laupäev, 27. mai 2017

PUHASTAV TULI - Jim Cymbala

Me koguduse 2. korruse fuajees ripub suur maal, mis kujutab endast Päästearmee tänavakoosolekut New Yorgis 1900’ndatel. Päästearmee sõjahüüd või moto oli „VERI ja TULI“. Veri esindas Jeesuse verd, mis sai valatud kõigi inimeste eest ja tuli Püha Vaimu, kes saadeti selleks, et varustada usklikke ja muuta nende elusid.
Päästearmee asutaja William Booth’i naine Catherine Booth mõistis tule kui Püha Vaimu sümboli olulisust. Olles tuntud kui kogu Päästearmee ema, sai temast omamoodi kuulsus. Lugesin kord ühest tema ütlusest, mis on hämmastanud mind tänaseni. Kuna ma aga ei mäleta, kust see pärines, pean selle mõtte oma sõnadega edasi andma. Ta ütles u 1890. aastal: „Ma reisin üle me maa ja kuulen paljusid väga peenelt viimistletud sõnu ja meisterlikult kokku pandud jutlusi. Tegelikkuses aga igatseb mu hing põletavate sõnade järele.“
Catherine igatses võitud sõnumite järele, mis tungiksid südamest läbi, tooksid esile murtuse ja samas õhutaksid selle üles. Ta koges omaenda vajadust selle järele ja teadis, et muutus saab aset leida vaid seestpoolt väljapoole. Ta oli ka ise juht, kes õpetas Jumala Sõna, mistõttu ta mõistis, mis vahe on lihtsalt sõnades peituvas jutluses ja jutluses, mis oli inspireeritud Jumalast muutma inimeste elusid.
Prohvet Malaki kirjutas: „Ja ta (Jumal) istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat…“ (Malaki 3:3). Kui Püha Vaim jõuab me südameni, on Ta kui puhastav tuli. Nõnda nagu korralik tuli põletab ära igasuguse räbu ja mustuse, põlevad ka väärtusetud asjad me elust, kui laseme Pühal Vaimul teha oma tööd.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

neljapäev, 25. mai 2017

VAID JEESUS TOOB ELU

Jumal mõtleb seda tõsiselt, kui ütleb: „Sest patu palk on surm.“ (Roomlastele 6:23)
Paulus toob läbi kogu Rooma kirja 8 ptk’i välja patu hävitava reaalsuse. Ta ütleb: „Kui elate oma lihaliku loomuse järele, siis surete. Ainuüksi ihadest ja tunnetest lähtumine viib surma. Te ihud on tänu patule surnud.“ Ehk lühidalt öeldes – surm tähendab elu puudumist. Ja ainult Jeesus on see, kes saab tuua elu, kuulutades: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ (Johannese 11:25)
Kuna uskmatutel puudub elu, viib kõik, mida nad taga ajavad, surma. See on ka põhjus, miks nii paljud pöörduvad alkoholi ja uimastite poole. End pilve tõmbamine pole enam niivõrd pidu, kuivõrd püüe tuimestada patu poolt põhjustatud valu. Valu, mis lähtub tõelisest tühjusest.
„Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu. Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.“ (Efeslastele  4:18–19). Milline kohutav olukord, mida Paulus kirjeldab. Ta ütleb: „Need inimesed on nii andunud maailma naudingutele, et nad isegi ei tunne enam midagi.“ Ehk teisisõnu: nad on muutunud nii tuimaks igasuguse Jumala elu tunnetuse suhtes. Ometi sirutub Jumal oma armus iga tuimaks muutunud hinge poole.
Paulus loob kontrasti nendega, kes on Kristuse ihus: „Teie ei ole aga niimoodi Kristust tundma õppinud,  kui te üldse olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nii nagu tõde on Jeesuses. Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt.“ (Efeslastele 4:20-23). Pauluse sõnum siin on väga selge: „Te võite ärgata surnuist ellu. Te võite saada muudetud. Te võite saada osa uuest elust.“ Milline lootus!

