reede, 28. aprill 2017

EI MINGIT INIMLIKKU VÄLJAPÄÄSU

Rääkigem korra patu sidumisest, mis tähendab sinu võitlusi oma lihaliku loomusega. Jumal laseb su ellu tulla olukordi, mis näitavad, kui väga abitu ja sõltuv sa Temast oled, et päästa sind neist läbi usu. Jumal ise ei juhi meid kunagi kiusatusse, küll aga laseb Ta meil jõuda vahel oma viimse piirini.
Kui su elus on mõnda varjatud pattu, kus valetavad vaimud ründavad sind pidevalt deemonlike valedega stiilis: „Sa ei tule sellega toime! Sa lähed omadega hukka! Sa saad hävitatud!“, siis sa mõtled: „Jumal, kuidas ma küll sellest kõigest tõusen? Olen omadega juba nii madalale langenud!“
Sa tead, et ei suuda ületada hingevaenlast ega ole talle vääriline vastane lahingus. Nii sa siis seisadki ta ees kui argpüks, värisedes ja tundes hirmu. Võib-olla jooksed mõne sõbra või nõustaja juurde, kes sind kuulaks, kui parasjagu nutad ja palud. Sa teed kõikvõimalikku, va see, et püsiksid vagusi ja usaldaksid Jumalat, et Tema toob sulle pääste.
Vana Testament toob meile näite näite järel, kuidas meil lihalikus mõttes pole mingit väge pidada vaimseid lahinguid. Meie vana loomus on omajagu nõrk ja jõuetu, kuid samas elab me sees uus loomus, olles alistanud end täienisti Issanda hoolde. See uus loomus mõistab, et inimlikult pole mingit väljapääsuteed ja Jumal on see, kes peab võitlema meie eest. Püha Vaimu vägi on see, millega suudame Saatanale vastu seista, kuid mis saab ilmsiks vaid usu läbi.
„Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks.“ (Jesaja 41:10)

neljapäev, 27. aprill 2017

LIHTSALT PÜSI VAGUSI

Seisad sa ehk just praegu silmitsi mõne tõsise kriisiga? Sa võid küsida: „Mida ma küll tegema peaks, olles taolises meeleheitlikus olukorras? Mida küll tegema peaksin, kui kõik näib nii lootusetu – olukorras, kus pole kuhugi minna ja puudub igasugune nähtav väljapääs? Mis juhtub, kui hirm mu üle võimust võtab ja kõik mu ümber kokku variseb? Kui mul puuduvad vastused oma probleemidele ja keegi ei ütle ka, kuidas oma raskustest välja saada?“
Me Issand pole mingi karm kooliõpetaja, mistõttu kui Ta näeb meid hirmununa raskes seisus, igatseb Ta, et hüüaksime Teda appi. Talle meeldivad me palved stiilis: „Issand, ma kardan! Kuid Sa oled alati olnud ustav päästma mind ja ma tean, et Sul on vägi teha seda seegi kord. Isa, ma usaldan oma elu Sinu hoolde.“
Järgnev on see, kuidas Jumal läbi Moosese iisraellastele vastas, kui nad tohutu kriisiga silmitsi seisid: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab!...Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” (2 Moosese 14:13-14). Ehk Jumal ütles neile: „Esimene asi, millega tegelema peate, on hirm! Mina võitlen te eest ning päästan ja vabastan teid. Seetõttu tahan, et see tõotus oleks teie jõuks, ajades välja kogu hirmu!“
Ta ütleb seda sama sullegi täna.

kolmapäev, 26. aprill 2017

KUI PUUDUB IGASUGUNE PÄÄSEMISTEE

Võime lugeda 2 Moosese raamatust, kuidas Jumal ütles Iisraeli lastele, et nad „lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele.“ (2 Moosese 14:2). Nimetatud paik asus kahe mäe vahel, mida kolmandast küljest ääristas meri. Ainus pääsemistee oleks olnud minna tagasi kõrbe, mis aga oli blokeeritud vaarao sõjaväe poolt.
Iisraellased olid täiesti hirmunud oma olukorra tõttu ja sama palju hirmunud sellest, et Jumal ise oli neid juhtinud sinna! Seal oleks olnud nii palju võimalusi, kuidas Jumal oleks võinud oma rahvast päästa. Ta oleks võinud korraldada nii, et egiptlaste sõjavankrite rattad oleksid alt ära kukkunud, jättes nad kõrbe nälga surema. Või Ta oleks võinud saata mõne üleloomuliku pilve egiptlaste laagri üle, tekitades neis segadust ja pannes sõdurid jooksma kui peata kanad, olles täielikus kaoses. Tema aga otsustas saata oma pilve hoopis iisraellaste järel, neid kaitsma. Ta oleks võinud saata ka üheainsa ingli, kes oleks vaid silmapilguga suutnud hävitada kogu Egiptuse armee. Jumal oleks saanud kasutada mis iganes mooduseid, et hävitada nad vaid hetkega, kuid ometi Ta ei teinud seda. 
Jumal pidas pigem sobivaks suruda iisraellased ärevasse, kitsasse seisu, kust inimlikult oli võimatu pageda. Kuidas me teame, et Jumal oli see, kes selle hirmuäratava olukorra oma laste proovilepanekuks põhjustas? Sest Ta enda Sõna ütleb: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!“ (5 Moosese 8:2) 
Jumal juhib oma lapsi rasketesse olukordadesse, et pakkuda neile võimalust usaldada oma elud Tema kätte – püsida vagusi ja usaldada Teda nii pääste kui juhiste osas.

