neljapäev, 31. detsember 2015

MITTE SELLEST MAAILMAST

„Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.“ (Johannese 15:18-19). Need salmid annavad enam kui selgesti mõista, miks meid vihatakse. Kui me saame päästetud, astume me otsekui sellest maailmast välja, võttes vastu missiooni aidata teistelgi seda teha. „Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.“ (Johannese 17:14).

„Aga et teie ei ole maailmast…seepärast maailm vihkab teid.“ (Johannese 15:19). Ehk Kristus ütleb teisisõnu: „Maailm vihkab teid, sest ma olen kutsunud teid välja teie olukorrast. Mis tähendab ka seda, et kutsunud teid välja nende ühisest olemisest. Samas aga – ma pole teid lihtsalt välja kutsunud. Ma olen kutsunud teid kutsuma ka teisi välja.“

Protestantlik antikristuse vaim töötab selle nimel, et takistada kristlaste eraldumist maailmast. See jätab kuidagi mulje, et usklike jaoks on võimalik jääda maailma, pidades end samal ajal siiski kristlasteks.

Sa võid nüüd küsida: „Mida täpsemalt Jeesus „maailma“ all silmas peab?“ Ta ei pea maailma all silmas vaid jumalakartmatuid himusid, meeletuid naudinguid, pornograafiat või abielurikkumisi. Ei. „Maailm“, millele Jeesus viitab, ei kätke endas mingit konkreetset nimekirja erinevatest pahedest. See on vaid osake sellest. „Maailm“, millest Jeesus räägib, viitab soovimatusele alluda Tema valitsusele. Ehk lühidalt öeldes: ilmalikkus püüab segada ära Kristuse ja oma tahte. Kui me aga alistume Kristuse juhtimisele, klammerdume me otsekui Tema külge ja Püha Vaim saab hakata meid sammhaaval puhtuse ja õigsuse sisse juhtima. See tähendab seda, et laseme jumalikul tsensuuril teha oma töö me elus.

kolmapäev, 30. detsember 2015

JEESUSE LIGIOLUS PEITUV VÄGI

Ma ei saa küll rääkida teiste pastorite eest, kuid saan rääkida sellest, mida tean. Olen üle 50 aasta kuulutanud Jumala Sõna kõige raskemale ja kurjemale patuste kambale, keda maa pealt üldse leida võib: narkosõltlastele, alkohoolikutele ja prostituutidele. Samas aga on see seltskond patuseid palju vähem tõrjuv evangeeliumi tõe suhtes, kui paljud need, kes kirikupingis istuvad ja oma olukorra suhtes pimestatud on. Tuhanded kirikuskäijad Ameerikas on kõvema südamega, kui need, kes tänavail. Ja ükski pehme, õrnal toonil jagatud pooltõene evangeelium ei murra nende kurjuse müüre.

Tarsosest pärit Saulus oli just seda sorti kõva südamega religioosne mees. Nö variseride variserina ning kõrgelt hinnatud kujuna religioosses ühiskonnas, oli Saulil kõik paigas. Tuli siis Jeesus ta juurde mingit küsitlust läbi viima, küsides, mida Saul tahaks näha sünagoogi teenistustel? Ei! Sauli tabas silmipimestav valgus – täielik Kristuse ligiolu -, mis lõi ta silmili maha. See oli läbilõikav ja vastakas kogemus, mis paljastas Sauli südame ja patu (vt Apostlite teod 9:1-9).

Kistuse evangeeliumi teenijana peaks ma tegema samuti. See on minu töö juhtida mehi ja naisi patutunnetusele. Mina olen see, kes peab hoiatama neid kõiges eesootavas, kui nad jätkavad oma vanades eluviisides. Ja ei ükski meelitamine, peenutsemine või püüe neile meeldida ei muuda nende olukorda. Ehk veelgi lihtsamalt öeldes: mind on kutsutud juhtima inimesi hülgama kõike muud ja järgima Kristust, keda nad üldse kütkestavaks ei pea. Ainuüksi Püha Vaim suudab seda neis korda saata. „Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.“ (Apostlite teod 20:27)

Ärge nüüd siinkohal mu öeldust valesti aru saage. Ma kuulutan ka Kristuse armu, halastust ja armastust kõigile inimestele. Ja ma teen seda läbi pisarate. Kuid ainus asi, mis suudab tungida läbi kõvaks läinud südametega inimeste südameist, on Jeesuse plahvatuslik ligiolu. See aga saab tulla esile läbi ise pattu kahetsetavte ja palvetavate pastorite ning kaaskodanike.

teisipäev, 29. detsember 2015

KRISTUSE MISSIOON

Kogudus, kes on aktsepteeritud ja vastuvõetud maailma poolt, on vastuoluline nähtus, kuna Jumala silmis pole see võimalik. Jeesuse sõnade kohaselt on kogudus, kes on armastatud maailma poolt, maailmast ja mitte Kristusest. „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid.“ (Johannese 15:19)

Mu elu on olnud paljuski mõjutatud George Bowen’i kirjutiste poolt. G.Bowen oli presbüterliku kiriku liige, kes aastatel 1848-1888 tegutses Indias misjonärina. Ta loobus kõigist talle annetatud toetustest, et kolida slummi ja elada seal nii nagu kohalikud elasid. Ta elas väga tagasihoidlikult, peaaegu et vaesuses. Samas aga, tänu sellele otsusele, jättis ta maha tunnistuse elava Kristuse tõelisest väest.

See jumalakartlik mees hoiatas eesootava antikristuse vaimu eest, mida ta kirjeldas kui „kaasaegse ühiskonna vaimsust“. Boweni kohaselt pidi see vaim imbuma protestantlikku kogudusse laiema ühiskonna meelsuse, meetodite ja moraalinormidega. See antikristuse vaim pidavat jätkama oma mõju, kuniks ühiskonnal ja kogudusel pole enam mingit vahet ning maailm kaotab ajapikku vihkava hoiaku Kristuse koguduse ja tõeliste usklike suhtes. Maailm lõpetab ka oma tagakiusu ja kogudus on aktsepteeritud ning armastatud maailma poolt. Kui see sünnib, on antikristuse vaim vallutanud trooni.

Aastaid tagasi, kui Iraagi uksed olid kristlikele abiorganisatsioonidele avanemas, kirjutas New York Times selle kohta vägagi halvustava artikli. Mida muud ühelt liberaalselt ilmalikult pressilt oodata oligi. Nad võisid küll takka kiita toidu jagamisele Iraagis, kuid kindlasti mitte Kristuse kuulutamisele seal. Seal artiklis tsiteeriti üht protestandist õpetlast, kes oli kogu ettevõtmise suhtes üsna kriitiline. Ta tõmbas sellele täiega vee peale, öeldes, et kirik tegelegu oma asjadega! Tal tundus lausa olevat piinlik, et kogudus plaanis kuulutada Iraagis ka evangeeliumi. See on täielikult ilmalik mõtteviis!

Mida lähemale me jõuame Kristuse missioonile – evangeeliumi kuulutamisele nagu Ta seda ise ette nägi – seda enam maailm meid põlgab.

esmaspäev, 28. detsember 2015

ÄRA MINE TAGASI EGIPTUSESSE by Gary Wilkerson

Aabraham saavutas imelisi asju, kui Jumal juhtis teda oma täie õnnistuse sisse. Hiljem aga, kui olukorrad halvemuse poole pöördusid, kaotas Aabraham oma tähelepanu Jumala ault ja pöördus selle asemel omaenda allikate poole. „Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.“ (1 Moosese 12:10)

Kogu see lugu annab meile aimu, et Egiptus oli küll viimane koht, kuhu Aabraham oleks pidanud minema. Ühtpidi seadis ta ohtu oma naise, kaotades ta mõneks ajaks vaenulikule kuningale ning teisalt valetas ja manipuleeris ta erinevate asjadega, et päästa oma nahka. Kuni selle hetkeni oli see mees usaldanud Jumalat kõige täiega. Miks siis kadus ta usaldus Jumala vastu nüüd nendes raskustes?

Ehk on midagi sarnast juhtunud sinugi kriisihetkedel. Kui elu läheb raskeks – puudutagu see siis su rahaasju, tervist või perekonda – hoiad sa siis ikkagi pilgu Jumalal läbi selle kõige? Sest kui oled taolistel aegadel kordki „läinud Egiptusesse“ abi järele, siis sa tead, kui mõttetu see tegelikult on. Sageli raskendab see olukorda veelgi, tuues kaasa nii meeleheidet kui häbi.

Kogu mu loo mõte on järgmine: meie eraldatus maailmast ei sünni tänu meie endi jõupingutustele või võimetele. See sünnib tänu Jumala ilmutusele ja aule, mis jääb meiega ka rasketel aegadel. Mõtle prohvet Jesaja peale. Ta nägi templisse sisenedes Jumala au: „Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. „ (Jesaja 6:1). Ainuüksi juba see vaatepilt sundis Jesaja alandlikus aukartuses silmili templi põrandale maha: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.” (Jesaja 6:5).

Sel hetkel Jesaja mõistis Jumala poolset eraldatust. Issand ütles talle: „Ma olen eraldanud sind oma pühade eesmärkide tarvis. Ma läkitan sind kuulutama oma sõna sellele pahelisele rahvale. Nad seisavad sulle küll vastu, kuid sa elad selle üle, sest sa oled näinud minu au. Ja kui nad ka pööravad sulle selja, ei pea sa minema „Egiptusesse“, sest sa oled näinud Jumala loomust, kes on kutsunud sind.“

laupäev, 26. detsember 2015

JUMALA IGAVESED KÄSIVARRED by Claude Houde

Jumal ei lükka kunagi ära siirast südant, mis Tema juurde tagasi pöördub, et taasehitada üles oma vaimulik elu, mis sai kord murtud. Tahan jagada sinuga ühte tõotust. Usu seda. Mõtiskle selle üle. Hoia seda hästi südame ligi ja sellest kõvasti-kõvasti kinni. Tõotused on kui armastuskirjad Jumalalt, mis on mõeldud sulle ja sinule mõeldes; kirjutatud Tema ustavuse lehekülgedele Tema verega, mis sai valatud sinu eest.

„Ükski ei ole nagu Jesuruni Jumal, kes sõidab sulle appi taevas ja pilvedes oma ülevas toreduses. Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.“ (5 Moosese 33:26-27).

Kui oled teinud oma elu suurima vea ja elutormid möllavad su ümber; kui sul on nii häbi iseenda pärast, et tahaksid maa alla vajuda; kui oled omadega nii põhjas ja su pilk künnab maad, siis ometigi kõigi nende olukordade keskel leiad sa Jumala igavesed käsivarred. Kui oled enda suhtes alla andnud ja su lähimadki sõbrad ei suuda uskuda, millega oled hakkama saanud; kui kõik on su maha jätnud ja sa ei suuda isegi pilku tõsta, siis keset kõike seda suurt segadust leiad sa Jumala igavesed käsivarred.

Kui see nõuab su viimast jõupingutust, et korjata üles esimene ja kõige väiksem kivi, millega ehitada üles oma altar; kui su püüded tulla tagasi Jumala juurde ja Tema kutse su elus tunduvad juba ette hukule määratuna, naeruväärsena ja lootusetuna, kuuled sa siiski Tema häält ütlemas sulle järgnevaid sõnu: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära...Tema ei nõrke ega murdu, kuni ta maa peal on rajanud õiguse.“ (Jesaja 42:3-4).

Aegadel, mil meie usk on tugev ja altar kindlalt paigas; mil seisame sirge seljaga Jumala ees, olles täis täit indu ja pühendumist ning pilk suunatud kindlana taevasse, pole sugugi raske uskuda, et Ta käed suudavad meid kanda. See on aeg, mil kogeme Tema armu ja saame imelisi vastuseid oma palvetele ning Ta ligiolu on nii ehe ja kogetav. Me saavutused üllatavad meid ennastki, täites meid imetluse ja kirgliku ülistusega. Ta pale on meile nii lähedal, et me võiks lausa puudutada Teda ja Ta Sõna on magus ning puudutab meid.

__________
Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 25. detsember 2015

JUMAL EI OLE VEEL LÕPETANUD

Las ma küsida su käest, kallis Jumala püha – kahetsed sa midagi oma elus? Vaevab sind mõni täitumata lootus? Oled sa millegi pärast Kristuses pettunud? Hüüdsid sa Ta poole abi saamiseks, kuid Ta ei jõudnud õigeks ajaks? Oled sa ehk palvetanud oma päästmata lapse pärast, kuid mingeid muutuse märke pole näha? Tunned sa, et oled aheldatud raske abielu või töösuhte külge, kus vaatamata aastatepikkustele palvetele pole midagi muutunud? Tundub sulle, et kõik su palved on kui hane selga vesi?

Saatan tahabki, et oleksid kannatamatu. Ta tahab muuta sind ärevaks Jumala tõotuste osas, mis puudutavad sinu elu, perekonda, tulevikku ja teenistust. Ta püüab sind veenda selles, et Jumal on liiga aeglane ja ignoreerib täiega su palveid; et Ta on su unustanud sootuks. Hingevaenlane tahab viia su punkti, kus oled valmis loobuma igasugusest usaldusest Jumala vastu.