kolmapäev, 24. mai 2017

TA ON USTAV PÄÄSTMA

Paulus oli kord Efesose linnas jutlustamas. Linnas, mis kummardas Diana nimelist jumalannat.  Efesose hõbesepad olid ajanud kokku terve varanduse, müües selle jumalanna väikesi kujukesi. Kuid kui Paulus platsi ilmus, kuulutas ta: „Teil on vale jumal. On vaid üks tõeline Jumal, kelle Poeg elas ja suri, nii et need, kes on surnud oma pattudes, võiksid elada.“
Hõbesepad olid raevus, kuna mõistsid, et nende elatise teenimine on kaalul. Nii õhutasid nad Pauluse kinni võtmiseks üles suure hulga rahvast, olles otsustanud ta tappa (vt Apostlite teod 19:24-31). Paulus oli kindel, et ta lüüakse maha, nii et surmaga silmitsi seistes, kuulutas ta: „Meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.“ (2 Korintlastele 1:8). Ja lisas siis selgituse: „Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ (2 Korintlastele 1:9). 
Oled sa kunagi olnud sama maha surutud kui Paulus? Lausa üle oma jõu? Oled sa kunagi olnud nii kutu, et sul pole enam jõuraasugi ja omadega nii meeleheitel, et sa pole isegi enam kindel, kas ellu jääd? Kui Paulus ütles: „kahtlesime oma ellujäämises“, pidas ta silmas, et ta seisis silmitsi surmaga: „Meil oli…surmakäsk juba käes.“
Kuid Jumal astus mängu ja päästis ta. Olles kogenud seda imet, kirjutas Paulus Efesose kogudusele: „Mind on surnuist üles äratatud. Issand tõmbas mu hauast välja. Vaatasin põrguga tõtt, kuid Jumal tõstis mu üles!“ Ehk teisisõnu tunnistas ta: „Issand päästis mu tohutust surmast ja teeb seda jätkuvalt. Nii on Ta ka ustav tegema seda tulevikus.“

teisipäev, 23. mai 2017

JUMALAST LÄHTUV ÜLESTÕUSMISE ELU

Kristlastena me usume Jeesuse Kristuse ülestõusmisesse. Peale Jeesuse ristilöömist sisenes Püha Vaim hauda, kus Ta lebas ja äratas Ta surnuist üles. See on ka põhjus, miks laulame Ülestõusmispühade ajal sellest, et Kristus tõusis hauast, võidutsedes oma vaenlaste üle ja valitsedes igavesti kõigi oma pühadega.
Ühtlasi usume me sedagi, et läbi Kristuse väe äratatakse meidki üles. See sünnib siis, kui Jeesus siia maa peale tagasi tuleb. Piibel ütleb, et me muutume vaid silmapilguga (vt 1 Korintlastele 15:52). Püha Vaim tõstab meid siit maa pealt kadumatus ihus üles, viies meid otse Jumala ligiollu. See on see ülestõusmise vägi, mida Paulus oma kirjades kirjeldab. Jumala vägi, mis äratab surnud üles!
Tahan näidata sulle, et Jeesus äratab surnuid veel tänapäevalgi. Räägin siinkohal ülestõusmise elust, mille Jumal kingib kõigile, kes on vaimselt surnud. Paulus kirjeldab taolist eluandvat väge oma kirjas Efeslastele:
„Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes - armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses.“ (Efeslastele 2:1–6).

esmaspäev, 22. mai 2017

JEESUS TAHAB LÕHKUDA VANAD MUDELID - Gary Wilkerson

Hirmu sidumine võib takistada meil astuda välja usus. Kuid Jeesusel on lahendus me hirmule. Ta kuulutas lehtmajade püha aja: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).
Kui me hirmunud süda saab värskendatud, on üks asi, mis me südameisse voolab, julgus. „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Filiplastele 4:13). Suur hulk kristlasi teab seda salmi kui kallist tõotust. Kuid see on nii palju enamat – see on reaalsus. Ehk siis selleks, et kuulutada inimestele Jeesusest, ei pea me julgust kuidagi üles õhutama, vaid Jeesus ise annab selle meile. Mis veelgi enam – Ta täidab meid sellega ülevoolavalt.
See muutus sünnib kahel moel: 1. läbi olukordade värskenduse ja 2. läbi tuumiku värskenduse. Kui Jumal värskendab me olukordi, muudab Ta kõiki vanu mudeleid. Vaatame kahte levinud valdkonda selles: raha ja abielu. Kui oled sattunud rahalistesse raskustesse, võib Ta värskendada sind läbi selle, et paljastab su mitteterved kulutamisharjumused ja õhutab sind muutma neid. Ta võib juhtida sind otsima finantsnõu, mille kaudu asendada vanad mudelid ja olla tark majapidaja.
Kuid Ta võib tahta lõhkuda ka vanad mudelid su abielus. Mudelid, mis hoiavad sind kui kalgilt ja mittemeeldivatel viisidel kinni. Liiga palju on paare, kes ütlevad teineteisele: „Sa oled alati selline!“ või „Sa tegid seda viis aastat tagasi!“ või „Sa ei muutu ka kunagi!“ Oluline küsimus kõigi paaride jaoks on: „Kuidas uskuda parimat oma abikaasast, tegeledes samal ajal radikaalselt me probleemidega?“ Kõik saab alguse värskendusnupust. Vaid vähesed suhteprobleemid saavad lahendatud üle öö - enamus neist vajab järjekindlat armu iga päev.
Kuid pidage meeles – Jeesus on valmis värskendama meid rikkaliku armuga igakord, kui seda vajame.

