrna käega.

Nimetades Püha Vaimu Lohutajaks, ennustas Jeesus ette midagi kindlat ja see oli see, et tema rahvas saab kogema ebameeldivusi, mille keskel ta vajab lohutust. Et Tema rahva keskel saab viimseil päevil olema palju valu ja kannatusi.

Kuid Püha Vaim toob lohutust tuletades sulle meelde, et Tema elab sinu sees kogu selle väega, mille Jumal on pärandanud. Seetõttu võid sa ka öelda, et: „See, kes on minu sees, on suurem kui kõik maailma jõud kokku; võimsam kui kõik deemonlikud väed.“ Jumal saatis oma Vaimu, et kasutada kogu väge selleks, et hoida sind eemal kõikvõimalikest lõksudest, mille Saatan on su jaoks üles seadnud. Ta on tulnud, et peletada eemale kõik meeleheide ja depressioon ning ujutada su hing üle Jumala armastusega.

„....vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse...Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:3,5)

esmaspäev, 17. november 2008

EELMAITSE TAEVAST

Eelmaitse on kui eelnevalt proovitud maitse või arusaamine millestki. Piibel nimetab seda tagatiseks -
„...kes on meie pärandi tagatis.“ (Efeslastele 1:14) See tähendab kogeda millegi maitset enne kui see „miski“ on meil käes. Meie tagatiseks on Kristus isiklikult ja Püha Vaim juhib meid otse Tema ligiollu, lubades meil kogeda kui eelmaitset Tema aktsepteeritud pruudi staatusest, millega käib kaasas igavesti kestev armastus ja osadus Jeesusega.

Paulus kirjeldab Jumala rahvast kui „kinnitatuid tõotatud Püha Vaimu pitseriga“ (Efeslastele 1:13). See räägib rahvast, kes on eriliselt väljavalitud Püha Vaimu töö heaks. Püha Vaim on toonud neis esile ühe erilise märgi, ühe aulise seesmise töö – midagi üleloomulikku, mis on muutnud neid igaveseks.

Nad ei ole enam tavalised usklikud. Nad ei ole enam „sellest maailmast“, kuna kogu nende tähelepanu on koondunud kõigele, mis on ülal ja mitte enam sellele, mis maine. Neid ei kõiguta maailma sündmused – pigem on nad kõigutamatud. Samuti pole nad enam leiged või osaliselt pühendunud, vaid nende südamed hüüavad nii ööl kui päeval: „Tule ruttu, Issand Jeesus....“

Mis nendega juhtus? Mida Püha Vaim küll nende usklikega tegi? Mis märgistas ja kinnitas neid olemaks igavesti Issanda omad? Vastus on väga lihtne: Püha Vaim lasi neil eelmaitsena kogeda Tema ligiolu au! Ta tuli nende juurde ja kergitas taevalaotust ning nad võisid kogeda Tema ülima võrratuse üleloomulikkust. Ta laseb meil kogeda eelmaitset taevast, et äratada meie isu jõuda taevasse.

Mis sa arvad, missugust pruuti saab Püha Vaim Jeesusele ülestõusmispäeval esitlema? Sellist, kes on vaid osaliselt pühendunud? Kelle armastus on leige või lausa külm? Kes ei igatse läheduse järele Jeesusega?

Kui sa tõesti armastad Jeesust, ei leiduks hetkegi, mis sa ei mõtleks Ta peale! Ta oleks su mõtteis iga ärkvel oldud hetke. Mõned kristlased arvavad, et: „See saab olema nii peale mu surma. Kui ma jõuan taevasse, siis on kõik teistmoodi. Siis saab minust Kristuse eriline pruut.“ Kuid ei, surm ei pühitse veel kedagi! See Püha Vaim on siin just praegu, elades ja töötades su sees, et sütitada sinus kirglik armastus Kristuse vastu juba siinpool igavikku.

Roomlastele 8:26 kirjeldab üht kõige võimsamat tööd, mida Püha Vaim on tegemas uskliku südames: „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega.“

Kreekakeelne tähendus sõnale ägamine on „igatsema“, mis viitab suuremale igatsusele Kristuse järele. Su igatsus Jeesuse vastu võib olla nii suur, et Tema ligiolus viibides ei suuda sa teha midagi enamat kui vaid ägada ja see on midagi, mis ei ole isegi sõnades väljendatav. Kuid selle mõte on: „Jeesus, sa oled ainuke õnne ja rõõmu allikas, mida selles maailmas leida võib. Ma olen näinud ja kogenud, et Sa oled hea – ja ma tahan saada osa kõigest sellest!“

See on märk kellestki, kes elab Vaimus ja kellel on piiritu nälg Jeesuse järele. Ja nõnda nagu Paulus, ei suuda temagi ära oodata, mil saaks ometigi kord olla koos oma Issandaga.