teisipäev, 25. aprill 2017

„JUMAL, KUS SA OLED?“

Kriisihetkedel tahame hakata kohe tegutsema ning olukorda muutma. See on loomuse vastane me jaoks püsida paigal ja oodata. Muide, oodata kannatlikult Jumala tegutsemist, on eeldavasti üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad vahel paanikasse, kui Jumal piisavalt kiiresti ei tegutse, hüüdes sageli meeleheites: „Jumal, tee ometi midagi!“
Jumal igatseb inimeste järele, kes usaldaksid Teda iga kriisi, katsumuse ja lootusetu olukorra suhtes. Ja kui uskumatu see ka poleks – Jumal juhib meid sageli just rasketesse ja häirivatesse olukordadesse, et meid proovile panna. Ta tahab näha, kas oleme valmis püsima vagusi ning ootama Tema üleloomulikku lahendust? Ta tahab tuua meist esile head vilja, vormides meist usueeskujusid, kes on tunnistuseks sellele uskmatule, jumalakartmatule maailmale.
„Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.“ (Psalmid 37:23). „Issanda käest“ tähendab seda, et need sammud on ette määratud, paika pandud ja Jumala poolt seatud. Mis tähendab ka seda, et see on Jumal ja mitte Saatan, kes juhib meid rasketesse paikadesse. Ta mitte ainult ei lase meil saada osa katsumustest, vaid Ta laseb neil tulla lausa meelega ja see on midagi, mida meil on raske mõista või millega on raske leppida.
Küll aga ei usu ma kunagi, et Jumal juhib meid mõnda raskesse seisu, jättes meid siis sinna omapäi. Ta on absoluutselt ustav igas kriisiolukorras. Tema sekkumine ei pruugi küll käia meie ajakava järgi, kuid Ta tegutseb alati, mistõttu see on me kohus ja eesõigus püsida vagusi ja usaldada Teda, et Ta viib meid võidule.

esmaspäev, 24. aprill 2017

PEA VEEL ÕIGE PISUT VASTU - Gary Wilkerson

Oled sa kunagi olnud pikal teekonnal, kus olles sõitnud maha sadu kilomeetreid, näed korraga teeviita, et sihtkohani on jäänud vaid 15 km? Võiks ju arvata, et need viimased mõned kilomeetrid lendavad kui linnulennul, kuid tegelikkuses tunduvad need venivat kui teod. See viimane osa kogu teekonnast võib olla kõige raskem.
Sama võiks öelda ka me usu kohta rasketel aegadel. Mu isa ütles mulle kord: „Poeg, kui tunned, et tahaks alla anda; kui tunned, et elu on rööpast väljas ja sa ei kuule enam Jumalat, siis pea vastu! See viimane osa ongi kõige raskem!“ „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealastele 10:36)
Tahan julgustada sind pidama veel veidi vastu. Jah ma tean, et sul võib olla tunne, et su unistus ei täitu kunagi ja sa tahad lihtsalt alla anda. Kuid Jumal ütleb sulle: „Pea veel õige pisut vastu, mu armas! Su võit on vaid ühe sammu kaugusel!“
Olen kohanud nii palju inimesi, kes elavad vaid keskpärast elu, kuna Jumala tõotuste täitumine nende elus on võtnud aega. Kui nad oleks vaid õige pisut veel vastu pidanud, oleksid nad saanud ka kogeda oma igatsuse täitumist. Kuid nad hülgasid oma usu, kaotasid oma vapruse ja loobusid oma unistusest ning eesmärgist. Seda tehes aga hakkasid elama elu täis vaikset meeleheidet, sest nad ei usaldanud enam Jumalat.
Kui me ei usu enam, et Jumal võiks teha suuri asju, hakkame liikuma omas jõus – täiesti ilma Tema jõu ja väeta. Seetõttu, pea veel õige pisut vastu, sest olles täitnud Jumala tahet, saad ka kätte Tema tõotuse.