laupäev, 20. mai 2017

SÕDIDES VAENLASEGA SILMAST SILMA - Nicky Cruz

Ühes kõige enam tsiteeritud ja samas vääriti mõistetud kuningas Taaveti psalmis ütleb ta järgmist: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“ (Psalmid 23:4). Ma ei usu, et Taavet oleks palunud Jumalal kõrvaldada kogu see kurjus. Pigem palus ta tõuget lahingu suunas, et olla sunnitud seisma silmast silma vaenlasega. Ta oli valmis astuma Saatanaga lahingusse ja mitte pugema peitu ta eest!
Kui apostel Paulus inspireeris oma usuvendi pidama meeles oma eesmärki kristlastena ja nende tasu taevas, ütles ta neile: „Julgustage siis üksteist nende sõnadega!“ (1 Tessalooniklastele 4:18). Ehk teisisõnu ütles ta: “Suruge üksteist edasi ses ühises lahingus hingevaenlase vastu.“ Ühtlasi ka, kui Jeesus tõotas oma jüngritele Trööstija tulekut peale Tema surma, oli seegi kui ettekuulutus sõjast. Püha Vaim pidi nii inspireerima kui valmistama neid ette rindejooneks vaimses sõjas. See on see Jumala Vaimu sfäär, mis on vägagi ehe ja samas liiga harva mõistetud ning omaks võetud.
Kui tahad näha Jumala Vaimu töötamas täies aus siin maa peal, võta ette reis lahingu rindejoonele, kus käib intensiivne lahing hea ja kurja vahel – lahing inimhingede pärast. Kui tahad kogeda Saatana viha, veeda pisut aega tema „marjamaal“, rääkides inimestele, keda ta ahelais hoiab, Jeesusest. Vaata, kuidas ta tõstab oma koletisliku pea, püüdes hirmutada ja pilgata sind. Sest miski ei aja teda rohkem marru ja ärevile, kui vaid ükski Jumala lastest läheb armu taskulambiga tema pimedasse vangikoopasse. See on koht, kus ta sõdib kõige tugevamini ja kus Püha Vaim särab kõige võimsamalt.
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 19. mai 2017

NÄHES JA TUNDES JUMALA ARMASTUST

Kui kurb see ka poleks, on usuline maailm olnud aastasadu lõhenenud. Kohutav lahkmeel on lõhkunud kristlaste omavahelisi suhteid läbi põlvkondade. Vend on tõusnud venna ja õde õe vastu ning terved kirikkonnad on saanud laastatud.
Kuid tõde on see, et oma venna siiras armastamine on võimalik vaid siis, kui suudan temaga õlg õla kõrval Jeesust kiita. Tean, et armastan oma venda tõeliselt vaid siis, kui suudan täie kindlusega seista Kristuse trooni ees ja teada, et mu südames pole vähimatki oma venna vastu. Ja ma tean, et armastan oma venda tõeliselt vaid siis, kui mu südames on sama armastus ta vastu, mida Jeesus on mulle osutanud.
Seega, kuidas siis tõeliselt armastada üksteist nagu Kristus meid armastab?
See on võimalik siis, kui andestame neile, kes on meile haiget teinud. Nõnda nagu Kristus on meile andestanud.
See on võimalik siis, kui sirutume kõigi tagasilangenute poole, tehes kõik, mis meie võimuses, et neid taastada.
See on võimalik siis, kui seame teised ettepoole iseendast.
Armas Jumala püha, ma anun sind täna: pane maha kogu kibestumine, riid ja lugupidamatus. Ära takista Jumala õnnistuste voolu oma elus ja kodus. Täida Tema uut käsku, mille Ta on andnud ja pea meeles Tema Sõna: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (vt Johannese 13:35). Kadunud hinged näevad ja kogevad Jumala armastust läbi Tema sõnakuulelike, rõõmsate ja ohvrimeelsete laste – läbi Tema koguduse. Aamen.
„Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast.“ (Filiplastele 2:3)

