esmaspäev, 31. detsember 2012

EGIPTUS NENDE SÜDAMEIS by Gary Wilkerson

Nehemja oli Iisraelile karjaseks – ta oli nende kuningas, nende pastor, nende juht ja taastaja. Ta viis Iisraeli rahva tagasi Jeruusalemma, kus üheskoos alustati laastatud linnamüüride ülesehitamist. Nehemja külastas vahepeal Pärsia kuningat ja kui ta tagasi tuli, ütles ta: “Neil päevil nägin ma…” (Nehemja 13:15).

Jeruusalemma tagasi jõudes nägi Nehemja Iisraeli lapsi talitamas täpselt nõnda nagu nende esiisadki olid teinud, tehes just neid samu asju, mis olid viinud kogu nende rahva maapakku ja vangistusse. Nüüd olid nad vabad ja võisid oma linna üles ehitada, kuid ometigi tegid nad taas neid samu asju, mis olid põhjustanud nende linnamüüride langemise. On see sulle arusaadav? Ühtaegu ehitamisega praktiseerisid nad neid samu patte, mis olid põhjustanud ülesehitatavate müüride langemise. Ehk siis – ühe käega ehitati linna ja teisega samaaegselt lammutati. Ühe käega ehitasid oma elusid üles ja teise käega lammutasid maha.

Ja nõnda on paljude meiegagi tänapäeval! Ühe käega tuleme Jumala trooni ette ja hüüame Jeesust, samas kui teise käega praktiseerime oma vanu patte. Ühest küljest palvetame, loeme Piiblit ja käime kirikus – teisalt aga külastame baare ja klubisid, vaatame pornolehti internetis ja teeme kõikvõimalikke muid kompromisse. Ühest küljest ülistame Jumalat ja teisalt elame selle maailma viiside järgi.

Iisraellased pöördusid oma vanade harjumuste juurde. Nad küll ehitasid midagi uut, kuid samas oli ka midagi vana jäänud nende sisse. Piiblis on öeldud, et Iisraeli lapsed lahkusid küll Moosese juhtimisel Egiptusest, kuid samas jäi osake Egiptust siiski neisse (vt.Ap.7:39). Osad meist saavad vabaks selle maailma asjadest, kuid osake maailmast jääb ometigi me sisse.

Jumal tahab, et jõuaksime omadega alandlikkuse ja meeleparanduseni. Ta tahab, et elaksime pidevas võidus, võites vaenlast kõiges ja kõikjal!

reede, 28. detsember 2012

VÄIKE SAMM

Selleks kulub vaid väike samm, et liikuda Isa armastuses kahtlemisest asjade enda kätte haaramiseni. Kuid milline traagiline samm see alles on! Sellest hetkest alates, mil sunnid asju oma tahte järgi kulgema, avad sa oma südame suurele kurjuse laviinile.

Esimene asi, mis Joosepi vendade juures muutus peale seda, kui nad hakkasid kahtlema oma isa armastuses, oli see, kuidas nad rääkisid. Kuulake: „Lähme tapame ta. Ei, viskame hoopis kaevu. Ei, veelgi parem – müüme ta hoopis maha ja teenime pisut raha!“ Nende südamed täitusid üha enam reetlikkuse ja põlgusega ja nendest rikutud südametest sai alguse üks pahatahtlike sõnade vool – maailma poolt kasutatav kõnepruuk.

Ebapüha kõne on kindel märk paadunud südamest. Joosepi vennad muutusid tuimaks patu suhtes ja nende rikutud kõneviis viis neid kuritegeliku käitumiseni. Esmalt nad vaid rääkisid kui õelad, aga hiljem hakkasid ka käituma nende kombel. Ja enne kui nad arugi said, oli neist saanud külma kõhuga kurjategijad. Kes mitte ainuüksi ei teinud pattu, vaid mätsisid selle ka kinni ja ajasid oma asja edasi otsekui midagi poleks juhtunudki.

Hämmastav, kui madalale võime langeda, kui hakkame kahtlema oma Isa armastuses. Kui rikutud ja tundetuks me võime muutuda. Prohvet Malaki hoiatas Iisraeli lapsi nende südame kõvaduse pärast. Nii nagu Joosepi vennad, nii olid iisraellasedki langenud kahtluste küüsi ja paadutanud oma südamed. Malaki raamat algab sõnadega: „Ennustus. Issanda sõna Iisraelile Malaki kaudu: „Mina olen teid armastanud, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Kuidas sa meid oled armastanud?” (Malaki 1:1-2). Hämmastav! Nad julgesid öelda Jumalale: „Me ei näe mingit märki oma elus sellest, et Sa meid armastad või meist hoolid.“

Näita mulle kristlast, kes hakkab kahtlema Jumala armastuses ja otsustab haara ohjad enda kätte ning ma näitan sulle kristlast, kelle kõnepruuk saab rikutud. Märgatav muutus saab toimuma peaaegu et üle öö. Mida enam ta kahtleb, seda ebapühamaks muutub ta kõnepruuk. Viis, kuidas mõned kristlased räägivad, on lausa šokeeriv. Kord oli aeg, kus nad rääkisid austuse ja aukartusega Jumala ees, väljendades usu ja rõõmu sõnu. Oli aeg, mil nende kõne oli õrn ja ülesehitav. Nüüd aga on see tümitav ja ilma vähimagi austuseta. Nende sõnad reedavad nende südame seisu, mis on täis hirmu, uskmatust ja meeleheidet. 

Seetõttu heida ära kõik kurjad ja uskmatud mõtted ja ära kahtle Jumala imelises armastuses!

neljapäev, 27. detsember 2012

ANDESTAV ARMASTUS

Vana Testamendi lugu Joosepist ja tema vendadest räägib piltliku loo Uue Testamendi kristlastest. Joosep on kui Kristuse võrdkuju ja tema vennad Jumala valitud rahva võrdkuju siin maa peal. (Mäletad, Jumal lubas Jaakobile 1Moosese 35:11: „ja sinu niudeist tulevad kuningad.“). Joosepi viis tegeleda oma vendadega, on selge võrdpilt sellest, kuidas Jumal tegeleb meiega. See lugu ühe mehe andestavast armastusest oma patuste vendade vastu on imeline võrdpilt Jumala armastusest ja armust patuste inimeste vastu. Samas on Joosepi ja ta vendade lugu üks kurvemaid tragöödiaid kogu Jumala Sõnas. See valitud meeste põlvkond ei suutnud eales uskuda, et keegi neid armastab. Nende skeptitsismist tingitud tulvav patt ja kurbus peaks olema tõsiseks hoiatuseks meile kõigile.

Jaakobi armastus Joosepi vastu oli erakordne. Oli ju tegu tema vanaea lapsega, mistõttu ta kandis erilist hoolt tema eest. Tema vanemad pojad tõlgendasid seda erilist tähelepanu aga kui isa poolset suuremat armastust Joosepi kui nende vastu. „Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.“ (1Moosese 37:4). Samas aga – see, et Jaakob Joosepit nii väga armastas, ei tähendanud veel seda, et ta oma teisi poegi vähem oleks armastanud. Oli ta ju ustavalt kandnud hoolt ja õnnistanud kõiki oma lapsi. Nad kõik olid saanud võrdselt osa nii tema armastavast suunamisest kui korrigeerimisest. Ometigi said vennad kadedaks olukorra pärast, kus ühte venda tunduti ometigi enam soositavat. Tundus, et Joosep sai kõik, mida eales ihaldas – seal hulgas ka erilise värvikireva kuue. Ta oli enam õnnistatud, soositud ja hoitud ja see muutis ülejäänud vennad kadedaks ja vihaseks.

Oled sa kunagi kadestanud mõnda kaasusklikku Issandas, kes tundub saavat kõik, mida ta eales soovib? Tundub, et kõik tema palved saavad kiirelt vastatud. Ta ei tundu kunagi olevat üksildane, hüljatud või mitte kellelegi vajalik, samal ajal, kui sina seda kõike tunned. Ja kibeduse ning kadeduse juured hakkavad vohama.

Mu armsad – see on üks ohtlik pinnas. Sel samal hetkel, mil hakkame uskuma, et meie Taevane Isa armastab meid vähem kui kedagi teist, avame me endid kõiksugusele kurjusele. Millal iganes me kurdame oma olukordade üle, olgu siis sõnades või vaikselt oma südames, süüdistame me Jumalat hülgamises. Seetõttu olge valvel, sest just selline suhtumine oli see, mis tõi Joosepi vendadele jama kaela.

kolmapäev, 26. detsember 2012

PATT, MIS PANEB JUMALA NUTMA

Las ma öelda seda otse ja omadega – ei mingit lipitsemist ega ümber nurga juttu. Patt, mis ajab Jumala nutma, leiab aset iga päev. Ja seda sugugi mitte paganlike seaduserikkujate poolt, vaid suure hulga kristlaste poolt, kes kahtlevad Jumala armastuses oma laste vastu.
Mis te arvate, kas Jumal tundub selle võrra liiga maise ja haavatavana, kui Ta annab teada, et ta nutab? Kuid sel juhul küsige iseendalt, kuidas saaks armastuse Jumal mitte nutta, kui Tema enda lapsed kahtlevad Tema olemuse kõige olulisemas tuumas? Jeesus Kristus oli Jumal, kes oli võtnud inimese kuju ja Johannese evangeeliumis on öeldud, et Ta nuttis, kui Talle kõige lähemal seisvad isikud kahtlesid Tema armastuses ja hooles nende vastu. Jumal ise oli see, kes võttis inimese kuju Laatsaruse haua juures ja nuttis oma sõprade pärast, kes ei tundnud Teda ära.

Jeesuse kõige lähemad lähikondlased kahtlesid ikka ja jälle Tema armastuses nende vastu. Mõtle korra jüngrite peale, keda laev keset tormi siia-sinna solgutas. Jeesus oli samuti selle laeva peal, magades rahulikku, sügavat und. Kartes oma elude pärast, ajasid jüngrid Ta üles, süüdistades Teda otseses hoolimatuses. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Kujutan vaid ette, kuidas nende süüdistus võis kurvastada Issandat!

Kõikväeline Jumal ise oli nende paadis! Kuidas Ta sai siis mitte hoolida? Kuid millal iganes inimesed suunavad oma pilgu eemale Issandalt ja keskenduvad selle asemel hoopis oma olukordadele, võtavad kahtlused alati võimust. Jeesus oli hämmingus. „Kuidas te saate üldse karta, kui Mina olen teiega? Kuidas te saate üldse seada minu armastuse ja hoole kahtluse alla?“

Tänapäeva kristlased kurvastavad Issandat selles vallas veelgi enam. Meie uskmatus on Tema jaoks suurem solvang kui Maarja, Marta ja kõigi Ta jüngrite uskmatus kokku, sest meie teeme pattu suurema valguse vastu. Me seisame kõrgema mäe otsas ja näeme enam kui nemad eales nägid. Meil on Piibel täis põhjalikke ja detailseid tunnistusi Jumala usaldusväärsusest. Meil on pea 20 sajandi jagu kirjalikke tunnistusi põlvest põlve elanud jumalakartlikelt isadelt, kes on kuulutanud Jumala vankumatust armastusest. Ja meil on lugematul hulgal isiklikke kogemusi, mis kuulutavad Jumala erilisest armastusest ja kiindumusest meie vastu.
Seetõttu hoidkem oma pilk Tema piiramtul armul ja armastusel, tunnistades oma uskmatuse pattu ja tunnustades seda, kes Ta on!

teisipäev, 25. detsember 2012

TERVENDAV SÕNA TAEVAST

Jeesust tõmbas ühe jõuetu mehe poole, kes lamas Betsata tiigi ääres. „Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” (Joh.5:5-6). See nimetu halvatud mees omab mitut palet ja esindab suurt hulka jõuetuid kristlasi, kellel pole mingit lootust.

Jõuetust on mitut eriliiki: füüsiline, vaimne, emotsionaalne. Nad võivad esineda kas eraldi või ka üheskoos. Sa võid vaimselt ja emotsionaalselt olla kui see lamav mees seal Betsata tiigi ääres. Sa oled lootusetus olukorras ja sa ei näe mingit väljapääsu. Keegi ei mõista sinu kannatuste tegelikku sügavust. Ühelgi sinu sõbral või lähedasel ei tundu olevat piisavalt aega, armastust või energiat, millega jõuda sinu valu tegeliku tuumani.

Vaata hoolikalt selle jõuetu mehe peale ja mõtle kõigile nendele kannatuste aastatele, mil ta koges hoolimatute ja tundetute inimeste poolt põhjustatud valu. Kui sageli võis ta küll sirutada oma kõhetunud käe nende mööda kiirustavate inimeste poole, kellel mõlkusid meeles vaid oma hädad ja hüüda: „Aidake ometi! Ma ise ei suuda!“

Suur hulk kristlasi on vaimselt samuti abitud ja jõuetud tänu pidevatele võitlustele mõne salajase patu pärast, mis on röövinud neilt nii nende vaimse elu kui vitaalsuse. Nad lebavad abitult masenduse ja meeleheite lavatsil, lootes ikka veel mõnele imele ja kellelegi, kes tuleks ja segaks veidi vett, et asjad juhtuma hakkaks. Nad veavad end koosolekult koosolekule, nõustamis-sessioonidele ja seminaridele, oodates seda ühte ja ainsat elumuutvat imet. Ja ometigi ei muutu midagi.

Ma usun, et Jumala suur armastus reageerib inimese südamehüüule ja et Jeesuski läks ka selle mehe juurde kui vastusena tema meeleheitlikule ja piinavale hüüule Isa poole. Piibel räägib nii mõndagi südamest lähtuvate appihüüete kohta: „Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.“ (Psalmid 18:7).