laupäev, 22. aprill 2017

MIT FREIMÜTIGKEIT HINZUTRETEN - Nicky Cruz

Um dem Geist folgen zu können und auf alle seine Umwege empfindlich zu sein, müssen wir zuerst ein offenes, gebetendes Herz haben, das mit Gott verbunden bleibt. Dafür ist Jesus unser größtes Beispiel.
Kein Aspekt des Lebens Jesu leuchtet heller als Seine Abhängigkeit vom Gebet und Gemeinschaft mit Seinem himmlischen Vater. Es ist das gekennzeichnete Merkmal Seines Dienstes, die Kraft hinter allem, was Er sagte und tat. Jesus betete ständig bei jeder Gelegenheit. Er betete für die Sünder, für Seine Jünger, für Weisheit und Führung, für Sein Essen und Wasser - für alles. Und Er ging oft weg, um allein zu sein, damit Er ohne Unterhaltung auf die Stimme des Geistes hören konnte.
Das Gebet ist die Eingang, wodurch der Heilige Geist erlaubt ist, zu unseren Herzen und Köpfen zu zugehen, und jede ernsthafte Bitte für Gottes Führung und Richtung muss mit dieser einfachen Weise der Kommunikation beginnen.
Wenn wir beten, können wir ganz ehrlich sein. Jesus kennt unsere Herzen, unsere Gründe, unsere Gedanken, unsere Sünden und Kämpfe. Er versteht unsere Schmerzen und Prüfungen: „Denn wir haben nicht einen Hohenpriester, der nicht Mitleid haben könnte mit unseren Schwachheiten, sondern der in allem in gleicher Weise wie wir versucht worden ist, doch ohne Sünde. Lasst uns nun mit Freimütigkeit hinzutreten zum Thron der Gnade, damit wir Barmherzigkeit empfangen und Gnade finden zur rechtzeitigen Hilfe!“ (Hebräer 4:15-16).
Jesus versteht uns viel besser als wir uns verstehen. Er hat uns gemacht und lebte unter uns. Er weiß, was wir durchleben. Und ein Teil unseres Seins ist ein wirksames Werkzeug für Christus bereit zu sein, unsere Herzen und Seelen zu Ihm zu öffnen - damit Er mit uns unsere Erfolgen und Misserfolgen teilen kann.
Nicky Cruz, international bekannter Evangelist und prominenter Autor, kannte Jesus und änderte sich sein Leben von voller Gewalt und Verbrechen nach einer Begegnung mit David Wilkerson in New York City im Jahr 1958. Die Geschichte seiner dramatischen Bekehrung wurde zuerst im „The Cross und the Switchblade” von David Wilkerson erzählt Und dann später in seinem eigenen meistverkauften Buch „Run, Baby, Run”.

LÄHENEDES TALLE TÄIE JULGUSEGA - Nicky Cruz

Selleks, et olla võimelised järgima Jumala Vaimu ja olla tundlikud Tema erinevatele käikudele, peame esmalt omama avatud, palvetavat südant, mis on püsiühenduses Jumalaga. Jeesus on me suurim eeskuju selles osas.
Mitte ükski teine aspekt Jeesuse elust ei tule nii eredalt esile kui Tema sõltuvus palvest ja suhtlusest oma Taevase Isaga. See kõik oli kogu Ta teenistuse tuum ja jõud kõige taga, mida Ta ütles või tegi. Jeesus palvetas pidevalt ja igal võimalusel. Ta palvetas nii patuste, jüngrite, tarkuse, juhtnööride kui toidu ja vee eest – kõige eest! Ühtlasi võttis Ta ka sageli aega üksi olemiseks, et kuulda segamatult Jumala Vaimu häält.
Palve on kui värav, mille kaudu Püha Vaim saab loa siseneda me südamesse ja mõtetesse. Iga tõsisemgi palve Jumala juhtimise ja juhtnööride järele peab saama alguse sellest lihtsast suhtlemise viisist.
Kui palvetame, võime olla üdini ausad. Jeesus teab me südameid, me motiive, me mõtteid, patte ja võitlusi. Ta mõistab igati me valu ja kiusatusi: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:15-16). 
Jeesus mõistab meid palju paremini kui me ise end mõistame. Tema ise on loonud meid ja Ta elas me keskel. Ta teab täpselt, millest oleme läbi minemas. Selleks aga, et olla efektiivsed tööriistad Ta käes, peame olema valmis avama oma südamed ja hinged Talle, jagades Temaga nii oma võite kui kaotusi.
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 21. aprill 2017

ME USUME!

Oli Kristuse ristilöömise eelne õhtu. Jeesus oli kogunud kõik oma jüngrid ülemisse tuppa, et valmistada neid ette oma lahkumiseks siit maa pealt. Olles üheskoos õhtust söönud, võttis me Issand rätiku ja hakkas oma jüngrite jalgu pesema.
Jeesus ütles tol õhtul oma pühendunud järgijatele, et kurjade meeste käed „tõstavad Ta üles“ (st löövad Ta risti). Seda öeldes hoiatas Ta neid ette kõige eesootava suhtes. Jeesus lõpetas oma sõnumi, öeldes: „Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.” (Johannese 16:28), millele jüngrid vastasid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.” (Johannese 16:29-30). Jüngrid andsid Jeesusele teada, et nad mõistsid selgelt, mida Ta neile öelnud oli. Kuid veelgi enam – pane tähele nende sõnu viimases salmis: “Seetõttu me usume.”
Oli selge, et suur usk valitses nende hinges ja need mehed kuulutasid Jeesusele: „Nüüd me näeme, Jeesus! Nüüd me teame. Nüüd me usume.“

neljapäev, 20. aprill 2017

ARM, RÕÕM JA RAHU

”Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!” (Johannese 14:27).
Arm ja rahu võtsid ristil enesele Jeesuse Kristuse kuju. See on läbi ajaloo olnud nii, et mil iganes mõni Jumala laps on täielikult usaldanud Kristuse vere puhastavat ja tervendavat väge, on talle tõotatud ka rahu. Kristuse rahu. Rahu, mis valitseb ka paradiisis. Apostel Pauluse sõnad on mõeldud abiks igale usklikule, et rakendada seda tõde oma ellu: ”Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!” (Koloslastele 3:15) 
Armas Jumala püha, järgnevas peitub me lootus kõigi me lahingute keskel – lastes rahul valitseda me südameis tänu sellele, et oleme kindlad Jumala tõotustes. ”Aga rahu Issand ise andku teile rahu alati ja igal viisil. Issand olgu teie kõikidega!” (2 Tessalooniklastele 3:16). 
Ja saagu järgnevast Pauluse palvest meiegi palve neil ebakindlatel aegadel, mille keskel me elame: „Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).
Tänu Jumalale Tema rahu ja rõõmu eest!

kolmapäev, 19. aprill 2017

ONS’ JUMAL PAHANE SU PEALE?