esmaspäev, 15. mai 2017

KRISTUS OLI SEE KALJU - Gary Wilkerson

Kui Iisraeli lapsed olid kõrbes, hakkas janu neid piinama, mispeale nad hakkasid Moosesega vaidlema: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!” Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.“ (2 Moosese 17:3-6).
Kogu selle stseeni detailid ja Jumala kaastunne oma rahva vastu, saavad uuesti läbi mängitud läbi Jeesuse ohvri. Kristus on see kalju, keda löödi meie üleastumiste pärast, kui olime omadega eksiteel ja ringi uitamas. Ühtlasi aga on Ta ka see elav vesi, kes hoiab meid elus. Paulus ütleb meile: „Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere…ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.“ (1 Korintlastele 10:1, 4).
See stseen kõrbest illustreerib seda, mida Jeesus teeb nurisevate inimeste heaks – Ta võtab ise nende karistuse enda kanda. Ta kuulutab: „Ma saan ise hukkamõistetuks nende eest; ma talun ise rooska nende eest; ma saan naelutatud ristile nende eest, et nad kõik võiks saada osa ülikülluslikust elust.“ Osa kristlasi jäävad sellest imelisest annist ilma, kuna hoiavad kinni oma kibestumisest. Paulus jätkab: „Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid.“ (1 Korintlastele 10:5-6).
Me elud võivad kärbuda kibestumises, või me võime saada elustatud imelise armu poolt, mida Jumal meile pakub. Valik on meie.

laupäev, 13. mai 2017

MILLES PROBLEEM? - Jim Cymbala

Tänapäeva kristluse suureks kiusatuseks on muuta oma sõnum nii vastuvõetavaks massidele, et me kaotame sellest tule elemendi. „Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma.  Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ (Luuka 3:16).
Me loome roosamannaseid jumalateenistusi, kuid need ei laienda Jumalariiki ega too au Jeesusele. Inimesed ei saa tulla Jumala juurde muidu kui vaid Püha Vaimu tule ja töö kaudu.
Ma ei unusta iialgi üht aastate tagust isiklikku kogemust Jumalaga, kui olin alles suht uus jumalariigitöös. Olin enne teisipäevaõhtust teenistust üksinda palves. Tol ajal käis me kogudus ühes üsnagi väikeses ja vanas hoones koos, mistõttu teadsin, et vähem kui 10 inimest tuleb sellele palvekoosolekule. Samas olin palunud Jumalat, et Ta tõmbaks rohkem inimesi kogudusse ja suurendaks koguduseliikmete entusiasmi.
Ajal, mil mina palvetasin, tegi Püha Vaim oma tööd. Ta tungis otse mu sisemusse ja tundus kui ütlevat: „Peamine probleem pole mitte inimeste vähesus ja nende vaimne ebaküpsus. Hoopis sina oled see, kes peab muutuma. Sina oled see, kel jääb vajaka kaastundest inimeste suhtes ja sa ka ei armasta neid nii nagu ma tahaksin. Keset oma suurt ebakindlust, püüad sa vaid taas järjekordse teenistusega maha saada.“
Räägi veel põletavast tulest! Räägi veel läbitungimisest! Seda polnud üldse mitte kerge kuulda. Langesin Jumala silmili ette maha. Olin palunud, et Jumal tuleks ja aitaks mind kõigi koguduse inimeste probleemide suhtes, aga selle asemel tungis Ta tuli hoopis minu probleemi.
Kui Jumala Vaim teeb oma tööd me elus, hoiab Ta meid eemal igasugu pealiskaudsetest vabandustest ja süüdistavatest mängudest, mida meile ikka mängida meeldib. Tuli on see, mis põletab ära kõik vale ja juhib meid tõe sisse.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 12. mai 2017