Südamehüüd Jumala poole saab alati vastatud ühe armulise, tervendava sõnaga taevast!

esmaspäev, 24. detsember 2012

LÕHENENUD KOGUDUS by Gary Wilkerson

Korintose kogudus seisis silmitsi mitmete erinevate probleemidega: lõhenemine, tagarääkimine, laimamine, kadedus, võimuvõitlus ja seksuaalsed patud. Koguduse rahvas oli vägagi tolerantne ja kompromisside aldis, omades suhtumist, et: „Eks me kõik ju libastu ja komista vahel. Ega see meist veel halbu inimesi tee!“ Kuid 1Korintose 3-peatükis kirjutab apostel Paulus kogudusele järgmist: „Ka mina, vennad, ei võinud rääkida teile kui vaimsetele, vaid pidin rääkima kui lihalikele, nagu väetitele lastele Kristuses.“ (1Kor.3:1).

Paulus ei püüdnud vähimalgi määral neid julgustada, vaid jagas nendega tõsist sõna, mis pidi tooma nad tõe tunnetusele ja äestama nende kalgistunud südamete sööti kasvanud pinda. Paulus ütles: „Ma toitsin teid piima ja mitte tahke roaga, sest te polnud viimaseks veel valmis.

Ja te pole tegelikult praegugi veel valmis.“ (vt.1Kor.3:2). Pauluse igatsuseks oleks olnud jagada neile tahket sõna, mis oleks täitnud nende hinge ja kosutanud neid viisidel, mis oleks viinud neid uuele tasandile ja stabiilsusele Kristuses. Tänu nende ebaküpsusele aga pidi ta jätkama nende piimaga toitmist.

„Sest te olete alles lihalikud“ (s.3). Piibel kasutab siin sõna lihalik, mis tähendab „ilmalikku vaimu“. Ehk siis lihalikku vaimsust, mis viitab Püha Vaimu väe puudumisele ja selle asemel oma lihalikus jõus toimetamisele. „Kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimlikult?“ (s.3). Paulus kirjeldab teatud viise, kuidas see inimlik, lihalik vaimsus toimib. See on alati kade ja kiivas. See põhjustab alati pingeid ja lõhenemisi Jumala kojas. Lihalik loomus süüdistab teisi või siis omab suhtumist: „Mina olen parem!“

Jumal kasutab Paulust kutsumaks seda kogudust meeleparandusele ja ütlemaks: „Jumal, me tahame kõike, mis Sul on!“ Kui me parandame meelt ja oleme valmis sulgema end oma salajasse palvekambrisse ühes oma Jumalaga, saavad meist ka kui vanaaja palvetavad mehed ja naised.

reede, 21. detsember 2012

KUIDAS TEADA, KAS OLEME TÕELISELT „KRISTUSES“?

(Tähelepanu! Kõik järgnevad tunnused kehtivad vaid siis, kui sa oled parandanud meelt oma patust, hüljanud kogu kurjuse, usud igavesse päästesse Kristuses ja lased Tal end tuua pimeduse kuningriigist valguse kuningriiki.)

1. Sa oled Kristuses, kui uuened pidevalt. Need, kes „on Kristuses“ ei lepi vaid ühekordse jutuajamisega Jumalaga. Selle asemel hüüavad nad pidevalt Tema poole, et Ta muudaks ja uuendaks neid läbi Püha Vaimu. Nende igapäevane palve on: „Issand, kõrvalda minust kõik, mis ei ole Sinu sarnane!“

„Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Korintlastele 5:17). „…mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi.“ (Tiitus 3:5-6).

2. Sa oled Kristuses, kui lased piiblisalmidel juhtida oma elu. Austad sa Jumala Sõna ja tunned aukartust selle ees?

„Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas.“ (1Joh.2:5). Piibel ütleb väga selgelt: me teame, et oleme Kristuses, kui armastame Tema Sõna ja kuuletume sellele.

3. Sa oled Kristuses, kui sinu usk on seotud ligimese armastusega. Piibel ütleb, et kui sa ei armasta oma ligimest või ei tee seda tingimusteta, siis sa ei saa olla Kristuses.

„Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.“ (1Kor.13:2). See „ühtigi“ siin tähendab kreeka keeles, et „Ma pole hetkel mitte keegi ja minust ka ei saa iialgi midagi“. Ehk teisisõnu: „Ilma tingimusteta armastuseta kõigi inimeste vastu pole ma keegi ja ma jään selleks eikellegiks igavesti!“
Sa võid olla väga andekas jutlustaja, võimas evangelist või võitud Jumala Sõna õpetaja, kes käib usus, aga kui sa ei armasta teisi, pole sa mitte keegi.

neljapäev, 20. detsember 2012

KESKENDUNUD USK

Jeesus palvetas Isa poole: „Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.“ (Joh. 17:10). „Et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.” (Joh.17:26). Jeesus teeb selle väga selgeks: kui me oleme üks Temaga, võime ka nautida seda sama Isa armastust, mida Temagi naudib. Jumal tunneb meist sama palju rõõmu kui oma Pojast. Sest Piibli kohaselt on Jumal ka meie Isa nõnda nagu Ta on Kristuse Isa. Jeesus ise tunnistas: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Joh.20:17).

Seega, kui kõvasti sa ka pingutad, et olla meelepärane Jumalale? Koged sa oma elus vahel aegu, kus sul on tunne, et oled Talle kohe ütlemata meelepärane? Ja siis jälle esineb „madalseise“, kus sul on tunne, et sa oled Talle kõike muud kui meelepärane?

Mu armsad, enam kui tundeid, peate te usaldama fakte! Ja fakt on see, et Jumala meelehea teie üle ei sõltu vähimalgi määral teie endi jõupingutustest, aktiivsusest, headest kavatsustest või tegudest. Ei! Ainukene asi, millest see sõltub, on teie usk. Mina usun, et Jumal tahab, et me omaks nn. „keskendunud usku“, mis ütleb, et: „Kogu te usk peab olema keskendunud põhimõttele, et kui te tahate seista pühana Jumala ees, peate te tulema Ta ette Kristuses.“

Heebrea kirja autor hoiatab meid, et: „kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!“ (Heebrea 3:12). See kõik on usu küsimus! Kui me taganeme kõige aluseks olevast õpetusest, et Jumal on aktsepteerinud meid läbi Kristuse, siis me pöördume tagasi käsu, lihaliku loomuse ja vaimse sidumise juurde! „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse… sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrea 4:3,10).

Ainukene võimalus, kuidas tuua oma pidevalt higi ja pisaraid valav ning kurnatud hing hingamisse, on kinnitada endale: „Ma olen Kristuses ja aktsepteeritud Jumala poolt. Tal on minu üle hea meel, sõltumata sellest, kas olen omadega lääbakil või mitte. Vahet pole, kuidas ma end tunnen, sest ma tean oma kohta Kristuses – mind on asetatud istuma ühes Temaga taevastesse paikadesse!“

teisipäev, 18. detsember 2012

JUMAL RÕÕMUSTUB OMA POJAST

Jumal rääkis Jesajale ühest kindlast sulasest, kes valmistas Ta südamele rõõmu: „Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel.“ (Jesaja 42:1). Kes on see keegi, keda Jumal alal hoiab ja kelle igat sammu jälgib? Kes on see Tema valitu; see keegi, kellest Temal on hea meel? Vastuse sellele küsimusele leiame Matteuse evangeeliumist: „Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Matteuse 3:16-17). Heebreakeelne tähendus väljendile mul on hea meel, on „rõõmustuma“ või „rõõmu tundma“. Ehk siis Jumal ütles: „Mu hing tunneb rõõmu oma Poja, Jeesuse Kristuse üle!“

Läbi Vana Testamendi ohverdati Jehoovale ohvriks lugematul hulgal lambaid ja kariloomi. Loomade veri voolas ojadena terveid sajandeid. Ja ometigi ütleb Piibel, et ükski neist ohvritest ei valmistanud Jumalale heameelt: „Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.“ (Heebrea 10:4,6).

Kuid juba järgmises salmis võime lugeda Jeesuse imelisi sõnu: „Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen…tegema sinu tahtmist, oh Jumal!” (s.7). Kristus tuli siia maailma tegema midagi, mida ükski loomohver ei suutnud korda saata. „Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.“ (s.5). Jumal oli valmistanud Kristusele füüsilise ihu siin maa peal. Ihu, mis pidi tooma täiusliku ja lõpliku ohvri. Ehk teisisõnu – Jumal alandus meie pärast, võttes inimese kuju ja saades osa meie loomusest. Ta loobus kõigist taeva rikkustest, saades vaeseks ja andes oma elu lunaks meie eest.

esmaspäev, 17. detsember 2012

VÕTA MU KÕIK, JEESUS by Gary Wilkerson

See oli 1800.a., mil üks noor naine, kes oli mõnda aega elanud ühe abielupaari ja nende 8 lapse juures, kirjutas ühe võitud laulu. Kogu see pere käis küll kirikus, kuid selle 5 päeva jooksul, mis see noor naine nende juures elas, koges ta selle pere südames külmust Jumala asjade suhtes. Nad ei tundunud vaimselt just kõige tulisemad ja neil puudus igasugune aukartus Jumala ees.

Kuna see häiris seda noort naist sügavalt, palus ta lakkamata selle pere pärast kogu selle aja, mis ta nende juures viibis. Ta uskus, et Jumal saab puudutada nende südameid. Samas aga ütles ta neile ka tõtt, tehes seda küll armastuses, kuid samas siiski ka hoiatades neid. Ja enne kui ta sealt lahkuda jõudis, puhkes selles kodus ärkamine. See pere nuttis tundide viisi Jumala palge ees, tundes rõõmu kõige selle üle, mida Püha Vaim oli nende eludes teinud ja tegemas!

Selle laulu autor, Frances Havergal, ütles: „Ma olin liiga õnnelik, et magada, veetes enamuse ööst kiites Jumalat ja paludes omaenda pühitsuse uuendamise pärast. Need väikesed mõtteread tulid kui iseenesest ja helisesid mu südames seni, kuni kokku sai laul: „Alati, AINULT, KÕIK Sulle!“

PÜHITSUSE HÜMN

Võta mu elu ja olgu see pühitsetud Sulle, mu Issand.
Võta kõik mu hetked ja päevad ja täida need ülevoolava tänuga.
Võta mu käed ja lase neil toimetada ajendatuna Sinu armastusest.
Võta mu jalad ja lase neil olla kärmed ja kaunid Sinu heaks.

Võta mu hääl ja lase sel alati laulda vaid Sulle, mu Kuningas.
Võta mu huuled ja olgu need alati täis Sinu sõnu.
Võta mu hõbe ja kuld, sest ma ei taha grammigi hoida iseendale.
Võta mu mõistus ja kasuta mu võimekust just nii nagu ise soovid.

Võta mu tahe ja muuda see enese omaks. Ärgu kuulugu see enam mulle.
Võta mu süda otsekui see oleks Su enda oma ja saagu see Su trooniks.
Võta mu armastus, Issand ja vala enese jalge ette selle aaretevaramuist.
Võta mind ennast, sest ma tahan alati, ainult ja kõiges kuuluda Sulle.

Tahaksid ehk sinagi, et Jumal täidaks sind uuesti oma Püha Vaimu väega? Siis ma kutsun sind üles paluma: „Võta mu kõik, Jeesus. Ma tahan, et kogu mu elu oleks täielikult pühendatud Sulle.“

reede, 14. detsember 2012

HÕISATES TAAS VÕIDUST

Kuningas Taavet saatis korda abielurikkumise ja korraldas seejärel nii, et üks ustav sõjamees saaks tapetud, et tal oleks õigus tolle noorele naisele. Selle teoga tõi ta häbi nii Iisraelile kui oma Taevasele Isale. Varjates oma kurja tegu terve aasta, oli ta lõpuks omadega õhtal. Sellest hoolimata kutsus Jumal teda ometigi „omale meelepäraseks“ meheks (Ap13:22). Kuidas siis nii? Kogu loo saladus peitub selles, et vahetult enne oma lõplikku hävingut, alandus Taavet Jumala ees ja parandas meelt. „Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.“ (Ps.38:19). „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis, et sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises.“ (Ps.51:6). „Loo mulle, Jumal, puhas süda…ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Ps.51:12-13).

Kas sulle valmistab muret ja vaeva su salakaval varjatud patt? Tunned sa, et oled kohe, kohe langemas selle raske koorma alla? Kui nii, siis tea, et oled teel oma tervenemise ja pääste suunas. Sest ka Taavet, kui ta oli meelt parandanud, nägi taas valguskiirt tunneli lõpus. „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks…Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.“ (Ps.32:5-7).

Mu armsad – teil on igati võimalik saada oma rõõm tagasi! Lihtsalt tunnistage oma patud ja hüljake need ning Jumal annab teile andeks ja päästab teid. Ta on valmis tervitama teid ja riietama teid õiguse rüüsse, korraldades teile uhke pidusöömaaja. Ja siis saate te tunnistada ühes Taavetiga: „Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus. Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt! (Ps.32:10-11).

neljapäev, 13. detsember 2012

VÕTTES PATTU KERGELT

Prohvet Hesekiel loob meile väga elava pildi sellest, mis juhtub inimestega, kes võtavad oma pattu kergelt. Nimetatud juhtumis tuli 70 Juuda vanemat Hesekieli juurde, et saada sõna Issandalt. Kõik need mehed olid templi teenistuses ja kui nad ühes prohvetiga ülistama hakkasid, sai Hesekiel ühe omapärase nägemuse: „…ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale. Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus. Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma…“ (Hesekieli 8:1-3).

Püha Vaim langes selle koosluse üle ja Jumala püha valgus täitis selle paiga valgusega: „Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus.“ (Hes.8:4). Millal iganes Jumala tuli ilmub mõne paiga üle, seal saab ka patt paljastatud. Ja korraga prohvet nägi, et nende meeste mõtted olid täis „kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest“ (s.10). Ta kirjeldab seal deemonlikke sidumisi ja kurje olendeid, kes olid imbunud Jumala kotta läbi jumalariigitöö!