””Sest keda Issand armastab (ing. k = manitseb), seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?” (Heebrealastele 12:6-7). 
Sa pole eales nii palju armastatud kui siis, kui Issand sind manitseb või korrale kutsub. Muide, kogu korralekutsumise protsess on täielikult seotud Jumala igatsusega sinu järele. See kõik on mõeldud selleks, et võiksid Teda veelgi paremini tundma õppida ja austada. Ja samas pea meeles, et Jumal ei manitse ühtki oma last vihaga või vihane olles. Küll aga on ka oluline mõista, et Piibel nimetab neid aegu kurvastuseks. Ehk siis, kohe kindlasti pole tegu millegi rõõmsaga. ”Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm.” (Heebrealastele 12:11). Ometi öeldakse meile selles samas salmis: ”…aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.”  
Olen aastate jooksul pidanud võitlema mitmete Saatana rünnakute ja valedega, kuid võin täna väita täie kindlusega: ”Jumal ei ole pahane mu peale. Ja kallis Jeesuse järgija – Ta ei ole pahane ka sinu peale. Seetõttu summuta kõik valed, mille kaudu Saatan püüab väita sulle vastupidist!”
Risti võit peitub järgnevas – rahus Jumalaga ja Jumala rahus.

teisipäev, 18. aprill 2017

JUMALA SELETAMATU ARMULIKKUS

Kogu Kolgata ristil toimunu ei näinud kuidagimoodi võiduna välja. Kuid ometi toimus tol päeval midagi, millest Saatan polnud teadlik. See oli midagi, mida ta ei saa kunagi mõistma me õnnistatud Päästja kohta. Pean siinkohal silmas Jumala seletamatut armulikkust Kristuses.
Midagi imelist juhtub, kui inimene võtab Jeesuse oma Issandana vastu. Hüljates maailma ja asudes järgima Teda, on ta igaveseks seotud Jumala murdumatute armastuse sidemetega. Mõtle Pauluse kirjeldusele sellest sügavast, kõikehõlmavast armust:
„Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest?...Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suud meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35, 38–39).
Vaatamata Jeesuse jüngrite häbiväärsele läbikukkumisele, tegutses Jumala arm neis läbi Püha Vaimu kõige täiega. Ja see arm oli see, mis pani paika nende võidu peale ristil toimunud sünget päeva. Üks ususeeme on külvatud Jeesuse järgijaisse ja nende kojad on ehitatud kaljule. Jah, nende kodasid raputati, kui saatanlikud tormid peksid vastu nende seinu ja võimsad lained tabasid nende aluseid. Kuid kui tormid said mööda, oli ilmselge, et need kojad pidasid proovilepanekutele vastu.

esmaspäev, 17. aprill 2017

JUMALA VÄRSKENDUSNUPP - Gary Wilkerson

Me kõigi elus on häirivaid tegureid, kuid olgem ausad – mis sporti puutub, siis mehed on selles vallas kõige hullemad. Ei pea siinkohal silmas spordi tegemist – see tuleks paljudelegi diivanil lebotajatele kasuks – vaid spordil silma peal hoidmist. Nutitelefonid ja ESPN äpp on muutnud kord nii tähelepanelikud mehed ekraani jõllitajateks. Kõik, mida mees vaid tegema peab, on vajutama värskendusnuppu ja talle kuvatakse ekraanile kümnete erinevate mängude tulemused. Igat kohtinguõhtut ähvardab pidev laua alt telefoni piidlemine.
Kuid las ma ülistada siinkohal hoopis Jumala kuningriigi värskendusnuppu. Ainuüksi ühest Tema imelisest armu puudutusest piisab, et pühkida ära kõik vana ja uuendada elu täielikult. Kõigi me eludes on aegu, kus seda teha ja ainus, kes seda teha saab, on loomulikult Jeesus. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2 Korintlastele 5:17). 
Nii nagu kõigi ekraani äppidega, ei muutu ka meie elus midagi – kõik jääb kinni ja tardub seniks, kuni pole vajutatud värskendusnuppu. Oled sa ehk jäänud kinni vanasse elamisviisi, mis hoiab sind maitsmast Kristuse elus peituvat värskust? Jeesusel on vägi muuta kõike! Ja nõnda nagu see naine sai terveks ainuüksi Ta kuuepalistut puudutades, nõnda võid sinagi saada terveks ja värskendatud ainuüksi ühe Jeesuse puudutuse kaudu.