See on see, mida Saatan ka Ristija Johannesega tegi. Ometigi käitus Johannes pingehetkel õigesti, viies oma kahtlused otse Jeesuse ette, kes teadis koheselt, et Johannes vajab abi. Jeesus armastas seda meest nii väga, et andis talle täpselt seda, mida ta vajas. Selle tulemusena aga usun, et Johannes ei väljendanud oma kannatamatust enam kunagi. Olen enam kui veendunud, et kui Johannes seisis oma hukkajate ees, olid tema viimased sõnad: „Jeesus on Kristus, Jumala Tall. Ja mina olen Johannes – hüüdja hääl kõrbes. Tänu Jumala armule ja väele olen teinud Talle teerajad tasaseks.“

Nõndasamuti teeb Jumal oma tööd sinugi sees, viies selle täiusliku töö ka lõpule su hinges. Sinu asi on vaid hoida kinni oma usust. Ja kui sa oled siis lõpuni vastu pidanud, saad ka öelda: „Kristus on ülestõusnud ja valitseb. Ma olen Tema armastatud laps ja ma ei kahetse midagi. Ta on täitnud kõik mu ootused:“

„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.„ (Filiplastele 4:6).

neljapäev, 24. detsember 2015

KANNATAMATUD USKLIKUD

Saatan tundus tajuvat teatud kannatamatust Ristija Johanneses, kui too enne oma surma vangis istus. Kannatamatus tähendab suutmatust oodata või kannatada raskusi rahulikult. Kui me aga muutume Jumala suhtes kannatamatuks, igatsedes nii väga saada Ta vastuseid ja segades oma kannatamatuse usuga, muutub meie palvesuhtumine omamoodi ärritavaks. See täidab meid – Tema templit – tervistkahjustava lõhnaga. Ja selle asemel, et saata taeva poole magusalõhnalisi palveid, eritame me hoopis halba haisu. See aga on miski, mida Saatan kiirelt haistab.

Kannatamatud usklikud on löödud, kui näevad Jumala imelisi tegusid kõikjal enda ümber, aga mitte iseenda eludes. Nad on pettunud Jumala nn aeglase vastamise pärast, tundes ajapikku, et nad on kõrvale jäetud ja otsekui millessegi kinni jäänud. Heebrea kiri ütleb meile, et taoline kannatamatus on üks vaimse loiduse vorme: „Et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.“ (Heebrealastele 6:12). Meid on juhendatud järgima Aabrahami eeskuju: „Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.“ (Heebrealastele 6:15).

Piiblis on ka öeldud, et Jumala Sõna katsus Joosepi läbi. Nii on ka tänapäeval Jumala tõotustega, et need võivad panna meid aegajalt proovile. Kui me siis neil läbikatsumiste aegadel ei lisa kannatlikkust oma usule, juhtubki see, et solvume Jumala peale ja pettume Temas. Õpetussõnad 18:19 on öeldud: „Petetud venda on raskem võita kui tugevat linna, ja tülid on otsekui kindluse riiv.“ Heebreakeelne tähendus sõnale „petetud“ viitab eemale jäämisele või ka usust taganemisele. Ehk teisisõnu – kui oleme Jumalas pettunud, valitseb meid ka oht langeda täiesti usust ära. Mida kauem sellest pettumusest ja solvumisest kinni hoiame, seda raskemaks see läheb murda läbi uskmatuse müüridest.

Ometi pakub Jaakobuse 1:2-4 meile välja ka lahenduse: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.“

kolmapäev, 23. detsember 2015

EI MINGEID KAHETSUSI

Jagades järgnevat sõnumit Johannesele, paljastas Jeesus ühe Saatana suurimaid võtteid, mida ta kasutab Jumala laste komistama panemiseks: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!" (Matteuse 11:6). Sõna „pahandama“ tähendab kreeka keeles „lõksu püüdma, jalga taha panema“. Usun, et Jeesus hoiatas Johannest, öeldes: „Sa küsid mu käest, kas ma olen ikka see, kelleks sa oled mind pidanud? Johannes, kas sa tõesti ei näe, mis siin on sündimas? Saatan ei püüa selle küsimuse läbi mitte mind rajalt maha võtta, vaid hoopis sulle lõksu seada.“

Viibides 40 päeva kõrbes, oli Jeesus ise selle sama testi läbi teinud. Seetõttu ütleski Ta nüüd Johannesele: „Saatan püüab sind lõksu meelitada, kuid sa ei saa lubada endale tema valedesse kinni jäämist. Ta ütleb, et ma pole see, kelle ma väidan end olevat, kuid sa ei tohi langeda sellesse saatanlikku lõksu.“

Las ma küsida su käest: mis sa arvad, mis küll on kaalul Jeesuse väites „kes ei pahanda ennast minu pärast“? Mis muudab selle klausli nii mõjuvõimsaks? Aga see, et Jeesus teadis ette tagajärgi, mis sünniks siis, kui Johannes jääks uskuma Saatana valesid. Ta teadis, mis juhtub siis, kui see jumalakartlik mees hakkaks kahtlema selles, kes ta on Kristuses. Sest Saatan ei pidanud tegema midagi muud, kui vaid meelitama Johannest ütlema vaid paari sõna, mis oleks kiirelt nullinud ära kõik sajandid tagasi ette kuulutatud prohveteeringud. Kõik see hea töö, mida Jumal oli teinud Johanneses ja tema läbi, oleks olnud null. Ja lugematu hulga inimeste usk, sh ka tulevaste põlvede oma, oleks lastud alla vett. Mis olid need paar sõna, mida Saatan nii väga ootas Johannese suust? „Ma kahetsen!“

Sõna „kahetsus“ tähendab „kannatust täitumata ootuste pärast“. Kahetsemine tähendab öelda: „Mu lootused pole täitunud“. Ehk lühidalt öeldes – see tõmbab veel peale su enda usule. Samas usun, et Johannes ei jõudnud kunagi sellesse punkti. Selle asemel võttis ta vastu Jeesuse sõnumi, mille mõte oli järgnev: "Johannes, kui sa seisad vastu Saatana valedele, ootab sind ees usu õnnistus ja kinnitus. Ära lase uskmatusel selles osas, kes ma olen, võtta maad oma südames. Sest kui seda teed, hakkad kahtlema ka selles, kes sa ise oled ja selles, mida Jumal on su elus teinud.“

teisipäev, 22. detsember 2015

JUMALA TÕOTUSED

Jumala tõotused on mõeldud ehitamaks üles meie ootusi Tema suhtes. Võime seista kindlana Tema Sõnal, mis antud meile kui armastava ja kõikväelise Isa lastele. Sageli aga, kui me ei näe Ta Sõna täitumas vastavalt meie ajagraafikule, ujutab hingevaenlane me mõtted üle kõikvõimalike kahtlustega Jumala ustavuse suhtes. Saatana eesmärk on vägagi lihtne – röövida meilt meie usaldus Jumala vastu.

Olen enam kui veendunud, et Saatan püüdis külvata ka kõikvõimalikke kahtlusi Ristija Johannesesse, kui ta vanglas istus. Kujutan vaid ette, kuidas ta sosistas Johannesele kõrva: „Jah, see Jeesus on püha mees, kuid Ta on kõigest järjekordne prohvet, kes saadab korda imesid ja teeb head. Kui Ta oleks tõesti Messias, miks sa siis istud keset kõike seda häda siin? Miks pole Ta siis oma sõna pidanud nagu Jesaja ja teised prohvetid seda kuulutasid? Ja miks su enda jutlustamine pole sulle mingi kasu toonud?“

Saatan kasutab neid samu valesid ja pettusi ka meie puhul. Ta eesmärk on külvata meisse kahtluse seemneid Jumala Sõna, Tema tõotuste ja armastuse suhtes. Ta sosistab ja ütleb: „Sa ütled, et su Taevane Isa on imede ja võimatuste Jumal ja et Ta kuuleb sind veel enne, kui paludagi jõuad? Kui nii, siis milleks kõik need kannatused? Milleks see vaikiv taevas su pea kohal? Miks ei näe sa pisimatki märki sellest, et Jumal on kuulnud su nuttu ja palveid? Vaata ometigi enda ümber – kõigi teiste palved saavad vastatud, aga mitte sinu omad! Su abielu ei paku sulle mingi rahuldust. Sa küll palud oma laste pääste eest, aga midagi ei muutu. Oled aastaid kuulutanud teistele Jumala ustavusest, aga miks see siis su enda elus ei toimi? Miks on Ta küll jätnud su sellesse kohutavasse olukorda?“

Üks kindel märk sellest, et uskmatuse juur on võtnud koha su hinges, on see, et oled lakanud palvetamast selle pärast, mida kord uskusid Jumalat tegevat. Sa ei too enam oma koormaid Ta ette ega oma ka usku Temasse. Ehk lühidalt öeldes – sa pole enam valmis laskma Tal teha asju su elus Tema moel.

„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ (Matteuse 7:7).

esmaspäev, 21. detsember 2015

RÕÕMUGA ERALDATUD by Gary Wilkerson

Aabraham ei olnud ei kristlane ega ka juut. Nii palju, kui meile teada on, polnud tal Jumalaga varem mingit sidet. Kuid ühel päeval sai ta Jumalalt korralduse „minna omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Jumal talle näitas“ (vt 1 Moosese 12:1). Nii et Aabraham pakkis oma asjad ja läks!

Meil kõigil on sügav austus oma usuisa Aabrahami vastu, kuigi ta lugu on ühtpidi suht kummaline. Ta oli mees, kel oli kõik olemas – rikkus ja pärand, võrratu naine ja piisavalt maad ning karja. Ometigi, niipea, kui see hääl ütles: „Tõuse ja mine“, reageeris ta sellele koheselt. Ta lõikas Jumala järgimise nimel end teadlikult lahti kõigest, mis oli talle tuttav – isegi kõigest heast.

Las ma küsida teilt, kes te olete abieluinimesed: kas te ei peaks seda kummaliseks, kui te abikaasa ütleks teile, et kuulis mingit häält ütlevat talle, et ta peab loobuma oma tööst, kodust ja varast ning kolima oma pere teise riiki, kus pole vähimatki garantiid sissetulekuteks ja toetuseks? Seda isegi juhul, kui ta väidab, et kuulis Jumalalt? Võimalik, et te oleks valmis isegi minema, aga samas – kas teil ei tekkis ka kiusatust helistada enne psühhiaatrile?

Mis sundis Aabrahami seda kõike tegema? Mis andis talle jõu end nii selgelt kõigest lahti lõigata? Pilguheit Stefanosele Apostlite tegude 6 ja 7 ptk’s heidab sellele ehk pisut valgust. Stefanos oli ilmselgelt eraldatud Jumala eesmärkide täitmiseks, saates algkoguduses Kristuse nimel korda imesid ja tunnustähti. Samas sattus ta seetõttu pahuksisse religioossete juhtidega, kelle kohtu ees seistes ta kuulutas: „Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli

Mesopotaamias.“ (Apostlite teod 7:2). Ehk teisisõnu ütles Stefanos: „Teid riivab minu usk? No siis teadke, et see sai alguse juba siis, kui meie esiisa Aabraham jättis maha oma sõltumatu ilmaliku elu, et järgida Jumalat. Nähes korra Jumala au, eraldas ta end rõõmuga kõigest, mis talle siiani oli olnud kallis.“

Paljud teist, kes te seda päevasõna loete, teate täpselt, millest Stefanos rääkis. Kui sa esimest korda Kristusega kohtusid, mõistsid sa: „Olen just saanud maitsta midagi, mille sarnast pole eales varem kogenud. Ma pole eales varem kogenud sellist rõõmu ega aukartust. Olen enam kui kindel, et seisan pühal maal.“

reede, 18. detsember 2015

JUMALA ARMASTUS

Taavet pani tähele sõna, mille prohvet Naatan talle Jumala poolt edasi andis ning parandas meelt ja kuuletus sellele. Tänu sellele kulges ta ülejäänud elu Jumala tunnetamises kasvamises. Jumal tõi suure rahu Taaveti ellu ja mingi hetk pidid kõik ta vaenlased sulgema oma suu. Samas aga on suurim tunnistus Jumala taastavast tööst tema elus Taaveti enda tunnistus. Vaata, mida ta kirjutas oma elu lõpupäevadel:
  • „Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja. Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja…“ (2 Saamueli 22:2-3) 
  • „Ta (Jumal) kuulis mu häält…ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest…Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel. (2 Saamueli 22:7, 17, 20). Isegi peale kõike seda, millega Taavet oli Jumalale meelehärmi valmistanud, oli ta võimeline ütlema: „Jumalal on minust hea meel.“

Põhjus, miks Taavetit jäetakse alati teadma kui „meest Jumala südame järele“ on selles, et ta parandas oma pattudest kiiresti ja siiralt meelt. Õpetussõnades on öeldud: 

  • „Kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.“ (Õpetussõnas 13:18) Jumal austab sind, kui armastad temapoolset manitsust ja kuuletud sellele. 
  • „…vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi, peavad nad siis sööma oma tegude vilja...Sest rumalaid tapab nende taganemine.“ (Õpetussõnad 1:30-32) Kui pöörad kurdi kõrva Jumala noomitustele, hävitab see su enda. 
  • „Korralekutsuvad manitsused on elutee.“ (Õpetussõnad 6:23) Ehk lihtsamalt öeldes – Jumala manitsused toovad elu.