Seal nad istusid, need 70 kogudusevanemat, vagad ja süütukesed, jättes mulje kui Jumala kummardajatest ja Tema juhtimise otsijaist. Tegelikkuses aga peitsid nad varjatud pattu. Väliselt templi ülistusteenistust juhtides kuulusid nad tegelikult salajasse päikese kummardajate kogukonda. Nende templites tegutsesid prostituudid, kellel oli kummardusrituaalides oma osa täita. Ja need nö. väliselt jumalakartlikud koguduste juhid osalesid samuti kõiges selles hooramises.

Kuid mis kõige hullem – need mehed ei tundnud vähimatki süüd oma kohutavate tegude pärast! Nad olid veennud iseennast, et Jumal pigistab silma kinni nende hooramise suhtes. Kui Taavet koges rasket koormat kõige oma patu pärast, siis need 70 juhti ei kogenud vähimatki süütunnet, füüsilise jõu kadumist või emotsionaalset valu. Selle asemel olid nad pimestatud nö. „võlts rahust“ nagu Mooses seda nimetas.

„Ärgu olgu teie hulgas…ühtegi, kes kuuldes selle sajatuse sõnu, õnnistab südames iseennast, öeldes: „Minu käsi käib hästi, isegi kui ma elan südamekanguses - et juuasaanut ei hävitataks koos janusega.“ (5Moosese 29:18-19). Ehk teisisõnu: „Petetud inimene on kui purjus isik, kes kaotanud igasuguse võime teha vahet hea või halva vahel. Ta ei suuda isegi teha enam vahet janu ja joobnud seisuse vahel!“

kolmapäev, 12. detsember 2012

VARJATUD PATU KOOREM

Varjatud patu koorem, mida kuningas Taavet endaga aasta jagu kaasas kandis, läks talle kalliks maksma. See mõjutas ta tervist, mürgitas ta meeled ja haavas ta vaimu. See tõi kaasa kaose tema kodus, väärarusaama Jumala rahvast ja pilkamise maailma poolt. Lõpuks hüüdis ta: „Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.“ (Psalmid 38:18). Heebreakeelne tähendus sõnale „hukkuma“ tähendab „kukkumist“. Ehk ta ütles: „Ma olen kohe, kohe selle raske murekoorma all kokku kukkumas.“

Mõned kristlased võivad vaadata Taaveti peale keset seda möllu ja mõelda: „Millisesse traagilisse seisu küll Saatan ta pani. Kuidas küll see kord nii õrna hingega laulik võis omadega nii rappa minna? Jumal peab vist tema peale ikka väga pahane olema!“ Kuid ei! Mitte Saatan ei muutnud Taaveti patukoormat nii raskeks, vaid hoopis Jumal. Oma suures armus lasi Jumal sel mehel vajuda kõige põhjatumasse sügavusse, et too mõistaks oma patu ulatust. Ta muutis Taaveti ülestunnistamata patu nii raskeks, et ta lihtsalt ei suutnud seda enam kanda ja pidi meelt parandama.

Fakt on see, et ainult nii õige mees nagu Taavet, võis saada nii võimsalt mõjutatud oma patu poolt. Sest tema tunnetus oli endiselt õrn ja ta koges teravalt igat patutunnetuse noolt, mille Jumal tema südame pihta saatis. Seetõttu võiski Taavet öelda: „Mu valu on alati mu ees.“ Ja selles peitubki kogu loo saladus: Taavet koges jumalikku kurbust; sügavat ja kallist jumalakartust. Seetõttu võis ta tunnistada: „Ma näen Issanda distsiplineerivat kätt selles, mis surub mind põlvili ja paneb mind mõistma, et mu patt väärib igati Tema viha.“

Nutulaulude autor ütleb: „Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses…ta murdis mu luud. Ta ehitas mu vastu kindluse…Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse…Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri…“ (Nutulaulud 3:1-9). Teksti autori mõte on selge: kui me elame varjatud patuga, muudab Jumal ise me ahelad nii raskeks, kaootiliseks ja kohutavaks, et me lihtsalt oleme sunnitud üles tunnistama ja täiega meelt parandama.

teisipäev, 11. detsember 2012

EFESOSE KOGUDUS

Efesose kristlased elasid lähedases osaduses Jumalaga. Lugedes Pauluse kirja efeslastele, olen hämmingus sellest evangeeliumist, mida need inimesed kuulsid ja mille põhjal elasid. Paulus muide tunnustab neid selle eest päris korralikult, pöördudes nende poole järgnevaga: „Armu teile ja rahu Jumalalt…kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist…meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda.“ (Efeslastele 1:1-5). Milline kirjeldus õnnistatud, pühast rahvast! Jeesus kiidab efeslasi ka Ilmutuse raamatus: „Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust.“ (Ilmutuse 2:2). Ehk teisisõnu: „Ma tean kõigest sellest heast, mis teie elus toimub. Te töötate kannatlikult ja nurisemata minu heaks ja teete ükskõik, mida, et teistel oleks hea. Te olete usinad tegema head ja see on ainult kiiduväärt lugu!“

Kuid Jeesus märkab veel midagi nende efeslaste südameis; midagi, mis on täitsa metsas. Ta ütleb: „Ma näen teie tegusid – seda, kuidas te vihkate pattu ja armastate tõde ning seisate õigluse eest. Kuid ometigi keset kõiki oma töid ja toimetusi olete te lasknud oma esimesel armastusel jahtuda. Teie kiindumus minu vastu on hääbumas.“ „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilm.2:4). Mu armsad, ma olen lugenud seda salmi mitmeid ja mitmeid kordi ning jõudnud järeldusele, et selle tõsidusest ei saa mööda vaadata. Sest kui Jeesus ikka ütleb, et „mul on sinu vastu“, siis see on tõsise kaaluga!

Mulle meeldiks mõelda, et ma olen efeslaste moodi kristlane – ustav töötegija. Ma tahaks uskuda, et kõik mu kannatused on Jeesuse pärast; et mu head teod toovad au Tema nimele; et ma elan õiget elu ja mind on asetatud istuma taevastesse paikadesse ühes Temaga. Kuid kui ma siis loen Jeesusest, kes käis nende hästi õpetatud usklike keskel ja ütles neile: „Mul on midagi teie vastu!“, siis see kriibib mu hinge. Ja ma pean küsima oma Issandalt: „Jeesus, ega sul ometi minu vastu midagi ole? Ega mina ei ole kaotanud oma kiindumust Sinu suhtes?“

esmaspäev, 10. detsember 2012

VÕID SAADA OSA JEESUSEST JUST NII PALJU, KUI SOOVID by Gary Wilkerson

Mu isa, David Wilkerson, õpetas mulle lapsepõlves ühe õppetunni, mis on eeldavasti mu elu suurim õppetund, mille olen eales saanud. Ta ütles: ”Gary, sa võid saada osa Jeesusest just täpselt nii palju, kui soovid!” Nõnda samuti ka igaüks teist, kes te seda sõnumit praegu loete, võite saada osa Jeesusest just täpselt nii palju kui soovite! Sest Jumal ei vali kedagi meist vaid juhuslikult, öeldes: „Sinu ma võtan, sind mitte.“

„Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.“ (Matteuse 5:6). See salm räägib meestest või naistest, kes ütlevad: „Tahan saada osa kõigest, mida Jeesusel on mulle pakkuda. Tahan olla vaimselt ablas kõige järele, mis Tal on mulle pakkuda.“ Piibel räägib meile sellest, kuidas Jumal otsib mehi ja naisi, kelle südamed kuuluvad täielikult Talle ja kes lasevad Tal näidata oma vägevust. „Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole.” (2 Ajaraamat 16:9). Jumal ei vaja kogudust, kes oleks vaid 10% või 75% pühitsetud, vaid Ta tahab, et Tema ihu – usklikud – oleksid Tema kõige täiega!

Küsimus pole mitte Jumalas, kes hoiaks oma Püha Vaimu võidmist tagasi me eest, vaid meis, kes me ei reageeri piisavalt Tema väljavalamistele. Jumal on tulnud taevast alla, et ilmutada oma Püha Vaimu neil viimseil päevil. Mehed ja naised, kes on valmis reageerima Jumalale, tõusevad ja ütlevad: „Ma otsustan neil viimseil päevil olla täidetud Jumala Vaimuga. Ma otsustan elada püha elu. Ma ei lase end heidutada ega hoida end tagasi millestki. Mitte miski ei saa mind hoida eemal Jumala poolt määratud saatusest täis täit põlemist ja Vaimu täitmist.“a

reede, 7. detsember 2012

ON SU ARMASTUS ELAV?

Elades oma igapäeva elu ja seistes silmitsi selle kõikvõimalike nõuete ja asjadega ning samas veetes vaid 10.minutit Jumala ligiolus, su armastus sureb.

Mõtle korra: kui sa armastad kedagi rohkem kui ühtegi teist hinge siin maamuna peal, siis sa annad talle ka mõista ja kogeda, et ta on sinu jaoks kõige tähtsam. Kõik muu lihtsalt kahvatub tema kõrval. Kas see polnud mitte nõnda ka siis, kui oma abikaasaga esimest korda kurameerima hakkasid? Kui ta helistas, jätsid sa kõik muu sinnapaika, et vaid temaga rääkida. Kui keegi sekkus teie isiklikku aega, tundsid suurt pahameelt. Teie armastuse kõrval muutus kõik muu teisejärguliseks.

Samas on tänapäeval nii palju kristlasi, kes elavad nädalaid või isegi kuid ilma Jeesusega kvaliteetaega veetmata. Ehk siis – kuidas on võimalik, et nad armastavad Jeesust kogu südamest, kui nad samas ei võta aegagi Tema jaoks?

Ülemlaulus ei saanud pruut sõba silmale, kuna tema kallim „oli pöördunud ja läinud“ (Ülemlaul 5:6). See naine ärkas keset ööd, öeldes: „Ma jäin hingetuks…Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.“ (sama salm). Mistõttu ta tormas kiirustades tänavaile, otsides oma kallimat kõikjalt ja hüüdes: „Olete te mu armsamat näinud?“ Miks ta seda kõike nii tõsiselt võttis? Aga seetõttu, nagu ta isegi ütles: „Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber“ (s.16)…“Et ma olen armastusest haige.” (s.8). Ta lihtsalt ei suutnud olla ilma oma armsamata.

Kuidas küll Jeesus end tunneb, kui Ta katab me jaoks rikkaliku laua, oodates seltskonda, aga me ei tulegi? Piibel nimetab meid Tema pruudiks; Tema armsamaks; Tema üheks ja ainsaks armastuseks. Piibel ütleb ka, et meid on loodud pidama osadust Temaga. Seega – millist hüljatust võib siis küll Tema kogeda, kui me pidevalt teisi Temast ettepoole seame?

neljapäev, 6. detsember 2012

MIS KÖIDAB SU SÜDANT?

Mis köidab su südant hetkel? Kas su hing igatseb Issanda või selle maailma asjade järele?

Üks meie uudiskirju saav naine kirjutas meile kord üsna kurva kirja: „Mu mehe süda põles kord täiega Jumalale. Ta pühendas end aastaid Issanda tööle, kui tänaseks on ta haaratud hoopis teistest asjadest. Tal pole enam aega jumalariigi töö jaoks ja mul on tõsine mure ta pärast, sest ta on muutunud kuidagi külmaks.“

Jeesus rääkis kord ühe tähendamissõna just samalaadsetest toimetustest. Üks rikas mees saatis kord oma sulased välja, et need kutsuks kõik ta sõbrad kokku ühele suurele pidusöömingule, mida ta oli korraldamas. Kuid Piibli kohaselt „hakkasid nemad kõik kui ühest suust vabandama“ (vt. Luuka 14:18). Esimene sõber ütles: „Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda
vaatama, ma palun sind, vabanda mind!“ Järgmine sõber ütles: „Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind!“ Ja siis üks teine sõber ütles: „Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla.“

See mees oli kutsunud kõik oma sõbrad, et nautida nendega koos ühte head ja lähedast osadust. Ta oli teinud suuri ettevalmistusi, et pakkuda neile mõnusat äraolemist. Laud oli kaetud ja kõik oli valmis, kuid kedagi ei tulnud. Kõik olid nii hõivatud või haaratud, kes teab, millest. Igal sõbral oli hea ja vettpidav põhjus, miks mitte minna. Ja küsimus polnudki selles, nagu nad oleks teda tahtlikult ignoreerinud, et minna pärast omapäi kuhugi pidutsema või tinistama. Hoopis vastupidi – Piibel ise soovitab kõiki neid asju, mida need sõbrad vabanduseks tõid: ostmine ja müümine võib tagada perele turvatunde, mistõttu ühe suure ostu järeleproovimine on igati mõistlik ja arukas äritehingu osa. Samuti on ka abielu õnnistuseks, mida Piibel vägagi rõhutab.

Ja ometigi – kuidas see rikas mees reageeris? Piiblis on öeldud: „Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta! (Luuka 14:23-24).

Jeesus edastab selle tähendamissõna kaudu väga selge ja konkreetse sõnumi: kõik need head ja õiguslikud asjad saavad patuks, kui need muutuvad meile tähtsamaks meie Issandast.

kolmapäev, 5. detsember 2012

JEESUS JA EFESOSE KOGUDUS

Johannese imelises ilmutuses, nagu seda on kirjeldatud Ilmutuse raamatu kolmes esimeses peatükis, näeb ta Jeesust kõndimas seitsme Aasias asuva Uue Testamendi koguduse keskel. Kristuse silmad on kui tuleleegid ja Ta kannab preestri riideid. On ilmne, et Ta on tulnud mõistma õiglast kohut nende koguduste üle.

Peetrus kirjutab: „Sest käes on aeg kohtumõistmisel alata Jumala kojast.“ (1Peetruse 4:17). Ja nüüd, mil Jeesus ilmub nende seitsme koguduse keskele, hakkab Ta nende üle kohut mõistma vastavalt nii heale kui halvale, mida nad on korda saatnud. Näeme seda kohtumõistmist Ilmutuse 2 ja 3 peatükis, mis mõlemad on kui suurte tähtedega kirjutatud ehk siis sõna-sõnalt otse Jeesuse suust.