pühapäev, 16. aprill 2017

KRISTUS - MEIE ÜLESTÕUSNUD ISSAND JA EESTPALVETAJA

„Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (Heebrealastele 7:25) 
Mida Piibel selle all mõtleb, kui ütleb, et Jeesus palub meie eest? Usun, et see teema on nii sügav, majesteetlik ja nii üle inimmõistuse, et ainuüksi sellest rääkimine tekitab minus aukartlikku kõhedust. Piibli õpetlastel oli selle tähenduse kohta erinevaid seisukohti. Kuid mitte ükski raamat ega piiblitõlgendus pole rahuldanud mu uudishimu selles vallas. Veelgi enam – mida enam õpetusi selle teema kohta loen, seda segasem see kõik tundub.
Ometi, tänu palvetele ja Püha Vaimu juhtimisele, olen hakanud õige pisut seda imelist teemat mõistma. Paludes väga lihtsalt: „Issand, kuidas Su eestpalved taevas mõjutavad mu elu? Su Sõna ütleb, et Sa seisad mu eest Isa ees. Mida see tähendab mu igapäevase suhte jaoks Sinuga? Mul polegi vaja teada, mida suured piibliõpetlased on välja uurinud. Lihtsalt näita mulle lihtsat tõde, mida mõistaksin ja oma ellu rakendada saaksin.“
Kõige levinum evangeelne nägemus Kristuse eestpalvetamise kohta on see, et Jeesus läks tagasi taevasse, olemaks kui meie ülempreester. Selles pole vähimatki kahtlust. Piibel ütleb väga selgelt: „Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.“ (Heebrealastele 9:24). 
Usun, et Jeesus palvetab me eest ka täna, hoides oma rahvast alal, hoides meid pattu tegemast ja püsimas ikka Jumala armastuses. Ta ei lase mitte millelgi – ei ühelgi hirmul, ajutisel langemisel või Saatana süüdistusel – lahutada meid Isast. Ehk lühidalt öeldes – Ta palub meie eest nõnda nagu Ta palus oma jüngri Peetruse eest:  „Et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32)
Meie Päästja on elus ja Jumala juures praegu. Ta on ühtaegu Jumal kui samas ka inimene, kellel käed-jalad, silmad ja juuksed. Ühtlasi on Ta kätel–jalgadel naelte jäljed ning haav külje sees. Ta pole oma inimlikku külge kunagi ära heitnud – ka taevas olles on Ta ühtpidi inimene edasi. Ja Ta tegutseb seal igavikus selle nimel, et meilt ei röövitaks rahu, mille Ta ise meile kord jättis. Ta tegutseb seal kui meie Ülempreester, kandes hoolt selle eest, et Ta ihu – kogudus – siin maa peal oleks täis Tema rahu. Ja kui Ta mingi aeg tagasi tuleb, tahab Ta leida meid eest „laitmatuina rahus“ (2 Peetruse 3:14).
Olgu need Ülestõusmispühad ajaks, mil tunnete rõõmu Tema ülestõusmisest ja rahust, mis tänu sellele me üle valatud.

laupäev, 15. aprill 2017

MEIE ISA HELDUS - Carter Conlon

Mulle meenub üks aastatetagune juhtum, kui sõidutasin oma keskmist poega hokimängult koju. Temaga koos oli veel paar ülinäljast hokimängijast sõpra, nii et tegime vahepeatuse McDonald’sis. Seistes järjekorras nende taga, jälgisin, kuidas poisid tellimuse käigus oma vähese raha-natukese letile käisid.  Kuniks korraga mu poeg neile hõikas: „Pange raha ära, kutid! Mu isa maksab kõigi eest!“
Olin tol ajal ühe väikese maakoguduse pastor ja teenisin vaevu nii palju, et kodused elektriarved ära maksta. Samas nägin, kuidas poisid oma tellimused sisse andsid – kõike topelt ja super-suuruses. Mul oli sel hetkel ükskõik, kui oleksin pidanud selle raha kasvõi järgmise nädala kütusefondist võtma, sest ma poleks eales suutnud oma pojale häbi teha .
Piibel ütleb meile: „Kui juba teie oskate oma lastele häid ande anda, kui palju enam annab siis te Taevane Isa häid ande kõigile, kes Teda paluvad?“ (vt Luuka 11:13)
Nii sina kui mina peame olema valmis uhkeldama oma Isa heldusega nagu mu poeg seda tegi. Kuid selleks, et sellega uhkeldada, peame esmalt seda ise teadma ja kogema. Me ei pea ainult avama oma südameid Talle, aga olema ka valmis elama koos Temaga. Isa heldus ei saa osaks neile, kes otsustavad vaid diivanil lebotada ja kogu päeva telekat vahtida. Sa pead end jalule ajama ja reaalselt koos Jumalaga liikuma, sest seda tehes avanevad ka taevaluugid ja kõik see, mille nimel Kristus meie heaks oma elu andis, saab korraga meile kättesaadavaks.
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. 

reede, 14. aprill 2017

TA OLI TUGEV USUS

Aabrahami kohta on öeldud: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:20-21). Aabraham ülistas Jumalat usu kaudu. Ja nii nagu Aabraham, ülistame ka meie Jumalat, võttes täiega vastu kõik Tema tõotused.
Kui elus kõik hästi läheb, on ütlemata lihtne kuulutada: „Jumal suudab kõike!“ Võime ilma vähimagi jõupingutuseta kinnitada kõigile, et Jumal vastab nende palvetele ja kuulutada täie kindlusega, et Jumal peab alati oma sõna. Kuid kui kõik me ümber tundub tõusvat selle vastu, et Jumala tõotused täituksid – kui kõik füüsilised näidud tunduvad pigem Jumala viha kui õnnistustena – tõuseb Püha Vaim me sees tõeliselt trööstivate sõnadega: „Pea vastu! Usalda Teda! Miski ei saa sind lahutada Jumala armastusest. Ta toimetab su olukorra kallal, nii et ära kõigu. Hoopis tõuse ja võitle head usuvõitlust!“
Jätan sulle selle võimsalt kõneka piiblilõigu apostel Pauluse sulest. Ta tuletab meile meelde Jumala lõpmatust ustavusest igas olukorras ja igal me katsumuse hetkel: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35–39).