Kui Jumala Sõna kõnetab sind ja Tema Vaim ei lase sul mugavalt oma patuhunniku otsas istuda, tähendab see eeldavasti seda, et su suhtes näidatakse üles armu. See on Jumala sügav armastus, mis teeb oma tööd, kutsudes sind surmast ellu. Reageerid sa siis sellele nagu Taavet? Kui nii, siis saad kogema ka tõelist taastamist ning lepitust. Ühtlasi aga taastab ka Jumal kõik selle, mille vaenlane on sult’ röövinud.

neljapäev, 17. detsember 2015

JUMAL TÕOTAB TAASTADA

On tõsi, et kuningas Taavet maksis kõrget hinda oma patu eest. Ta muide kuulutas iseendale kohtuotsust ette, öeldes prohvet Naatanile, et rikas mees, kes varastas vaese mehe lamba, peab selle neljakordselt hüvitama (vt 2 Saamueli 12:5-6). Ja nii ta elus ka läks – laps, kelle Batseba ilmale tõi, suri vaid mõne päeva pärast. Ka Taaveti teised kolm poega – Amnon, Absalom ja Adonija – surid liiga varakult ja traagilist surma. Nii et Taavet tõesti maksis oma patu eest oma „nelja lambaga“.

Samas näitab Piibel meile väga selgelt, et millal iganes me pöördume Jumala poole ehtsas ja siiras meeleparanduses, reageerib Jumal sellele absoluutse lepituse ja taastamisega. Me ei pea lõpetama nii nagu Saul, kes langes hirmude ja hullumeelsuse küüsi. Ka ei pea me kuidagimoodi tiksuma oma aega ära, oodates vaikivas häbis, kuni Issand meid koju viib. Hoopis vastupidi. Prohvet Joel kinnitab meile, et Jumal on koheselt olemas, kui me vaid pöördume Ta poole, öeldes: „Käristage lõhki oma süda…ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole, sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest, ja tema kahetseb kurja!“ (Joel 2:13). Seejärel aga annab Jumal meile imelise tõotuse: „Ja ma tasun teile nende aastate eest, kui saagi sõid rohutirtsud…Te saate küllalt süüa, te sööte kõhud täis, ja kiidate Issandat, oma Jumalat, kes teiega on talitanud imepäraselt. Jah, mu rahvas ei jää igavesti häbisse.“ (Joel 2:25–26). Jumal tõotab taastada kõik.

Siinkohal on oluline mõista, et ajal, mil see prohveteering anti, oli Jumal juba kuulutanud välja kohtu Iisraeli üle. Kuna aga rahvas parandas meelt, ütles Jumal: „Nüüd ma teen imelisi asju te heaks. Ma taastan kõik selle, mille vaenlane on teilt röövinud.“

Armsad, Jumala imeline arm lubab isegi kõige hullemal patusel öelda: „Ma ei ole narkosõltlane. Ma ei ole alkohoolik. Ma ei ole abielurikkuja. Ma olen elava Jumala laps, kes kannab hinges kõiki taevaseid õigusi. Ma ei ela enam hukkamõistu all, sest mu minevik on jäänud täielikult selja taha. Ka ei pea ma enam maksma ühegi mineviku patu eest, sest Jeesus on maksnud hinna mu eest. Kuid mis veelgi enam – Ta on tõotanud taastada mulle kõik röövitu.“

kolmapäev, 16. detsember 2015

LOO MULLE PUHAS SÜDA

Kui poleks olnud Naatani sarnast prohvetit ega läbitungivat, prohvetlikku sõna, oleks Taavet lõpetanud nagu Saul – vaimselt surnuna, ilma Püha Vaimu juhatuseta ja ilma igasuguse Jumala läheduseta. Kui aga Taavet kuulas Naatani armastavat, samas põletavat sõna, meenus talle aeg, mil eelmine kuningas oli samuti saanud hoiatuse prohvetilt. Taavet teadis kõike prohvet Saamueli hoiatusest kuningas Saulile. Ühtlasi oli ta ka kuulnud Sauli südamest tulnud ülestunnistusest: „Ma olen pattu teinud“ (kuigi ma ei usu, et Sauli tunnistus oli nii kogu hingest nagu seda oli olnud Taaveti oma, kui ta ütles: „Ma olen pattu teinud Issanda vastu!“)

Taavet nägi esmalt neid hävitavaid muutusi, mis tabasid Sauli. Seda, kuidas kord jumalakartlik, Jumala Vaimust juhitud kuningas, hülgas pidevalt Jumala Vaimu korrigeerivaid sõnu, mille prohvet edasi andis. Peagi hakkas Saul ajama oma asja, olles ühtaegu kibestunud kui ka mässumeelne. Mispeale Püha Vaim jättis ta lõpuks maha: „Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Issand lahkus Saulist (vt 1 Saamueli 18:12), mispeale ta pidi pöörduma juhatuse saamiseks nõia poole. Ta tunnistas nõiale: „Mul on väga kitsas käes, sest…Jumal on minu juurest lahkunud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude läbi. Sellepärast ma hüüdsin sind, et sa annaksid mulle teada, mida ma pean tegema.” (1 Saamueli 28:15).

Taavetile meenus kõik see hullumeelsus, koledus ja terror, mis ümbritses meest, kes oli sulgenud end Jumala sõnale. Ja korraga läbistas kogu tõde ta südame: „Jumal ei tee vahet inimeste vahel. Ma olen samamoodi patustanud nagu Saulgi. Ja nüüd on siin teine prohvet, teisel ajal, tuues mulle Jumala sõna, nõnda nagu Saamuel tõi selle Saulile. Oh Issand, ma olen patustanud sinu vastu! Palun ära võta mult’ oma Püha Vaimu nagu Sa võtsid selle Saulilt.“

Taavet kirjutas: „Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees. Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha sinu silmis…Puhasta mind…Loo mulle, Jumal, puhas süda…Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:5-6, 9, 12-13).

teisipäev, 15. detsember 2015

JUMAL ILMUTAB OMA ARMASTUST

Mina usun, et üks suurimaid Jumala armuande oma kogudusele on Tema ustavad sulased, kes armastuses korrigeerivad me patte. Olles ise armastav karjane, ma tean, et pean olema ettevaatlik oma hääletooni osas, kuid samas ei saa ma kuidagi vabandada välja seda, kui kuulutan meeleparandusele juhtivat tõde. Mis juhtub kogudusega, kui pastorid ei juhi enam inimeste tähelepanu nende üleastumistele? Mõtle, mis oleks saanud kuningas Taavetist, kui tal poleks olnud Naatanit, kes rääkis talle tema kurjusest (vt 2 Saamueli 12).

Siinkohal on oluline mõista, et Naatan oli näinud Taavetit mitmeid kordi enesekontrolli kaotamas, nii et ta oli vägagi teadlik, et kuningas oleks võinud ta iga kell maha lüüa. Naatan oleks võinud öelda: „Ma lihtsalt olen Taavetile sõbraks. Palvetan ta eest ja olen olemas, kui ta mind vajab, kuid las Püha Vaim olla see, kes talle ta puudustest märku annab.“ Mis siis küll saanud oleks?

Usun, et ilma Naatani manitseva sõnata oleks Taavet langenud kõige kohutavama kohtumõistmise alla, mida inimkond eales on näinud. Kohtumõistmise, mille tulemusena Jumal oleks andnud ta üle ta oma pattude küüsi ja lõpetanud igasuguse Püha Vaimu töö tema elus. Samas on see midagi, mis juhtub paljude tänapäeva kristlastega, kes on otsustanud võtta kuulda vaid õrnu, lihalikku loomust paitavaid jutlusi. Kuid seal, kus puudub patutunnetusele üleskutsuv sõna, ei saa ka olla jumalakartlikku kurvastust patu üle. Kus aga puudub jumalakartlik kurvastus patu üle, ei saa olla meeleparandust. Kus aga puudub meeleparandus, on vaid südame paadumus.

Apostel Paulus kirjutas Korintose kogudusele: „Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud…Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse…“ (2 Korintlastele 7:9-10). Paulus ütles, et tema kurvastus ja appihüüd korintlaste patu pärast tõi neis esile Jumalale meelepärase kurvastuse, mis omakorda juhtis neid meeleparandusele. See omakorda tõstis neis esile patu vihkamise, püha Jumala kartuse ja igatsuse elada õiget elu. Samas poleks see kõik saanud kunagi juhtuda, kui ta poleks kuulutanud neile teravat, läbilõikavat ja patutunnetust tekitavat sõna.

Põhjus, miks Paulus korintlastega nii karmilt rääkis, oli selles, et „nende keskel saaks avalikuks nende hool apostlite heaks Jumala ees.“ (vt 2 Korintlastele 7:12). Ehk teisisõnu ütles Paulus: „Mu eesmärk polnud teid närvi ajada või hukka mõista. Ma paljastasin te patu, et te näeks, kui väga ma teid armastan ja teist hoolin. Kui Püha Vaim koputab te südamele, võib see ehk tunduda julma prõmmimisena, kuid tegelikult ilmutab Jumal seeläbi oma õrna armastust.“

esmaspäev, 14. detsember 2015

KUNINGRIIGI VÄÄRTUSED by Gary Wilkerson

Alles kuni viimaste aastateni oli eristumine üks Kristuse kogudust iseloomustavaid omadusi. Eristumine oli üks Jumala selgemaid korraldusi Tema Sõnas ja osa iga kristlase kutsumisest. Täna aga ei tundu kogudus eristuvat maailmast suurt palju millegi poolest. Ja see on kurb, kui mitte traagiline, sest Jumal on tahtnud eraldada oma rahva oma Kuningriigi eesmärkide nimel, et viia nende kaudu läbi muudatusi ja muuta maailma.

Paljud kogudused püüavad maailma osas järeleandmisi teha. Nad teevad kompromisse Kristuse evangeeliumi arvelt, mille tulemusena järgivad paljud kristlased pigem maailma kui Jeesuse väärtusi. See ei valmista Jumalale kohe kindlasti mitte head meelt. Kui selle maailma kadunud hinged seisavad silmitsi tõsiste elukriisidega ja on segaduses ning lootusetud, peaks kogudus peegeldama seda erinevust, mida nad otsivad. Meie elud peaks olema eristatavad rõõmu, lootuse, armastuse, rahu ja andmise poolest. Paljud usklikud aga on kustutanud need aspektid oma elust, kaldudes pigem kompromisside poole ja ületades vahel isegi piire. Tulemuseks aga see, et kadunud ja haiget saanud hinged ei näe mingit vahet kristlaste ja omaenda elude vahel.

Jeesus muide ka mainis sellest, kui ütles oma jüngritele: „Maailm näeb mind ühtepidi, teile aga olen ma end ilmutanud täiel määral. Te näete, et maailm ei võta vastu seda rahu, mida ma pakun. Olen ilmutanud teile oma Kuningriigi väärtusi – seda, kuidas elada, uskuda, teenida ja käia oma Isaga. Need väärtused erinevad täielikult maailma omadest ja teie asi on need välja elada. Kui Saatan ei saa minust midagi, ei saa ta ka teie eludest midagi,“ (vt Johannese 14:27)

Kui Jumal räägib meie eraldamisest ja eristumisest maailmast, ei pea Ta silmas meie kõrvaldamist sellest. See eristumine toimub meie südameis ja peegeldub meie igatsustes, valikutes ja eluviisis. Vanema põlvkonna kristlaste jaoks tähendas see eristumine ei mingit joomist, suitsetamist ega pidude panemist. Need kõik on välised asjad, kuid Jumal on huvitatud veelgi enamast. Ta küsib: „On su süda ikka veel maailma küljes nii, et jätab minu välja? Ammutad sa hingerahu ja väärtust sellest, mida maailm su kohta ütleb, või mida mina sinu kohta ütlen?“

laupäev, 12. detsember 2015

VÕIMAS VÕITLEJA by Jim Cymbala

Keset kõiki võimsaid võitlejaid, keda mul on au olnud tunda, on ka Delores Bonner – afroameeriklasest naisterahvas, kes elab üksinda Bedford-Stuyvesant’is, mis on üks Brooklyn’i karmimaid linnaosasid. Ta on töötanud meditsiini vallas üle 30 aasta. Mina ja Carol kohtusime temaga kord jõulude ajal, kui osadele me koguduse vaestele lastele jõulukinke viisime.

Delorese korter oli tol päeval lapsi täis, kuid ükski neist polnud ta enda oma. Ta oli kutsunud nad kokku lähedal asuvast varjupaigast, et meiega kohtuda. Laste tegelik ema oli nii haaratud omaenda probleemidest, et tal polnud mahti olla kohal isegi nii erilise sündmuse puhul.

Küsisin Deloreselt, kuidas ta nende lastega kohtus? Ta pomises midagi tagasihoidlikult, mis ei vastanud tegelikult mu küsimusele. Sain alles hiljem teiste kaudu teada, et peale ta Jumala juurde pöördumist ühel palvekoosolekul 1982.a, hakkas ta muretsema laste pärast tänavail ja narkopesades. Jumal puudutas ta südant, nii et ta hakkas võtma lapsi kaasa pühapäevakooli. Algul laadis ta taksod neid täis, kuid hiljem, kui keegi kuulis ta tegevusest, kinkis see keegi talle auto. Tänasel päeval on tal juba minibuss, nii et ta saab sõidutada rohkem lapsi ja teismelisi kuulama evangeeliumi.

Kuid see on vaid üks osa Delorese loost. Pühapäeviti on ta kirikus koristusmeeskonna juht, kandes hoolt selle eest, et kirikusaal saaks kahe teenistuse vahel kenasti korda tehtud. Laupäeviti käib ta evangeelse meeskonnaga ukselt uksele, et jagada Jumala armastust. Nädala sees näen teda tihti palvetoas põlvili maas palvetamas erinevate inimeste vajaduste pärast. Ta tegi seda sama ka meie teenistusreisi ajal Peruusse, kus ta paljude teistega palvetas mu eest ajal, kui mina väliteenistuse ajal kõnelesin.

