teisipäev, 24. detsember 2013

TEMAL ON KONTROLL KÕIGE ÜLE

Andes oma elu Jeesusele, võidad sa suure lahingu. Põrguväed on löödud, röövides Saatanalt meelevalla soperdada su elus, mida ta tegi siis, kui su elu veel talle kuulus. Kuid peale seda, kui endiselt veel särad vaimsest võidust ja vabadusest, on sind ees ootamas kaks kuningat – need samad kaks kuningat, kes ootasid ka Aabramit 1 Moosese 14:17-24.

Aabram seisis silmitsi suurima kiusatusega, mida ükski inimene oli eales kogenud. Tema ees laius pakkumine erinevateks rikkusteks, materiaalseteks hüvedeks ja kuulsuseks, kuid ta ei pidanud oma otsuse osas kaua mõtlema. Tema vastus Soodoma kuninga pakkumisele oli kiire ja konkreetne EI. Miks? Sest see, mis Aabrami jaoks kõige enam tähendas, oli seista Jumala ja mitte iseenda maine eest. Ta isegi ütles Soodoma kuningale: „Ma tagastan sulle kõik, mis mul on – inimesed, rikkused ja kõik muu, sest kogu see lugu kuulub mu Jumalale nagunii. Kui Tema tahab, et ma saaksin rikkaks, sündigu nii. Aga kui mitte, ei taha ma ka sulle anda uhkeldamise võimalust, otsekui oleksid minust rikka mehe teinud.“

Kust küll pärines Aabrami huvi puudumine maailma asjade vastu; tema nii suur iseseisvus, mis võimaldas tal hüljata kõik Saatana pakkumised materiaalsete õnnistuste osas? Piibli põhjal on selge, et Aabram ammutas oma jõu värskest ilmutusest selle kohta, kes Jumal on. Melkisedek oli avanud Aabrami silmad mõistmaks Jumala imelist loomust: „(Melkisedek) õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt…kes sinu vaenlased su kätte andis!” (1Moosese 14:19-20).

See salm kätkeb endas Jumala nime El Elyon, mis otsetõlkes tähendab: „Kõikväeline Jumal, kogu maa ja taeva Looja ning valitseja.“Melkisedek kuulutas Aabramile: „Su Jumal pole ainuüksi Jumal üle kõigi jumalate, vaid kogu Universumi Looja. Kõik, mis selles on, kuulub Talle – kõik selle rikkused, karjad ja varad. Tal on kontroll kõige üle, mida enda ümber näed.“

esmaspäev, 23. detsember 2013

KÄIGE VAIMUS by Gary Wilkerson

Ma loodan, et ma pole ainuke inimene, kes aegajalt mõtleb: „Kas ma ikka tõesti elan välja seda õigsuse andi, mille Jumal mulle on andnud?“ Galaatlastele 5:16 ütleb: „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.“

Me võime võtta Piiblist ükskõik, millise salmi ja lugeda seda kas läbi armu prillide või läbi käsumeelsuse ja inimlike tegude prillide. Lugedes Galaatlastele 5:16, kipun ma vahel kalduma sinna „inimlike tegude“ mentaliteedi poole, mis ütleb: „Pean püüdma sellega hakkama saada!“ Ütlen siis iseendale: „Hakkan täna pihta! Tänasest hakkan käima Vaimus!“ Kuid siis muutun rahutuks ja korraga on Vaimus käimisest asi ikka väga kaugel.

Järgmine asi, mida Galaatlastele 5:16 ütleb, on: „Et te ei täidaks lihalikke himusid.“ Vahel me loeme seda lõiku läbi prillide: „Ma olen lihas. Ei, ma olen Vaimus. Kuid siis jälle juhtub midagi, ma vihastun ja olen jälle tagasi lihas!“

Galaatlastele 5:18: “Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.” Kas sa elad Vaimus? Kas Jeesus on tulnud su südamesse? Kui nii, siis kas Ta ütles: „Ma hoian sul silma peal ja kui su süda on piisavalt õige, kutsume ehk hiljem ka Püha Vaimu su südamesse.“ Ei! Ta ei öelnud seda! Sa ei saagi enne päästetud, kui Püha Vaim pole tulnud elama su sisse. Seega, kui Ta ütleb: „Käige Vaimus!“, ei ütle Ta sellega: „Püüdke olla vaimulikud.“ Ta ütleb hoopis: „Jumala Vaim elab su sees, mistõttu ela see välja!“ Ta on võimaldanud sulle ligipääsu oma õigsusele, öeldes: „Haara kinni tööst, mille olen juba su sisse pannud. Lase käiku kõik see, mis sulle juba antud ja lõpeta muretsemine, kartmine ja stressamine.“

Seetõttu ära ka muretse, kas elad liiga palju lihalikus loomuses või mitte. Sa ei pea ütlema: „Jumal, kas saaksid palun aidata mul muutuda vaimulikumaks?“ Ei – sa juba oled vaimulik! Jumala elu on sinu sees! Jumala Vaim, Tema hingus, on sinu sees ja sa ei ela käsu all.

laupäev, 21. detsember 2013

IGATSUS PUUDUTUSE JÄRELE by Carter Conlon

Me teame, et Jeesus oli nii Jumala armastust täis, et Ta andis isegi end nende kätte, kes Teda vihkasid. Tema ristist mööda kõndides, raputasid inimesed halvustavalt pead ja sõdurid heitsid liisku Tema riiete üle. Kõik aga, mis Tema huulilt tõusis, oli: „Isa, annan neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (vt. Luuka 23:34). See on Jumala täiuslik armastus! See on see täiuslik armastus, mis annab meile võime teha seda, milleks meid selle põlvkonna keskel kutsutud: armastada neid, kes meid vihkavad – nende hinge heaolu pärast.

Teisalt jälle – see, kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks Jumala armastuses. Ta on otsekui pime, keda Jeesus puudutas, kuid kes ometigi nägi inimesi vaid kui liikuvaid puid. „Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest…ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.” Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. (Markuse 8:23-25). See pime mees nägi vaid osaliselt. Nii nagu meiegi, kui meil pole südant näha inimesi nii nagu Jumal neid näeb ja me taandume nende karmide pilkude ja hukkamõistu ees. Samas aga, kui mees nõustus Jeesuse teistkordse puudutusega, tõstis ta oma pilgu ja nägi kõiki inimesi täiesti selgelt.

Kui igatsed olla Jeesuse Kristuse tunnistaja – kui oled tüdinud olemast ühtmoodi kirikus ja teistmoodi väljapool seda; kui sinu südames on hüüd: „Jumal, mul on kõrini sellest väeta elust! Vahet pole, kui keegi naerab mu üle või arvab , et olen täitsa ära keeranud – ma vajan Su väge, et seista Jeesuse Kristuse eest!“ – siis mul on sulle häid uudiseid: Jumal on valmis sind uuesti puudutama nii nagu Ta puudutas seda pimedat meest.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 20. detsember 2013

RÕÕMUS SÜDA

Üks asju, mis tänapäeva abielusid paljuski räsib, on „vaikusteraapia“ rakendamine. Üks noor abielunaine palus mul panna oma mehele aru pähe. Ta ütles: „Igakord, kui oleme eriarvamusel, tõmbub ta endasse. Ta ei vaidle ega sõdi vastu, vaid astub lihtsalt minema. Tagasi tulles on ta küll maha rahunenud, kuid samas külm kui jää, kuniks mina temaga ära lepin. Ta võib päevade viisi vait olla ja ma vihkan seda! Ma pigem eelistaks, et ta karjuks mu peale või isegi lööks mind, kuid ma lihtsalt ei talu seda „vaikusteraapiat“ enam.“

On täiesti väär öelda oma abikaasale: „Jäta mind rahule. Ma ei taha sellest rääkida. Olen praegu kitsas kohas, mistõttu las ma minna sellest omal käel läbi. Ma ei taha praegu kellegi seltskonda.“ See pole ainuüksi rumal, vaid ka sulaselge kaaslasele vee peale tõmbamine. Mis see abielu siis veel on kui mitte oma kriiside jagamine üksteisega ja nendest koos läbi minemine?

Olen kuulnud kõikvõimalikke vabandusi: „Oo, ma ei tunne end hästi.“ „Mul oli täna täiega raske päev.“ „Appi, mu närvid on täiega läbi!“ Kuid ükski neist vabandustest ei anna sulle moraalset õigust tõrjuda inimest, kes sind armastab. Oma süda tuleb abi saamiseks alati valla hoida, kui mingi vajadus on märku andmas. Piibel ütleb: „Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.“ (Õpetussõnad 25:28).

Kui rõõm Issandas on me tugevus (Nehemja 8:10), peaks tugevad abielud rõõmust lokkama. Kui aga abielu kaotab oma rõõmu, muutub see nõrgaks ja haavatavaks. Näita mulle õnnelikku kodu ja ma näitan sulle rõõmsat paari selle keskel. Abikaasad, kes ei naera ega vallatle enam isekeskis, kaotavad ka armastuse üksteise vastu. Tõelises armastuses peitub ka rõõmus lapsemeelsus. Mina aga olen jõudnud järeldusele, et meie abielud kannatavad liiga kainelt mõtlevate meeste ja kurbade naiste all. Loomulikult tuleb igas peres ette probleeme. Haigust, ootamatut muret, rahalisi raskusi, vääriti mõistmist, valu ja isegi surma. Kuid elu läheb ikka edasi. Kahju vaid, et nii paljud paarid ei naudi kunagi elu. Nad vaid loodavad, et on üks päev jälle rahulolevad ja rõõmsad. Kuid elu möödub kiirelt ja kõik, mis neile lõpuks järgi jääb, on murest kortsus ja krimpsus näod.