ISSAND ON OMA RAHVA PÄÄSTJA

Lugedes Vana Testamenti, saab mu usk vägagi julgustatud Taaveti eeskujust. Olen lausa hämmingus tema otsusekindlusest kuulda Jumalat keset oma ohtlikke olukordi ja aegu.
Peale üht järjekordset lahingut, oli Taavet ühes oma sõjaväega 3-päevasel teekonnal tagasi koju, kui korraga nende küla langes Amalekkide ohvriks. See metsik vaenlane võttis pantvangi nii Taaveti kui tolle meeste pered, põletades maha kogu nende linna. Kujuta vaid ette seda vaatepilti, mis neid koju jõudes ees ootas: „Ja kui Taavet oma meestega jõudis linna, vaata, siis oli see tulega põletatud, nende naised ja pojad ja tütred aga vangi viidud.“ (1 Saamueli 30:3). Kujutan vaid ette, kuidas need võimsad mehed käisid jahmunult ja hämmingus mööda linna ringi, kisendades meeleheites: „Kuidas see küll juhtus? Kuidas küll Jumal lasi sel sündida?“ „Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.“ (1 Saamueli 30:4).
See stseen Taaveti elust näitab, et kohe kindlasti on ka nutul oma aeg ja koht, kui hädad ja õnnetused tabavad. Pealegi, tegu polnud mingi väikese hävinguga. Küsimus polnud ju vaid kodude, karja ja viljasaagi hävingus, mis Taaveti võimsad mehed nutma ajas. Sellest kõigest oleks ju peagi üle saanud. Pigem oli see hirm oma kallite naiste ja laste pärast, mis nende hinge lõikas. Ja see, mis kogu stseenile järgnes, oleks võinud Taavetile olla veelgi hävitavam: „Ja Taavetil oli väga kitsas käes, sest rahvas lubas tema kividega surnuks visata, sellepärast et kogu rahvas oli hinges kibestunud, igaüks oma poegade ja tütarde pärast…“ (1 Saamueli 30:6).
Mu armsad, isegi kõige jumalakartlikumad me seast võivad kogeda värisevat südant ja ootamatut hirmuhoogu, kui kohutavad kriisid neid tabavad. Sellistel hetkedel pole see mitte patt kogeda hetkeks sügavat meeleheidet. Ometigi tahab Issand, et iga hirmunud süda kuuleks: „Ära karda! Ole julge, sest Issand on oma rahva päästja!“

kolmapäev, 10. mai 2017

AMMUTADES JÕUDU

Ajal, mil tema rahvast tabasid ümberringi igasugu suured katsumused, tunnistas Jesaja, et tal on topelt portsjon rahu. See sama imeline väljavaade, mida Jesaja omas keset oma aja ohtlikke seise, on ka meile kättesaadav. See tõotus rahu omamise suhtes kehtib igaühe puhul, kes loodab Issanda peale (vt Jesaja 26:3).
Kuigi Jesajagi jaoks oli kõik ta maailmas toimuv hingemattev, paljastab Piibel siiski, et ta nautis suurt rahu. Ja seda kahel põhjusel:
Esiteks, kui Jumala kohtumõistmine tabas rahvaid, pidas Jesaja palve kaudu pidevat osadust Jumalaga. „Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.“ (Jesaja 26:8). Jesaja oli valmis milleks iganes, sest ta palvetas lakkamata.
Pean siinkohal küsima su käest: kas pöördud tormide möllates samuti Issanda poole palves nagu Jesaja seda tegi? Kui pöördud, saad ka jõudu, kuna su meeled saavad kinnitatud su muutumatu Taevase Isa armastusele, kes saab pidevalt ilmutama sulle oma väge ning julgustama sind, et sa lähed sellest läbi.
Apostel Paulus kinnitab meid järgmise juhendiga: „Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Filiplastele 4:8) Ehk teisisõnu: „Te olete kuulnud kõiki hoiatusi, mistõttu pange tähele, mida Jumala Sõna ilmutab ja mida Ta vahimehed kuulutavad. Lõpuks aga kinnitage oma mõtted Jeesusele ja Tema headusele.“

teisipäev, 9. mai 2017

NEED, KES USALDAVAD

Apostel Paulus kirjeldab me praegusi aegu, kui kirjutab: „…viimseil päevil tuleb raskeid aegu..Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.“ (2 Timoteose 3:1, 13). 
Mõtle korra tagasi 90’ndatele, kui suured laenuettevõtted ahvatlesid ja petsid vaeseid, oskamatuid ja töötuid ülimalt ahvatlevate laenudega. Need teadmatud inimesed meelitati võtma eluasemelaene, mida nad polnud eales võimelised tagasi maksma ja kui maksepäev jälle saabus, jäid nad oma kodudest ilma. Nimekad pangad kukkusid tänu pettustele läbi, kuid nende juhid lahkusid sealt „kuldsetel langevarjudel“ koos miljonite dollaritega.
Lugesin kord ühe taolise pangajuhi kohta, kes korraldas kalli peo, kus tantsiti öö läbi ja kus alkohol voolas ojadena, samas kui ta oli igati teadlik, et ta ettevõte on põhja minemas. Tema ja paljud teised pidutsesid täiega vaatamata teadmisele, et sajad tuhanded inimesed jäävad oma kodudest ilma. See on otsene näide Sefanja 1:9 välja toodud prohveteeringust: „…kes täidavad oma isanda koja  vägivalla ja pettusega.“
Kaua me arvasime Jumalat taluvat taolist hullumeelsust ja oma nime pilkamist? Jumalal on ka sellistes lugudes viimane sõna öelda ja Ta ütleb: „Ja ma nuhtlen sel päeval kõiki.“ (Sefanja 1:9) Ehk lühemalt öeldes: „Ma jätan nad häbisse.“
„Kuid nende mõõk läheb nende eneste südamesse, ja nende ammud murduvad.“ (Psalmid 37:15). Isegi sel samal hetkel, mil seda teksti siin praegu kirjutan, on kaks miljardäri rabelemas „kaelani vees“, kuna nende rikkus haihtus ühe ööga. Kuid samal ajal, kui Jumal on tegelemas jumalakartmatutega, on Ta tasumas rohkesti ka neile, kes Teda usaldavad. „Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!“ (Psalmid 37:3)