Delores on naine, kel on vaikne, aga kindel vaim. Midagi sellist, millest kirjutatase 1 Ajaraamatu 12:19 „Aga vaim tuli sangarite peamehe Amaasai peale ja ta ütles: „Sinu päralt oleme, Taavet, ja sinu poolt, Iisai poeg! Rahu, rahu olgu sinuga ja rahu su aitajaga, sest sind aitab su Zumal!”  Taaskord on näha jumaliku ja inimliku jõupingutuse ühte sulamist.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 11. detsember 2015

UUENENUD ARMASTUS JA HOOL

Mäletate veel seda lugu Hananiasest ja Safiirast? Tegu oli kahe usklikuga, kes keset kogudust surnuna maha langesid, kuna nad ei esitlenud õigesti seda, kes Jeesus oli. Nad valetasid Peetrusele summa osas, mille olid saanud oma maa müügist, kuid Peetrus nimetas seda Pühale Vaimule valetamiseks. Nii ongi – kui kristlane valetab mõnele inimesele, on see sama hea, kui ta valetaks Jumalale (vt Apostlite teod 5:1-11).

Kuid milles selle paari vale siis täpsemalt seisnes? Selles, et nad omistasid seadusevastaselt raha, mis kuulus tegelikult vaestele. Ilmselt kinnitasid nad ostjale: „Kõik, mida selle maa eest maksate, läheb Kristuse heaks. See kõik läheb leskede ja vaeste aitamiseks.“ Kuid samas hoidsid nad osa sellest rahast endale.

Kogu Hananiase ja Safiira loo moraal peitub selles, et sa ei puutu seda, mis kuulub vaestele ja hädasolijaile. Jumal ei vaata lihtsalt pealt, kuidas Tema Poega maailma ees vääralt esindatakse. Seda siis nende poolt, kes ennast Tema nimega nimetavad.

Las ma küsida su käest: kuidas sai Püha Vaim tuua esile äkilise muutuse värskelt ristitud usklike südameis Jeruusalemmas? Nende muutumine oli ju erakordne ime! Vastus on see, et need kristlased olid Malaki prohveteeringu lapsed. Malaki oli viimane prohvet, kellest me Vanas Testamendis kuuleme. Jumal kõneles tema kaudu, öeldes: „Ja ma tulen teile kohut mõistma ning olen kärmeks tunnistajaks nõidade, abielurikkujate ja valevandujate vastu ning nende vastu, kes teevad liiga palgalisele palga poolest, lesknaisele ja vaeslapsele…“ (Malaki 3:5)

Kerides aega kiirelt edasi kuni Jeruusalemma koguduseni, käisid sealsed usklikud kojast kotta osadust pidamas. „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. ” (Apostlite teod 2:42). Mida see apostlite õpetus endast kujutab, millest siin räägitakse? See kujutas endast Kristuse enda sõnu. Jeesus ütles oma jüngritele: ”Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.” (Johannese 14:26) Jeesuse sõnad said elavaks nende südameis ja nad teadsid, et nad ei saa enam elada vanaviisi. Korraga nad nägid, kui tõsine see teema tegelikult on esindada Jeesust õigesti. See ajendas neid leidma oma kodudest kõike, mida nad enam ei vajanud ja müüma need maha. Ehk lihtsamalt öeldes: Matteuse 25 ptk’s olevad Jeesuse sõnad muutsid nende usklike suhtumist armastavamaks ja hoolivamaks vaeste suhtes.

neljapäev, 10. detsember 2015

ELAGE VALGUSES

Meile on öeldud, et Kristus on maailma valgus, „et kõik hakkaksid Tema kaudu uskuma“ (Johannese 1:7). Seejärel aga võime lugeda: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud…Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ (Johannese 1:5, 11).

Uskmatus on alati kurvastanud Jeesuse südant. Kui me Issand siia maa peale lihalikul kujul tuli, tõi Ta kaasa erakordse valguse. Valguse, mis pidi avama inimeste silmad. Kuid vaatamata sellele, et Jeesus seda valgust imelistel viisidel eksponeeris, räägib Piibel meile uskumatutest näidetest selle kohta, kui palju selle sama valguse valguses valitses uskmatust.

Eeldavasti pole Piiblis ühtki teist peatükki, mis tõestaks Jeesuse jumalikkust nii palju, kui Johannese 12 peatükk. Näeme seal meest, kes Jeesuse korralduse peale surnuist üles tõusis. Me näeme seal sõna otseses mõttes sajandeid vana prohveteeringu täitumist, millest iga juut teadlik oli. Ja me kuuleme seal otsest häält taevast kõlamas.

Kuid vaatamata kõigi nende imede tunnistamisele, jagus inimestel siiski jultumust seada Jeesus kahtluse alla. „Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama?“ (Johannese 12:34) Ehk teisisõnu ütlesid nad: „Sa väidad, et Sind lüüakse risti, aga me teame, et tõeline Messias elab igavesti.“ Seejärel aga esitasid nad küsimuse, mis rabas Jeesust kõige täiega: „Kes see Inimese Poeg on?“ (Johannese 12:34) Kujutan ette, et Jeesus lihtsalt ei suutnud uskuda nende pimedust, mistõttu Ta isegi ei üritanud vastata neile. Selle asemel hoopis hoiatas: „Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. ..Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on.“ (Johannese 12:35-36).

Valgus oli paistnud nende pimedusse, kuid nende pimestatud meeled ei suutnud seda tabada (vt Johannese 1:12). Kreekakeelne tähendus sõnale „tabama“, on: kinni haarama, omaks võtma, tõde aktsepteerima, elu ja väge esile tooma“. Neile inimestele oli antud elumuutev tõde, kuid nad ei haaranud sellest kinni ega võtnud seda omaks. Nad ei mõistnud Kristuse tõde, sest nad ei tahtnudki seda omaks võtta.

„Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.“ (Johannese 12:36) See salm peegeldab väga selgelt Jumala suhtumist uskmatusse. Piibel annab kaanest kaaneni mõista, et Jumalal pole mingit kaastunnet ega haletsust uskmatuse suhtes. Sama kehtis ka nimetatud olukorras. Jeesus lihtsalt kõndis uskmatute juurest minema. Tulemuseks aga rahvas, kes lahkus Jeruusalemmast pimeduses, kuna nad ei tahtnud elada valguses, mis neile oli antud.

kolmapäev, 9. detsember 2015

SUUR ÄRALANGEMINE

Tänapäeval toimub suur äralangemine usust ja Jumalast. Paulus hoiatas selle eest, öeldes: „Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg.“ (2 Tessalooniklastele 2:3).

Jumal toob meile Vanast Testamendis näite, mis saab neist, kes langevad ära ja kaotavad usu Jumala väesse. 2 Ajaraamatus seisis kuningas Aasa silmitsi miljoni-pealise Etioopia armeega. Kuid kuningal oli palju usku: „Ja Aasa hüüdis Issanda, oma Jumala poole ning ütles: „Issand! Ei ole peale sinu ühtegi, kes suudaks jõuetut aidata tugeva vastu! Aita meid, Issand, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Issand! Sina oled meie Jumal.” (2 Ajaraamatu 14:10) Mis edasi sai? „Siis Issand lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees.“ (2 Ajaraamatu 14:12) Milline suur usk Aasal oli! Veel aastaid hiljemgi „sõda ei olnud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsemisaastani.“ (2 Ajaraamatu 15:19) Aasa elas aastaid oma elu, uskudes Jumalasse ja see tõi ka Jumala soosingu Juuda üle. Suur rahu valitses kogu selle maa üle, saades tunnistuseks kogu maailmale. Peagi voolas terve suur hulk näljaseid inimesi Juudasse, kuna nad teadsid, et Aasa elab koos Jumalaga.

Kuid siis, Aasa 36-valitsusaasta ajal, seisis ta silmitsi järgmise kriisiga. Iisraeli kuningas tõusis Juuda vastu, et vallutada Raama ja lõigata läbi kõik kaubateed Jeruusalemma ja Jeruusalemmast. Nende plaan oli panna Juuda nälgima kuni alistumiseni. Aasa oli täiesti haavatav, kuid selles kriisis ei toetunud ta enam Jumalale. Selle asemel, et paluda Jumala nõu ja juhtnööre, pöördus ta hoopis Süüria kuninga poole. Vastutasuks Süüria abi eest, avas Aasa Iisraeli „varalaeka“, tühjendades selle kogu rahva hõbedast ja kullast.

Juuda küll pääses oma vaenlase käest, aga mitte tänu Jumalale. Kogu au läks Süüria võõrvägedele ja Juuda tunnistus Jumala väest kogu maailmale oli kadunud. Üks Jumala prohvetitest läks Aasa juurde üsna salvava sõnumiga: „Sa toetusid Süüria kuningale ega toetunud Issandale, oma Jumalale…Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole. Seda sa tegid rumalasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad.” (2 Ajaraamatu 16:7, 9).

Usun, et paljud tänapäeva kristlased on hädas samadel põhjustel, mille pärast Aasagi oli. Nende hinges käib lahing, kuna nad on vahetanud usu iseenda lootmise peale. Kuid fakt on see, et ükski Jeesuse järgija ei saa omada usku mõnda muusse allikasse, omades samal ajal rahu. See pole võimalik.

teisipäev, 8. detsember 2015

JUMALA IGAPÄEVANE USTAVUS

Su elu võib tunduda hetkel kui suure tormi kätte sattunud paat, kus olukord on kõike muud kui lootustandev. Su ümber möllav torm võib olla hirmuäratavam kõigist, mida varem oled näinud. Kuid Tema on endiselt Jumal ja keegi, kes on suurem kui Saalomon, on alati koos sinuga. Ta valitseb absoluutselt iga tormi üle, kasutades seda samas selleks, et panna sind proovile. Ta laseb kriisidel tulla, et näha, mis on tegelikult su südames.

Sa võid endamisi mõelda: „Aga mis siis, kui mu paat lähebki põhja? Mis siis saab?“ Tuleta siinkohal meelde Pauluse näidet Apostlite tegude raamatus. Ka tema laev läks põhja, aga ta ei kaotanud oma elu. Muide, keset seda tormi hoidis ta hoopis kinni talle Jumala poolt antud tõotusest: „See laev läheb küll põhja, kuid ma kingin sulle kõigi pardal olijate elud.“ Kui torm oli möödas, sai Jumal austatud tänu oma ustavusele. Ühtlasi aga sündisid ka suured imed, millele omakorda järgnes võrratu ärkamine (vt Apostlite teod 28:1-10).

Jah, Issand võib lasta sul kogeda midagi, mis võib tunduda täiega hävitav. Kuid sa jääd ellu – nii nagu su uskki – kui vaid usaldad Teda. Su paat võib küll minna põhja, kuid Jumal annab sulle jõu ujuda kaldale nagu Ta selle Pauluselegi andis. Kõik, mida sa kaotada võid, on vaid materiaalne, mille Jumal saab alati lihtsalt asendada. Tal on palju suuremad ja paremad paadid ja Ta on võimeline õnnistama sind palju enamaga võrreldes sellega, mille kaotasid. ”Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget!” (Psalmid 55:23)

Pean siinkohal tunnistama, et Jeesuse poolne jüngrite sõitlemine keset tormi tundub mulle ebaõiglasena. Tahaks öelda: „Issand, see pole aus. Ma saan pidevalt kirju inimestelt, kes seisavad silmitsi oma kohutavate hävingutega. Nad kaotavad töökohti, kodusid ja oma lähedasi. Sa ei saa ju ometigi oodata, et nad keset neid olukordi pakataksid usust!“ Kuid siis tuletab Püha Vaim muule meelde teatud näljahädast räsitud piirkondi, mida olen külastanud. Olen näinud inimesi elamas hurtsikutes ja magamas mullast põrandatel, kuid ometi on neil rõõm, mille sarnast ma pole kohanud kusagil mujal. Nad rõõmutsevad Jumala igapäevase ustavuse üle ja see laseb ka nende usul pulbitseda sõltumata nende katsumustest.

esmaspäev, 7. detsember 2015

ERALDAMINE by Gary Wilkerson

Vaid päev enne oma ristilöömist, ütles Jeesus viimasel söömaajal oma jüngritele: „Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind.“ (Johannese 14:19). Milline huvitav väide Jeesuse poolt, kes teadis, et Ta jüngrid ei mõista seda nagunii. Nii küsiski üks neist: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?” (Johannese 14:22).

Loomulikult oli Jeesusel neile järjekordne õppetund varuks, nii et Ta vastas: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde… Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!...Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib. Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja talei ole mingit voli mu üle, vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud.“ (Johannese 14:23, 27, 29-31).

Olen siinkohal kogu Jeesuse vastuse pisut kokku võtnud, et keskenduda teemale, mis jookseb läbi kogu sellest peatükist. Ja selleks teemaks on eraldamine. Ülaltoodud kolmes salmis toob Kristus välja 3 konkreetset erinevust Tema kuningriigi ja maailma vahel: „Maailm ei näe mind enam, aga teie näete“ (14:19). „Oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ (14:27). „Maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle.“ (14:30).