Tänan ei! Mina seda küll ei soovi! Tulevik on juba praegu. Jumal on troonil ja Temal on kõik kontrolli all. Elus on aegu, mil’ nutta, aga ka aegu, mil’ naerda. Hea ületab alati halva, mistõttu tõstke oma pilgud ja elage kõige täiega. Piibel ütleb: „Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.“ (Õpetussõnad 17:22).

neljapäev, 19. detsember 2013

TÕELINE ARMASTUSLUGU

Üks 1970 aasta film „Armastuslugu“ sisaldas endas tsitaati, mis sai väga kuulsaks: „Armastus on see, kui ei pea kunagi vabandust paluma.“ Filmis võib see ju nii olla, kuid päriselus on see sulaselge vale otse põrgust. Jumala Sõna kohaselt tähendab armastus ka andeks palumise õppimist.

Üks ärritunud mees uhkeldas laialt: „Jätsin eile õhtul oma naise maha. Temal on alati olnud õigus ja minul mitte, kuid seekord ma sellega ei leppinud. Ma ei lase tal enam end jalge alla tallata. Tean, et mul on seekord õigus, mistõttu ma ei alla anna. Hoian kodust eemale seni, kuni ta roomates mu juurde tagasi tuleb ja tunnistab, et ta eksis täiega.“

Nõnda samuti nagu mehed ja naised peavad õppima ütlema: „Anna andeks!“, peavad nad ka õppima ütlema: „Ma annan sulle andeks.“ Jeesus hoiatas, et Jumala andestus meie suhtes on otseses seoses meie andeksandmisega neile, kes meie vastu eksinud. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks.” (Markuse 11:25-28).

On su abikaasa petnud sind? Oled sa abielurikkumise tõttu haiget saanud? Avastasid ehk juhuslikult salasuhte? Kas sellele järgnes tõeline meeleparandus? Püüad sa kõigest väest, et andestada ja unustada? Sa ei pruugi küll kunagi unustada, kuid sa pead õppima andestama. Sind võivad terve su eluaja jälitada kujutluspildid oma abikaasa teise mehe / naise käte vahel olemisest. See võib sulle igavesti haiget teha ja kurvastust valmistada. Kuid kui su abikaasa on näidanud üles tõelist jumalakartlikku kurvastust kogu loo pärast ja püüab kogu hingest seda sulle kuidagigi heastada, pead sa andestama. Kuid mis veelgi enam – pead igaveseks loobuma kiusatusest kogu teema uuesti päevavalgele kaevata. Tuhanded ja tuhanded abielud on elanud üle abielurikkumise, kuid seda ainuüksi seetõttu, et siirale patukahetsusele järgnes ka Kristuse sarnane andestus. Kui aga sorgid pidevalt vanas ja inetus minevikus, sead oma abielu ohtu.

Piibel ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda.“

kolmapäev, 18. detsember 2013

VASTAMATA PALVE

Üks teismeline tüdruk tunnistas mulle kord: „Härra, mu ema ja isa hukkusid kaks aastat tagasi autoõnnetuses. Nad olid parimad vanemad, keda üks laps endale eales soovida võiks. Olen korduvalt mõelnud, kuidas sai Jumal lasta neil nii julmal viisil hukkuda ja pidanud seetõttu vimma Ta vastu. Kas Jumal siis ei kaitse omi? Ma ei suuda enam isegi paluda Ta poole, Teda ka päriselt usaldades, sest Ta vedas mind alt. Mida ma siis nüüd teen? Usun, et see pole isegi vale öelda, et olen vihane Jumala peale.“

Üks noor abielupaar, keda tean, on pea 10 aastat kandnud Jumala vastu vimma oma südames. Nende imeilus 5-aastane tütreke suri üsna pea peale seda, kui tal avastati ajukasvaja ja nad kibestusid Jumala peale. Nad on küll jäänud kogudusse, kuid nad ei usu enam palve mõjusse. Nad ei julge ka Jumalast lahti öelda või kutsuda Teda valetajaks või petvaks Isaks, kuid nad pole kunagi andestanud Talle, et Ta nende lapse võttis.

Peaaegu iga kristlane on kogenud ühes või teises eluetapis vastamata palvet. Mõni palve on olnud vastamata nädalaid või kuid – mõni isegi aastaid. Mõni ootamatu haigus või tragöödia nõuab lähedase elu. Nende elus juhtub asju, mis näiliselt seletamatud ja ilma igasuguse põhjuseta ning nende usk hakkab purunema. Kuid samas teeb Jumala Sõna väga selgeks, et usus edasi-tagasi pendeldav inimene ei saa iialgi midagi Jumala käest.

Jeesus mõistis oma laste kalduvust pidada taeva vastu vimma, kui „mäed ei liikunud paigast“ nende ajakava järgi. Ta hoiatas Peetrust, et too ei paluks Jumala ees seistes midagi kui ehk vaid andestust teatud lahendamata küsimuste osas. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ (Markuse 11:25) Ehk teisisõnu usun Jeesust ütlevat: „Ära seisa Jumala ligiolus, paludes Tal kõigutada mägesid või andestada su patte, kui kannad oma südames vimma taeva vastu. Lase sel minna! Lase andestuse vaimul voolata oma südames. Hüüa oma ustava Isa poole. Ta ei ole sind altvedanud. Ta vastab sulle. Ta varustab sind. Seetõttu alista end ja palu andeks kahtluste pärast, mille oled lasknud hiilida oma südamesse.“

teisipäev, 17. detsember 2013

JEESUS JA ANDESTAMINE

Kõige raskem asi kristlastele kogu maailmas, on andestamine. Ükskõik, kui palju ka andestusest, taastamisest ja tervenemisest kogudustes ei räägita, selle tegelikku praktiseerimist on siiski üsna vähe. Meile kõigile meeldiks mõelda, et oleme rahutegijad, langenute ülestõstjad; alati need, kes andestavad ja unustavad. Kuid isegi kõige „pühad ja aulisemad“ on süüdi oma õdede-vendade haavamises oma andestamatuse vaimuga.

Isegi kõige tublimatel kristlastel on raske andestada inimestele, kes on riivanud nende uhkust. Lase vaid kahe kristlase vahel „midagi juhtuda“ ja nad peavad vimma elu lõpuni. Tõsi, nad harva küll tunnistavad seda, püüdes katta oma andestamatust väliselt viisakate telefonikõnede, -kenade sõnade –ja kutsetega stiilis: „Tulge vahel külla!“ Kuid miski pole enam endine. Küsimus pole isegi selles, et me vihkaks teist osapoolt. Pigem kipume ütlema: „Mul pole midagi ta vastu, kuid parem, kui me ei kohtu. Las ta minna oma teed ja mina oma.“ Ehk me tegelikult ignoreerime inimesi, kellele me ei suuda andestada.

Kõige raskem on andestada inimesele, kes on tänamatu. Sa armastasid kedagi, kuid sind ei armastatud vastu. Sa ohverdasid sõbra nimel, kes oli hädas, kuid selle asemel kogesid hoopis kriitikat ja tänamatust. Inimene, kelle nimel andsid endast kõik, ei näita üles midagi enamat kui vaid tänamatust ja isekust. Sinu headest kavatsustest on valesti aru saadud ja neid on tõlgendatud kui isekatest motiividest lähtuvaid. Suudame me eales sellisele tänamatule inimesele andestada? Praktiliselt ei iial. Jah me naeratame neile, lehvitame eemalt tervituseks, kuid oma sisimas oleme veendunud, et „ei tee enam iialgi midagi nende heaks“.

Siis jõuame nendeni, kes on meid petnud. Taolisele inimesele andestamine tundub sisuliselt võimatuna. Tahame küll ise kangesti kiiresti kõik oma valed ja eksimused andeks saada, kuid miski ei aja meid rohkem marru kui teadasaamine, et keegi on meile valetanud.

Või kuidas on lood selle inimesega, kes ütleb meile, et oleme eksinud? Olles veendunud selles, et meil on vaid parimad kavatsused kõigega, mida teeme, on äärmiselt raske andestada inimesele, kes väidab, et oleme eksinud. Ja selle asemel, et vaadata ausalt kogu öeldule silma, hakkame endid hoopis õigustama.

Jeesus ütles Meie Isa palves: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Matteuse 6:11-12).

esmaspäev, 16. detsember 2013

PÄEVAST PÄEVA by Gary Wilkerson

„Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!“ (Matteuse 6:25).

Jeesus ei taha, et muretseksid oma elu pärast. Nii lihtne on hakata pabistama selle pärast, mida selga panna või mida lauale saab. Kuid Ta jätkab salmis 27: „Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?“ Ehk teisisõnu ütleb Ta: „Ära muretse, sest sa ei saa sellega nagunii midagi muuta!“ Jeesus tahab vabastada meid muretsemisest, kutsudes meid saama osa vabadusest, mis Jumala lastele kuulub.