Kõik need seitse kogudust olid päris kogudused ja asusid päriselt olemasolevates paikades: Efesoses, Smürnas, Laodikeias jne. Samas ei kuulnud Johannes Jumala häält kõnelemas vaid ainuüksi neile kogudustele, vaid kogudusele ülemaailmses mõttes – ehk siis igale usklikule, kes ootab Jeesuse taastulemist.

Jeesus alustab oma kohtumõistmist sellega, et toob esile palju häid asju, mida need kogudused on teinud, et valmistada Talle head meelt. Ta kiidab igat kogudust kõigi nende asjade eest. Kuid samas näeb Ta ka mitmeid asju, mis valmistavad Talle suurt südamevalu, mistõttu Ta esitab igale kogudusele ka hoiatuse. Ja Tema esimene sõnum läheb kristlastele Efesoses – kogudusele, mis oli rajatud apostel Pauluse jumalakartlikule õpetusele. Ja Jeesuse vastulause efeslastele oli: „Sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. (Ilmutuse 2:4).

Kasutades sõna esimene armastus, ei räägi Jeesus siin mingist ebaküpsest armastusest, mida kogesime siis, kui alles päästetud saime. Ta räägib pigem jäägitust armastusest, öeldes: „Kord kuulus mulle su südame kõige esimene koht, kuid nüüd on su jäägitu armastus minu suhtes kaduma läinud. Ja sa oled lasknud muudel asjadel võtta Minu koha.“

On märkimisväärne, et kõigi nende pattude keskel, mille Jeesus seitsme koguduse puhul välja toob – abielurikkumine, kadedus, leigus, valeõpetused, Iisebeli meelevald, surnud ülistus ja vaimne pimedus – nimetab Ta kõige esimesena seda, mis Teda kõige enam kurvastab – armastuse kadumine Tema vastu. Meie Jumal on armukade armastaja ja Ta ei lase millelgi tulla meie ja Tema vahele.

esmaspäev, 3. detsember 2012

TAGASI OMA ESIMESE ARMASTUSE JUURDE

”Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.“ (Ilmutuse 2:4).

Usun, et see Efesose kogudusele antud hoiatus puudutab igat kristlast, kes elamas neil viimseil päevil. Lihtsamalt öelduna ütleb Issand meile: „Sellest ainuüksi ei piisa, et sa oled hooliv, andev ja pühendunud sulane, kes kurvastab patu üle ja kuulutab tõde. Sellest ei piisa, et sa pead kinni moraali standarditest, kannatad minu pärast või saad isegi hukatud oma usu pärast. See kõik on vaid osa minu risti enese peale võtmisest. Sa võid ju teha kõiki neid asju, kuid kui sinu kiindumus minu vastu ei kasva keset kõiki neid tegusid; kui minust ei saa üha enam ja enam see, kes on su suurim südamerõõm, siis oled sa jätnud maha oma esimese armastuse. Kui sinu kiindumus ja kirg minu vastu ei ole sinu jaoks enam teema, siis mul on midagi sinu vastu.“

Pane tähele Taaveti sõnu: „Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.“ (Ps. 73:25). Need on päris kaalukad sõnad. Samas Taavet ei väida, nagu ta ei vajaks inimlikku armastust. Pigem ütleb ta, et: „Pole kedagi teist, keda ma armastaks oma südames nii jäägitult kui vaid oma Issandat. Ma igatsen Teda enam kui kedagi muud.“ Taavet kirjutab ka järgmist: „Jumal, sina oled mu Jumal…Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.“ (Ps. 63:2). „Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele.“ (Ps.42:2-3). Taavet ütleb: „Ma igatsen Issanda järele nii sama sügavalt kui hirv igatseb vee järele peale tagaajamist. Hirv on valmis jõudma kasvõi kurnatuse piirini, et leida vett, mida ta nii väga otsib.“

Nõnda samuti ütleb ka Jeesus Efesose kristlastele: „Te ei otsi mind enam nõnda nagu hirv vett. Ma ei ole enam teie suurima igatsuse keskpunkt. Te olete võib-olla valmis tegema midagi mu heaks, kuid ma ei ole enam teie südamete keskmeks!“

Pöördu tagasi oma esimese armastuse juurde! Palu Jeesuselt armu ja jõudu, et alustada otsast ja kaitsta oma kiindumust Tema suhtes.

pühapäev, 2. detsember 2012

BARNABAS, JULGUSTUSE POEG by Gary Wilkerson

Ma tunnen suurt austust Barnabase vastu – õrn ja armastav mees, kelle nimi tähendas julgustust. Barnabas oli rännanud koos Paulusega, evangeliseerides ja rajades kogudusi, kuid siis tekkis tüli. Võime lugeda Apostlite tegude raamatust 15:36-41, et Pauluse ja Barnabase koostöö lakkas tänu ühele noorele mehele, kelle nimi oli Johannes Markus. Paulus tundis, et Johannes Markus oli teinud kahju nende teenistusele, lahkudes ootamatult ja jättes neid nö. ripakile. Barnabas tahtis aga näidata üles heatahtlikkust ja anda Johannes Markusele veel ühe võimaluse. Paulus polnud sellega nõus.

Barnabas oli teistsuguse meelsusega mees. Kui kogu maailm oli valmis hülgama kedagi, kes tundus olevat läbikukkuja, käitus tema teisiti. Seetõttu tõusis ta ka Pauluse vastu, öeldes: „Ma ei hülga seda noort meest.“ Ja see on juba julgus! Hoopis teistsugune vaimsus!

Kui Saulus pommitas kogudust erinevate süüdistustega ja kupatas Kristuse järgijaid vangi ning surmasuhu, siis kes oli see, kes tema juurde läks? Või kui Saulusel oli taevane kogemus (vt.Ap.9), siis kes läks tema juurde? See oli Barnabas – julgustuse poeg. Barnabase süda oli täis julgust ja tema sees oli teine vaim, mis ütles: „Vahet pole, kui tegu on isegi vale kõlakaga – see on seda väärt, et näha, kas Saulus sai tõesti päästetud?“

Barnabas on näide mehest, kellel oli teistsugune vaimsus. Ja sellel vaimsusel pole vähimatki pistmist sellega, et sa pead tingimata olema särav ja esiletõusev isiksus. Sa võid sama hästi olla vaikne, tasane ja rahulik, omades ikkagi seda, mida Barnabas omas. Kuid mis veelgi olulisem – sa võid omada seda, mida Jeesus omas. Vahet pole, oled sa noor või vana; mees või naine, sest Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Püha Vaim igatseb langeda su üle.

Seda kõike täna lugedes, võib su sees tõusta küsimus: „Mida sa selle teistsuguse vaimsuse all silmas pead? Ma olen täis alkoholi või uimastite vaimsust; ma olen täis meeleheite vaimsust. Ma olen täiega kadunud hing!“ Tead, mis? Jumala silm on sinu peal. Ja Tema on korraldanud nii, et sa seda sõnumit praegu loeksid, sest Tema ise kutsub sind tõusma ja omama teistsugust meelsust. Mitte selle maailma ega patu meelsust; mitte alkoholi ja uimastite vaimsust, vaid Jumala vaimsust. Kristuse vaimsus, Jumala Poeg, võib muuta su elu ja teha sinust inimese, kellel on teistsugune meelsus.

reede, 30. november 2012

OLLES KRISTUSES

Tänapäeva kristlased elavad suure valguse ajastul. Püha Vaim on meile ilmutanud Kristuse võimsa ristitöö tähendust ja Tema imelisest ohvrist lähtuvaid õnnistusi. Samas aga oli kord ka aeg, mida tuntakse pimeda keskajana, kus Kristuse imelisi tegusid varjati maailma eest.

Enamus pimeda keskaja jutlusi keskendus igavesele hukatusele ja Jumala vihale. Paavstid ja preestrid kuulutasid tegude evangeeliumit ja inimesed tegid kõikvõimalikke asju, leidmaks rahu Jumalaga. Nad rändasid maha pikki maid, et kummardada templites. Nad põlvitasid kivist kujude ees, korrutasid pikki palveid ja sõrmitsesid palvehelmeid. Kuid kõik see vaid süvendas nende seotust ja külvas veelgi sügavamat pimedust nende hinge.

Tolle aja inimesed ei teadnud midagi Kristuse Kolgata võiduga kaasnevatest hüvedest või õnnistustest. Ja isegi tänapäeval, vaatamata sellele, et sel teemal nii palju õpetatakse, ei mõista siiski enamus kristlasi paljusid Kristuse teoga kaasnevaid olulisi aspekte. Ehk siis – nad ei mõista, mida tähendab „olla Kristuses“.

Issanda karja karjasena kuulutan minagi aegajalt põrgust, hukkamõistmisest ja Jumala vihast. Kuid olen üha enam ja enam jõudnud veendumusele, et ainukene viis, kuidas juhtida Jumala rahvast võidukasse ellu, on kuulutada neile õnnistusi ja „Kristuses olemisega“ kaasnevaid kasutegureid. Sest fakt on see, et Kristuses olemine on ainukene alus, millele rajada tõelist pühadust ja õigsust. Ilma selle aluseta toetume vaid omaenese lihale, mille kaudu püüame ise kangesti pühad olla. Kuid tõeline pühadus lähtub ainuüksi sellest, kui tead, millised on Jumala rikkused Jeesuses Kristuses.

„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Ainuüksi Jumala arm saab meile õpetada sellist teoloogiat, mis viib meid pühaduseni. Mitte ükski inimlik tegu ei suuda seda!

neljapäev, 29. november 2012

TUNDES PÜHA HÕISKAMIST

Põhjus, miks paljud tänapäeva kristlased elavad hirmu ja segaduse all, on selles, et nad ei mõista Juubeliaasta püha hõiskamist. Jah, nad teavad, et Jeesus suri ja tõusis surnuist ja et Tema veres peitub vägi päästeks. Kuid nad pole mõistnud seda püha hõiskamist, mille Ta on meie jaoks valmistanud, et võiksime elada vabaduses. „Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist…“ (Õp.89:15). See püha hõiskamine, millest täna kuuleme, väljendub Jumala trompeti helis, mis kuulutab meile päästet läbi Jeesuse Kristuse vere.

Siinkohal veel mõned Juubeliaasta hõiskamisega kaasnevad õnnistused:
  1. „Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist; nad käivad sinu palge valguses, Issand.“ (Psalmid 89:16). Heebreakeelne tähendus sellele on: „Nad käivad oma teed rõõmustades, olles kindlad Jumala tõotustes ja hingates Tema ligiolus.“ Ehk teisisõnu: me ei pea enam ekslema keset pimedust või segadust, sest Tema valgus paistab me silme ees.“ 
  2. „Sinu nimest rõõmutsevad nad iga päev, ja sinu õigluses nad ülendatakse.“ (Ps.89:17). Me teame, et meie endi õigsus on kui räpased räbalad, mistõttu peame olema julged rõõmustuma Tema õigsuses. Kuid seda saame teha ainuüksi usu läbi. 
  3. „Sest sina oled nende tugevuse ilu, ja sinu hea meele pärast tõstetakse meie sarv kõrgele.“ (Ps.89:18). Me teame, et ainuüksi Kristus on meie jõuallikas ja me ei pea enam elama Saatana tallaalustena. Kõik, mida tegema peame, on vaid vaatama Saatana selja peale, kus ilutseb uhkelt meie Päästja jalajälg. Jeesus on purustanud me vaenlase! 
  4. „Sest Issanda hoolel on meie kilp, ja Iisraeli Püha hoolel on meie kuningas.“ (Ps.89:19). Oma lihalikus loomuses oleme täiesti abitud, mistõttu peame täielikult usaldama Jeesuse ristil saavutatud võitu. Tema kaitseb meid igasuguste vaenlaste eest.

kolmapäev, 28. november 2012

JEESUS LÄKS ÜLES, ET PALUDA ME EEST

Just täpselt nõnda, nagu ülempreestrid läksid lepituspäeval trepist üles kõige pühamasse paika, nõnda läks ka meie Ülempreester taevasesse templisse – suuremasse ja täiuslikumasse kui see, mis kätega ehitatud (vt.Heebrealastele 9:11). Kuid Jeesus ei läinud taevasse ainuüksi selleks, et nautida au, mis Talle täie õigusega kuulus, aga ka selleks, et toimetada meie eest.

Heebrea kirja autor tuletab meelde, et Jeesuse tegemised taevas on kõik seotud meie heaoluga: „…elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (He.7:25). Kristus teeb seda meie pärast! Kuid mida täpsemalt see tähendab, et „Ta elab selleks, et meie eest paluda“? Usun, et Jeesus palvetab meie eest kolmel erineval moel:

Esmalt – mõned meist arvavad, et Jeesus seisab Isa ees ja anub, et Ta meile läbikukkumiste korral armu annaks. Kuid see pole üldse nii. Kristuse eestpalved sinu eest on seotud Saatana süüdistustega sinu suhtes. Vaenlane nimelt süüdistab meid Jumala trooni ees iga läbikukkumise või üleastumise pärast. Ta kisendab: „Ma tahan õiglust! Ja kui Sa oled õiglane Jumal, siis Sa ka nead ja hävitad selle inimese, sest ta on seda väärt!“ Kuid siis astub Jeesus esile, kes ei pea Isa milleski veenma. Selle asemel kuulutab Ta lihtsalt oma risti võitu. Seejärel aga pöördub Saatana poole ja ütleb: „Kas sa pole kuulnud trompeti hüüdu? Sul pole mingit õigust selle mu lapse üle, mistõttu hoia oma käed eemale minu varast!“

Teiseks kannab Jeesus läbi oma eestpalvete hoolt selle eest, et me võiks saada osa ja nautida kõiki Juubeliaastaga kaasnevaid hüvesid. Just nagu leviidid kehtestasid seaduse, et iga inimene peab õigusega saama osa oma õnnistustest, nõnda määrab ka Jeesus meile pärisosa Juubeliaasta privileegidest. Ta kannab hoolt selle eest, et oleksime ametlikult vabad.