Miks küll Jeesus need erinevused oma järgijate jaoks välja tõi? Tundus, et see oli Tema jaoks oluline, et me näeksime selget erisust nende asjade vahel. Kuid fakt on see, et Jumal toob taolisi erisusi esile läbi kogu Piibli. Jumal eraldas juba loomise käigus valguse pimedusest ja päeva ööst. Ta eraldas Iisraeli kõigist teistest rahvastest. Uues Testamendis annab Ta oma kogudusele korralduse: „Tulge välja nende seast ja eralduge.“ Nii eraldab Ta ka Suurel Kohtupäeval lambad sikkudest. Jumal tõmbab läbi oma Sõna pidevalt eraldavaid jooni, mis ütlevad meile: „See asi tähendab üht ja see teist.“

laupäev, 5. detsember 2015

LEIDES ARMU KOGU RAHVA SILMIS by Carter Conlon

Las ma küsida su käest Jumala nimel: oled sa valmis armastama teisi nagu Jeesus seda meid on käskinud? Oled sa valmis avama vajadusel oma kodu teistele? Andma sellest, mis sul on, et täita teiste Kristuse ihu liikmete vajadusi? Oled sa valmis olema see astja, kellel kaudu Jumal saab joota mõnda janust? Või sööta seda, kes näljane? Riietada seda, kes alasti? Pakkuda varjualust sellele, kes koduta?

Palun ära saa minust valesti aru – ma ei väida siin, et peaksid võtma koheselt kinnisvaramaakleriga ühendust ja oma maja või korteri maha müüma. Või minema panka, võtma sealt kõik oma säästud ja laskma need tuulde. Mida ma silmas pean, on see, et Jumal, nähes ette eelolevaid aegu, teab, mida me peame kuulma ja mille üle järele mõtlema. Sest need on need asjad, mis iseloomustavad tõelist Jeesuse kogudust. Sama seis kehtis ka Apostlite tegude raamatus: „Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (Apostlite teod 2:46-47). Usun, et see väljend „leides armu kogu rahva silmis“ tähendas just seda sama, mida Jeesus ütles oma jüngritele: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:35).

Viimaste aastakümnete jooksul on paljud pingutanud selle nimel, et tõestada Jumala ligiolu endi keskel. Tegelikult aga on sõnakuulelikkus sellele Jeesuse korraldusele kõige parem tõestus! Keeltes rääkimist võib järgi teha, Püha Vaimu andide olemasolu võib teeselda ja prohvetlikke sõnumeid jagada ka inimlikust loomusest. Kõik need asjad võivad olla petlikud. Küll aga pole võimalik teeselda jätkuvat, heasoovlikku ja ennastohverdavat armastust üksteise vastu. Vähemalt mitte pikka aega. Seetõttu näevadki maailma inimesed Kristuse ihu elamas ehedas osaduses, mis on otsene vastand kaasaja põlvkonna enesekesksusele ja lõhestatusele ning neil pole muud valikut, kui tunnistada, et see on võimalik vaid tänu Jumala Vaimule.

reede, 4. detsember 2015

TEMA USTAV SÕPRUS

Kui kurvastav see võib me Issanda jaoks olla, kui unustame kõik võidud, mida Ta meile varasemalt kinkinud on ja kõik imed, mille kaudu Ta on meid vabastanud ja päästnud. Ta on nimetanud meid oma sõpradeks (Johannese 15:15), kuid keset oma kriise ja raskusi kipume me kiiresti Ta ustava sõpruse unustama. Seepärast hoiataski Jeesus oma jüngreid variseride haputaigna eest (Markuse 8 ptk). Ta ütles: „Kui te tulete mu juurde tõsiste küsimustega, aga te süda on täis uskmatust, siis ärge oodake ka mingit vastust mu käest. Te peate tulema mu juurde usu ja usaldusega, uskudes, et ma olen suurem, kui Saalomon.“

Markuse 4:35-41 olid jüngrid samuti ületamas järve. Seekord aga „tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest.“ (Markuse 4:37). Lained täitsid kogu paadi ja paanikas jüngrid ruttasid seda tühjaks kühveldama. Tegu oli vilunud kalameestega, kes peagi nägid, et nende elu on hädaohus. Nad äratasid magava Jeesuse kiiresti üles ja hüüdsid: „Õpetaja, me upume!“

Kujutades ette üles äratatud Jeesust, tahaks inimlikult näha Teda jüngreid julgustamas: „Küll on tore, et te mu üles ajasite. Olukord on tõesti tõsine. Kulla vennad, andke andeks, et lasin teil seda tormi nii kaua taluda. Andke andeks, et ma varem ei tegutsenud. Loodetavasti te ei arvanud, et mul on ükskõik teie raskusest!“ Kuid oh ei! Jeesuse reaktsioon oli hoopis vastupidine. Ta sõitles jüngreid! „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Markuse 4:40). Kujuta vaid ette, mida need mehed sel hetkel mõelda võisid! „Kas Jeesus tõesti ootas, et seisame puusadeni vees ega tunne vähimatki hirmu? See on kõige hullem torm, mida eales näinud oleme. Lained löövad igalt poolt üle ja me paat on kohe kohe uppumas. Et siis – pidime rakendama oma usku näiliselt lootusetus olukorras või?“

Vastus on: „Jah! Absoluutselt!“ Jeesus pani nende usu proovile. Ta tahtis teada, kas Ta järgijad usaldavad Teda ka surmaga silmitsi seistes? Hoiavad nad oma usust kinni? Jah, inimlikult võis ju Jeesus magada, kuid olles samaaegselt Jumal, ei maga Ta kunagi. „Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab.“ (Psalmid 121:4).

neljapäev, 3. detsember 2015

LAHING KÄIB VAID ME USU PEALE

Saatana oht tänapäeva kogudusele peitub nii palju enamas, kui vaid kõntsas, millega ta kogu maailma on üle ujutanud. See peitub enamas, kui materialismis, sõltuvustes või jõulistes peibutustes. Meie lahing käib usu peale. Mida enam häälestad oma südant otsima Jeesust, seda õelamaks Saatana rünnakud su usu vastu muutuvad.

Olen viimaste kuude jooksul kuulnud mitmeid ülestunnistusi jumalakartlikelt inimestelt, kes räägivad kohutavatest rünnakutest oma meelte vastu. Kahtluste nooled ja närivad küsimused Jumala ustavuse kohta on tabanud neid kui katk. Paljud neist liiguvad kui vaarudes edasi, kõikudes oma usus ja mõeldes: „Ma pole enam kindel, et jaksan nii.“

Üks 81-aastane armas naine kirjutas järgmist: „Mu mees kannatab luuvähi all, mu poeg on suremas AIDS’i ja suhkruhaigus on võtmas minust endast viimast.“ Lugedes kõigist selle pere kannatustest, raputasin vaid pead ja mõtlesin: „Mis valemiga suudab ta veel oma rõõmu alal hoida? Seda on ükskõik, kelle jaoks, liiga palju. Jumal peab ju ometigi kuskilt järgi andma, et hoida alal selle naise usku.“ Ja siis lugesin ta kirja viimast lõiku: „Kuid Jumal on sellest hoolimata ustav. Ta pole mitte kordagi taganenud oma tõotusest, mille Ta on meile andnud. Oleme usaldanud oma Poja Jeesuse hoolde, oodates nüüd päeva, mil võiksime kohtuda oma Issandaga palgest palgesse.“ 


Jah, kogu see lahing käib vaid me usu peale. Näeme seda väga selgelt ka Markuse 8 ptk’s, kus Jeesus oli just toitnud 4000 inimest seitsme leiva ja mõne kalaga. Seejärel astus aga paati, et sõuda oma jüngritega teisele poole kallast. „Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva. Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!” Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva? Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles, kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.” „Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.” Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?” (Markuse 8:14-21).

kolmapäev, 2. detsember 2015

AVAMATA MÕISTATUS

Markuse 4:2 öeldakse meile, et Jeesus „õpetas neid palju tähendamissõnadega.“ Kujuta ette, mis juhtus enamuse nende rahvahulkadega, kes pärast seda koju läksid. Naabrid kogunesid kampas nende ümber, olles innukad saama teada, mida Jeesus oli rääkinud: „Mis sõnumit Ta jagas? Rääkige meile kõigest, mida teada saite!“ Need, kes olid Teda kuulnud, oleksid võinud ju ehk isegi Ta tähendamissõnu järgi rääkida, kuid nende sõnad oleksid olnud surnud, elutud, mõjutud ja elumuutva väeta.

Usun, et sama lugu sünnib ka tänapäeva koguduses. Sõna, mida paljudest kantslitest jagatakse, on vaid surnud kirjatäht, milles puudub Püha Vaimu ilmutus või vägi vabastada kuulajaid patust. Seejärel aga, kui rahvas koju läheb, kordavad vaid vähesed seda kuuldud sõna, milles puudub elu Vaim. Milline erinevus võrreldes jüngrite ja osade teistega, kes jäid endiselt Jeesuse järgijaiks! See seltskond esindab igat ühte, kes januneb Jumala Sõna järele ja teeb kõikvõimaliku, et saada osa nii Jeesusest kui Tema Sõnast. Nad kuuluvad kui sinna „Lõunamaa kuninganna punti“, olles sulased, kes tahavad kogeda Kristuse elumuutvat ilmutust.

Kuidas Jeesus nende püüetele vastab? Ta ütleb: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades.“ (Markuse 4:11) Ehk lühidalt öeldes – Kristus ilmutab oma saladusi vaid neile, kes janunevad Tema elumuutva tõe järele. Ta ütleb: „Kui tahate saada vastuseid oma suurtele küsimustele, otsige mind. Veetke aega koos minuga ja ma ilmutan teile oma Sõna ning tõde, mida teised ei näe.“

Aga kes need „väljasolijad“ (Markuse 4:11) on? Jeesus viitab siin neile suurtele rahvahulkadele, kes ei ole valmis ootama Tema palge ees. Nad pole valmis loobuma oma mugavustest ja tegema seda, mis tarvis, et treenida oma kõrva kuulma Tema häält. Jah, nad võivad küll regulaarselt kirikus käia ja otsida Issandat selleks, et too täidaks nende inimlikud vajadused, kuid nad pole huvitatud Tema hääle kuulmisest. Tema vabastav tõde jääb nende jaoks segaseks. See on nende jaoks avamata mõistatus.

esmaspäev, 30. november 2015

MIDA SEE TÄHENDAB JÄÄDA KRISTUSESSE by Gary Wilkerson

Jumala arm ainuüksi ei päästa, aga ka koolitab meid.

„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“ (Tiitus 2:11). Milline võrratu uudis! Paulus ülistab Jumala aulist armu, mis päästab meid. Ja ongi kõik, eks? Ei, see pole kaugeltki kõik. Paulus lisab ruttu, et see sama arm „kasvatab meid, et me ütleks lahti jumalakartmatusest“ (Tiituse 2:12) Paulus kirjeldab siin, mida see tähendab jääda Kristusesse. See hõlmab endas „lahtiütlemist oma jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elades praegusel ajal mõõdukalt, õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:12) Ehk teisisõnu – Jumala arm ei paku meile vaid igavest elu, aga ka täisväärtuslikku elu juba nüüd ja praegu. See, kui meie jääme Kristusesse, toob kaasa õnnistatud, jumalakartliku ja rahuliku elu.

Kuid Paulus ei piirdu vaid sellega. Ta juhendab Tiitust julgelt: „Seda räägi ja manitse ning veena nõudlikult!“ (Tiituse 2:15). Siinkohal on oluline meeles pidada, et Pauluse teemaks siinses kirjakohas on arm. Ta ütleb: „Kui kuulutatakse armu, aga see ei pane sind hülgama jumalakartmatust, on selles kuulutuses midagi väga olulist puudu.“ Kui me tahame teenida Jeesust, ei saa me kuidagi vältida korrale kutsumist – olgu siis Jumala või me sõprade poolt. Ühtlasi tõotatakse seda meile ka läbi Jumala korrigeeriva kärpimise: „…aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.“ (Heebrealastele 12:11).

Jumala kärpimine on võimas – nii oma valu, kui hiljem aulise vilja esiletuleku näol. On sul puudu rahust? Oled sa jäänud kaugele oma viinapuust, oma allikast, ammutades elujõudu muudest allikatest? Kui nii, siis palu, et Jumal laseks oma kärpiva tera käiku su südame kallal. Ta võib sealt lõigata ära, puhastada ja kõrvaldada kõik selle, mis sinna ei kuulu ning kui Ta on lõpetanud, ei pruugi sellest „aulisest puust su aias“ jääda järgi midagi enamat kui vaid üks könt. Kuid vili, mis sellest köndist hiljem kasvama hakkab, on midagi, mida sa poleks eales osanud ettegi kujutada! Ja samas midagi, mille sarnast sa poleks eales suutnud ise esile tuua. 


Miks on see tera oluline osa Jeesuse õpetusest? Ta selgitab: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.“ (Johannese 15:11). See „täielik“ viitab põhjalikule, lõplikule, võimsale. Millised tõeliselt head ja ilusad sõnad Ta andis oma jüngritele, mis on toiduseks meilegi tänasel päeval. Jumala kärpimine ja lõikamine meis toob esile rõõmu ja seda kõike professionaalse aedniku poolt, kes armastab neid nii väga.

neljapäev, 26. november 2015

KÄIES VALGUSES

„Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ (Johannese 12:35) Antud kontekstis tähendab pimedus „vaimset pimedust, segadust, selguse kaotamist, süngust“. Esiti olin üllatunud, et mis mõttes saab pimedus olla nende üle, kes armastavad Jeesust? Kuidas on üldse võimalik, et pimedus saab tulla Jumala rahva üle?

Siinkohal pean kohe algul tunnistama, et olen olnud üle ujutatud Jeesuse valgusest. Oma enam kui 50-aastase teenistusaja jooksul olen näinud, kuidas Jumala vägi on äratanud ellu vaimselt surnuid. Olen näinud, kuidas paljud on tõusnud sõltuvuste ja alkoholi haudadest. Minu raamat „Rist ja pussikangelased“ ainult Jumala imet-tegevast väest räägibki. Olen terve oma elu näinud, kuidas nö „elavad surnud“ on ärganud ellu läbi Jumala ülestõstva väe.