Jeesus ütleb salmis 33: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ Ta annab teada, et Ta juba teab, mida sa vajad ja kui otsid esmalt Teda, annab Ta sulle ka kõik vajamineva. Halleluuja! Kristus lisab oma õigsuse Teda otsivale inimesele, kes januneb Ta järele. Kohtudes Jeesusega ristil ja saades vabaks ostetud Tema vere läbi ning saades Tema pühitsetud järgijateks, oli meil võit käes! Mõned võivad muidugi öelda, et: „Tean küll, et Ta on kinkinud mulle oma õigsuse, kuid kui satun tegema midagi, mis pole Talle meelepärane, võib Ta mult’ selle ära võtta.“ Kuid Piibel ei ütle seda. Piiblis on hoopis öeldud: „Ärge muretsege oma õigsuse pärast.“ Püha Vaim annab sulle su patust märku ja Jumal teab, kes sa oled ja mis sa oled. Seetõttu tahan kinnitada sulle täna: Jumal on nii palju võimsam kui patt ja patune loomus. „Sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.“ (1 Johannese 4:4)
Jumala tõeline tundmine toob endaga kaasa rahu ja hingamise, mis omakorda võimaldab õhtul rahuliku südamega magama heita. Võid olla kindel, et Ta puhastab sind ja teeb kõik uueks. Ja seda mitte vaid korra, vaid päevast päeva. Ta elab koos sinuga, teeb oma tööd sinu sees ja kannab hoolt kõige eest su elus.

reede, 13. detsember 2013

JUMALA KIUSAMISE TÄHENDUS

Psalmist kirjutab iisraellaste patu kohta: „Nad kiusasid Jumalat oma südames.“ (Psalmid 78:18). Heebreakeelne tähendus sellele väljendile viitab sellele, et neid „testiti üle nende võimete“. See tähendab, et neil polnud enam vähimatki inimliku jõu raasu seismaks iseenda eest. Nad uskusid sellesse punkti jõudes, et Jumal on nad hüljanud, olles vait ja orbiidilt eemal. Lühidalt öeldes tähendab see Jumala kiusamist. See tuleb esile siis, kui Tema väljavalitud sattuvad katsumuste tulle ja raskused lähevad üha suuremaks, kuni hirm tungib nende hinge ja nad kisendavad: „Issand, kus Sa oled? Kus on mu pääste? Miks Sind küll näha pole? Oled Sa koos minuga või mitte?“

Päästmata inimesel on võimatu kiusata Jumalat, kuna selline inimene ei tunnista üheski oma eluvaldkonnas Jumalat nagunii. Tema jaoks on kõik elus toimuv kas hea või halb õnn. Ainult need, kes on lähedal Issandale, saavad Teda kiusata. Need, kes on näinud Tema väge, kogenud Tema armu ja halastust ning keda on kutsutud käima usus. Isegi igati õige Ristija Johannes seisis silmitsi katsumusega, mis oleks võinud viia Jumala kiusamiseni. Istudes vanglas, oleks ju temagi võinud mõelda, kus see Jumal siis on? Temani jõudsid sõnumid kõigist neist imelistest asjadest, mida Jeesus tegi – tervendas inimesi, saatis korda imesid, tõmbas enese ligi inimesi, kes olid enne Teda põlanud - Johannes aga pidi istuma ihuüksi ja ootama oma hukkamist. Johannes teadis, et selleks, et Kristus võiks kasvada, peab tema kahanema. Kuid nüüd lipsas ta peast läbi mõte: „Kahanema muidugi, aga surema? Miks ma pean surema, kui Jeesus on tõesti Jumal? Kui Ta teeb kõiki neid imesid teiste heaks, miks ei võiks Ta siis mindki päästa? Issand, seda kõike on liiga palju kanda.“ (Pidage meeles, et Kristus ei olnud veel kõrvaldanud surma-astelt).

Viimased sõnad, mille Jeesus Johannesele läkitas, olid tõeliselt tähendusrikkad: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Matteuse 11:6). Kristus ütles sellele oma jumalakartlikule sulasele: „Johannes, ära ole mu peale pahane. Sa ju tead, et teen vaid seda, mida näen ja kuulen oma Isalt. Tal on oma plaan selle kõigega ja see on väärt usaldamist. Kui Ta oleks tahtnud, et ma sind päästaks, siis sa tead, et oleksin teinud seda hetkega. Seetõttu võid hingata teadmises, et mis iganes ka sellest ei tule – see kõik on Tema auks. Sinu jaoks aga tähendab see igavest au! See on su viimane proovilepanek, Johannes. Ära lase kahtlustel röövida oma usku, vaid hinga Isa armastuses ja ustavuses sinu vastu. Ta ei mõista sind hukka. Hoopis vastupidi – oled kõrgelt hinnatud Ta silmis, nii et pea vastu!“

Usun, et Johannes pidas vastu. Ja kui Heroodes tal lõpuks pea maha lõi, läks ta oma taevasesse koju täis usku ja au!

neljapäev, 12. detsember 2013

JEESUS TEADIS, MIS OLI NENDE SÜDAMEIS

Jüngritel polnud aimugi, mis oli nende südameis, kuid Jeesusel oli. Seepärast juhtis Ta nad ka katsumuse kohta, et seda paljastada. Ta käskis oma 12-jüngril hüpata paati ja sõuda üle mere, olles täielikult teadlik, et torm on peagi tulekul. Need mehed pidasid end oma Isanda jäägituteks järgijateks. Olid nad ju äsja näinud, kuidas tuhanded inimesed said toidetud vaid mõne kala ja leivaga. Seetõttu polnud neil paati astudes eeldavasti vähimatki kartust, et nad võiks veel eales kahelda Jeesuses.

Üks asi on näha imettegevat väge toimimas oma pastori elus – hoopis teine lugu aga on kogeda seda ise. Kui nüüd tuul tõusis ja lained muutusid üha suuremaks, saabus ka aeg jüngrid proovile panna. Nende paat täitus üsna peagi veega ja mehed hakkasid täiest jõust seda tühjaks kühveldama. Ometigi oli mõne minuti pärast selge, et see paat läheb põhja. Pane tähele, mis tõusis nende meeste südameist keset katsumushetke: „Issand, kas Sa ei hooli, et me kõik saame hukka? Me läheme põhja! Aita, Jeesus! Oled Sa Jumal või mitte? Kas Sa tõesti ei hooli meist?“ Jeesuse enda jüngrid kiusasid Teda! Nad ajasid enam-vähem sama juttu, mida iisraellased olid öelnud Moosesele: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7). Ometigi oli Jeesus kogu selle aja teadnud, mida Ta teeb. Ta oleks võinud käskida tuultel ja tormidel taanduda ammu enne seda kui nad kisa tõstsid. Sest see vägi oli Tal olemas. Selle asemel aga pani Ta oma jüngrid sõna otseses mõttes elu ja surma olukorras proovile.
„Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde. Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained…kui nad nägid Jeesust järvel kõndivat…ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!” Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.“ (Johannese 6:16-21).

kolmapäev, 11. detsember 2013

KATSUMUSED JA PROOVILEPANEKUD

Paljud usklikud jõuavad oma elus katsumuste ja proovilepanekute punkti. Vahel viib Jumal meid sarnastesse paikadesse magu Maara, kus eluveed on väga kibedad ( vt. 2 Moosese 15:22-23). Seal olles kogeme samuti kustutamatut janu, piinavaid küsimusi ja närivaid kahtlusi. Sa võid ju protestida ja öelda: „Jumal, sa ei saa ju mind ometigi võrrelda nende ebajumalaid kummardanud, lepingut rikkunud iisraellastega! Sa ei saa ju ometigi öelda, et olen selline nagu nemad!“ Kuid need vaesed iisraellased ei saanud ka aru, et nad sellised on. Nad ei teadnud, mis peitub nende südameis, seni, kuni saabus proovilepaneku aeg. Usun, et sama kehtib ka tänapäeva usklike puhul. Prohvet Jeremija kirjutab: „Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?“ (Jeremija 17:9).

Ärgem unustagem, et see oli see sama rahvas, kes hiljem värises Issanda ees Siinai mäel, kui oli kuulnud Tema käskudest. Nad ütlesid üsna kärmelt: „Kõik, mida Issand ütleb, seda me teeme. Kuuletume igale Ta korraldusele!“ Ja nad mõtlesid täie tõsidusega igat oma sõna. Nad olid täis jumalakartust ja täiesti kindlad, et nad ei põru Tema austamises. Kuid neil polnud aimugi, mis toimub nende südameis ja et nad tegelikult olid vaimses pankrotis. Põhjus selleks peitus asjaolus, et iisraellased elasid oma pastori ja õpetaja – Moosese - kogemustele tuginedes. Neil puudus isiklik usk ja kui Jumal Moosese nende seast kõrvaldas, langesid nad 40-päevaga!

Sama lugu on ka paljude tänapäeva kristlastega. Kuuldes Jumala Sõna kuulutust, on nad innukalt valmis sellele kuuletuma kogu oma südamest. Tegelikkuses aga elavad nad kellegi teise kogemusele tuginedes. Nad toituvad õpetus-salvestistest, seminaridest ja oma pastorite ilmutustest, kuid neil puudub igasugune isiklik ja sügavam kogemus Kristusega.

Armsad, te ei saa kogeda Jumala tõelist ilmutust kellegi teise kaudu. Jutlustaja võib teid küll üles õhutada ja inspireerida ja te võite hõigata õigeid kirjakohti õigel ajal, kuid seni, kuni teil puudub isiklik kogemus ja elu Jeesusega, ei saa te ka tunda Teda. Tema sõna peab jõudma te südameteni, et sellest võiks saada elav kogemus.

teisipäev, 10. detsember 2013

ONS ISSAND MEIE KESKEL VÕI EI OLE?

Kes on need inimesed, keda Paulus 1 Korintlaste 10:8-10 kirjeldab? Need tuhanded, kes „langesid ühel päeval“; need mõned, kes „hukkusid madude läbi“ ja kolmandad, kes „hukkusid laastaja käe läbi“? Need ei olnud moabiidid, kaananlased, vilistid või mõned muud paganrahvad, kes Iisraeli ümbritsesid. Ei. Paulus räägib seal usklikest – rahvast, kelle Jumal on ise endale valinud!

Jumala rahvas nägi kõrbes mitmeid imelisi imesid. Neid oli üleloomulikult toidetud vaimse roaga ja nad jõid kaljust vaimset vett, mille kohta Paulus ütles, et see oli Kristus ise. Neid õpetati hästi ja nende eest kanti head hoolt. Ometigi väga paljud sellest samast rahvast said neelatud Jumala lõõskava viha poolt ja hävitatud madude poolt.