Kolmandaks palvetab Jeesus meie endi südameis, lepitades meid Isaga. Ta vastab pidevalt meie hirmudele ja kahtlustele, tuletades meelde, et oleme andeks saanud. Seetõttu võime usaldada Jumala ustavust varustamaks meid kõige jõu ja väega, mida vajame.

teisipäev, 27. november 2012

RAUDKEPP

Apostel Paulus kirjutab meile Kristuse taevasse minekust: „Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses.“ (Koloslastele 2:15). Just nimelt! Kristuse võiduka taevaminemise taga ei vaarunud keegi muu kui pimeduse prints ise, olles aheldatud ahelaisse. Ja Kuradi järel – taevaste vägede vankrirataste all – väänlesid kõik pimeduse jõud, seotud ja lüüa saanutena. Neid häbistati avalikult kõigi nende ees, kes olid risti all astunud usus üle igaviku läve

„…ning ta hoiab neid kui karjane raudsauaga, nii nagu purustatakse saviastjaid, otsekui minagi olen saanud meelevalla oma Isalt.“ (Ilmutuse 2:27-28)

Jeesus sisenes väravaist kandes käes õiguse valitsuskeppi - „raudsaua“, millega valitseda kõigi rahvaste üle. Ja peale seda võidukat sisenemist võttis Ta Talle õigusega kuuluva koha troonil, mis kätkes endas kogu väge, meelevalda ja valitsust.

Milline auline vaatepilt! Mitte Saatan ega kommunism ega ateism ei valitse. Ei! Kõik Kristuse vaenlased saavad valitseda vaid Tema loal. Ja hetkel saavad nad täita oma karikat vaid häda ja viletsusega. Jeesus omab kontrolli kõige üle ja ühel päeval, kui Ta on valmis, „peksab Ta nad puruks raudkepiga, lööb nad katki nagu potissepa tehtud astjad.” (Psalmid 2:9).

Mu armsad, meie arusaam Kristuse võidust Saatana üle ja patu valitsemise kohta ei saa olla vaid üks ähmane, segane teoloogia. Me peame teadma ja mõistma, et Saatan on täiega lüüa saanud! Ta ei saa meid hoida oma vangidena, kuna Kristus on meid oma vere läbi vabastanud kõigist ahelaist. Ja nüüd istub Ta oma au ja meelevalla troonil, pakkudes meile rahu, rõõmu ja vabadust.

esmaspäev, 26. november 2012

ERINEV VAIM by Gary Wilkerson

„Aga oma sulase Kaalebi…sellepärast et temas on teistsugune vaim…“ (4Moosese 14:24).

Mis oli siis Kaalebis midagi sellist, mis pani Piibli tema kohta ütlema, et tal oli teistsugune vaim?

Kas sina oled mees või naine, kes januneb ja on näljas Jumala järele, hüüdes Ta poole: „Tee minust teistsuguse vaimuga mees või naine“? Või oled sa selline „vahepealne“ kristlane, kes valmis uitama mööda kõrbe ja kulutama oma elu vaid keskpärasusele?

Mis oli Kaalebi ja Joosua juurest sellist, mis neid teistes eristas? Miks oli neil teistsugune vaim? Mis üldse eristab teistsuguse vaimuga mehi ja naisi teistest? Miks nad pole tavalised? Miks neil on see „miski“ ja teistel mitte? Kuidas nad selle teistsuguse vaimu endale said? Ja mis kõige olulisem – kuidas mina võiks selle endale saada?

Üks noor mees meie koguduses on muutnud oma näo kui ränikiviks, et järgida Jeesust. Temaga koos olles ütlen iseendale: „Jeesus, ma tahaks ka sellist meeletult janunevat vaimu nagu sel noorel mehel. Tahan rohkem sellist tuld ja võidmist; puhtust ja pühadust.“

See noormees aga ütleb: „Ma olen otsustanud järgida Jeesust mitte omaenese jõus, vaid Püha Vaimu väes.“ Ehk minu jaoks kõlab see kui: „Ma olen otsustanud elada puhta südame ja puhaste kätega.“ Keset seda suurt kompromisside ajastut, on tema otsustanud hoida oma pilgu Jeesusel. Kui teised tema ümber korraldavad rahva ligitõmbamiseks ilutulestikke suitsu ja säraga, siis tema südame hüüd on: „Issand, ma ei vaja seda. Jah, ma tahan näha tuhandeid saamas päästetud, kuid ma igatsen kogeda enam Sind!“

Kui ma selle noormehega, kes nii teistsugune on, koos olen, tärkab minus kadedus. Ja Püha Vaim lasebki meil olla kade nende peale, kelle elus on rohkem Jeesust!

reede, 23. november 2012

JEESUS ON MEIE JUUBELIAASTA!

„Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki leinajaid, andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks „Õigluse tammedeks”, „Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.“ (Jesaja 61:1-3).

Me oleme tuttavad selle piiblikohaga kui kuulutusega Kristuse võidust patu ja surma üle. Ometigi toob Jesaja siin ka välja juubeliaasta ehk Issanda meelepärase aasta. Ta ütleb: „Las kõik trompetid rõkata ja kuulutada rõõmurohket vabaduse aastat, mille Issand on meile kinkinud!“

See piiblikoht viitab ka Kristuse ausse mineku stseenile. Olles näinud pealt oma Poja kohutavaid kannatusi, valmistas Taevane Isa Jeesusele aulise sisenemise taevasse. Nii et kui Jeesus üles võeti, saatsid Teda suured inglite ja keerubite hulgad: „Jumala sõjavankreid oli musttuhandeid ja tuhat korda tuhandeid, kui Issand tuli Siinailt pühamusse. Sa läksid üles kõrgesse…“ (Psalmid 68:18-19).

Meie piiratud meeled ei suuda isegi ette kujutada seda aulist sündmust. Seda, kuidas Kristust saatis suur rongkäik, kui Ta valgel hobusel Jumala igavesele linnale lähenes. Ja kuidas sinna sisenedes trompetid hüüdma hakkasid: „Jumal on üles läinud rõõmuhõisete saatel, Issand on üles läinud pasunahäälega.“ (Psalmid 47:6).

See oli rõõmuhääl – trompetid kõvasti hüüdmas ja kuulutamas usklikele juubeliaastat! See heli kuulutas kogu inimkonnale: „Ma olen valmistanud teile tee kõndima välja vangistusest, saamas taas üheks oma perega ja omama kõike, mis tarvis täisväärtuslikuks eluks. Te olete vabad elama ilma hirmuta vaenlase ees. Seetõttu tulge ja sisenege minu rõõmusse!“

neljapäev, 22. november 2012

VABADUSE RÕÕMUS HÄÄL

Juubeliaasta saabudes kustutati kõik võlad. Kõik liisitud asjad ja vara anti tagasi pärisomanikele, mis tähendas seda, et põllumees sai tagasi nii oma maa kui ka pere. Lähemalt võib selle kohta lugeda 3Moosese 25-peatükist.

Võib vaid ette kujutada seda hõiskamist ja rõõmu, mis Iisraelis ja Juudamaal aset leidis, kui trompetid hüüdma hakkasid. Just sel hetkel, seitsmenda kuu 10-ndal päeval, kui ülempreester oli sooritamas lepitust, sai iga sulane, kes oli müüdud orjusesse, vabaks. Ja iga inimene, kes oli kaotanud oma vara, sai selle täies mahus tagasi. Pered said taas kokku; kodud said taastatud. See oli vabanemise, vabaduse ja pääste aeg!

Kujutan ette neid vaesuses kannatavaid talumehi, kes seisid eraldusjoone taga oma endiste valduste juures, oodates trompeti hüüdu. Nad olid oodanud 10.aastat…siis 5…siis 1..ja nüüd lugesid nad minuteid, et kuulda seda rõõmsat heli. Eeldatavasti mõtlesid nad: „Ma saan tagasi kõik, mille kord kaotasin. See on taas minu oma, sest käes on juubeliaasta!“

Samas ei tohtinud juubeliaastal midagi külvata ega lõigata. See pidi olema hoopis rõõmustamise aeg. Juubeliaasta oli kui igapäevane jõululaupäev, mil tänada Jumalat Tema armu, varustuse ja vabaduse eest.

Saage siinkohal aru, et juubeliaastal väljakuulutatud vabadus ei seisnenud mingis ähmases kujutelmas, mis rajatud vaid usule. Ei. See oli selle maa seadus. Ja kõik, mida võlglane selle seaduse kehtima hakkamiseks tegema pidi, oli lihtsalt tuginema sellele. Ja leviidid olid kui politseiülemad, kes seisid hea selle eest, et kõigile see õigus ka õiglaselt kätte mõistetaks. Sest aegajalt juhtus sedagi, kus isand võis öelda oma sulasele: „Ei lähe sa kuhugi! Sa oled minu teenija! Mine tagasi tööle!“. Kuid sulane võis seepeale vaid naerda ja öelda: „Me mõlemad teame, mida trompeti hääl tähendab. See on minu vabaduse rõõmuhääl. Sul ei ole minu üle enam mingit seaduslikku õigust. Ma olen vaba!“

Oh, kuidas küll inimesed ootasid ja igatsesid kuulda seda rõõmu häält. See tähendas vabadust öelda: „Mitte ükski asi minu minevikust ei saa tõusta minu vastu. Ma olen vabaks tehtud ja mitte miski ei saa minult röövida mu pärandit!“ Samas pidi see orjuses olev isik siiski tegutsema selle nimel, et oma vabadus või temalt röövitud asjad tagasi saada. Ta võinuks sünagoogis hüüda ja tantsida kui palju tahes, kuulutades kõigile, et: „Ma olen vaba! Kõik on taastatud!“ Kuid ta poleks saanud sellest grammigi nautida, kui ta poleks astunud välja ja kuulutanud oma õigust nende asjade üle. Mõistate selle sammu tähtsust? Enamus kristlasi ei ole kuulutanud eneste omaks seda juubeliaastat, mille Jeesus on neile kinkinud. Paljud arvavad, et „rõõmus hääl“ tähendab vaid emotsioonidest lähtuvat käte plaksutamist või tantsimist ülistuse ajal. Kuid tegelikult tähendab see nii palju enamat! Jumal kutsub meid saama osa vabadusest, aust ja rahust, mille Tema on meie jaoks valmis pannud läbi pattude andestuse. Mistõttu me peame välja astuma ja kuulutama selle eneste omaks!

kolmapäev, 21. november 2012

KUI JUMAL ÜTLEB „USALDA MIND!“, SIIS TA KA MÕTLEB SEDA!

Mõtle korraks kõigi nende mooduste peale, kuidas Jumal on katnud oma rahva vajadusi läbi ajaloo. 

Kui iisraellased olid kõrbes, polnud neil ühtegi supermarketit ega kaubamaja. Neil polnud üht ainsamat rohulibletki silmapiiril! Kuid Jumal lasi taevast mannat sadada, et rahval oleks leiba ja ta lasi lindudel hulganisti taevast alla kukkuda, et neil oleks liha. Ta pani vee kaljust voolama ja hoidis nende riided ja jalatsid 40 aastat kulumatuna.

Võime Vanast Testamendist lugeda, kuidas ronk toitis näljast prohvetit. Kuidas anumatäis jahu ja pudel õli üleloomulikult paljunesid ja kuidas terve vaenlaste armee põgenes, kuuldes imelikku häält, jättes maha piisavalt varustust, et toita ära terve linnatäis näljaseid iisraellasi. Uues Testamendis loeme sellest, kuidas vesi muutus veiniks. Kuidas kala suust leiti raha maksude maksmiseks ja kuidas 5000 inimest toideti ära kõigest viie leivapätsi ja kahe kalaga.

Kõik need varustatuse imed kannavad endas vaid ühte sõnumit: „Jumal on ustav! Teda võib usaldada!“ 3Moosese 25-peatükis võime aga lugeda veel ühest fenomenaalsest üleloomulikust juhtumist – eriti rikkalikust saagist vahetult enne sabati aastat.

Järgmisena andis Jumal oma rahvale korralduse järgida seitset järjestikust sabati tsüklit: „Loe enesele seitse aastanädalat, seitse korda seitse aastat: nõnda saab sulle seitsme aastanädala aega nelikümmend üheksa aastat.“ (3Moosese 25:8). Ehk teisisõnu: „Te peate seda sabatit tähistama iga 7 aasta järel – kokku 49 aasta jooksul. Seitse korda seitse sabatit.“

Piibellikus mõistes võrdub 49-aastane periood terve põlvkonnaga. Ehk kogu selle loo mõte peitub selles, et see periood on piisavalt pikk õpetamaks tervet põlvkonda usaldama Jumalat. Selle aja jooksul jõudsid vanemad ja vanavanemad ehitada üles terve usuajaloo, mida rääkida oma lastele, öeldes: „See vastab tõele! Jumal varustas meid esimese 6.aasta jooksul kõigega, mida vajasime, kuid kui 7.aasta saabus, olid paljud meist hirmul. Ometigi kandis Jumala varustus meid läbi isegi 8. ja 9.aastal. Aegajalt oli see aeg üsna hirmuäratav, kuid meil polnud kunagi millestki puudus. Keegi polnud näljas ja keegi ei pidanud kerjama. Kõik meie vajadused olid kaetud. Jumal pani me usu proovile ja tõestas, et Ta on ustav!“

Ehk kogu loo tuum on: „Kui Jumal ütleb: „Usalda mind!“, siis Ta ka mõtleb seda!“

teisipäev, 20. november 2012

JUUBELIAASTA

Juutide poolt tähistatava juubeliaasta ajalugu on leitav 3Moosese raamatu 25-peatükis. Selle püha tähistamine sai alguse Jumala korraldusest Iisraelile lasta iga 7 aasta järel maal künnist puhata. Seitsmes aasta pidi olema sabati aasta, mil maa pidi jääma sööti. See oli aasta, mil inimesed ei tohtinud külvata ega koguda mingitki saaki: „Kuus aastat külva oma põldu ja kuus aastat nopi oma viinamäge ja korista maa saaki, aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks: sa ei tohi külvata oma põldu ega noppida oma viinamäge!“ (3Moosese 25:3-4).