Olen näinud ka mitmeid teisi valguskiiri alates Jumala valgust toovatest nimedest, Tema Uue Testamendi tõotustest kuni Tema prohvetlike sõnumite täitumiseni välja. Ühtpidi olen näinud kõike, mida Johannese evangeeliumi 12 ptk kirjeldab ja enamgi veel. On ilmselge, et Jumal on ilmutanud oma rahvale täna seda, mida tolle aja juudid ei näinud. Teame mitte vaid Piibli, aga ka isikliku kogemuse põhjal, et Jumal on valmistanud erilisi asju nende jaoks, kes Teda armastavad. Meile on antud nende asjade järgimiseks Uus Testament ja Püha Vaim, kes õpetab meid. Nii et meile on antud „paremad tõotused“, et saaksime osa Tema jumalikust loomusest.

Lisaks sellele on meile kingitud ka võitud õpetajad, pastorid, evangelistid ja prohvetid, kes täidavad ülevoolavalt me südamed valgusega. Nad immutavad meid läbi tõega, täidavad Jumala auliste tõotustega ning tuletavad meile meelde Jumala ustavust, mis kannab meid ikka ja jälle. Seetõttu tahaks küsida: kuidas on kõigi nende õnnistuste juures siiski võimalik omada pimeduse pilvi enda ale?

Tavaliselt, kui mõtleme vaimse pimeduse peale, mõtleme kohe ateistide peale. Või siis ärakurnatud, patust läbi imbunud patuste peale, kes kobavad ebakindlalt oma mures ja tühjuses. Kuid see pole üldse mitte see pimedus, millest Jeesus Johannese 12 ptk’s räägib. Ei. Tema räägib pimeduse pilvest, mis on täis segadust, vaimset pimedust, otsustamatust, hämarat meelt ja vaimu ja see kõik see tuleb usklike üle.

Kui need ajad tulevad ja me oleme ümberpiiratud kiusatustest või meeleheitest, peame ütlema täie kindlusega: „Sa oled läbi ajaloo päästnud oma sulaseid üleloomulikult. Tee seda veelkord ja las Su jõud saada tugevuseks keset mu nõtrust.“

kolmapäev, 25. november 2015

HÄMMINGUS TEMA ARMASTUSEST

Peame täie tõsiduse ja südamega võtma seda sõna Kristuse toodud tähendamissõnas: „Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla…Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” (Matteuse 18:32-33).

Küsimus, mida iga kristlane endalt küsima peaks, on järgmine: „Kas ma andestan oma vendadele? Olen ma leplik nende erinevuste suhtes?“ Sest kui ma keeldun armastamast neid ja andestamast neile, kuigi ise olen andeks saanud, nimetab Jeesus mind „tigedaks sulaseks“.

Siinkohal on oluline, et te minust valesti aru ei saaks – see ei tähenda seda, et peaksime minema kompromissile Jumala Sõna õpetuse osas. Paulus kuulutas julgelt Jumala armu, kuid samas juhendas ka Timoteost, öeldes: „Noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.“ (2 Timoteose 4:2)

Samas ei tohi me seda õpetust kasutada müüride ehitamiseks usklike vahel. See oli patt, mida variserid tegid. Seadus käskis neil pühitseda hingamispäeva, kuid käsust üksi ei piisanud nende lihalikule loomusele. Seetõttu lisasid nad sellele omaenda turvaelemendid, täiendavad reeglid ja juhtnöörid, mis lubasid hingamispäeval vaid üksikuid füüsilisi tegevusi. Käsk ütles ka: „Ära võta asjata Jumala nime suhu.“ Kuid variserid ehitasid sellele veelgi kõrgemad müürid ja ütlesid: „Me ei võta üldse Jumala nime suhu, sest siis pole ka ohtu, et kasutaksime seda asjata.“

Milline oli kuninga reaktsioon oma sulase tänamatule käitumisele? Piiblis on öeldud: „Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.“ (Matteuse 18:34) Kreeka keeles oleks selle lause tõlge järgmine – ta viidi põhja, kus teda piinati. Siinkohal ei saa kohe teisiti, kui mõelda, et Jeesus räägib siin põrgust. Seega, mida see tähendamissõna meile ütleb? Kuidas Jeesus selle sõnumi oma jüngrite, oma kõige lähemate kaaslaste jaoks, kokku võtab? „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.” (Matteuse 18:35).

„Jumal, andesta mulle. Olen teiste poolt nii kergesti ärritatav ja reageerin liiga sageli vihastumisega. Samas pole mul aimugi, kus mu enda elu ilma sinu armu ja pika meeleta oleks. Olen hämmingus Sinu armastusest. Palun aita mul mõista ja võtta vastu Su armastus kõige täiega, sest ainult nii saan olla kannatlik ka oma usukaaslaste suhtes. Sinu armastava ja armuliku vaimsuse läbi.“

teisipäev, 24. november 2015

JUMALA IMELINE ARMASTUS

Mis peitub hukkamõistvate tülide taga? Miks jumalasulased, kes on isiklikult nii palju andeks saanud, kohtlevad halvasti oma usukaaslasi ega nõustu nendega osadust pidama? See kõik viib tagasi kõige raskema võimaliku patuni – Jumala headuse põlgamiseni.

Jõudsin sellele järeldusele vaid seetõttu, et tegin omaenda südames inventuuri sellele küsimusele vastamiseks. Mäletan omaenda isiklikke võitlusi võtmaks vastu Jumala armu ja headust. Elasin ja jutlustasin aastaid käsumeeles ja seotuses. Püüdsin nii väga elada standardite kohaselt, mida uskusin juhtivat pühasse ellu. Kuid valdavalt taandus see vaid käskude-keeldude täitmisele.

Fakt on see, et tundsin end mugavamalt kõue kombel kärkivate prohvetite, kui risti juures, kus mu tegelikud vajadused paljastusid. Ma küll kuulutasin rahust, kuid ise ei kogenud seda kunagi. Miks? Kuna ma polnud kindel Jumala armastuses enda vastu ja leplikkuses mu läbikukkumiste suhtes. Nägin end nii nõrga ja kurjana, et ei pidanud end Jumala armastuse vääriliseks. Ehk lühidalt öeldes – pidasin oma patte suuremaks Tema armust.

Kuna ma aga ei kogenud Jumala armastust enda vastu, mõistsin hukka ka kõiki teisi. Nägin teisi nagu iseennast – kompromisside tegijatena – ja see mõjutas ka mu jutlusi. Manitsesin teisi neis peituva kurjuse pärast, samas kui kurjus oli tõstmas peab mu enda südames. Nagu see tänamatu sulane, ei uskunud minagi Jumala headust enda suhtes (vt Matteuse 18:32-33). Ja kuna ma ei osanud võtta vastu Jumala armastavat leplikkust enda suhtes, ei olnud mul seda ka teiste suites.

Lõpuks jõudsin kogu asja tuumani. Enam polnud küsimus selles: „Miks nii paljud kristlased on kõva südamega ja andestamatud?“, vaid selles: „Kuidas mina saaks võimalikult hästi täita Kristuse käsku armastada teisi nii nagu Tema on mind armastanud, kui ma samas pole isegi veendunud, et Ta armastab mind?“

Paulus manitseb meid: „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Efeslastele 4:31-32)

esmaspäev, 23. november 2015

MUUTUDES VILJAKAMAKS by Gary Wilkerson

„Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ (Johannese 15:2)

Kristlasi, kes kannavad vilja, poogitakse kui viljapuid? See pole nüüd küll päris see, mida enamus meist Jumala teenimise eest ootaks. Sügaval oma südames ootame me igaüks ju ikka tasu. Sest see oleks ju igati õiglane, kas pole?

See, mida Jeesus selles salmis ütleb, on ebaloomulk ja kaasaja arusaamadega vastuolus. Kui mina üles kasvasin, oli suht raske saada komplimenti ükskõik, millise oma saavutuse eest. Tänapäeval aga piisab juba sellest, kui laps osaleb mõnes meeskonna mängus, et saada autasuks karikas. Palun ärge arvake, et olen mingi kibestunud päss, kes arvab, et pole elus saanud piisavalt tunnustust. Lisaks sellele olen igati oma laste toetamise ja julgustamise poolt, mida ka paljud vanemad oma lastele pakuvad. Lihtsalt et, me ühiskond hakkab tasahilju avastama neid laste poputamistest lähtuvaid negatiivseid mõjusid. Liigne poputamine õpetab lapsi vihkama korrale kutsumist ja kui neid kiidetakse absoluutselt kõige eest, mida nad teevad, tekkib neil ka arvamus, et kõik, mida nad teevad, on rige.

Taoline suhtumine iseloomustab paljuski ka tänapäeva kogudust. Kristlastena naudime küll tingimusteta armastust, kuid meile ei meeldi, kui meid korrale kutsutakse. Kuid oma viinapuu näites annab Jeesus märku, et Isa tahab lasta meil kogeda sügavamat armastust, kui see, mida üks poputav vanem pakub. Me armastav Jumal ütleb: „Jah, sa kannad head vilja ja see on mulle meelepärane. Kuid ma tahan suurendada su rõõmu ja rikkalikku elu veelgi. Selle saavutamiseks aga pean sind pookima.“

„Ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.“ Enamus meist ei saa sellele mõttele pihta. Mina ja mu naine saime selle kohta eheda õppetunni aasta tagasi, kui me aednik oma aiakäärid me aias käiku lasi. Reisilt tagasi tulles leidsime, et kõigist me rohelistest taimedest olid järgi vaid köndid. Meie imeilusast aiast oli saanud kui viljatu, hüljatud planeet. Olime enam kui valmis oma aedniku lahti laskma! Kui aga selle aasta kevad kätte jõudis, õitses iga taim kahekordselt! Iga taim puhkes õide kiiremini ja lopsakamalt ning seal, kus valitses enne suur segadus, valitses nüüd puhtus, konkreetsus ja õitemeri. Jumala pookimine me eludes käib umbes samamoodi. See pole me jaoks kerge. Otse vastupidi – see on lausa valulik! Ja see pole ka algul midagi ilusat, kuid lõppeks toob see siiski esile aulise vilja, mis muudmoodi poleks saanud esile tulla.

laupäev, 21. november 2015

LEIDES OMA TULE by Nicky Cruz

Viimased uuringud on näidanud, et 2020 aastaks saab islamist peamine religioon nii Norras kui ka Skandinaavia maades. Kui see vastab tõele, võib oodata, et islamist saab Norras riigiusk juba lähimate aastate jooksul. Nii on juhtunud iga maaga, kus moslemid on saanud kanda kinnitada.

Mul on äärmiselt kurb näha, kui vähe mõjuvõimu on kristlased Euroopale avaldanud. Tegelikult oleme me kõik olnud suht jõuetud kadunud hingete võitmisel – seda mitte vaid Euroopas, aga ka Ameerikas. Me palume, et Jumal laiendaks me haldusalasid ja aitaks Kristuse ihul õitseda ja kasvada, kuid vaid vähesed kogudused näevad seda ka tegelikult sündimas. Enamus neist on kokku kuivamas ja mõned juba lausa välja surnid.

Mida siis läheks tarvis, et Jumal ometigi tegutseks ja tooks esile muutuse, mida nii väga vajame? Muutuse, mille pärast me kõik palume. Millal me küll ometi end tõsiselt püsti ajame, andes tõelise hoobi Saatana tugipunktidele maailmas?

Vastus sellele on nii lihtne, et seda on kummaline isegi välja öelda, aga siin see on – me peame uskuma, et Jumal teeb suuri imesid! Peame tõusma üheskoos ühte liidetud südamete ja julge usuga, paludes Jumalal teha meist Tema riigi väelised sõdalased. Peame avama oma südamed ja elud Jumalale ning laskma Tal istutada valu ja kire kadunud hingede pärast oma südameisse. Seda moel, et kadunud hingedest saaks lausa me kinnisidee. Paluma, et Jumal murraks meid, kasutaks meid ja väestaks meid oma teenistuse tarbeks!

Vaatan oma väikest noortepunti, seda kahtteist väliselt üldse mitte kangelaslikku kuju, kes on mitmes mõttes elus rõhuda ja litsuda saanud. Neil on vaevu paar paari riideid, kuid samas tohutu kirg põlemas nende südameis, nii et Jumal kasutab neid võimsalt võitlusvälja esiridades. Seda kõike nähes tekkib väikegi arusaam sellest, mida Jumal võib teha kasvõi kõige väiksemagi usuga. Korraga hakkad mõistma, mis oli see miski, mis tõi plahvatusliku kasvu algkogudusele, tõmmates tuhandeid Jumala juurde vaid käputäie jüngrite kaudu. Korraga sa mõistad, mis oli see miski, mis tõmbas inimesi selle sõnumi ligi – Jeesuse sõnumi ligi ja sa näed, kui vähese kaudu suudab Jumal saata korda nii paljut.

„Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ (1 Korintlastele 1:27).

reede, 20. november 2015

JUMALA HEADUS

„Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4). Mida Paulus mõtleb sellega, kui ütleb, et siin on keegi, kes suhtub üleolevalt Kristuse rikkalikku heldusesse ehk headusesse? Antud kontekstis kasutatud sõna „üleolevalt“ tähendab seda, et see inimene ei pidanud seda võimalikuks. Ehk teisisõnu ütles see usklik: „Taoline arm ja heldus pole võimalikud. Ma ei suuda seda mõista.“ See ei klappinud tema teoloogiaga, nii et selle asemel, et see vastu võtta, otsustas ta end selle vastu häälestada.