kolmapäev, 12. aprill 2017

JUMALA VAIMSED SÕDURID

Jumal on läbi aegade seadnud eestpalvetajaid eesliinile sõdima Saatana vägede ja võimude vastu. Täna leiab neid vaimseid sõdureid iga rahva seast ja sel on igati oma põhjus, miks neid kutsutakse „palve sõduriteks“. Paljud, kes me teenistusele kirjutavad, kirjeldavad pingelist vaimset lahingut oma elus.
91-aastane eestpalvetaja kirjutas järgmist: „Tunnen, et olen täiesti läbipõlenud, olles teeninud (Issandat nii kaua) sõltumata kõigest, mis mind on tabanud. Olen tänu aastatepikkustele kannatustele ihu poolest nõder, kuid teiste mured ja katsumused on pidevalt mu silme ees ja südames…Olen alates 4-eluaastast palvetanud teiste eest ja mulle meeldib see. Olen kõik need aastad olnud eestpalvetaja. Vallutan Saatanalt tagasi kõik selle, mille tema mu käest röövida püüab, tehes seda läbi Jumala Vaimus palvetamise ja uue jõu ammutamise.“
See Jumala püha on läbi kogu elu võtnud tõsiselt Juuda õhutust: „Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.“ (Juuda 20-21). Sõnum neile, kes on lahinguis, on väga selge: „Ehitage endid üles usus. Hoidke end Jumala armastuses.“ Pange tähele, kuidas Juuda täiendab oma üleskutset manitsusega palvetada Pühas Vaimus.
Läbi inimliku jõu ja võimekuse on pea võimatu end usus üles ehitada. Ilma Püha Vaimuta pole me suutelised hoidma alal teadmist ja kindlust Jumala armastusest meie vastu. Meist endist pole vähimatki vastast pimeduse jõududele! Me ei suudaks isegi tõsta usukilpi põletavate noolte vastu, isegi kui oma mõtteis seda plaaniks. Me vajame selleks kõigeks Jumala Vaimu, kes annab meile väe selle kõigega toime tulla.

teisipäev, 11. aprill 2017

TÄIESTI VEENDUNUD JUMALA ARMASTUSES

„Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.” (2 Timoteose 1:12). Need on ühe sureva mehe sõnad. Apostel Paulus pöördus selle lausega oma noore järglase Timoteose poole. Hiljem pihib ta selles samas kirjas Timoteosele veel järgmised rasked sõnad: ”Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.” (2 Timoteose 4:6-7).  
Kuigi need Pauluse sõnad olid mõeldud Timoteosele, kõnetab tema sõnum igat Kristuse sulast, kes seisab silmitsi suurte katsumustega. Mõtle sellele kontekstile – keset oma kõige meeletumaid katsumusi ja juba ka surmaga silmitsi seismist, oli Paulus enam kui veendunud Jumala armastuses tema vastu. Mis veelgi enam, ta oli veendunud Jumala võimes ”hoida tema hoolde usaldatut” vaatamata sellest, et olukorrad rääkisid midagi muud.
Mu armsad, need Pauluse sõnad on mõeldud kõigile, keda luhvtitatakse igapäevaselt saatanlike jõudude poolt; kes on kaasatud tulistesse lahingutesse ja kes taluvad suuri raskusi kui tublid sõdurid. Kuidas oli küll Paulus võimeline rääkima nii kindlameelselt Jumala ustavusest keset igat oma katsumust? Milles ta küll Jumala suhtes nii veendunud oli, et see sünnitas temas sellise usu?
Paulus ei ütle kunagi otse välja, mis need asjad olid, mille Ta oli usaldanud Jumala hoolde kuni tolle päevani. Võime vaid spekuleerida nende asjade üle. Kuid nagu Paulus, peame meiegi olema veendunud Jumala ustavuses, et Ta hoiab neid asju, mille oleme usaldanud Tema hoolde. Pole kahtlustki, et neil katsumuste rohketel aegadel peame olema täienisti veendunud, et Jeesus on meie Issand ja Päästja.

esmaspäev, 10. aprill 2017

ELADES TERVES ÕPETUSES - Gary Wilkerson

Paulus ütleb, et meil on kolm asja, mida peame siin maa peal tegema, enne kui Kristus tagasi tuleb. Esimene neist on: „Kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal...“ (Tiituse 1:9). Sõna „terve“ viitab millelegi, mis on kõikumatu, vastuvaieldamatu ja raudkindel. Jumal lõi õpetuse, et meil oleks midagi usaldusväärset, millele oma elu rajada. Samas ei saa seda võtta kergekäeliselt või kuidagimoodi mööda minnes. Sest taoline õpetus üks päev on ja teine päev enam mitte, olles minema uhutud inimlike kapriiside poolt. Osade koguduseliikmete jaoks võib selge õpetuse omaks võtmine tähendada loobumist kõige värskemast kristlikust bestsellerist, haarates selle asemel hoopis Jumala Sõna järele, mille Ta on meile andnud meie igaveseks kasuks.
Teiseks: me elu peab olema püha tunnistus. „Ma tahan, et sa neid asju tõsiselt rõhutaksid, et need, kes on hakanud Jumalat uskuma, oleksid hoolsad tegema häid tegusid. See on hea ja inimestele kasulik.“ (Tiituse 3:8).  
Ja kolmandaks: me peame jagama evangeeliumi nii oma sõnade kui tegudega: „Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“ (Tiituse 2:11).
Las ma küsida su käest: olles kui Jumala poolt antud valgus selles üha pimenevas maailmas ja sool, mille Tema on loonud säilitama – kas me ka rakendame kõiki neid asju? Või oleme me kaotanud oma püha maitse? Oleme me taandanud Ta Sõna vaid kui nõuanneteks, kuidas elada paremat elu või usume me endiselt, et selles peitub ülestõusmiselu vägi?
Kui me tõesti usume, et Kristuse evangeelium on Hea Sõnum, mis peitub selles, et Ta suri kõigi patuste eest, peame sellest teistele ka ilma vabandamata rääkima. Nemad aga näevad selles peituvat väge läbi tunnistuse, mida oma eludega välja elame.