Apostel ütleb meile 1 Korintlastele 10:5, et need samas iisraellased valmistasid Jumalale nii suurt meelehärmi, et ta hävitas nad kõrbes. Heebreakeelne tähendus sellele on, et: „Ta lasi nad oma käe alt minna, tehes nad kõrbes maatasa nagu tolmu.“ Mida see tähendab? Jumal ütles iisraellastele: „Ma ei lepi enam sellise käitumisega. Kui oleksite süütud – kui teid poleks hästi koolitatud, kui te poleks saanud vaimset rooga mu käest või näinud mu au – siis ma veel tegeleks teiega. Kuid vaatamata minu rohketele õnnistustele, olete te siiski otsustanud oma himude ja ebajumalate kasuks. Seetõttu kupatan teid laiali ega oma teiega enam mingit pistmist.“

Kuidas see sai sündida? Kuidas sai Jumal nii karmilt omaenda rahvaga käituda, kui nad olid ju ammutanud kõige täiega Temast? Paulus ütleb meile salmis 9 väga selgelt, et nad kiusasid Kristust! „Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid.“ Mida Paulus mõtleb selle all, et me ei tohi „kiusata Issandat“? Ta viitab ühele seigale 2 Moosese 17-peatükis, kus iisraellased olid just kogenud manna imet – saanud Jumalalt seda valget vahvlit, mis sisaldas endas kõiki toitaineid, et neid elus hoida. See „väike, ümar asi“ kattis nende maad igal uuel päeval. Rahvas ei olnud ära teeninud ega väärt seda üleloomulikku toidust. Issand toitis neid sellega vaid ainuüksi tänu oma armule ja kõik, mida nad tegema pidid, oli selle kokku korjama. Siis aga polnud neil vett. Nad jõudsid paika nimega Maara, kus vesi oli joomiseks liiga kibe ja nad seisid taas silmitsi uue kriisi ja proovilepanekuga. Rahvas hakkas koheselt oma juhti aasima, süüdistades Moosest südametus käitumises, et ta oli juhtinud nad kõrbe, et neid hävitada. Nad kiusasid Issandat oma suhtumise ja küsimustega: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7).

esmaspäev, 9. detsember 2013

OLED SA VABAKS LASTUD? by Gary Wilkerson

Tahaksin esitada sulle ühe väga lihtsa, sama äärmiselt olulise küsimuse: oled sa vabaks lastud? Alguses võib ju sellele vastamine tunduda lihtne ja sa ütled: „Ja!“ Tegelikkuses aga elavad nii mitmedki meist ühes teatud mõttes ettekujutatud maailmas. Meid on vabaks lastud; meid on pestud; meid on lunastatud ja tehtud pühaks; oleme pestud ja puhtad, elades Jumalale mingis teises maailmas kusagil varjude maal, mis ületab kogu inimliku arusaamise.

Kuid reaalsuses, keset oma igapäevaelu toimetusi ja tegelikku olemist, kus taevas kohtub nö maaga, on meil hoopis teistsugused mõtted ja tunded oma elu suhtes. Olen ma ikka tõesti vabaks lastud? Paljud meist anuvad Jumalat iga päev: „Issand, palun vabasta mind! Lase mind vabaks mu ahelaist, päästa mind patust, vabasta mind harjumuslikest käitumistest ja sõltuvustest.“ Palume pidevalt Jumalat, et ta vabastaks meid.

Tõde aga on selles, et kui oled kohtunud Jeesuse Kristusega; kui oled pestud ja puhastatud Talle kalli vere läbi, siis oled juba Temas vabaks lastud. Oled võidukas ja uus loodu Kristuses! „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud…“ (2 Korintlastele 5:17-18).

Sa ei pea minema altarile ja anuma ning manguma, püherdades meeleheites ja süüs, hüüdes; „Oo Jumal, tee mind vabaks! Palun, Jumal, muuda mind!“ Ei, sest Ta on juba muutnud sind. Ta on juba muutnud sind uueks. Ta on juba mõistnud sind õigeks su üleastumistest ja pannud oma õigsuse su sisse. Uskudes Jeesusesse Kristusesse, ei saa sa Teda sundida muutma sind õigeks, sest Ta on juba sind õigeks ja täieliseks mõistnud . Halleluuja! See on hea uudis!

laupäev, 7. detsember 2013

UUS ALGUS by Jim Cymbala

Charles Haddon Spurgeon, üks tuntud Briti pastor, teatas üle 100 aasta tagasi ühes oma jutluses järgmist: „Koguduse olukorda saab vägagi hästi mõõta selle palvekoosolekute järgi.“

Brooklyn Tabernacle’i esimesele palveõhtule tuli kokku 15-18 inimest. Mul polnud selle õhtu osas mingeid konkreetseid plaane. Lihtsalt läksin koguduse ette ja juhtisin inimesed Jumala ülistusse, mis läks sujuvalt üle palveks. Kogesin üht uut ühtsuse ja armastuse tunnet, kui tundsin, kuidas Jumal meid kõiki liidab.

Järgnevatel nädalatel hakkasime saama konkreetseid palvevastuseid. Meiega liitusid mitmed uued inimesed, kellel olid meie jaoks vajalikud annid ja oskused. Paljud meie päästmata sugulased ja isegi võhivõõrad tulid kirikusse. Hakkasime end nägema kui „Püha Vaimu esmaabipunkti“, kus vaimsete hädadega inimesed said abi. Mistõttu nädal nädala järel julgustasin oma inimesi palvetama. Me ei palunud selleks, et lasta üksteisel kuulda oma ilusaid ja kõlavaid palveid; olime selleks liiga meeleheitel. Keskendusime ainuüksi Jumalale ja mitte üksteisele. Enamus ajast hüüdsime üheskoos Jumala poole, paludes valjult sõnades ja häälega, tehes seda veel tänapäevalgi. Samas aga oli ka aegu, kus seisime kätest kinni hoides ringis ja inimesed, kellel olid erilised koormad, väljendasid neid palves. Palvekoosoleku formaat kui selline pole üldse tähtis – küsimus on Kõigekõrgema südameni jõudmises, valades oma südame välja kõige täiega.

Neil koguduse algusaegadel, mil inimesed hoidsid Jumala ligi, saades osa Püha Vaimu täiusest ja taastades oma esimest armastust Jumala vastu, hakkasid nad sellest täiesti loomupäraselt rääkima ka oma tööpaikades, kortermajades ja pereringis. Ja üsna peagi tõid nad endaga uusi inimesi kogudusse. Sellest päevast kuni tänaseni pole me koguduses olnud rahvaarvu osas mingit kahanemist. Tänu Jumalale! Tänu Tema armule pole meil olnud mingit lahkmeelt ega lõhenemisi. Jumal on jätkuvalt saatnud meile inimesi, kes vajavad abi ja tihti me isegi ei tea, kuidas nad meid leidsid.


__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 6. detsember 2013

VÕLTS RAHU

Ameerika elab tänapäeval saatanliku vale petliku väe all. Kuid enne, kui selle teemaga edasi lähen, on teil oluline mõista, et see pole vähimalgi määral seotud poliitikaga, vaid ainuüksi vaimse tõega. Fakt on see, et meie riigijuhid on heitnud Jumala Sõna täiega kõrvale, näitamata üles vähimatki austust piibellike tõdede suhtes. Seetõttu on Jumal lasknud ka pettusel langeda me üle. See deemonlik vale, mis katab Ameerikat kui tekina, on võlts rahu. Tõekspidamine, et võime teha, mida tahes, ilma tagajärgede eest vastutamata. Oleme selles pettuses oma juba piirid ületanud ja seega on kohtumõistmine vältimatu.

Paulus räägib sellest kohtumõistmisest Rooma kirja 1 peatükis. Ta räägib neist, kes hoidsid kord kinni piibellikest tõdedest, kuid kes hiljem püüdsid nendega katta oma ülekohtu tegusid. Ehk teisisõnu: nad tahtsid üheaegselt nii Jumala Sõna kui oma himude rahuldamist. Mistõttu Jumal andis nad üle nende väärastunud, patuste meelte ohjesse. Nad tahtsid uskuda valet ja Jumal saatiski väga tugeva pettuse nende üle.

See on just see, kus meie rahvas on ka praegu. Üks meie viimase aja presidentidest kuulutas kogu maailmale: „Ma ei teinud pattu“, kuid paljastati hiljem ometigi just selle sama teo kohta, mida oli eitanud. 80% ameeriklastest vaatab nii tema patule kui valetamisele läbi sõrmede, öeldes, et vahet pole. Nagu ette kuulutatud – tõde on langenud tänavail. Ameeriklased kauplevad aktsiaturgudel nagu juua täis meremehed ja on selles edukad. Lisaks sellele on viidud läbi uurimus, mille kohaselt 65% kõrgkooli tudengitest petavad ja ei näe selles midagi halba. Erinevas vanuses inimesed käivad Jumala seadustega ümber nagu juhtub, arvates, et kuna pole siiani vahele jäänud, siis järelikult on see OK.