Miks ei suutnud see tänamatu sulane Matteuse 18:23-25 võtta vastu kuninga armu? Seda vaid ühel põhjusel: ta ei võtnud tõsiselt oma patu tegelikku suurust. Samas oli kuningas talle juba öelnud: „Sa oled vaba. Su kohta ei kehti enam ühtki süüdistust, hukkamõistu ega ootust midagi heastada. Kõik, mida nüüd tegema pead, on keskenduma minu headusele ja kannatlikkusele, mida olen sinu osas üles näidanud.“

Kahjuks aga on nii, et inimene, kes ei võta vastu armastust, ei suuda ka kedagi teist armastada. Selle asemel muutub ta hoopis teiste suhtes hukkamõistvaks ja see on just see, mis ka selle sulasega juhtus. Ta ei jaganud üldse ära kuninga armus peituvat tegelikku iva. Jumala kannatlikkuse ja väljateenimatu andestuse taga on vaid üks eesmärk – juhtida meid meeleparandusele. Paulus küsib: „Kas te ei mõista, et Jumala headus juhib teid meeleparandusele?“ Sellest tähendamissõnast on selge, et see on see põhjus, miks isand andestas oma sulasele. Ta tahtis, et see mees pöörduks oma lihalikest jõupingutustest ja leiaks hingamise kuninga ütlemata erilises headuses. Hingamise, mis võimaldaks omakorda armastada ja andestada teistele. Selle asemel aga, et meelt parandada, läks sulane oma teed, kaheldes oma isanda headuses. Tal oli kindel mõte töötada välja tagavaraplaan. Tõugates aga ära kuninga armu, kohtles ta teisigi hukkamõistuga.

Kujutad sa ette taolise inimese piinatud mõtteviisi? See mees jättis püha andestuse paiga, kus ta oli kogenud oma isanda armu ja headust. Kuid selle asemel, et rõõmustada, ta hoopis põlgas ära mõtte süükoormat kergendavast vabadusest. Kuid las ma öelda sulle: iga usklik, kes peab Jumala headust võimatuks, avab end kõikvõimalikele Saatana valedele. Ta hinges pole rahu ja ta mõtetes valitseb pidev möll. Ühtlasi tunneb ta pidevat hirmu hukkamõistu ees.

Huvitav, kui paljud tänapäeva kristlased elavad taolises piinarikkas olekus? On see ehk ka põhjuseks, miks Kristuse ihus on nii palju pingeid ja lõhenemisi? Miks nii paljud jumalasulased on vastupidistel arvamustel ja miks nii paljud kirikud ja konfessioonid keelduvad pidamast osadust üksteisega?

neljapäev, 19. november 2015

ARMUGA KAASNEV VASTUTUS

Kas Matteuse 18:23-35 jagatud tähendamissõnas vaatas kuningas oma sulase patust mööda? Pigistas ta silma kinni oma sulase võlgnevuse ees ja andis selle talle lihtsalt andeks? Ei, üldse mitte. Tõsiasi, et kuningas talle andestas, pani selle sulase õlgadele veelgi suurema vastutuse, kui oli olnud ta võlakoorem. See sulane võlgnes oma isandale nüüd palju rohkem, kui enne. Kuidas? Tal oli vastutus andestada teistele ja armastada teisi täpselt samamoodi nagu kuningas oli seda tema puhul teinud.

Milline imeline vastutus see küll on. Samas miski, mida ei saa lahutada kõigist teistest Kristuse kuningriigi õpetustest. Ütles ju Jeesus ise: „Kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Matteuse 6:15). Tema mõte oli enam kui selge: „Kui te ei andesta teistele, ei andesta ka mina teile.“ Tegu pole mitte valikuvõimaluse, vaid korraldusega. Jeesus ütleb meile: „Ma olin teie suhtes kannatlik. Ma kohtlesin teid armu ja armastusega ja ka andestasin teile ainuüksi oma headusest ja armust lähtuvalt. Seetõttu peate ka teie oleme armulised ja armastavad oma kaasinimeste suhtes. Peate andestama neile nii nagu mina olen teile andestanud. Minnes oma kodudesse, kogudustesse, tööpaikadesse ja tänavatele, peate edastama seda sama armu ja armastust, mida mina teile olen jaganud.“

Paulus viitab Jeesuse korraldusele, öeldes: „Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!“ (Koloslastele 3:13). Seejärel aga selgitab meile, kuidas peaksime olema kuulekad sellele korraldusele: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust…Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side!“ (Koloslastele 3:12-14).

Mida see tähendab taluda üksteist? Kreekakeelne tähendus sellele on: leppima, tolereerima. See tähendab kannatada ära asjad, mis meile ei meeldi. Peame olema leebed teiste läbikukkumiste suhtes ja leplikud asjade osas, mida me ei mõista.

kolmapäev, 18. november 2015

VÕTTES VASTU TEMA ARMU

Jeesus rääkis Matteuse 18:23-35 ühe tähendamissõna, et tuua meile näide ustavast ja andekast sulasest, kes korraga osutus suurimaks võlglaseks üldse. Tegu oli kellegagi, kes oli täis valesid motiive ja kes ei väärinud vähimalgi määral armu või kaastunnet. Ometi andis ta peremees talle andeks – just nii nagu Jeesus on andestanud sulle ja mulle.

Las ma öelda midagi meeleparanduse kohta. Meeleparanduse kontseptsioon peitub sageli kui ümberpööramises. See räägib 180-kraadidest ümberpööramisest oma endistelt teedelt. Ühtlasi öeldakse, et meeleparandusega peaks kaasas käima ehe, jumalakartlik kurvastus.

Kuid nagu ikka, Uus Testament viib siingi Vana Testamendi mõtte pisut kaugemale. Meeleparandus tähendab palju enamat, kui vaid pöördumist oma lihalikest pattudest. Enamat, kui oma mineviku üle kurvastamist ja kahetsust Issandale meelepaha valmistamise pärast. Jeesuse toodud tähendamissõnale tuginedes tähendab meeleparandus pöördumist haiglaslikust mõtteviisist, mis laseb meil uskuda, et saame ise oma patte kuidagi heastada. See haigus vaevab miljoneid usklikke. Mil iganes taolised kristlased pattu langevad, mõtlevad nad: „Küll ma saan Issandaga asjad korda. Valan Ta ees kõige ehedamaid pisaraid, palun siiramaid palveid ja loen rohkem Piiblit. Annan endast kõik, et heastada see Jumala ees.“ Kuid see on võimatu. Taoline mõtteviis viib aga välja vaid ühte punkti – lootusetu meeleheiteni. Taolised inimesed maadlevad ja põruvad pidevalt, leppides lõpuks võlts rahuga. Nad püüdlevad mingi lääge pühaduse poole, mis on nende endi loodud, veendes endid vaid vales.

Ütle mulle, mis päästis su? Su pisarad ja siirad palved? Tohutu kahetsus Jumala kurvastamise pärast? Su ehe soov pöörduda oma patust? Ei! See polnud mitte ükski neist. Ainuüksi Jumala arm oli see, mis sind päästis. Ja nii nagu see sulane seal tähendamissõnas, polnud ka sina seda armu ära teeninud. Muide, sa pole isegi praegu seda väärt, ükskõik, kui püha elu sa ka ei elaks.

Olgu siinkohal toodud välja lihtne mudel meeleparanduseks: „Pean igaveseks loobuma igast mõttest, mis ütleb, et saan eales Jumalale tasuda. Ma ei suuda eales teenida tegudega välja Tema armu. Seega, mitte ükski mu jõupingutus ega hea tegu ei suuda pühkida ära minu pattu. Seetõttu pean lihtsalt võtma vastu Tema armu, sest see on ainus tee pääste ja vabaduseni.“

teisipäev, 17. november 2015

NÄLJANE JUMALA JÄRELE

Kui Jeruusalemmas puhkes ärkamine, kõnetas ingel apostel Filippust ja käskis tal minna Gaza kõrbe, kus ta pidi kohtuma ühe etiooplasest diplomaadiga, kes sõitis oma tõllas. Filippus leidiski selle mehe, kes luges kõva häälega Jesaja raamatut, mistõttu ta küsis: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed!“ (Apostlite teod 8:30). Oli näha, et see diplomaat oli jäänud kinni ühe lõigu juurde, mis temas segadust tekitas: ”Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda.“ (Jesaja 53:9-11)

Kujuta ette selle etioopialase elevust, kui ta neid imelisi asju luges. Ilmselgelt oli ta näljane Jumala järele, sest muidu poleks ta ju neid pühakirja tekste lugenud. Ja nüüd sai ta Jesaja prohveteeringus teada, et on tulemas üks igavene kuningas. Iga saadud ilmutuse juures oli see diplomaat kindlasti hämmingus, mõeldes: „Kes küll on see imeline Mees?“

Esiteks, „Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Apostlite teod 8:35). Filippus selgitas sellele diplomaadile: „Mees, kellest sa loed, on juba tulnud. Tema nimi on Jeesus naatsaretlane ja Ta on Messias.“ Teisena seletas Filippus lahti Jesaja 53:11 oleva mõtte „Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda.“ Filippus ütles diplomaadile: „Kristuse vaevaks oli ristilöömine. See oli hetk, kus Ta kõigest läbi lõigati ja maha maeti. Kuid Isa äratas Ta surnuist üles, nii et Ta on elus ja elab Taevas. Igaüks, kes tunnistab Tema nime ja usub Temasse, saab Tema lapseks. See on fakt, et Kristuse seeme elab iga rahvuse keskel. See ongi see, kuidas Ta elu edasi kandub – läbi Püha Vaimu, kes elab Tema lastes. Ja nüüd võid sinagi saada Tema lapseks.“

Milline imeline uudis selle etioopialase kõrvadele! Pole siis ime, et ta oli nii innukas hüppama välja oma tõllast, et saada ristitud. ”Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!” Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.” (Apostlite teod 8:37-38).

esmaspäev, 16. november 2015

JÄÄDES VIINAPUU KÜLGE by Gary Wilkerson

„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.“ (Johannese 15:1) Kui Jeesus viitab endale, kui „tõelisele“ viinapuule, siis Ta räägib millestki enamast, kui vaid täpsest informatsioonist. „Tõeline“ tähendab antud kontekstis sama, kui „tõeline sõber“. See tähendab siiras, ehe, autentne ning vajadusel käepärast, et aidata.

Kuidas aga on lood viinapuu aednikuga, meie Taevase Isaga? Ta hoolitseb oma aia eest armastaval ja täiuslikul moel. See on Tema vastustus kanda hoolt, et elu ikka voolaks meist ja me võime ka usaldada Teda, et Ta paneb õiged asjad õigesse kohta, et need saaks kasvada. Seetõttu ka, kui oleme Kristuses, liidetud Tema kui viinapuu külge, ei pea me stressama ega muretsema oma elude pärast. Jeesus tagab meile täieliku eluvoolu ja Isa kannab erilist hoolt meie eest.

Kui meid on ühte liidetud viinapuuga, kas me ei peaks siis ka loomupäraselt vilja kandma? Me ju teame, et oleme päästetud ja turvaliselt hoitud Kristuses ning saanud armu Isa armastuse läbi. Kuidas on üldse võimalik, et see kõik ei tooks esile oma vilja? Taaskord pakub Jeesus meile võtmesõna: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“ (Johannese 15:4) Kuid siin on veel üks klausel, mis paneb mitmetel kristlastel sireenid üürgama: „Kui te ei jää minu külge.“ Osad usklikud muutuvad selle peale kartlikuks. Nad koostavad oma „tohib-ei tohi“-nimekirja, mis tegelikult lõikab nad läbi tõelisest elust.

On tõsi, et need Jeesuse väited on tingimuslikud – st. et meil on oma osa täita. Kuid teine osa kogu võrdumist on ka see, et Jeesus jääb meisse ning Tema ligiolu meis on vankumatu, vastupidav ja muutumatu. „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Kui Kristus ütleb: „Kui te ei jää minu külge“, ei viita Ta sellega meie päästele, sest kõik ristil kordasaadetu tagab meile meie pääste. Ta peab selle all silmas hoopis vaimuvilju me elus – meie kuulutustööd, püha elu, rõõmu ja rahu.

laupäev, 14. november 2015

EI MINGIT HOOKUS-POOKUST by Jim Cymbala

Pole parimat näidet Jumala võimsa liikumise kohta kusagil linnas, kui seda on lugu Apostlite tegudes 11:20-21. „Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest. Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole.“ Seal toimus selline suur Jumala liikumine, et Barnabas vabastati kohustustest Jeruusalemmas ja saadeti asju üle vaatama. „Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks…Ja palju rahvast lisati Issanda omade hulka.“ (salmid 23-24)

Kes olid need mehed, kes rajasid nii suure ja võimsa koguduse, et see mingi hetk ületas emakogudust Jeruusalemmas? Me ei tea nende nimesid. Me ei tea, mis metoodikat nad kasutasid. Kuid me teame kahte asja: nad kuulutasid evangeeliumi Issandast Jeesusest ja Issanda käsi oli nendega. (salmid 20-21). Tuginedes Apostlite tegude 13:1’le, oli see üks tõeliselt multikultuurne kogudus koos multikultuursete juhtidega. Mustanahaline Siimeon, mõned juutidest ja kreeklastest juhid, Maneen – Heroodese lapsepõlve sõber (mis oleks pidanud panema teda kahtlema kõigis!) ja veel mõned. Ometi tegutsesid nad võimsalt koos ses multikultuurses ühtsuses.