Jumal sõna otseses mõttes lülis kogu põllumajanduse aastaks välja. Mis omakorda tähendas seda, et Iisrael pidi sel ajaperioodil saama hakkama ilma nähtava toeta. Nad pidid usaldama kogu oma elu Jumala kätesse, uskudes, et Tema täidab nende vajadused. Ilmselgelt nõudis see palju usku. Mõelge vaid: terve aasta jooksul ei ühtki viljasaaki…ei ühtki heinapalli loomadele…ei mingit tööd põllumeestele…ei mingit tegevust viinamäe pidajatele. Enamus tänapäeva kristlasi sattuks paanikasse juba ainuüksi nädalase sellise olukorra pärast – rääkimata siis veel tervest aastast! Polnud kahtlustki, et iisraellased mõtlesid: „Kuidas küll sel seitsmendal aastal me toiduvarudega jääb? Millega me küll oma peret ja karja toidame? Kõik saab ju kuuenda aasta lõpuks, enne sabati aastat, otsa. Peame me tõesti lihtsalt käed rüpes istuma, kui meie lapsed on näljas? Kas Jumal tõesti ootab meilt, et laseksime viinamarja saagi mädanema?“

Ometigi peitus Jumala korralduse taga kindel eesmärk. See oli mõeldud Tema ustavuse ilmutamiseks oma rahvale: „Ja kui te küsite: Mida me sööme seitsmendal aastal? Vaata, me ei tohi külvata ega koristada oma saaki, siis ma saadan teile kuuendal aastal oma õnnistuse, et see annaks saaki kolmeks aastaks.“ (3Moosese 25:20-21). Milline imeline tõotus! Jumal garanteeris Iisraelile kolmekordse lõikuse (vt.s.22), öeldes: „Kui te vaid astuksite usus välja ja usaldaksite mind, siis ma annan teile kuuendal aastal sellise lõikuse, et see katab rikkalikult kõik teie vajadused järgnevaks kolmeks aastaks.“

Usun, et Jumal ütleb siin sellega midagi väga tähtsat ja see on: ükskõik, millised su olukorrad ka ei oleks – Ta alati varustab neid, kes Teda usaldavad ja Talle kuuletuvad.

reede, 16. november 2012

PÄÄSTE SOODOMAST

Enamus meist mõtleb Soodoma peale, kui mingile kaasaegsele hukka läind’ linnale nagu näiteks San Francisco, New York või New Orleans. Kuid tõde on see, et meil piisaks vaid vaadata omaenda südamesse, et leida sealt Soodom. Me kõik oleme sündinud soodomlaste natuuriga – südamega, mis on ülemõistuse kuri ja täis igasugu pahet. „Küll te teete südames ülekohut, oma käte vägivalda te kaalute välja maa peal.“ (Psalmid 58:3).

Usun, et järgmine salm peegeldab väga hästi seda, kuidas Jumal päästab meid Soodomast: „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks.“ (2Peetruse 1:3-4).

Keset me pimestatud ja seotud olukorda, tuleb Jumal me juurde võimsate tõotustega täielikust vabanemisest. Ta ütleb: „Ma luban, et päästan ja hoian teid ebaõiglusest. Ma kingin teile südame, mis igatseb kuuletuda mulle, mistõttu laske mu tõotustel saada kätte end.“

Milline imeline, vabastav tõde. Haarates kinni Jumala tõotustest, juhitakse meid välja ka patust. Mõelge sellele hetkeks. Peetrus ütleb, et usklikud, kelle poole ta oma kirjas pöördus, „võisid põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu“ (s.4). Kuidas need kristlased said põgeneda patu eest? Läbi jumaliku väe – elu ja jumalakartuse – mis anti neile tänu nende usule Jumala tõotustesse.

Mu armsad, Jumal tahab, et võiksite kogeda täielikku rõõmu Kristuses. Kuid see rõõm saab tulla vaid siis, kui olete lahti murtud patu ahelaist. Mistõttu laske Pühal Vaimul minna oma himude üsasse ja kõrvaldada sealt kõik, mis pole Kristuse sarnane. Mistõttu paluge Issanda poole just praegu: "Isa, olen oma patu osas sinuga ühel meelel. Minu kompromisside lehk on tõusnud juba taevani ja ma tean, et see peab kaduma koheselt. Issand, ma võtan vastu Sinu armastava, jumaliku ultimaatumi, pannes kõik Sinu ette maha. Põleta ära kõik halb ja las Su tõotused haarata kinni mu südamest. Juhi mind oma pühaduse mäele.“

neljapäev, 15. november 2012

ASTU JUMALA TÄIUSE SISSE

Lott oleks Soodomasse surnudki, kui Jumal poleks ohje enda kätte haaranud. Ta sõna otseses mõttes haaras Lottil ja kogu ta perel natist kinni ning tiris nad linnast välja: „Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.“ (1Moosese 19:16).

Milline auline pilt armust! Ajal, mil Lott alles pendeldas hävingu äärel, ilma vähimagi jõu –või ka tahteta pääseda, juhtis Jumal ise selle segaduses, pimestatud ja pattudest seotud mehe turvalisse paika. Mille läbi Ta kui ütles Lottile: „Ma armastan sind ega lase sul surra selles holokaustis. Sa oled õiglane mees, Lott ja ma hoiatasin sind, mistõttu tule nüüd!“

„Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid.“ (Roomlastele 5:6). See otsene tähendus siinsele sõnale „nõrgad“ või ka ilma jõuta, tähendab „ilma võimeta või ilma tahteta“. Ehk Jumal ütleb, et Ta on valmis tegutsema meie eest, kuna meil pole nagunii midagi anda.
Kuid Issandal oli Lottile veel üks juhis: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!” (1Moosese 19:17). Mäestik siin viitab Jumala ligiolule – paigale, kus olla ainuüksi Temaga. Me näeme seda kujundit kordumas läbi kogu Piibli: mägi oli see paik, kus Mooses sai puudutatud Jumala aust…kus Kristus muudeti oma jüngrite silme all…kus Jeesus otsis Isa palves. Kõik need lood juhtusid mäel.

„Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas tema pühal mäel.“ (Psalmid 48:2). „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!” (Jesaja 2:3). Ehk kõigi nende salmide sõnum on: „Kui Jumal vabastab sind tänu usule Tema tõotustesse, jookse otseteed Tema pühale mäele!“

Kuid Lott polnud veel valmis jooksma Jumala ligiollu. Selle asemel palus ta Jumalalt võimalust teha väike sissepõige Soari linna. Ta ütles: „…ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks.“ (1Moosese 19:19). Jumal võimaldas selle ja lõppeks jõudis Lott ka mäeni, kuid seal olles juhtus midagi hullematki kui see, mis Soodomas. Lott jõi end täis ja sai võrgutatud mõlema oma tütre poolt, kes verepilastuse teo kaudu jäid mõlemad lapseootele. Milline traagiline lugu! Ja seda kõike vaid seetõttu, et Lott – kuigi pääsenud Jumala abiga – ei olnud valmis astuma Jumala täiuse sisse.

kolmapäev, 14. november 2012

LÕPETA PATUGA KAUPLEMINE

„ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!” (1Moosese 19:5).

Lott’i lepituspäev oli lõpuks käes. Suur rahvahulk metsikuid Soodoma mehi piiras ta kodu ümber, tagudes uksele ja hõikudes igasugu roppusi. Nad nõudsid, et Lott annaks välja need kaks inglit, kes tema juures peatusid, et nad võiksid nad vägistada. Milline kohutav vaatepilt! Ometigi püüdis Lott nende meestega kokkuleppele jõuda. Tuleb välja, et Lott oli Soodomas kohtunikuks, kuna ta istus linnaväravais. Kuna ta oli omandanud kaitsja kuulsuse, püüdis ta metslastega nõu pidada. Ta läks isegi nii kaugele, et nimetas neid „vendadeks“, mis oli selge märk sellest, et ta võttis Soodoma pattu liiga kergelt. „Ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja! Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!” (1Moosese 19:7-8).

Üks teoloog on kirjutanud, et Lott teadis, et ta tütred poleks olnud ohus, kuna metsikute külameeste näol oli tegu homodega. Ehk siis Lott mõtleski endamisi, et: „Need mehed on vaid pidutsevad soodomlased, kes otsivad rahuldust oma perverssetele ihadele. Naistele pole neist aga mingit ohtu, mistõttu kui ma saadangi nad täna öösel välja, tulevad nad nagunii hommikul puutumata tagasi.“ Milline rumalus! Isegi, kui see oleks tõsi olnud, oleks Lott ometigi püüdnud asendada üht pattu teisega. Kuid see on võimatu teha diili himude ja ihaga!

Lott, olles ehe näide sellest, mida varjatud patt ühe õige mehega teha võib, oli ilmselgelt pimestatud. Patt tema elus oli viinud ta sellisesse ohtlikku olukorda, kus ta oma maine päästmise nimel oli valmis loobuma kõigest – isegi oma armsast perest. See mees polnud valmis seisma silmitsi reaalsusega. Ta venitas oma armu saamise hetkega, ikka veel nihverdades ja manööverdades, püüdest lükata edasi Jumala päästet oma elus. Ja mu armsad – paljud tänapäeva kristlased on samasugused. Nad veenavad iseendid, et: „Minu Jumal on armu Jumal. Ta on mind ennegi mu patust päästnud, küll päästab seegi kord.“

Kuid ei! Jumal ütleb sulle täna: „Aitab kauplemisest! Aitab kergemate pattude vahetamisest raskemate vastu! See kõik peab kaduma!“

teisipäev, 13. november 2012

ME PEAME VÕTMA JUMALAT TEMA SÕNAST

„Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!“ (1Moosese 18:20).

Meile kõigile meeldib kuulda Jumala armust, halastusest ja pikast meelest. Kuid me ei taha tunnistada fakti, et üks päev saabub aeg, mil Ta tõuseb kõige vastu, mis on „Soodomast“.

Jumal ilmutas oma loomust Moosesele järgnevalt: „Ja Issand möödus tema eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2Moosese 34:6-7). Aga siis kohe järgmises salmis lisab: „…siiski ei jäta süüdlast karistamata…“ (s.7). Ehk Jumal ütles: „Ma ei pigista silma kinni patu suhtes. Jah, ma olen armuline ja pika meelega, kuid tuleb aeg, kus mu kannatlikkus teie patu suhtes saab otsa. Ja see on see koht, kus Soodom põleb maha.“

Kaks inglit tulid Loti juurde ja ütlesid: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!” (1Moosese 19:15). Kuid ilmselt ei võtnud Lott seda hoiatust tõsiselt, sest ta põõnutas järgmise hommikuni ja inglid pidid ta väevõimuga minema viima. Mispeale ta väimehed mõtlesid: „Kui ta tõesti oleks seda hoiatust tõsiselt võtnud, siis oleks ta juba ammu jalga lasknud. Kuna ta aga ei usu sellesse, siis miks peaks meiegi?“ See peaks olema õppetunniks meile kõigile. Me peaksime elama nii otsekui Kristus oleks kohe, kohe tulekul, et teised paneks tähele meie tunnistust.

Ma usun nn. „jumalikesse ultimaatumitesse“ – aegadesse, kus Püha Vaim teab, et su patt on sind kohe, kohe hävitamas. Mispeale Issand tuleb su juurde ja ütleb: „Ma olen armuline Jumal ja ma tahan sind päästa sellest kõigest. Seetõttu pöördu oma patust ja kuuletu mu Sõnale!“ Taolisi ultimaatumeid leiab kõikjalt Piiblist. Nii näiteks loeme Apostlite tegude raamatust, kuidas Hananiast ja Safiirat hoiatati mitte kurvastama Püha Vaimu Talle valetades. Kuid nad olid sõnakuulmatud ja tegid seda ikka, langedes seejärel surnuna maha (vt. Apostlite teod 5).

Seetõttu pole vahet, kui väga sa ka ei palvetaks ega paastuks, või kui ustav sa ka poleks Jumala töödes – kui sa ei usu, et Jumal võtab su pattu tõsiselt, oled täiega petetud!

esmaspäev, 12. november 2012

VABA KÕIGIST AHELAIST by Gary Wilkerson

Tahaks rääkida teile, kuidas hoida end vabana kõigist sidumistest ja vangistusest. Kuidas üldse püsida võidus? Kuidas elada pidevalt nii, et ei peaks pöörduma tagasi asjade poole, mis meid kunagi hävitasid? Ja ma ei räägi siinkohal ainult patust. Vahel ka see emotsionaalne pagas, mille lapsepõlvest kaasa saime, võib mõjutada meie eluviisi. Nii näiteks võisid mõned meist kogeda teatud pettumusi, mille vastu hilisemas elus püüame sõdida.

Ehk siis – kas on olemas moodus mitte ainult vabaks saamiseks, aga ka vabana püsimiseks? Kas on olemas moodus mitte ainuüksi võidu saavutamiseks, aga ka selle alal hoidmiseks? Kas meie jaoks on üldse võimalik leida aulist, võidukat, alalolevat, võimast ja eluaegset võitu Jeesuses Kristuses?

Sa võid ehk mõelda, et võidu saavutamiseks kulub vähemalt 10 aastat nõustamist või 20 aastat küpsemist, kuid ometigi võib Jeesus tulla su ellu ja muuta kõik ühe hetkega. Ja Ta ei tee sind ainuüksi vabaks, vaid Ta ka aitab sul püsida selles vabaduses.