laupäev, 8. aprill 2017

PÕLETAV TULI - Jim Cymbala

Jeesus ei ristinud kunagi kedagi veega. Miks? Sest ristimine, millega Tema ristis, käis Püha Vaimu ja tulega (vt Luuka 3:16). Siinkohal on oluline mitte arvata, otsekui oleks tegu kahe ristimisega – üks Püha Vaimuga ja teine tulega. Luukas kasutas seda hoopis kui kujundit - tuli esindamas Püha Vaimu – kirjeldamaks üht ristimist. Jeesus ristib Püha Vaimu kõikehaarava tulega.
Kui sa tõmbad tikku ja süütad tüki puud põlema, tungib tuli sellesse puusse. See on see, mida Püha Vaim teeb ka meie eludes. Ta läheb kaugemale välisest pinnast, jõudes kogu me olemuse juureni. Püha Vaim ei pane millelegi plaastrit peale, vaid tungib otse me probleemide tuumani, et meid aidata. Nõnda samuti on ka Püha Vaimu poolt võitud jutlustamine tuline jutlustamine. See ei tähenda inimeste nüpeldamist või hukka mõistmist, vaid teenistust, mis tungib nende südameisse, paljastab nende patu ja toob selgelt esile vajaduse Jeesuse Kristuse järele. Ilma Püha Vaimu tuleta võib jutlusest saada vaid tühipaljas meelelahutus või kõnekunsti eksponeerimine.
Kui Peetrus pidas kogu kristliku ajajärgu kõige esimese jutluse, tõi tema kidakeelne, samas tuline kõne kaasa sügava patutunnetuse ja rahva küsimuse: „Mida me peame tegema?“ (Apostlite teod 2:27). Kõik õpetusvahendid, mis aitavad jutlustajatel oma sõnumit edastada, on head, kuid ilma Püha Vaimu tuleta ei alandu ega murdu ükski süda Jumala ees.
Jumal küsis Jeremija raamatus: „Eks mu sõna ole nagu tuli?“ (Jeremiha 23:29). Jumala Sõna, mida kuulutatakse Jumala Vaimus, lõikab läbi igasugu virr-varrist ja tegeleb me südamete häiritud olukorraga. Eeldavasti pole just palju neid, kel’ oleks huvi kogeda Jumala põletavat sõna. Meelelahutuslikud jumalateenistused ja patutunnetust vältivad jutlused on nende jaoks palju etemad. Kuid Jumala Vaimu tuli tungib alati läbi pealispinna, et tegeleda takistustega, mis hoiavad meid eemal Jumala õnnistustest.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.

reede, 7. aprill 2017

LOOTUSKIIR

Me usk keset raskeid aegu loob meile me tunnistuse.  „Selle kohta on ju esivanemad saanud (oma usu läbi) tunnistuse.“ (Heebrealastele 11:2). Kreekakeelne tähendus sellele on „andma tunnistust“. Meie esivanemad, kes uskusid Issandasse, omasid vankumatut, ankurdatud usku. Ja nende vankumatust usust sai maailmale tunnistus Jumala ustavusest keset raskeid aegu. Mõtle korra, mida me eelkäijad kõik kannatama pidid: üleujutusi, pilget, ahelaid, vangistust, tuld, piinamist, sõdu, lõvi koopaid. Kuid keset seda kõike ei kõikunud nende usk Jumalasse mitte kunagi. Miks? Sest neil oli seesmine tunnistus sellest, et Jumalal on neist hea meel. Me esiisad teadsid, et Jumal naeratab nende peale mõeldes ja ütleb: „Hästi tehtud! Te olete uskunud minusse ja usaldanud mind.“
„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Mil iganes hoiame alal oma usu ka keset raskeid aegu, saame osa samast kinnitusest Pühalt Vaimult: „Hästi tehtud! Sa oled Jumala armastatud tunnistus.“
Leides keset torme rahu Jumalas ja hoides oma usu vankumatuna, saad sa hea tunnistuse, olles kui lootuskiireks neile, kes sinu ümber. Neile, kes jälgivad su elu – olgu see kodus, tööl või naabruskonnas – saab selgeks, et lootus on neilegi kättesaadav. Jälgides sind keset su raskusi, nad mõistavad: „Siin on keegi, kes pole kaotanud oma usku Jumalasse. Tal pole mingit hirmu. Mis küll võimaldab tal uskuda ja usaldada isegi keset selliseid murrangulisi aegu?“
Me Jumal on varustanud meid kõigega, et hoida alal me usku. Isegi, kui rahutused peaks kasvama. Meile on antud Püha Vaimu tunnistus, kes elab meie sees ja Jumala täiesti ilmutatud Sõna Piiblis. Need on need, mis hoiavad meid alal, lastes meil osa saada heast tunnistusest isegi siis, kui maailm peaks vappuma.