Tolleaegne juutide-paganate vaheline vihkamine 1.sajandil oli veelgi suurem, kui tänapäeva rassismi teemad. Kuid Jumal lahendas selle probleemi juba eos, rajades oma koguduse just sellisel moel. New Yorgis valitsevad rassistlikud tunded on täna hullemad, kui 10 aastat tagasi. Paljudes kogudustes valitseb selles osas väga karm ja külm suhtumine. Me vajame meeleheitlikult Jumala armastust, et maandada need pinged nii nagu Ta tegi seda Antiookias ammu aega tagasi.

Ükski raamatutarkus seda ei suuda. Pole ühtki trendikat lühiteed või hookus-pookus mantraid, mis suudaks võita Saatanat. Üks mees ütles mulle: „Sa peaks hankima endale Brooklyn’i topograafilise kaardi, et leida üles linna kõige kõrgem punkt. Siis saaksid sinna minna ja palvetada kõikide territoriaalvaimude vastu.“ Teised ütlevad: „Võti Jumala väe vabastamiseks peitub lauluga läbi linna marssimises. Korraldage üks marss, tehke plakatid ja lipud ja kuulutage ühe suure paraadi kaudu Jumala ülemvõimu ja valitsust.“ Kolmandad aga ütlevad: „Sõidelge Saatanat, seistes näoga Põhja poole ja trampides samal ajal jalgu. See toob teile võidu.“

Unustagem kõik need uudsed võtted. Kui me püsime palves, teeb Jumal midagi, mida ainult Tema saab teha. See, kuidas, millal ja mil viisil Ta midagi teeb, on juba Tema asi. Jeesuse nimi, Tema veres peituv vägi ja usupalve ei ole ka täna kaotanud oma väge.

__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 13. november 2015

TEE SEDA VEELKORD, ISSAND!

Markuse 8 ptks’ toitis Jeesus veelkord rahvahulki – seekord 4000 pealist – ja seda vaid seitsme leiva ja mõne kalaga. Ja taaskord kogusid jüngrid kokku mitu korvitäit ülejääke (vt Markuse 8:5-8). Ometigi märkas Jeesus, et jüngrid ei võtnud ikka veel omaks Tema võimet saata korda imesid, nii et Ta küsis neilt: „Kas teie süda on ikka veel kõva?“ (Markuse 8:17).

Kujutan vaid ette, kuidas jüngrid istusid seal vaid kui tummahambad. Kindlasti mõtlesid nad: „See pole ju võimalik. Kui Jeesus oleks tõesti Jumal, siis miks valiks Ta meid saama osa sellest imelisest väest? Me oleme ju kõigest harimatud kalamehed. Miks peaks Ta siis vee peal kõndima ja me väikesesse paati astuma, kui Ta võiks ilmutada oma imesid palju väärikamale seltskonnale?“

Võimalik, et arutled samade asjade üle, mõeldes: „Siin maa peal elab miljardeid inimesi. Miks kõnetas Jumal just mind? Miks valis Ta just minu?“ Aga seda põhjusel, et see oli täielik ime. Sinu pöördumine Jumala poole oli täielikult üleloomulik. See polnud vaid mingi seletamatu loomupärane sündmus. Ei! Selles polnud midagi loomulikku. Miks? Sest kristlikus elus pole midagi loomulikku. See kõik on üleloomulik. See on elu, mis tugineb algusest peale, alates su pöördumisest, imedele. Ja seetõttu pole seda ka võimalik elada ilma usuta üleloomulikku.

Vägi, mis hoiab sind Kristuses, on täiesti üleloomulik. Maailm su ümber elab pimeduses, kuid sul on valgus ja seda vaid tänu sellele, et elad üleloomulikus sfääris. Selles, et su ihu on Püha Vaimu tempel, pole midagi loomulikku. Selles, et sa oled kogu Universumi üleloomuliku Jumala asupaik, pole midagi loomulikku. Ja ometigi on see sageli just see koht, kus südame paadumine aset leiab. Inimesed hakkavad võtma Jumala üleloomulikke tegusid kui loomulikena. Kuid see on äärmiselt ohtlik unustada Ta imed. On hirmuäratav, kui vaatad tagasi jumalikele imedele ja ütled: „Oh, see lihtsalt juhtus!“ Igakord, kui kõrvaldad üleloomuliku üleloomulikust, paadub su süda taas grammi võrra.

Armas Jumala püha, sa pead lihtsalt usu kaudu võtma vastu järgneva: see sama üleloomulik Jumal, kes toitis tuhandeid vaid mõne leivakesega, toob üleloomulikud lahendused ka sinu kriisiolukordadesse. Tema imet-tegev vägi vabastab sind kõigist su ahelaist. See annab sulle väe elada vabaduses. Ja Ta kasutab su nõrkust – just nimelt, seda su kõige madalamat seisu – et ilmutada maailmale oma imesid kordasaatvat ja alalhoidvat väge.

Rasked ajad on garanteeritud kõigile, kes järgivad Jeesust. Samas aga, kui need ajad tulevad, peame jääma kindlaks ja ütlema: „Issand, tee seda veelkord! Sa oled ka varem mu elus imesid teinud ja päästnud oma sulaseid üleloomulikult läbi kogu ajaloo. Las Su jõud saada täiuslikuks keset mu nõtrusi.“

neljapäev, 12. november 2015

POLE MIDAGI KARTA

Jumal ütles iisraellastele: „Te ei uskunud mind, kui ütlesin teile, et teil pole midagi karta ja et mina ise võitlen teie eest. Te unustasite täiega, et lasin teil suureks sirguda ja kandsin teie eest hoolt kui laste eest. Te tegelikult ei usaldanud mind kunagi, kuigi ma läksin teie eel, andsin teile pilve varjamaks teid päikesekuuma eest ja tule, mis valgustaks ning trööstiks teid ööpimeduses. Selle asemel lasite te hoopis kõigil oma kahtlustel kõlada, laimasite mind ja nimetasite mind valetajaks.“ (vt 5 Moosese 1:27-35).

Sa võid olla päästetud, täidetud Jumala Vaimuga ja elada püha elu Jumala ees, kuid samas olla siiski süüdi uskmatuses. Sa võid mõelda: „Minus pole mingit uskmatust!“, kuid lähed sa närvi, kui asjad kisuvad viltu? Tunned sa hirmu selle ees, et vead Jumalat alt? Oled sa rahutu ja kartlik tuleviku ees?

Usklik, kes usaldab ja usub tingimusteta Jumala antud tõotustesse, naudib ka täit rahu. Mis aga on selle rahu tunnusteks? Täielik kindlustunne Jumala Sõna suhtes ja täielik sõltuvus Jumala ustavusest selle Sõna täitumise osas. Pole kahtlustki, et hingerahu on usu kindel tunnus.

Sa võid nüüd mõelda: kuidas on võimalik, et uskliku süda saab paadutatud uskmatuse poolt? Näeme selle kohta šokeerivat näidet Markuse 6 ptk’s. Jüngrid olid paadiga teel Betsaidasse, sõudes keset pilkast pimedust. Korraga ilmus neile Jeesus, vee peal kõndides. 12 jüngrit pidasid Teda kummituseks ja värisesid hirmust. Kuid Kristus kinnitas neile: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” (Markuse 6:50). Seejärel aga astus paati ja tuul vaibus.

Järgmine salm ütleb kõik jüngrite südamete seisu kohta sel hetkel: „Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes, sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.“ (Markuse 6:51-52). Kreekakeelne tähendus sõnale „jäänud kõvaks“ on: kivi sarnane, pime, jonnakas uskmatus. Meile tuletatakse selles salmis meelde, et need mehed olid just äsja kogenud üht imet. Nad olid näinud, kuidas Jeesus oli toitnud 5000 inimest vaid viie leiva ja kahe kalaga, olles kasutanud neid 12’t jüngrit selleks. Kui Markus ütleb, et jüngrid polnud sellest imest veel aru saanud, tähendab see seda, et nad ei osanud neid asju veel kokku viia.

Südame kõvadus leiab aset siis, kui eemaldad üleloomulikust üleloomuliku. Neil meestel polnud usku uskuda sellesse, mida nad olid näinud Jeesust tegemas. Ainuüksi 24h jooksul magasid nad maha Jeesuse imelise toidu-ime, otsekui see oleks olnud midagi nii tavalist. Nad kahtlesid endiselt Kristuse üleloomulikus väes.

teisipäev, 10. november 2015

NELIPÜHAPÄEVA TUNNUS

Enamus nelipühapäeva kirjeldavad jutlused keskenduvad eelkõige imedele ja tunnustähtedele, mida jüngrid korda saatsid. Või siis rõhutatakse neid 3000 inimest, kes ühe päevaga päästetud said, või räägitakse neist hargnevatest tulekeeltest, mis ilmusid. Samas ei kuule me aga midagi sellest ühest sündmusest, millest sai suurim ime üle kõigi ja mis saatis suured rahvahulgad tagasi oma rahvaste juurde elava ja eksimatu pildiga sellest, kes Jeesus on.

Te kõik olete kuulnud imedest ja tunnustähtedest. Kuid las ma rääkida teile selle loo ”imelistest tunnustest”. Üle öö ilmusid Jeruusalemma ja seda ümbritsevate piirkondade kodude ette sildid ”Müüa”. Piibel ütleb: ”Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas…Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.” (Apostlite teod 2:44-45; 4:34-35).

Kujutate te ette seda vaatepilti Jeruusalemmas? Suurel hulgal maju ja põllumaid said korraga maha müüdud, nii nagu majapidamisasjadki: mööbel, riided, kunst, potid-pannid jms. Tänavatel, turuplatsidel ja igas linnaväravas oli kindlasti sadu silte tekstiga: „Müüa“. Eeldavasti oli tegu suurima kirbukaga kogu Jeruusalemma ajaloos.

Piiblis pole küll kusagil viidet selle kohta, et majad, mis maha müüdi, olid nende omanike peamisteks eluasemeteks. Ka pole ühtki viidet nö kommuuni elule. Kui see oleks nii olnud, oleks see pannud tohutu koorma koguduse õlgadele. Küll aga andis Jumala Sõna selge korralduse kanda hoolt oma pere ja laste eest. Need usklikud poleks saanud seda korraldust täita, kui neil poleks olnud oma kodusid. Pealegi võime me Piiblist lugeda, et nad käisid üksteise juures kodu korda osadust pidamas, murdes seal leiba (vt Apostlite teod 2:46). Nii et ilmselgelt olid neil kodud olemas.

Seega, asjad, mida nad müüsid, olid asjad, mis neil endil olid üle ja mis ületasid nende endi vajadused. Nad ei vajanud neid ellujäämiseks. Teatud juhtudel võis muidugi olla, et vara oli peremehele kui koormaks, kuid nad müüsid oma asjad, said selle eest raha ja annetasid selle kogudusele, et toetada leskesid, orbe ja kodutuid.

Vot see oli tõeline nelipühapäeva tunnus. Maailm nägi neid Jumala poolt väestatud usklikke armastamas üksteist, müümas oma vara ja aitamas vajadustes olijaid. Ja see oli just see, mida Püha Vaim neilt ootas. Ta igatses elava tunnistuse järele Jumala armastusest, mis oleks nähtav ka maailmale. Nad kuulutasid Kristuse evangeeliumi oma tegudega.

esmaspäev, 9. november 2015

TÕELINE VIINAPUU by Gary Wilkerson

See oli Jeesuse viimane õhtu oma jüngritega ja Ta teadis, et Tal pole enam palju aega. Nad olid just lõpetanud oma õhtusöögi ja Jeesus tahtis jätta oma sõpradele veel oma viimase õpetuse siin maa peal. Ta võttis nad kokku ja ütles: „Tõuske, läki siit minema!“ (Johannese 14:31) ning viis nad ühele jalutuskäigule. Teel olles jagas aga nendega järgmist näidet: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Johannese 15:1-5):

Milline armas kujund võtmaks kokku meie suhet Poja ja Isaga. Jeesus on viinapuu ja meie Temast lähtuvad oksad. Tema on kogu meisse voolava elu allikas. Meie Taevane Isa hoiab aga sel voolul silma peal, olles samas kui aednik, kes kannab hoolt meie kasvu eest. Kas saaks üldse ollagi enam selgemat pilti meie elust Kristuses?

Selles ühes lõigus on nii paljut, mida nö lahti pakkida ja ma võin kinnitada teile – see kõik on hea. Silme ette tõuseb pilt aiakääridest – vilunud aedniku tööriistast, kus aednikuks on meie armuline, armastav ja kaastundlik Issand. Selles sõnumis, mille Ta oma kogudusele andis, peitub sügav ilu ja esimene asi, mida sellest lõigust mõista, on Jeesuse mõte „tõeline viinapuu“.

Kristus ütleb meile, et Ta on me jaoks enamat, kui vaid lihtsalt eluallikas. Ta on tõelise elu allikas. Teised „viinapuud“ võivad ju tunduda ka paljutõotavatena, kuid ükski neist ei kätke endas tõelist elu nagu Tema. On kristlasi, kes otsivad elu teistest viinapuudest; allikatest, mis hoopis hävitavad elu ja pole tegelikult isegi lubatud neile. Teised otsivad elu allikatest, mis tunduvad head ja lubatud – ambitsioon ja innukus, edu ja mugavus – kuid need viinapuud iseendas on täiesti elutud. Nad ei suuda tuua esile tõelist elu. Jeesus tahab, et oleksime kindlana kinnistunud Temasse, et ammutada igapäevaselt sügavat sõõmu elu Temast.