Kui Nehemja läks Jeruusalemma, et korraldada linnamüüride ülesehitust, arvasid kõik, et sellest saab üks pikk protsess. Nehemjat ümbritsev seltskond, valdavalt orjad ja teenrid, ei omanud suurt palju midagi, kuid nad olid otsustanud selle töö ära teha. Nende süda põles Jumala asjade järele ja nad ehitasid selle linna müürid kõigest 52-päevaga. Meiegi süda peaks põlema samal viisil ja me peaks omama mõtteviisi, mis ütleb: „Küsimus ei ole minus, vaid Jeesuses. Küsimus ei ole minu eesmärkides, plaanides ja ambitsioonides, vaid Temas.“

Kinnita oma pilk Jeesusele ja tea, et Tema rajab su alused ja annab sulle hea käekäigu. Tema laseb sul tõusta ja saada vabaks ning ka püsida vabana Jumala asjades.

Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. (Roomlastele 8:37).

reede, 9. november 2012

KAS VANA TESTAMENT ON IKKA VEEL AJAKOHANE?

Kuulsin kord ühte jumalasulast ütlemas oma kuulajaskonnale: „Vana Testament ei ole enam ajakohane, mistõttu pole ka mõtet seda uurida.“

Milline vale! Üks põhjuseid, miks mulle meeldib lugeda Vana Testamenti, on selles, et see selgitab Uue Testamendi lahti väga lihtsal ja selgel moel. Vanas Testamendis näiteks sümboliseerib Iisrael kogudust ja Egiptus maailma. Iisraellaste teekond läbi kõrbe esindab meie kui kristlaste vaimulikku tööd. Samuti see puu, mis parandas veed Maaras, on kui kujund Kristuse ristist ja kalju, mis andis kõrbes vett, kujund meie Päästjast.

Piibel annab väga selgelt mõista, et kõik Iisraeli reaalsed võitlused peegeldavad meie tänapäeva vaimseid võitlusi. „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11). Isegi kogudusetelk ja selle sisustus on näited taevastest asjadest: „ja teenivad pühamus, mis on ainult taevase kuju ja vari. Moosest ju juhendati, kui ta hakkas valmistama telki: „Vaata, et sa teed kõik selle kuju järgi, mida sulle näidati mäel!” (Heebrealastele 8:5).

Kõik need Vana Testamendi näited on mõeldud hoidma meid uskmatusse langemise eest, nõnda nagu Iisrael langes. Heebrea kirja autor kirjutab: „Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:11). Ehk teisisõnu: „Uurige Vana Testamenti ja õppige Iisraeli näitest. Ärge tehke samu vigu, mida nemad tegid!“

Millal iganes ma ei mõista mõnda tõde Uuest Testamendist, pöördun ma Vana Testamendi poole, et leida sealt mõnda näidet selle kohta. Oletagem, et ma tahan teada, kuidas lõhkuda maha vaimseid müüre, mille vaenlane on mu ellu rajanud. Siis ma pöördun Joosua loo juurde, et näha, kuidas Jeeriko müürid vallutati. Iisraeli reaalne võitlus nende müüride langetamise nimel loob mulle ühe pildi ja mudeli, mis aitab mul mõista, kuidas lammutada neid müüre, mis hoiavad mind eemal Kristuse täiusest.

neljapäev, 8. november 2012

NAD KUNAGI EI KUULETUNUD

Iisraeli lastele meeldis kuulda Hesekieli võimsaid jutlusi, kuid nad kunagi ei kuuletunud neile. „Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende järgi ja nende süda ajab taga omakasu. Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi.“ (Hesekieli 33:31-32).

Kui palju on olnud inimesi, kes on tulnud mu juurde peale teenistust, kallistanud mind ja öelnud: „Oli see alles võimas sõnum, mida täna jagasid, pastor!“ Kuid niipea, kui nad on läinud, on Püha Vaim mulle sosistanud ja öelnud: „Nad ei kuulnud sõnagi sellest, mida rääkisid!“

Heebrea kiri annab meile võimsa hoiatuse: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes.“ (Heebrealastele 3:7-8). „…kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid?“ (s.16). See salm näitab väga selgelt, et südame kangus ei ole seotud ei ateismi, kommunismi ega ühegi teise „ismiga“, vaid pigem sellega, et küll kuuldakse Jumala Sõna, aga ei tehta selle järele.

Iisrael kuulas suure rõõmuga prohvet Jesaja võimsaid jutlusi. Samas aga õigustas pidevalt oma pattu, nimetades kurja heaks ja head kurjaks. Mispeale Jumal juhatas Jesajat: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!” (Jesaja 6:9-10).

Jumal teadis, et iisraellased ei ole valmis loobuma oma salajastest pattudest. Nende maised naudingud ja jumalatud kaaslased olid nii kallid nende jaoks. Mistõttu Jumal ütles Jesajale: „See rahvas ei muuda iialgi oma südant, mistõttu tänasest alates ei räägi ma neile enam sõnagi. Tahan pigem, et ajaksid neid veelgi enam takka oma südame tuimaks muutmisega, sest sel moel ehk leidub keegigi, kes paneb tähele enne, kui on juba hilja!“

Kõige lihtsamalt öelduna: Jumal kutsus oma rahvast üles täielikule alistumisele. Tänu Jumalale nende suurte hulkade kristlaste eest, kelle teekond Jeesusega algas õigel moel; kes armastasid tõde ja kuuletusid Tema Sõnale. Hüljates oma lihalikud teed, armusid nad Issandasse ja Tema Sõna sai neile valguseks jalgteel.

kolmapäev, 7. november 2012

TEST

Täida see test, et näha, kas oled tegemas oma esimesi samme südamekanguse suunas?

1. Kui palju kordi oled sa kuulnud sellest, kui ohtlik on jätta vahele oma igapäevased palveajad ja Piibli lugemine?

Kui sa eirad oma isiklikku palvekambrit, arvates, et kirikus palvetamine katab kõik su vajadused, ei jää sa iialgi püsima eelolevatel rasketel aegadel. Kui sa ei haara kinni Sõnast, mis mõeldud tervendama sind ja andma sulle jõudu headel aegadel, kuidas leiaks sa siis jõudu katsumustest ülesaamiseks rasketel aegadel? Ainuüksi isiklik suhe oma Taevase Isaga ja Tema lähedane tundmine, aitavad sul valmistuda selleks, mis alles ootel!

2. Kui mitmeid kordi on sind hoiatatud tagarääkimise kohutavate tagajärgede eest?

On aegu, kus minu hoiatused tagarääkimiste suhtes on olnud kui õrn, kerge vihmasabin. Ja samas ka aegu, kus need on olnud kui müristav äike. Iisraeli rahvast hoiatati ikka ja jälle selle patu ohtude eest. Kuid nende järjekindel sõnakuulmatus Jumala ees tõi neile kaasa eluaegse häda madudest kubisevas kõrbes. Tagarääkimine ja rahulolematus läksid Iisraelile maksma kõik.

Kuidas on lood sinuga? Oled sa selle viimase nädala jooksul öelnud midagi mõne oma õe või venna kohta, millega sul polnud üldse mingit pistmist? Või oled sa kuulanud kuulujutte selle inimese kohta? Kui nii, siis kas lasid ühel kahtluse seemnel saada istutatud oma hinge selle inimese suhtes? Kui sa jätkad tagarääkimist vaatamata kõigile hoiatustele, mille oled saanud, jätkad sa ka allakäigu rada südame kõvaduse suunas.

3. Kui palju hoiatusi oled sa kuulnud salajaste pattude harrastamise kohta?

Kuidas on lood selle salajase patuga, mille kohta Jumala Vaim on sulle pidevalt märku andnud? Olen aastate jooksul kirjutanud mitmeid hoiatusi salajase patuga flirtimise kohta. Kuid ma ei ole kõnelenud ainuüksi patust, aga õpetanud ka Jumala ülestõusmise väest. Olen kuulutanud sellest, kuidas Jumal annab meile Püha Vaimu väe saada jagu sellest kõigest ning paneb me südamesse igatsuse teha asju õigesti.

Inimene, kes kuuleb nädalast nädalasse armastuses edastatavaid manitsusi, kuid jätkab ometigi patustamist, liigub samuti mööda allakäigu treppi südame kanguse suunas. Ära sina ole selline!

teisipäev, 6. november 2012

SÜDAME KANGUS

„Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.“ (Õpetussõnad 29:1).

Heebreakeelne tähendus sõnale noomima viitab parandavale õpetusele. Ja termin paranemist ei ole sellele, et „puudub igasugune ravi või võimalus pääsemiseks.“ See salm ütleb meile esmalt seda, et südame kangus lähtub pidevate hoiatuste hülgamises ja tõe kõrvale lükkamises. Teiseks annab ta mõista, et ajapikku muutub taoline kangekaelsus ravimatuks. Seega, kes on need inimesed, kes kõige sagedamini neid hoiatusi kuulma peavad? Eeldatavasti on need kristlased, kes istuvad iga nädal kirikus kuulates meeleparandusele kutsuvaid jutlusi.

Sa võid siinkohal küsida, et: „Milline täpselt see kange süda siis on?“ See on süda, mis on otsustanud mitte kuuletuda Jumala Sõnale; süda, mida ei saa üles õhutada ja mis on immuunne kõigile Püha Vaimu hoiatustele ja üleskutsetele. Traagiline on see, et vaatamata tulistele sõnumitele otse taevast, ei rakenda ometigi suur hulk kristlasi seda, mida kuulevad. Nad keelduvad lubamast Jumalal siseneda teatud valdkondadesse oma elus ja mida enam nad keelduvad pööramast tähelepanu kõigele kuuldule, seda enam kangus sisse hiilib.

Samas aga on väga palju patuseid, kelle südame kangus on saanud muudetud. Oli aeg, mil nad neasid Kristust ja virutasid rusikaga Jumala poole. Kuid kuuldes evangeeliumi ja kogedes Püha Vaimu puhast, armastavat korralekutsumist, nende südamed sulasid. Nad parandasid meelt ja pöördusid Jeesuse poole. Heaks näiteks sellest on Madalyn Murray O'Hair'e poja elu. Ta kasvas üles eeldatavasti ühes kõige ateistlikumas kodus kogu Ameerikas. Hiljem töötas ta aga oma ema heaks, sõdides nii Jumala kui usu vastu. Kuid kuuldes evangeeliumi, sai ta auliselt päästetud ja temast sai vaimulik, kes Kristuse needmise asemel hoopis kuulutas Teda. Ka selle mehe südame kalkus oli muudetav ja seda seetõttu, et ta polnud kuulnud sadu meeleparandus-jutlusi ega hüljanud Jeesust pidevalt.

Tuginedes omaenda kogemustele, leidub kõige kangemaid südameid – neid parandamatuid – kõige enam just Pühast Vaimust võitud jutluste kuulderaadiuses. Taolist kangust ei esine külmades, surnud, formaalsetes kirikutes, kus evangeelium on läinud kaotsi juba põlvkondi. Ei. Seda leidub alati paikades, kus kantslist kuulutatakse puhast Sõna ja kirikupinkides hüljatakse see.

esmaspäev, 5. november 2012

TEA, ET JUMAL ON HEA! by Gary Wilkerson

Jumal on hea su jaoks, kandes hoolt su eest ja kaitstes sind. Pole ühtegi asja su elus – mitte ühtegi harjumust, pattu või emotsionaalset raskust, mille üle Jeesusel ei oleks meelevalda.

Kui Nehemja Jeruusalemma tuli ja nägi selle linna kohutavat, varemeis seisu, juhtis ta seal elavad juudid vaimulikku läbimurdesse ja taastumisse (vt. Nehemja raamatut). Seetõttu ütlen ka mina sulle täna, nõnda nagu Nehemja ütles oma rahvale, et kui sa usaldad Jeesust ja annad kogu oma elu ning energia üle Talle, saavad nii Saatan kui kõik su vaenlased purustatud, võidetud ja täielikult lüüa. Ükski vaenlane, kes on end sinu vastu sisse seadnud, ei oma pääsu. Kõik nad kõrvaldatakse ja peavad pagema, kus see ja teine.

Kõik vanad harjumused, vanad hirmud ja sõltuvused võivad rünnata ja mõjutada meid vahel ning on aegu, kus me isegi pöördume tagasi nende juurde. Kuid Jumal ütleb meile: „Kinnita oma pilk minule! Kui sa lased Mul saada enese võiduks, kannan ma hoolt ka kõige muu eest.“ Seega pane tähele, mida Jumal ütleb!

Kui me laseme Tal saada eneste võiduks, näeme me viimsetki kui oma vaenlast põgenemas. Pole kahtlustki, et vaenlane saab endiselt meid kiusama, nii nagu ta tegi seda Jeesusegagi peale kõrbe kiusatusi. Kuid kui sina hoiad Jeesuse oma südame ja elu küljes, juurib Ta välja kõik need emotsionaalsed raskused.

Sa võid elada harjumuslike pattude hirmus, kartes, et pöördud nende juurde taas tagasi. Sa küll tead, et oled neist puhtaks pestud, kuid kuna nad kerkivad ikka ja jälle su nina alla, on sul tunne, et võid iga hetk tagasi langeda ja taas seotud saada, mistõttu sa kardad.

Kuid ma olen täna siin selleks, et kutsuda sind ühte turvalisse ja kindlasse paika Jeesuses Kristuses, kui usaldad Teda kogu oma südamest.

„Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!“ (1 Korintlastele 15:57).

reede, 2. november 2012

ELUSTATUD SÜDA

Kas sa tulid Issanda juurde esmalt selleks, et Temalt midagi saada? Pöördusid sa Jumala poole selleks, et saada lahti oma narkosõltuvusest, taastada oma abielu või vabaneda rahalistest raskustest?

Fakt on see, et Kristus saadab imesid korda su heaks. Ta teeb su elus võimatut. Kuid kui sa tuled Ta ette ainult selleks, et midagi saada – ainult selleks, et vabaneda oma problemidest – ei kasva sa grammivõrdki oma küpsuses. Hoopis vastupidi – sa muutud veelgi kalgimaks.