Kuuleme oma pealinnast pidevaid valesid, kinnimätsimisi ja manipulatsioone. Kuid see meeletu pettepilt, mille all kogu me rahvas elab, ei puuduta vaid Washingtoni räpaseid tegemisi. Ei. Saatana petlik vägi ulatub palju kaugemale kui kogu see reetlikkus ja rikutus. Tema suured valed otse põrgust on väljavalatud ka Jumala rahva üle. Paulus hoiatab: „Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.“ (2 Timoteose 4:3-4). Kes on need petetud rahvahulgad, kellest Paulus räägib? Need on petetud kristlased! Ta kirjutas selle kirja Tessaloonika koguduse uuestisündinud usklikele! Need inimesed olid saanud osa piibellikust õpetusest ja tundnud Jumala tõde, kuid ometigi hoidsid kinni oma himudest, otsides valeõpetajaid, kes kinnitaksid neid nende patus.

neljapäev, 5. detsember 2013

VÄGIVALLA SALADUS

Oma kirjas Tessaloonika kristlastele, räägib Paulus tuleviku sündmusest, nimetades seda „Issanda päevaks“. Ta kirjutab: „Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid kogutakse tema juurde, et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada - ei vaimu ega sõna ega kirja läbi, mis nagu pärineks meilt -, otsekui Issanda päev oleks juba käes. Ärgu ükski teid mingil kombel petku! Sest see ei juhtu enne, kui on tulnud ärataganemine ja ilmunud seadusevastane inimene, hukatuse poeg.“ (2 Tessalooniklastele 2:1-3).

Usun, et Paulus räägib Kristuse teisest tulekust ja viitab, et Ta ei tule tagasi enne, kui kaks asja on juhtunud:
  1. Suur usust taganemine. Paljud, kes tundsid kord Jumalat, langevad ära evangeeliumi tõest, mida kord teadsid. 
  2. Antikristus, hukatuse poeg, tuleb ilmsiks. 
„Langemine“ on juba aset leidmas. Paljude tänapäeva usklike, aga ka viimase paarikümne aasta kristlaste armastus Jumala vastu on jahenenud. Sellest lähtuvalt keskendun Pauluse teisele viitele, mille kohaselt Issanda päev ei tule enne, kui on ilmunud „seadusevastane inimene, hukatuse poeg“. Kas Paulus ütleb sellega, et Kristus ei tule tagasi enne, kui Antikristus on saanud maailma valitsejana troonile ning me kõik teame, kes ta on? Ma ei usu. Paulus teadis, et Kristus võib naaseda igal hetkel ja ka Jeesus ise ütles, et Ta tuleb ajal, mil’ Teda kõige vähem oodatakse…vaid silmapilgu jooksul.

Kuid me leiame tähenduse Pauluse sõnale „ilmnema“ hoopis muul moel. Kreekakeelne tähendus sellele on „paljastatud“. Usun, et Paulus ütleb: „Jeesus ei tule enne, kui Antikristuse täis plaan ja kavatsused on paljastatud ja kogudus sellest teadlik.“ Antikristuse plaan on juba paljastatud Piiblis. Paulus kuulutab: „Vägivalla saladus on juba toimimas.“ (2 Tessalooniklastele 2:7). Ta ütleb, et patu salajane vorm, mis juba toimib, juhatab sisse ka Antikristuse. Nähtavasti langeb vägivalla vaim kogu langenud inimkonna üle nii võimsalt, et rebib inimeste südameid ja hukatuse poeg tõuseb kiirelt võimule. Samas aga on „vägivalla saladusel“ ka teine tähendus. See lähtub kreekakeelsest juurest ja tähendab „vaikset algatust“. Paulus räägib Antikristuse kultuse vaiksest algatusest – vaevu märgatavast deemonlikust mõjust, mida ta nägi toimimas omal ajalgi.

Juba praegu on see salapärane vaim töötamas täie petliku väega, valmistades masse võtma vastu hukatuse poega. Tuhandetele inimestele tehakse vaikselt ja salaja igapäevast ajupesu, et langeda selle võrku. Ja kogu see saatanlik kaadervärk toimib nii kiiresti ja efektiivselt, et hukatuse poeg võib tulla võimule juba iga kell lähitulevikus.

kolmapäev, 4. detsember 2013

TOO ELU!

Kui see vaid oleks võimalik olnud kohtuda Paulusega tema usutee viimsetel, küpsetel aegadel, oleksin kindlasti ta käest küsinud: „Vend, mis hoidis sind nõrkemast ja alla andmast? Sind rõhuti ja litsuti ju igast nurgast!“

Usun, et Paulus oleks vastanud: „Jah, mind rõhuti, kuid see ei heidutanud mind.“

„Kuid sa kirjutad nii tihti, kuidas su katsumused sind kohutasid?“
„Tõsi, kuid ma ei andnud kunagi meeleheitele alla“.

„Sind kiusati taga enam kui kedagi teist.“

„Tõsi. Kuid Jumal ei hüljanud mind kunagi selle keskel.“

„Olid sageli hädade poolt mahasurutud ja nõrkemas.“

„Olin. Kuid ükski neist ei hävitanud mind.“

Tänasel Päeval kuulutab Paulus kogu maailmale: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.“ (2 Korintlastele 4:8-9). Ta tahab, et Jumala rahvas teaks, et „praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (s.17). Paulus ütleb meile: „Nii on surm tegev meis, elu aga teis.“ (2 Korintlastele 4:12). Ehk ta annab väga selgelt mõista: „See on see põhjus, miks Jumal annab meid üle surmale. Ta teeb seda selleks, et Kristuse elu võiks voolata meist kõigile teistele! Kui laseme surmal teha oma töö, tuleb ka Kristuse elu meist esile ja me tunnistus toob elu kõigile, kes seda kuulevad!“

Pea meeles, et kui rahalised raskused ja füüsilised hädad ründavad; kui sinu nime ja isikut laimatakse, on kõigi silmad sinu peal. Su kolleegid, su pereliikmed, su õed ja vennad Kristuses ning isegi võhivõõrad – kõigi nende pilgud on suunatud sulle, et näha, kuidas sa reageerid. Mida nad näevad neil aegadel sinust välja voolamas? Näevad nad usku, usaldust ja alistumist? Või näevad nad meeleheitel nurisevat kristlast, kes ei usalda end Kristuse ülestõstva väe hoolde? Mu armsad, laske surmal teha oma töö te sees! Laske tal kõrvaldada kõik, mis takistab Kristuse elu voolamist teist teistesse.

Ütle Issandale: „Isa, ma tean, et need raskused pole seetõttu, et Sa vihkad mind, vaid et Sa üritad muuta midagi mu hinges. Tegele siis sellega, Issand. Surma see ja too seejärel surmast tagasi ellu!“

teisipäev, 3. detsember 2013

MA EI ANNA ALLA!

Olen kindel, et oma usutee algusaegadel, kannatas Paulus kohutavate asjade all. Ja nagu enamus meist, nõnda lootis ehk temagi, et kui ta usaldab piisavalt Jumalat, on ta kaitstud kõigi hädade eest.

Võimalik, et kui ta esimest korda vangikongi visati, võis ta paluda päästet: „Issand, ava selle vangla uksed. Päästa mind siit evangeeliumi nimel!“ Nõnda samuti pani ka ta esimene laevahukk ta usu kindlasti proovile. Ja tema esimene peksasaamine võis kindlasti tõstatada küsimusi Jumala sõnapidamise kohta: „Issand, sa ju lubasid kaitsta mind. Ma ei saa aru, kuidas pean siis taluma seda kohutavat piina?“ Kuid asjad läksid Pauluse jaoks üha hullemaks ja Piibli järgi pole ka eriti näha, et apostel suurt palju kergemaid aegu nägi.

Kuid usun, et oma teise laevahuku ajaks võis Paulus juba mõelda: „Ma tean, et Jumal elab minu sees, mistõttu ju Tal on siis ka põhjus selleks katsumuseks. Ta on öelnud mulle, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (vt. Roomlastele 8:28). Kui see on Tema viis tuua enam Kristust esile mu elus, olgu peale. Püsin ma pinnal või upun – minu elu on ikka Tema kätes.“

Kolmanda laevahuku ajaks võis ta eeldavasti öelda: „Vaadake mind, kõik te inglid seal taevas! Vaadake mind, kõik te põrgu metsikud deemonid. Vaadake mind, kõik mu vennad ja patused. Lähen taaskord vetesügavuste lõputusse põhja, kuid teadke kõik, et surm ei saa mind hoida! Jumal on öelnud mulle, et ma pole veel lõpetanud ja seetõttu ma ei anna alla! Ma ei küsi enam oma Jumalalt, miks mind niimoodi proovile pannakse, sest ma tean, et see surmaseis saab tooma Talle suurt au. Nii et vaadake, kuidas mu usk selles üha enam puhtamaks kullaks muutub!“

Lihtsamalt öeldes: meie surmaseisud on mõeldud lõpetama teatud isiklikke võitlusi. Meie Isa toob meid kohta, kus mõistame, et saame sõltuda ainuüksi Kristusest või kui mitte, ei jää me ka pidama. Ta tahab kuulda me suust: „Jeesus, kui Sina mind ei päästa, on seis lootusetu. Kui ma usun, et Sa teed seda!“

reede, 29. november 2013

JUMAL MÕTLEB, MIDA ÜTLEB

Kuuled sa koguduses üsna karmi sõnumit, mis samas armastaval moel paljastab su patu? Kui nii, siis kas lased sel sõnumil end mõjutada? Või lähed pigem tagasi otse oma patu juurde, tundmata vähimatki kurvastust selle pärast?

Kui hülgad Püha Vaimu hoiatusi ja oled jätkuvalt sõnakuulmatu Jumalale, ilma seepärast südames kurvastust tundmata, kaasatakse sind Antikristuse kultusesse. Saatan on sind vaikselt kaasamas oma „salajasse nurjatusse“ ja kui siis paljutõotav ja imesid tegev Antikristus kord välja ilmub, niidavad ta valed sind jalust ja sa langed pettuse võrku! Pane tähele, mida Paulus ütleb kompromissialdis usklike kohta, es keelduvad armastamast ja kuuletumast Jumala Sõnale: „…ja nii saavad kohtualuseks kõik, kes ei ole uskunud tõde, vaid kellele on meeldinud ülekohus.“ (2 Tessalooniklastele 2:12).