esmaspäev, 8. mai 2017

JUMALA KUUALMINE - Gary Wilkerson

Me ei kuulu iseendale, vaid Jumalale! See sai alguse sellest, kui meist said uued loodud Kristuses ja me ei elanud enam iseendile. Meie tunnistuseks sai: „Olin kord kadunud, kuid nüüd leitud ma, mistõttu usaldan pidevalt oma elu Ta kätesse.“
Loeme Johannese 7 ptk’st, et Jeesus ei läinud Galileast välja, kuna juudid tahtsid Ta ära tappa. Samas aga oli juutide Lehtmajade püha saabumas ning Ta vennad tahtsid, et Ta nendega Juudeasse kaasa läheks, et Teda ära tuntaks ja Ta saaks kogu maailma jaoks nähtavaks. Jeesus aga vastas: „Teie minge üles pühiks, mina ei lähe üles neiks pühiks, sest minu aeg ei ole veel täis saanud.” (Johannese 7:8).
Kuid siis juhtus midagi huvitavat selles loos. Järgmine salm ütleb: „Aga kui Jeesuse vennad olid pühiks üles läinud, läks temagi, aga ta ei läinud avalikult, vaid otsekui salaja.“ (Johannese 7:10) Miks küll Jeesus ütles, et Ta ei lähe ja siis otsustas ometi minna? Pole kahtlustki, et Ta kuulis seda oma Isalt. Ühel hetkel ütles Ta oma vendadele: „Mu aeg pole veel käes,“ ja siis, ainuüksi ühe tunni või päeva jooksul, ütles Isa Talle: „See on õige aeg, õige hetk ja õige olukord. Mine!“
Tahan sageli langetada omaenda otsuseid, alistumata Jumala teedele. Meid on kutsutud olema sõltuvad Temast, otsima Tema juhtnööre ja ootama Tema juhiseid suurte otsuste puhul elus. Kuid seda tehes võib meil tekkida tunne, et me elud on kusagile pudelikaela kinni jäänud. Olen aastate jooksul ikka vahel oma naisele öelnud: „Vahel ma sooviks, et ma ei peaks sel teemal Jumalaga arutama.“ Olen lausa kadestanud neid inimesi, kes kandideerivad tööle, mis neile meeldib või kes lihtsalt pakivad oma asjad kokku ja kolivad ära, kui neil tekkib tahtmine elada kusagil mujal. 
Usun, et ma pole ainuke, kes niimoodi mõtleb. Jumala kuulda võtmine ja oma elude ning tahte allutamine Tema juhtimisele on ohver, kuid sellest lähtuv kasu on piiritu. Oma südamete joondamine Tema omaga, annab meile võime teha, mis iganes tarvis.

laupäev, 6. mai 2017

ÄRGU MISKI HOIDKU SIND TAGASI - Carter Conlon

Kui otsustad minna koos Jumalaga, peab kõik see, mis sind kord tagasi hoidis, laskma sul minna ja see on ju hea uudis! „Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head. Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”“ (1 Moosese 24:50-51).
Laaban ja Betuel esindasid endisi autoriteete Rebeka elus, mis teda kord tagasi hoidsid. Kuid nüüd polnud neil muud öelda kui: „Meil pole öelda ei üht ega teist, sest see kõik tuleb Jumalalt.“ Ehk teisisõnu – mitte ükski põrguvägi, puudus, mineviku kogemus või sõnad, mis on räägitud su elu üle, ei saa sind takistada olemaks kõik see, kelleks Jumal on sind kutsunud Kristuses olema! Iga vanglauks peab avanema ja kõik sidumised langema, lastes sul minna. Kõik, mida tegema pead, on vaid end püsti ajama ja võtma kuulda Jumala häält.
Võin sulle lubada üht: sul saab olema imeline elu, kui otsustad elada Jumalale! Jah, kui oled otsustanud täie rauaga järgida Teda, saad ka kogema raskeid aegu. Samas, jõudes oma elutee lõppu, sa mõistad, et sa ei vahetaks ühtainustki päeva neist, sest tõid kõigi nende kaudu au Jumalale.
Nii nagu Rebeka, nii peab ka igaüks meist langetama otsuse järgida Kristust kõige täiega. See on isiklik valik elada puhtuses, olla avatud teiste inimeste vajaduste suhtes, tunda oma Isa heldust ja olla ka võimeline rääkima sellest teistele. Seega sõnumitooja, kes su ees täna seisab – Püha Vaim – küsib su käest: „Oleksid sa nõus olemaks pruudiks, kes kohane mu Isanda Pojale?“
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. 