neljapäev, 6. aprill 2017

MEIE KAITSE

Olles keset lahingut, saadab Saatan su pihta igasugu süüdistusi. Ta tuletab sulle meelde igat su mineviku pattu, igat sünget hetke ja rumalat tegu, mida oled eales teinud. Pole siis ime, et Paulus kutsub neid „põletavateks noolteks“ (vt Efeslastele 6:16), mis tõlkes tähendab „sütitavat raevu“. Paljud Jumala inimesed teavad, mida kujutavad endast neid ümbritsevate inimeste poolt lendu lastud õelad ja haiget tegevad sõnad. Need alusetud süüdistused on tõesti sütitava raevu põletavad nooled.
On aegu, kus sa võid arvata, et oled ainus, kes on taoliste kohutavate rünnakute ohver. Tunned end keset seda kannatust üksiku ja isoleerituna. Isegi need, kes sinust kõige enam hoolivad, ei tundu mõistvat, millest oled läbi minemas.
Apostel Paulus tuletab meile meelde: „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:12–13). Ühtlasi aga annab meile ka juhised: „Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!“ (Efeslastele 6:16). 
Mis see usukilp täpsemalt on? Tegu on läbistamatu kaitsevahendiga, mis on rajatud Jumala tõotustele ja löödud läikima meie usuga. See kilp on meie kaitseks iga saatanliku, haiget tegeva sõna eest, mis on öeldud meie vastu. Selleks, et kaitsta end sellega hingevaenlase rünnakute eest, peame summutama iga hirmu ja uskmatuse hääle. Tegu on kaitsega, mis kuulutab täie kindlusega: „Saatan, ma olen igati teadlik su võtetest, kuid mitte ükski asi – ei ükski hingemattev valu, kõikuv rahaline seis ega kaosed maailmas – ei saa mind lahutada Jumala armastusest.“

kolmapäev, 5. aprill 2017

PÕLETAVAD NOOLED PÕRGUST

Paulus ütleb: „Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!“ (Efeslastele 6:16). Paulus annab meile üksikasjalikult mõista, kuidas peaksime Saatana vastu sõdima, kes meid piinavate hirmumõtetega pommitab.
„Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Efeslastele 6:11-12). Armsad, see konflikt, millega silmitsi seisame, ei ole mingi inimlik võitlus, mille saaks ära võita maises sfääris. See lahing leiab aset üleloomulikus sfääris. Fakt on see, et kui oled kristlane, saab sulle ka osaks Saatana viha. Siinkohal on oluline mitte ajada segi deemonlikku viha ja Jumala kohtumõistmist. See viha, millega silmitsi seisad, on tänu Saatana vihastumisele, kuna ta teab, et aeg rünnata Jumala rahvast, on üsna lühike.
Saatana rünnakud on eriliselt suunatud nende vastu, kes on pühendanud end elama ustavalt koos Issandaga. Psalmist uhkeldab ikka ja jälle: „Ma leian varju oma Issandas.“ See on pilt õigeksmõistetud Jumala pühast, kes usaldab oma Jumalat. Kuid just tänu sellele usaldusele Jumala vastu, on ta ka Saatana märklauaks. Tema vankumatu usk on see, mis põhjustab põletavate noolte tulistamise ta suunas otse põrgust. „Sest vaata, õelad (Saatan ja ta käsilased) tõmbavad ammu vinna…et pimeduses lasta neisse, kes on südamelt õiged!“ (Psalmid 11:2)
Seega, mis on need põletavad nooled põrgust, mis on suunatud sinu ja minu pihta? Need on hirmu täis häirivad mõtted tuleviku suhtes ja selle suhtes, kas Jumal ikka kannab hoolt me eest. Saatan on valetaja ja süüdistaja ning iga tema rünnak on suunatud otseselt meie usu vastu.

teisipäev, 4. aprill 2017

JUMALA RAHUPAIK

Kui oled mures ja meeleheitel; kui sind valdab hirm ja sa oled katsumuste tõttu sirakil, tundes muret ka oma tuleviku pärast, siis Jumal ütleb sulle, et on olemas üks salajane varjupaik. Paik, kus leida tröösti ja kinnitust oma hingele.
Kus on see salajane varjupaik? See on üks kambrike su oma mõtetes, mida Jesaja kirjeldab (ingliskeelses Piiblis) järgnevalt: „Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta mõtted on kinnitatud sulle ja ta loodab sinu peale.“ (Jesaja 26:3). 
Kui Jumal ütleb meile: „Sulgege uksed!“, siis see on see, mida Ta mõtleb. Ta näitab meile, kui oluline on lülida välja kõik häirivad hääled oma peas. Peame sulgema ukse igasugustele mõtetele nii homse kui maailma sündmuste suhtes. Jeesus ütles meile: „Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest!“ (Matteuse 6:34). 
Jumal, kes on meid ustavalt kandnud kuni tänaseni, ei jäta meid hätta ka eelolevatel aegadel. Pange tähele Psalmisti hüüdu: „Ole mulle armuline, Jumal…sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub! Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja. Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.“ (Psalmid 57:2–4).
„Kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal. Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata. Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.“ (Psalmid 63:7–9).