Mõtle tagasi oma pöördumise ajale. Juhtus see peale seda, kui rohutirtsud olid hävitanud kogu su saagi? Või kui su tervis oli kokku varisenud? Või kui mõni su lastest oli hädas? Jõudsid sa omadega hävingusse, kus vaid surm ja varemed hõljusid su ümber?

Palun ära saa minust valesti aru. Pole kahtlustki, et Jumal tahab päästa kõiki, kes oma eludega hävinguse jõudnud. Kui kõik muu on kadunud, on Tema alati ustav ja ligi, et päästa. Kuid armas – sa ei saa tulla Jeesuse juurde vaid siis, kui kergendust vajad. Sa pead tulema Ta ette ka seetõttu, et Ta on Jumal ja väärib kogu su elu, ülistust ja sõnakuulelikkust.

Sa võid ehk öelda: „Jah, ma tunnistan, et olen ignoreerinud Jumala Sõna ja olen endiselt seotud salajase patuga. Olen ma omadega juba tõesti nii põhjas, et saada veel osa Tema tervendavast puudutusest?“ Sugugi mitte! Kui sa keset oma häda hüüad juba täna appi Issanda nime, toob Ta ka kosutust. Millal iganes tuled Ta ette tõeliselt meeltparandava südamega, on Ta sinu eestpalvetaja ja abimees, mitte kohtumõistja.

Seega, tahad sa kasvada küpsuses Kristuses? Tahad sa, et Issand täiustaks sind armastuses ning juhiks üha enam pühaduse poole? Siis hüüa Teda appi juba täna. Miski ei hoia sind Tema poolt määratud teel paremini kui murtud ja kahetsev süda!

„Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.“ (Jesaja 57:15).

neljapäev, 1. november 2012

VÕIMATU MISSIOON

„Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Luuka 19:10). Kristus ütles: „Ma tulin siia maailma vaid ühel põhjusel – et otsida ja päästa kadunud hingi.“ Samas aga polnud see ainult Tema missioon, vaid Ta muutis selle ka meie missiooniks. Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15). Jeesus kõneles siin väikesele usklike pundile – nii oma 120 inimest – kes olid kogunenud ülemisse tuppa. Ja millise võimatu ülesande Ta neile andis! „Minge võõraste rahvaste sekka, elage nende keskel ja õppige nende keelt. Pange käed haigete peale, ajage välja kurje vaime, kuulutage häid sõnumeid. Minge otse Saatana palge ette ja kuulutage kõige täiega ülestõusnud Päästja väest ja võidust!“

Me peame aru saama, et Jeesus rääkis siin tavaliste, tähtsusetute ja harimatute meeste ja naistega. Ta asetas kogu oma koguduse tuleviku nende õlgadele. See pidi ikka parasjagu jalustrabav teema olema nende jaoks.

Kujutad sa ette nende vahel toimunud jutuajamisi peale seda, kui nende Issand oli läinud üles taevasse? „Kas me ikka saime õigesti aru? Kuidas alustada ülemaailmset revolutsiooni? Meil pole pennigi raha ja peale selle peksavad ja tapavad roomlased meid maha. Kui juba Jeruusalemmas meiega niimoodi tehakse, mis meid siis veel Roomas ees ootab, kui seal tunnistama ja kuulutama hakkame?“

Teised võisid jälle öelda: „Kuidas saab Issand oodata, et me läheks evangeeliumiga kogu maailma, kui meil pole isegi piisavalt raha, et Jeerikosse sõita? Kuidas saame õppida keeli, kui meil pole kooliharidustki? See kõik on lihtsalt võimatu!“
Pole kahtlustki, et tegu oli võimatu missiooniga. Samas – meie väljakutsed tänapäeval on sama hirmuäratavad!

Kui kõik, kes seda sõnumit praegu loevad, lubaksid Pühal Vaimul muuta selle sõnumi reaalseks endi jaoks, et otsida Tema koormaid ja juhtimist, poleks vähimalgi määral teada, millise lõikuse peale Püha Vaim välja läheb. Kuid tõsi on see, et igaviku mõistes suurimad teod ei sünni mitte masskrussaadidel, vaid ühe Jumala püha kaudu, kes sirutub ühe kadunud hingeni.

kolmapäev, 31. oktoober 2012

TEMA VABASTAV VÄGI

Assüüria sõjavägi oli Jeruusalemma sisse piiranud ja kuningas Hiskija otsustas, et: „Seekord me ei toetu enam oma lihalikule käsivarrele. Seekord teeme kõik Jumala moodi!“ Kuningas alistas end ja otsis Jumalat palves: „Kui kuningas Hiskija seda kuulis, siis ta käristas oma riided lõhki, kattis ennast kotiriidega ja läks Issanda kotta.“ (Jesaja 37:1). Hiskija tunnistas: „Issand, ma tean, et mul pole midagi enamat Sulle anda kui vaid mu usk. Omaenese jõus olen ma jõuetu, et sõdida Sanheribi vastu. Vaenlased on meid kõikjalt ümber piiranud, mistõttu palun anna meile oma juhiseid!“

Hiskija teadis, et Jesajal on juhtiv sõna Jumalalt, mistõttu ta saatis oma mehed prohveti järele. Ja nad ütlesid Jesajale: „Jah, lapsed on küll jõudnud emakasuudmeni, aga sünnituseks ei ole jõudu.“ (Jesaja 37:3). Ehk teisisõnu: „Seekord tahame käituda Jumala viiside kohaselt, aga meil pole enam jõudu. Mida me küll tegema peaks?“

Ja Jesajal oli neile Jumala sõna: „Ära karda sõnade pärast, mida sa oled kuulnud... ma lasen ta (Sanheribi) langeda mõõga läbi...” (Jesaja 37:6-7). Ehk Jumal ütles: „Iga sinu vaenlane on nüüd minu vaenlane, sest sa oled usaldanud selle lahingu minu kätte! Kes iganes räägib sinust halba, teeb sulle haiget või kuritarvitab sind, on rünnanud mind. Ja seetõttu kannan mina ise hoolt vaenlase eest – olgu ta siis maine või deemonlik!“ „Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli.“ (Jesaja 37:33). Jumal ütleb: „Kõik teised ju võivad su ümber langeda, kuid see ei tähenda veel midagi! Sina elad lepingus minuga ja ma olen tõotanud sõdida iga vaenlase vastu, kes ründab sind.“

Millise võrratu pildi on Jumal andnud meile oma väest päästa meid meie vaenlaste käest. Vaenlane võib küll tulistada tuliseid nooli, kuid need ei taba meid. Saatan võib täie jõuga rünnata meid suure hulga himude ja kiusatustega, kuid lõppeks peab ta siiski pöörduma ja põgenema. Sest Jumal on tõotanud: „Ma kaitsen igat oma last, kes usub piisavalt palju minusse, et panna maha omaenda mõõgad!“

teisipäev, 30. oktoober 2012

HÄDA NEILE, KES LÄHEVAD EGIPTUSESSE

„Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!“ (Jesaja 31:1)

Prohvet Jesaja hoiatas iisraellasi, et neil pole vähimatki võidu võimalust, kui nad püüavad oma raskustega omas jõus hakkama saada. Jesaja 31 maalib ideaalse pildi meie inimlike jõupingutuste mõttetusest tulla toime vaenlasega. Usun, et see peatükk peegeldab hästi meie endi edutuid püüdlusi võita ära kõik oma ihad, harjumused ja varjatud patud, tuginedes oma inimlikele ideedele ja abivahenditele.

Ajal, mil Jesaja selle hoiatava sõnumi kirjutas, oli kuningas Sanherib ja Assüüria sõjavägi juba Juudast üle käinud. Nad olid vallutanud enamus linnu oma teel ja valmistusid nüüd Jeruusalemma piiramiseks. Heebrea keeles tähendab sõna Sanherib „edukat“ ja Assüüria „suurenevat pattu“. Üheskoos moodustavad need kaks sõna kujutise kurjast vaenlasest, kes võidutseb Jumala rahva üle.

Pole kahtlustki, et Assüüria esindab igat deemonlikku ihalevat vaimu, mis tõuseb meie vastu. Ja Sanherib on Saatan ise, kes arvab, et suudab meid edukalt meeleheitele ajada. Usun, et Jumal tahab selle peatüki kaudu näidata meile, kuidas Saatan ühes oma deemonlike hordidega saadab kiusatuste laineid üle koguduse, tehes seda üha intensiivsemalt ja edukamalt.

See peatükk on ka ehe näide sellest, kuidas patt saab suurenema viimseil päevil. Piiblis on öeldud, et ühiskond läheb üha hullemaks ja hullemaks (vt. 2Timoteose 3:13) ja kogudus saab üle uputatud deemonite pettustest ja valeõpetustest. Usun, et näeme seda juba sündimas. Deemonlikud hordid on sisse tunginud nii meediasse kui igasse tehnoloogia harusse, ujutades meie kultuuri üle sensuaalsuse, alastioleku ja kõikvõimalike rüvedustega. Ehk nagu Ilmutuse 12:15 on prohveteeritud: „Ja madu purskas oma suust naisele järele vett otsekui jõe, et teda jõevooluga ära uhtuda.“

esmaspäev, 29. oktoober 2012

UUS LEPING by Gary Wilkerson

„Kui Kristus oli toonud üheainsa ohvri kõigi pattude eest läbi aegade, istus Ta Isa paremale käele, oodates sellest ajast alates hetke, mil Tema vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks. Sest üheainsa ohvri läbi on Ta muutnud täiuslikuks kõik pühitsetud.“ (laiendatud tõlge Heebrea kirjast 10:12-14).

Milline ohver! Ja Jumal ütleb – see leping ei ole sarnane sellele, mis sõlmitud inglitega. See ei ole ka sarnane sellele, mis sõlmitud Aadamaga, kes põrus. Nõnda, nagu see pole sarnane ümberlõikamise lepingulegi, milles Iisraeli lapsed põrusid. Sel pole ka midagi ühist Moosesega sõlmitud lepingu –või ülempreestrite ohvritega. Jumal ütleb, et see on uus leping, mis sõlmitud Tema Poja, Jeesuse Kristuse läbi. See on palju parem ja täiuslikum leping; püha leping. See on Kristuse leping, mis määratud tooma meile uut elu ja uut lootust. Ta võtab kõik vana ja teeb kõik uueks.

See leping ei tugine meie tegudele. See pole partnerlussuhe Jumalaga. Küsimus pole ka selles nagu tegeleks Jumal oma rahvaga tuginedes ühistele käitumisnormidele. Jumal ei ütle, et: „Mina teen nii, kui teie teete naa.“ Ei. Selle asemel ütleb Ta: „Kas teile juba ei aita neist vanadest lepingutest? Kas te pole juba tüdinud pidevalt läbi kukkumast?“ Oled ehk sinagi väsinud ja meeleheitel, püüdes omaenda moraalses väes näidata Jumalale, kui püha sa oled? Oled sa väsinud nägemast end võrdsena Jumalaga, kus Tema teeb lepingu osas oma pakkumise ja sina oma ning te olete võrdses positsioonis?

Jumala Sõna ütleb, et iga leping, mille Jumal läbi aegade sõlmis, omas vaid ühte eesmärki – näidata meile, kui võimetu on meie moraalne loomus ja kui võimetud oleme me pidama lepingut Jumalaga võrdsetel tingimustel (Heebrealastele 1:1). See kõik toob meid lõpuks punkti – nõnda nagu Jumal seda läbi Seaduse, ka Uue Testamendi ajal, veel teeb – kus me ütleme: „Ma ei saa üksi hakkama. Minus eneses pole midagi, mida tuua Sulle, Issand. Ilma selleta, kui Sina ei täida Lepingu mõlemaid osapooli – nii iseenda kui minu oma; ilma selleta, kus Sina ise ei täida omaenda ja ka minu tõotusi, ei suuda ma jääda püsima.“
Nii et nüüd kehtib uus leping!

reede, 26. oktoober 2012

JUMALA KAITSEV VÄGI

Jesaja kasutab lindude näidet illustreerimaks Jumala kaitsvat väge oma rahva üle: „Nagu linnud laotavad oma tiivad laiali, nõnda kaitseb vägede Issand Jeruusalemma, kaitseb ja päästab, säästab ja vabastab.“ (Jesaja 31:5). Heebreakeelne tähendus sellele salmile on järgmine: „Nõnda nagu emaslind sirutab oma tiivad oma poegade üle, nõnda sirutab Jehoova, kõikväeline Jumalgi, oma tiivad Jeruusalemma üle.“ Jumal ütles Iisraelile: „Kui tahate olla kaitstud vanlase rünnakute eest, varjuge minu tiibade alla. Mina turvan teid ja katan teid kui kanaema oma poegi. Te ei pea enam elama hirmus oma vaenlaste ees!“

Luba ma küsin su käest: oled sa mõnes suures lahingus just praegu? Seisad sa silmitsi vaenlasega, kes on liiga võimas su jaoks? Kui nii, siis kuidas arvad end jäävat püsima puhta, -ustava –ja Kristuse sarnasena, kui teised su paremal ja vasakul käel langevad? Kuidas saavutad võidu oma himude ja kiusatuste üle, kui Saatan möirgava lõvina su vastu tõuseb?

Kõik, mida Jumal sinu käest ootab, on see, et langetaksid oma mõõga ja usuksid, et Tema tõstab oma mõõga sinu eest. Ta tahab, et jõuaksid kohta, kus võiksid öelda: „Issand, ma tean, et see lahing pole enam minu. Olen juba niigi mitmeid kordi läbi põrunud, mistõttu tulen su ette lihtsas usus ja palun, et aitaksid mind.“

Issand julgustab sind: „Klammerdu minu külge keset kõiki oma võitlusi. Sinu võit sõltub ainuüksi sinu usust minu väesse ja tahtesse päästa sind. Kui vaenlane on sind tümaks teinud, siis tule ja vala oma hing välja mu ees. Otsi mind kogu oma südamest ja mina võitlen sinu eest.“

Lahing pole kunagi meie oma. See kuulub alati Issandale. „Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab.“ (Psalmid 91:4-5).