Alljärgnevalt kurjakuulutavad tagajärjed kõigile, kes ei usu Jumala tõde ega käitu vastavalt sellele:
  1. Süda paadub tänu patu petlikkusele 
  2. Saatan toimetab selle paadunud südame kallal, nii et see hakkab õigustama end ega tunne mingid hirmu ega süüd 
  3. Usklik saab pimestatud valest, mis ütleb, et patul pole mingeid tagajärgi ega kohtumõistmispäeva ja ta pääseb oma iharatest naudingutest puhta nahaga 
  4. Usklik langeb deemonite õpetuste ohvriks, pidades kurja heaks ja head kurjaks 
  5. Usklik kaugeneb lõpuks nii kaugele Kristusest ja tõest, et saab pimestatud selles osas, kes Antikristus on, hakates Jumala asemel ülistama ja teenima hoopis teda. 
  6. Jumal ütleb sellisele inimesele kohtupäeval: „Tagane minust, sa ülekohtu tegija!“ 
Kuid mu armsad – see ei pea olema nii kellegi meie puhul! Jumal andnud lepingulise tõotuse kõrvaldada läbi Kristuse risti väe igasugune pettus ja anda meile võit patu üle. Kõik, mida Ta meilt palub, on see, et kuulutaksime sõja oma patule, öeldes: „Ma ei lepi selle harjumusega. Ma keeldun seda tegemast. Vabasta mind, Isa, oma Püha Vaimu läbi.“ Kui Jumal seda palvet kuuleb, saadab Ta sellise Püha Vaimu väe ja au taevast, et Saatanal pole vähimatki võimalust sellele vastu saada!

Seetõttu palu just praegu, et Jumal istutaks sinusse ühe suure austuse Tema Sõna vastu. Palu, et Ta aitaks sul lugeda regulaarselt Tema Sõna ja palu ka, et Püha Vaim aitaks sul võtta südamesse kõike, mida loed ja uskuda, et Jumal tõesti mõtleb, mida ütleb!

neljapäev, 28. november 2013

NEILE, KES EI KUULETU

Jumal annab meile läbi oma Sõna selge pildi sellest, kui oluline on kuuletuda Tema Sõnale. Näeme üht taolist näidet kuningas Sauli elust. Jumal andis Saulile läbi prohvet Saamueli selge ja konkreetse korralduse: „Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!” (1 Saamueli 15:3). Kas Saul kuuletus sellele korraldusele? Piibel ütleb meile: „Ja Saul lõi amalekke…Ja ta võttis Agagi, Amaleki kuninga, elusalt vangi…Aga Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile lammastest, kitsedest ja veistest ning talledele ja kõigele, mis oli hea, ega tahtnud neid hävitada sootuks…“ (1 Saamueli 15:7-9). Jumal oli rääkinud Sauliga väga selgetest ja konkreetsetest tingimustest. Kui aga Saul lahingusse läks, kuuletus ta neile vaid osaliselt. Selle asemel, et hävitada kõiki ja kõike, säästis ta kuningas Agagi elu ja jättis isegi osa sõjasaagist alles.

Saamueli kurvastas see väga. Ta ütles Saulile: „Issand läkitas sind teekonnale ja ütles: Mine ja hävita sootuks need patused amalekid ja sõdi nende vastu, kuni sa oled teinud neile lõpu! Aga miks sa ei kuulanud Issanda häält, vaid kippusid saagi kallale ja tegid kurja Issanda silmis?” (1 Saamueli 15:18-19). Piibel annab meile selles osas väga kainestava sõnumi: „Siis tuli Saamuelile Issanda sõna, öeldes: „Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku.” (1 Saamueli 15:10-11)

Kas kõik ülaltoodu kirjeldab ka sinu elu? On ehk Jumal rääkinud sulle mõne su konkreetse harjumuse kohta, mis vajab kõrvaldamist, aga millest sina ikka kümne küünega kinni hoiad, keeldudes minna laskmast? Ta Vaim võib kõnetada sind just praegu, öeldes õrna, samas paluva häälega: „Su patt seisab meie kahe vahel, takistades meie suhtlemist. Ma ei saa sind enam õnnistada, kui jätkad selle harrastamist. Lase mu Vaimul aidata end, mu laps.“

Saamuel ütles Saulile: „Sest vastupanu on otsekui nõiduse patt, tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus. Et sa oled hüljanud Issanda sõna, siis hülgab temagi sinu kui kuninga.” (1 Saamueli 15:23). Jumal hülgas Sauli tema sõnakuulmatuse tõttu. Ühtlasi annab Jumal selle salmiga meile mõista, et Ta tõesti mõtleb, mida ütleb. Ta ütleb: „Ma näitan sulle, mida su sõnakuulelikkus mulle tähendab. Ma igatsen kogu su südant, mitte vaid poolikut kuulekust!“

kolmapäev, 27. november 2013

PATUGA FLIRTIMINE

Pahelised inimesed on alati olnud „ilma tõeta“, seda põlates, pilgates ja selle peal trampides. Nägin selle kohta hiljaaegu üht näidet New York Postis, kus üks autor kuulutas täie kindlusega: „Nüüd on teadus asendanud usu.“

Paulusele valmistasid alati suurimat muret need, kes olid tundnud tõe teed, tunnistades oma usku Kristusesse, aga jätkates samal ajal flirtimist patuga. Paulus kirjutas neist, kes ülekohtuga hoiavad kinni tõest – miski, mis ärritab Jumalat täiega. „Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu…Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte…“ (Roomlastele 1:25-26). Teised, kes olid samuti oma iharate himude küüsis, pöördusid rahu leidmiseks valeõpetajate poole „kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi…Ja paljud järgivad neid nende kõlvatuses ning nende tõttu teotatakse tõe teed.“ (2 Peetruse 2:1-2). Kõik Pauluse sõnumid usust taganemise ja Antikristuse kohta olid suunatud just lihalikele kristlastele, mitte Rooma ebajumalakummardajatele, Kreeka paganatele või tundmatute paikade paganhõimudele. Pauluse kirjad kandsid endas olulist sõnumit just kogudusele ja need olid mõeldud ette lugemiseks just nimelt kogudustes olevatele usklikele!

Pauluse eesmärk oli kutsuda Jumala rahvast üles armastama tõde. Otsida seda, uurida seda ja kuuletuda sellele. Tema sõnumi põhituum oli: „Laske tõel juhtida end ja ärge pöörduge sellest kõrvale. Paluge, et Püha Vaim annaks teile silmi, millega näha; kõrvu, millega kuulda ja südant, millega armastada. Sest vastasel juhul avate end pettusele ja lõpetate vale uskumisega. Ja siis saab Saatan kaasata teid Antikristuse kummardamisse!“
Kui sa ei usu seda kõike, tuleta lihtsalt Piiblit meelde. Piiblis on öeldud, et vahetult enne Jeesuse tagasitulekut ujutab Saatan maailma üle sellise pettusega, et see ähvardab võimaluse korral pimestada isegi Jumala valituid. Vahet pole, kui kaua mõni kristlane on elanud koos Jeesusega – ta saab kogema kiusatusi, mille sarnaseid pole veel elu sees näinud. Isegi kõige tugevamad usklikud pannakse kahtlema Jumala ustavuses ja Tema Pühas Sõnas. „Sest tõuseb valemessiaid ja valeprohveteid ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid.“ (Matteuse 24:24).

teisipäev, 26. november 2013

SEADUSETUSE VAIM

„Vägivalla saladus on juba toimimas…“ (2 Tessalooniklaste 2:7)

See kreekakeelne sõna, mida Paulus kasutab „vägivalla“ kirjeldamiseks, tähendab sisuliselt seadusetust. Ehk siis saladus peitub seadusetuses, mis tähendab seda, et suur hulk rahvast hakkab käituma ilma mingeidki seadusi või piiranguid järgimata. Samas, see seadusetus ei ole vaid tühipaljas mäss inimeste valitsuste vastu. Küsimus pole vaid tsiviilvõimude vastu tõusmises või varastamises, vägistamises või tapmises. Pole kahtlustki, et kõik need asjad toovad esile Jumala viha, kuid seadusetuse saladus läheb palju sügavamale. Selle näol on tegu otsese Kristuses peituva tõe hülgamisega, Jumala püha Sõna kõrvale heitmisega ja mässuga Piiblis peituvate piirangute vastu!
See seadusetuse vaim on tänapäeval täiesti pidurdamatu. Tegu on seadusandluse taga peituva jõuga, mis püüab kõrvaldada Jumala me ühiskonnast ja sama vaim, millega Saatan püüdis Eevat petta, kui ütles talle nii mitmel erimoel: „Jumal pole nii karm midagi; ei Ta karista sind su sõnakuulmatuse pärast. Sa võid küll süüa selle puu vilja ja rahuldada oma himu, ilma et peaksid maksma selle eest!“ Saatan kasutab tänapäeval seda sama valet, veenmaks suurel hulgal usklikke, et nad võivad jätkata oma patustamist, kogemata karistust selle eest. See on deemonlik skeem, mis väärastab Kristuse armuevangeeliumit, pöörates selle liiderlikkuse sõnumiks. Ja kui traagiline see ka poleks, paljud leiged kristlased langevad selle seadusetuse ohvriks.