reede, 5. mai 2017

ELADES TÕOTUSTE PEAL

„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:2-3). Kordan endale neid sõnu igapäevaselt: „Ma elan igast sõnast, mis lähtub Issanda suust.“
Kui Jumala Sõna ei saa usaldada – kui Piibel ei oleks Jumala inspireeritud Sõna – oleks kogu elu tühine ja mõttetu. Meil poleks mingit lootust siin maamuna peal.
Kui see sõna 5 Moosese raamatust iisraellasteni jõudis, oli nende kõrbeolukord muutunud väga hirmuäratavaks. Jumal oli lasknud neil kogeda janu ja näljahooge ja nüüd kuuleme me otse Ta enda suust: „Ma alandasin teid ja lasin teil kogeda nälga ja janu. Miks? Ainuüksi selleks, et muuta teid teadlikuks sellest, et te võite mind usaldada. Et te võite elada mu tõotuste peal.“
Jumal ei kavatsenudki lasta oma lastel nälga või janusse surra. Ta teadis täpselt, mida teha, et neid päästa. Nii on Tal ka päästeplaan igaühe teie jaoks. Oh, kuidas me vajame Püha Vaimu juhtimist ja tröösti keset oma katsumuste aegu. Ilma Tema ligiolu, juhtimise ja igapäevase jõuta ei saaks meist keegi hakkama. Inimlik meelekindlus ei pea vastu igapäevastele proovilepanekutele, mida oma teekonnal kogeme. Seetõttu peamegi usaldama end igapäevaselt Jumala ilmutatud Sõna hoolde, lastes Pühal Vaimul muuta selle elavaks me jaoks. „Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed…Sest tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile.“ (Psalmid 33:6, 9).

neljapäev, 4. mai 2017

KRISTUS MEIE SEES

Teekond lootuse suunas on täis kannatusi, kurvastust ja valu. Ükskõik, kui vaga, armastav või hea sa ka poleks – kui Kristus elab sinus, saad sa ka osa Tema kannatustest. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised…“ (1 Peetruse 4:13). Peetrus ütleb meile väga lihtsalt: „Rõõmustage kannatustes!“ Ja Paulus ütleb samuti midagi sarnast: „Me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:2).
Rõõmustada kannatustes? Pole kahtlustki, et see on üks raskemaid väljaütlemisi kogu Piiblis. Ja ometi läheb Paulus sealt veel edasi: „Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest…“ (Roomlastele 5:3). Paulus ei räägi siin hüüetest või hõiskamisest, mida peaksime välja elama vaatamata oma katsumustele. Pigem peab ta silmas võimet näha Jeesust keset oma katsumusi. Vaatamata oma ehedatele inimlikele hirmudele ja näiliselt lootusetutele olukordadele, võime me siiski öelda: „Jumal valmistab väljapääsu.“
Osa kristlasi võib öelda: „Mu lootuse tee peitub lihtsalt öelduna järgnevas: mu lootus peitub ainuüksi Kristuses, kirkuse lootuses.“ (Koloslastele 1:27). Kui tõsi. Kuid kui Kristus on meis, juhib Ta meid ka teele, millest Paulus rääkis. Sest Püha Vaim tahab, et me lootus oleks nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline fraas. See peab olema lootus ja kindlus, mis on vankumatu ja rajatud kindlale alusele. Ehk lühidalt öeldes – me lootus peab olema Kristus, kes teeb oma tööd me sees.