Paulus ütleb, et Antikristus saab võimule, kuna inimesed on pimestatud ja petetud omaenese pattude poolt: „Seadusevastase tulemine sünnib saatana mõjul igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtedega ja valeimedega ja igasuguse ülekohtu pettusega neile, kes hukkuvad, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud.“ (2 Tessalooniklastele 2:9-10). Saatan saab petma masside viisi inimesi, veennes neid vaevumärgatava, aga võimsa valega, nõnda nagu ta veenis Eevatki: „Jumal ei karista patu eest.“ Paulus ütleb, et taoline pettus tuleb „igasuguse ülekohtu pettusega“…sest nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud“ (salm 10). Ja siis ta lisab: „Ja seepärast saadabki Jumal neile eksitava jõu, et nad hakkaksid uskuma valet.“ (salm 11). Ehk siis apostel ütleb: „Need, kes keelduvad kuuletumast või austamast Jumala Sõna, langevad võimsa väärkujutluse ohvriks. Algul nad lihtsalt pigistavad silma kinni oma pattude ees ja õigustavad neid. Kuid üsna peagi hakkavad nad aktiivselt otsima sõnumeid „kerge armu“ kohta. Nad leiutavad ise mingi armu, mis ületab kaugelt selle, mis on Jumala plaan, sest Jumala arm ei vii kunagi piiritu vabaduseni, vaid juhib alati meeleparandusele.“

esmaspäev, 25. november 2013

KAUBOISAAPAD by Gary Wilkerson

„Kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.“ (2 Korintlastele 9:6).

Mitmeid aastaid tagasi teenisin ma Times Square’i koguduses New Yorgis abipastorina. Enne seda aga, elades Texases, olin ostnud endale eheda paari Texase kauboisaapaid, mis olid ikka kohe korralikud! Ühel päeval, kui mul need parasjagu töö juures jalas olid, sattud meie kontorisse üks kodutu mees, kes oli hääletamise teel liikunud ühest riigi otsast teise ja oli paraja karakteriga. Ta ütles: „Ma isegi ei tea, miks ma siin olen, sest kõik kirikud on ju nagunii ühesugused. Te kulutate raha vaid ehitistele ja pastorid on teil kõik rikkad, sõites uhkete autodega ja omades kõiksugu kama.“ Siis aga vaatas mu jalgu ja ütles: „No vaadake end! Te kannate neid uhkeid kauboisaapaid, samal ajal kui mina pean ringi käima nende kulunud, puldanist jalavarjudega.“ „Kas teile meeldivad mu saapad?“ küsisin ta käest. Ja enne kui ta vastatagi jõudis, võtsin kaksipidi mõtlemata jalast oma saapad ja ulatasin talle, minnes seejärel koju paljajalu.

Umbes 6 kuud hiljem helistas üks mu sõber, kes on pastoriks Greensboros, Põhja-Karoliinas ja ütles: „Gary, sa ei usu oma kõrvu. Mu kontoris istub üks mees praegu, kes ütleb, et andsid talle 6 kuud tagasi paari kauboisaapaid. Ta lihtsalt ei suuda unustada sind ega su kogudust. Ta on rännanud 6 kuud pöidlaküüdiga mööda maad ja kus iganes ta ka ei käi, vaatab ta ikka oma saapaid ja mõtleb Jeesuse armastusele.“

See mees astus sisse mu sõbra kirikusse ja ütles: „Üks pastor New Yorgist kinkis mulle need kauboisaapad. See oli Times Square’i koguduses, kus see mees oli abipastoriks.“ Steve küsis seepeale: „Kas ta nimi oli Gary?“, mispeale mees vastas: „Just! See ta oli. Ta nimi oli Gary.“ Siis ütles mu sõber Steve sellele mehele: „Püha Vaim on järginud sind kõik need 6 kuud. Oleksid sa valmis andma oma elu Jeesusele?“ mispeale mees vastas: „Sellepärast ma siin olengi. Tulin kirikusse, et anda täna oma elu Jeesusele.“
Ma tahan sind julgustada – isegi kui oled keset oma elu põuaperioodi – otsi siiski võimalusi. Valitseb ehk põud su abielus? Sel juhul otsi võimalusi teenida, armastada ja õnnistada oma abikaasat. Valitseb ehk põud su suhetes lastega? Valitseb seal üks suur möll ja eraldatus? Kui nii, siis otsi võimalusi armastada, teenida ja juhendada oma peret vastavalt Jumala teedele. On sul rahalisi raskusi? Siis otsi võimalusi, kuidas õnnistada teisi keset oma põuaaega ja sa näed, kuidas taevaluugid avanevad. Jumal valab rikkalikke õnnistusi ka sinu ellu.

laupäev, 23. november 2013

AJADES HIRMU VÄLJA by Carter Conlon

Hirm inimeste eest saab hoogu juurde meie patusest loomusest. See kõik sai alguse sellest, kui Saatan polnud enam rahul ülistaja staatusega taevas – pigem igatses ta ise olla ülistatud. See iha tema südames pani ta mõtlema väljaspool parameetreid, mille Jumal oli talle seadnud. Tulles Aadama ja Eeva juurde Eedeni aias, külvas ta alateadlikult inimkonnagi sisse langenud loomust – igatsust elada ja mõelda sõltumatult Jumalast, igatsedes ise olla kui Jumal.

Kõige sellega vallutas patune loomus ka inimkonna. Sellele järgnes kaasasündinud igatsus olla ülistatud, mispeale inimesed hakkasid otsima üksteise heakskiitu. See on ka põhjus, miks oleme nii väga mõjutatud teiste inimeste arvamustest meie suhtes. Kogu meie identiteet taandub sellele, kas oleme teiste silmis edukad või mitte. Muide, see kiitusejanu on ajanud paljusid kohtadesse, kus nad võivad elada pidevate aplauside ja tunnustuste paistel. Ja kuigi nad võivad ülistamiste tippu jõudes mõista ka neist peituvat lõksu, on nad juba liigselt sõltuvuses inimeste heakskiidust ega suuda enam elada ilma selleta.

Kujutage aga ette, kui kurb oleks seista üks päev Issanda ees ja kuulda seal kedagi, keda kord tundsime, ütlemas meile: „Sa teadsid tõde. Sa teadsid, et on olemas taevas ja põrgu! Jah, ma tean, et olin nõme, aga siiski – miks sa ei avanud oma suud ega rääkinud mulle? Sa teadsid, et nii mina kui mu lapsed lõpetame siin, mistõttu miks sa ei rääkinud?“ Kahjuks on paljude jumalalaste ainsaks põhjuseks ja vastuseks järgnev: „Ma igatsesin enam sinu kui Jumala heakskiitu. Ma ei tahtnud, et naeraksid mu üle. Tahtsin pigem, et imetleksid ja kiidaksid mind.“ Milline lõks see on, kui ihaldame enam inimeste kui Jumala heakskiitu!

Tuginedes Pauluse õpetusele, on ainuke võimalus inimeste kartusest pääsemiseks hüüda appi Jumalat, teades, et Ta ei ole andnud meile kartuse vaimu, aga väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu (vt. 2 Timoteose 1:7). Ainuüksi Jumal saab anda meile võime pageda kas inimeste ülistuse või kriitika eest. Veelgi enam, Piibel ütleb meile, et: „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja.“ (1 Johannese 4:18). Jumala armastus ei aja ainuüksi hirmu välja, aga õhutab meid ka minema tagasi nende juurde, kes elavad ilma Jumalata, et teha neile head. Sõltumata siis sellest, kuidas nad ka ei reageeriks.


__________
Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.

reede, 22. november 2013

TEGURID, MIS TAKISTAVAD KRISTUSE ELU ESILETULEKUT

Kui sinu takistuseks on ambitsioon, võib Jumal avada sulle tohutu võimaluste ukse. See võib olla su elu suurim ja ambitsioonikam projekt ja Jumal laseb sul astuda sellesse arvamisega: „Ongi käes! Lõpuks ometi sain oma suure läbimurde!“ Seejärel aga laseb Jumal kogu sel lool kolinal kokku kukkuda ja sa seisad nuttes keset oma unistuse varemeid ja ütled: „Jumal, ma arvasin, et see projekt on Sinu tahe. Ma uskusin, et Sinu õnnistused hingavad selle üle. Ma palusin järjepanu kogu selle loo eest ja sa lasid mul nii kaugele jõuda. Kuidas sa siis lasid sel kõigel nii haledalt läbi kukkuda?“

Sinu projekti hukk on mõeldud surmaks kõigele, mis takistab Kristuse elu esiletulekut su elus.

Sinu takistuseks võivad olla imelised ilmutused, mida saad Jumala Sõnast. Võid nüüd küsida: „Kuidas saab värske ilmutus olla eales takistuseks inimese teel, kes armastab Jeesust?“ Su elus võib olla aegu, kus uued tõed avanevad su ees; imelised doktriinid, mida kunagi varem polnud märganudki. Su enesekindlus kasvab, kuna rakendad pidevalt igat uut ilmutust oma elus ja suhtes Jumalaga. Kuid siis korraga, ilma vähimagi loogilise põhjuseta, tabab su hinge suur põud. Rõõm ja kindlus asenduvad peagi jõuetuse ja kasutuse tundega. Kirjeldamatu masendus täidab su hinge ja igast päevast saab vaid koorem su jaoks. Piibel, mis varasemalt lausa elas su südames, näib praegu kui suletud raamatuna. Uute ilmutuste saamise asemel mõtled, kas sa veel eales midagi uut õpid? Kuid küsimus ei ole sinu intellektis. See kuivus on mõeldud selleks, et surmata kõik see inimlik enesekindlus. Surmata su kalduvus kummardada ilmutusi, mis sulle antud, selle asemel, et tunda rõõmu Issandast.