kolmapäev, 3. mai 2017

TEEL PÜHADUSE POOLE

Paulus kinnitab meile meie õigsust Jumala ees läbi Kristuse, öeldes: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.“ (Roomlastele 5:10-11). Kuigi me südamed võivad meid hukka mõista, ütleb Johannes meile: „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Johannese 2:1).  
Las ma tuua ühe näite Jeesuse enda elust. Päev enne Kristuse ristilöömist pesi Ta oma jüngrite jalgu. Ta ütles neile vägagi ebatäiuslikele meestele: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.” (Johannese 13:10).
Sa võid nüüd mõelda: „Kuidas võis küll Jeesus öelda, et Ta jüngrid on puhtad?“ Ükskõik, milline tavaline väljastpoolt vaatleja oleks olnud hämmingus Jeesuse sellisest väitest. Sest need 11 meest, kellele Ta rääkis, olid juba ilmutanud uhkust, uskmatust, isekust, ambitsioonikust, kadedust, tasakaalutust ja kättemaksuhimu. Kuid fakt on see, et Jeesus väitis seda kõike vaid seetõttu, et Ta oli ise valinud nad. Tema oli see, kes oli asetanud nende jalad pühaduse teele ja seda kõike läbi armu! Jeesus teadis, mis peitus Ta jüngrite südameis vaatamata nende ülimale ebatäiuslikkusele. Veelgi enam, Ta nägi juba ette seda murtust ja patukahetsust, mille sisse nad olid astumas.
Oletame, et ma palun sul reastada kõik need patud, mida jüngrid olid korda saatnud. Usun, et võin täie kindlusega väita, et nii sina kui mina oleme ka ise olnud süüdi neis samades pattudes teatud eluetappidel. Ometi on Jeesusel me kõigi jaoks vastus: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (Roomlastele 5:1).

teisipäev, 2. mai 2017

KÜLLAGA LOOTUST

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).
Pauluse sõnul peab kõik see, mis on seotud lootusega, olema seotud Püha Vaimuga. Seega, kuidas meil saaks olla küllaga lootust nagu Paulus meil palub seda olevat? Kuidas saame rõõmustuda lootuses? Ja kuidas saame omandada täie kindluse sellest? On selge, et lootuse seeme saab külvatud pääste hetkel, kuid me lootus peab küpsema kogu me teekonna jooksul koos Jeesusega. 
Heebrealaste kiri ütleb, et meil on lootus, „mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse…“ (Heebrealastele 6:19).  Lühidalt öeldes saab teekond lootuseni alguse kindlast teadmisest, et oleme õiged Jumala ees. Me räägime sellest kindlusest, kuna meil on rahu Jumalaga. Paulus loob aga selle kindluse läbi tõdemuse: „Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.“ (Roomlastele 5:1).
Ühes vanas kirikulaulus ütleb Edward Mote järgmist: „Mu elu pole rajatud millelegi vähemale kui Jeesuse verele ja Tema õigsusele.“ Pole kahtlustki, et selles peitub rahu – usus Jumala tõotusesse, et uskudes Jeesuse valatud veresse oleme me õigeks mõistetud Temas. Ta mõistab mind õigeks, kuigi ma pole täiuslik ja Ta õigsus kantakse mulle üle mitte minu enda heade tegude tõttu, vaid ainuüksi usu läbi.
Fakt on see, et sa ei saa kogema mingit tõelist rahu ega lootust, kuniks sa ei lõpeta kahtlemist oma aktsepteerituses Kristuse poolt. See aktsepteeritus aga ei sõltu sellest, milles su lihalik loomus sind süüdistab või milles Saatan sind süüdistab. See tugineb ainuüksi sellele, kellena Jumal sind Kristuses näeb.

esmaspäev, 1. mai 2017

KUI OLED JANUNE - Gary Wilkerson

Oma teenistuse algusaegadel kuulutas Jeesuse enese kohta järgmist: „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti…“ (Johannese 7:37). Jeesus ei öelnud seda lihtsalt niisama, vaid Ta hüüdis seda lausa valjusti. Ja Ta ootas oma etteasteni, kuni pühade viimane ja suurim päev käes oli. Ta hüüdis: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).
See oli nii palju enamat kui vaid üks teoloogiline väide – see oli kaastunde tegu. Surnud religioon oli jumalarahva maatasa teinud. Selle asemel, et neid värskendada, oli see neist viimsedki kui elumahlad välja imanud. Kuid nüüd kuulutas Jeesus: „Mina olen teie külm tassitäis vett; värskendav allikas, mis ei kuiva iial. Võite juua minust, et kogeda oma elu pidevat uuenemist.“ Selleks pole vaja mingeid eriomadusi, et juua sellest imelisest allikast. Kristus kinnitab meile: „Igaüks, kes usub minusse, võib tulla ja juua sellest.“ (Johannese 7:38).
Kui Jeesus ütles, et „selle ihust voolavad elava vee jõed“, siis Ta näitab meile sellega, millised me elud võivad välja näha vaid tänu lihtsale puudutusele Tema poolt. Tema puudutus värskendab kui ei miski muu, uuendades taevase väega kõige kängu jäänuma, meeleheitlikuma, väsinud hinge. Tema Vaim täidab meid sedavõrd, et me voolame üle ülikülluslikust elust, armust ja armastusest.
Jah, mu sõber, Tema eluvool muudab kõik!