Fakt on see, et ilmutused kipuvad tootma uhkust. See on ka põhjus, miks Jumal lasi Paulusel kogeda üht vaia oma ihus, kuna see hoidis teda tagasi uhkeldamast paljude ilmutustega, mille ta oli saanud. Jumal tahtis, et Tema ustav sulane püsiks alandlikuna kõigis asjus.

Kogu see „surmaolukordade“ kogemise protsess võib tunduda julmana. Pole kahtlustki, et tegu on ühe kõige valulikuma aspektiga kogu meie vaimulikus elus. Kuid kui laseme surmal viia oma töö lõpuni me sees, saab ka Kristuse ülestõusmise elu voolata vabalt meist välja. Teisalt jälle – kui seisame vastu surma tööle, ei saa me kunagi omama Kristuse elu enda sees!

neljapäev, 21. november 2013

JEESUSE ELU

Apostel Paulus ütleb: „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele.“ (1 Korintlastele 4:9). Ehk lihtsamalt öeldes, kui Jumala pühad, kes on täis Kristuse elu, juhitakse otsekui surmasuhu, pole see kunagi isiklik, vaid avalik asi. Piibli kohaselt oleme nähtavad kolmele erinevale „üksusele“: inglid, deemonid ja inimesed.

Su elus võib tulla ette aegu, kus tunned end oma võitlustes üksinda. Samas aga pole tegu mõne salajase võitlusega kusagil pimedas nurgas. Hoopis vastupidi – kõik eelpool nimetatud kolm üksust jälgivad sind suure huviga. Deemonid jälgivad sind, inglid jälgivad sind ja inimesed jälgivad sind. Ja nad kõik mõtlevad: „Kuidas küll see Jumala sulane sellele katsumusele reageerib?“

Milles need kõigile nähtavad katsumused siis seisnevad? Miks üldse peame neist surmaorgudest läbi minema? Mida tahab Jumal sellega saavutada? Meie Taevane Isa teab, et meie elus on teatud „kinni jäänud“ alasid, mis takistavad meis Kristuse elu täit esiletulekut. Ta teab meie komistuskive, hirme, ambitsioone ja ihasid – kõike, mis takistab Jeesuse täit säramist meie elus. Seetõttu lasebki Ta meil sattuda „surmaolukordadesse“, et vabastada me südamed neist takistustest. Kui sinu takistuseks on hirm inimeste ees, võib Jumal juhtida kellegi su ellu, kelle ligiolu halvab sind hirmuga. Mida iganes see inimene ka ei teeks või ütleks – see kõik vaid suurendab su hirmu, kuni see muutub väljakannatamatuks.

Olen näinud, kuidas taoline hirm põhjustab lausa füüsilist valu Jumala kallitele. Mõned neist on läinud lausa nii leili selle „raske isiku“ pärast oma elus, et on kaotanud isegi hingamisvõime. Kuid miks siis Jumal laseb mõnel sellisel mehel või naisel olla osa su elust? Aga seetõttu, et su armastav Taevane Isa annab su üle surma, öeldes: „Sinu hirm inimeste ees takistab Jeesuse kalli elu voolamist sinus, mistõttu see ei saa tuua esile elu ka teistes. See hirm sinu sees peab lõppema. Sa pead surema sellele!“ Sa võib-olla kisendad Jumala poole, öeldes: „Issand, päästa mind sellest!“ Kuid Jumal vastab: „Ei. Ma lasen surmal teha oma töö. Ma olen lasknud sel kõigel sündida, et Jeesuse elu võiks tulla ilmsiks su sees!“ 

kolmapäev, 20. november 2013

IGAPÄEVASELT SURMALE ÜLE ANTUD

Jumalakartlik apostel Paulus oli täis Püha Vaimu ja ilmutuslikku tarkust. Ta palvetas lakkamata ja elas igapäevaselt lähedases osaduses Jeesusega. Ometigi tunnistas ta oma pidevast kolkimisest, häbistamisest, põlgamisest ja teotamisest. Temast räägiti taga, tema isikut rünnati ja tema nime laimati. Paulus kannatas nii tihti, et isegi tema vaimulikud lapsed imestasid, miks ta nii palju kõikvõimalike hädade –ja tagakiusuga silmitsi peab seisma. Iga kord, kui nad teda nägid, oli ta nägu üleslöödud, luud katki ja keha täis erinevaid sinikaid. Pole kahtlustki, et see tegi Paulusele kõvasti haiget. Siin ta oli – võimas ja siiras Jumala armu ja pääste kuulutaja, kes kuhu iganes ta ka ei läinud, koges teotamist ja häbi.

Apostel ütles, et talle oli vaid üks sõber jäänud, Onesiforos, kes ei häbenenud tema ahelaid (2 Timoteose 1:16). Paulus ütles oma sõbra kohta: „See mees ei häbene mu vangistatust. Ta on targem kui see, et arvata otsekui mu elus oleks mõnda salajast pattu!“

Paulus koges julgustust ka tänu ühele usklike grupile, kes olid „koos vangidega kannatanud“ (Heebrealastele 10:34). Ta ütles: „Need inimesed tunnevad, mida mina tunnen.“ Nad seisid Pauluse kõrval keset ta raskusi, kuna mõned neist endist tehti „rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks, teised said osa nende kannatustest.“ (Heebrealastele 10:33). Neist usklikest oli saanud apostli kaaskannatajad, kuna nad kogesid kõike seda sama, mida Pauluski.

Tean ühte sügavalt vaimulikku jumalasulast, kes kannatas aastaid saatanliku tagakiusu ja tümitamise all teiste usklike poolt. Igakord, kui teda nägin, palus ta, et palvetaksin ta raskuste pärast. Olin rõõmuga nõus seda tegema, aga ajapikku, kui hädad jätkusid, muutus see mu jaoks tüütuks. Lõpuks küsisin temalt otse ja omadega: „Ma ei saa aru, miks sa küll alati nii vaevatud oled. Oled üks jumalakartlikumaid pastoreid, keda ma tean. Elad lähedases osaduses Jumalaga, alati paludes ja Tema Sõna uurides. Miks sa siis lased kõigel sellel jamal sündida?“

Kuid nüüd ma mõistan, et see jumalakartlik sulane anti igapäevaselt üle surmaolukordadele, kuna ta oli täis ülestõusmiselu. Jumal tahtis teda kasutada võimsatel viisidel, mistõttu andis ta üle surmale igas tema eluvaldkonnas. Jumal ei tahtnud, et jääks järgi midagigi inimlikku, mis takistaks temas elava Kristuse imelist esiletulekut.

Saatan tahtis hävitada ka Pauluse, kuna teadis, et Kristuse eriline esiletulek saab särama välja ta elust! 

teisipäev, 19. november 2013

SURMA KÄTTE ANTUD

„Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.“ (2 Korintlastele 4:11). Kui Paulus ütleb: „Meid, kes me elame“, kordab ta kui Jeesuse sõnu Ilmutuse raamatu 1:18’st „Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav.“ Paulus räägib siin kristlastest, kes on pannud kogu oma usu Jeesusesse ja kelle elu on nende sees. Samas aga annab Paulus teada, et meid on ka üleantud surmale. Just nii. Nõnda nagu Isa andis oma Poja üle surma, nõnda annab ta kõiki neidki, kes on Kristuses. Jumal juhib igat ühte meist oma käe kõrval otse surmaväravateni ja ütleb: „Siin, surm – võta tema ka. Tee temaga, mis tahad!“ Ja sel hetkel pole Jumala käsi meid enam kaitsmas. Pigem lükkab see meid otse surma lõugade vahele.

Sa küsid nüüd, miks Jumal üldse midagi sellist teeks? Ta teeb seda samal põhjusel, miks Ta oma Poja surma andis. Sest Ta teab, et ei surm, valu ega kurvastus suuda enam neelata ega hävitada meid, kuna Kristuse enda elu elab meie sees! Jumal teab, et tegelikult pole meil midagi karta, nii nagu polnud Jeesuselgi. Tal on võiduplaan varuks me jaoks, nõnda nagu Tal oli ka oma Poja jaoks. Ainult et see võit on saavutatav ainuüksi läbi surma. Paulus hoiatab: „Kui Kristuse ülestõusmiselu elab teie sees, lükkab Jumal teid ka igapäevaselt surma!“ Ja lisab: „Nagu on kirjutatud: „Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.” (Roomlastele 8:36). Kreekakeelne tähendus sellele on: „Meid antakse iga päev üle surma.“ Ehk lühidalt öeldes ütleb Paulus: „Ma seisan iga päev silmitsi uue surmaolukorraga.“

Siinkohal on oluline mõista, et Paulus ei räägi siin füüsilisest surmast, vaid sellisest, millest saame osa oma igapäevases elus Kristusega. Kui ta tunnistab „Ma suren iga päev“ (1Korintlastele 15:31), viitab ta katsumustele, kannatustele, tagakiusule, hädaohtudele ja kõikvõimalikele muudele raskustele. Ehk teisisõnu ütleb Paulus: „Meid, kelle sees on Kristuse elu, antakse pidevalt üle ühele surmaolukorrale teise järel. Iga päev seisame silmitsi mõne uue proovilepanekuga. Kuid Jumala Poja elu on meie sees!“ 

esmaspäev, 18. november 2013

ÜLESTÕUSMISE ELU by Gary Wilkerson

Ajal, mil’ Jeesus vaikselt hauas lamas, tundis Saatan ühes oma hordidega suurt kahjurõõmu. Nad arvasid, et on saavutanud pöördumatu võidu, kuid keset seda kõike käivitus hoopis Jumala ettekavatsetud plaan – plaan ülestõusnud eluks!

Jumal saatis Püha Vaimu surma kõige sügavaimatesse sügavikesse, kus Ta elustas Jeesuse ihu ja äratas Ta surnuist. Meie õnnistatud Päästja astus hauast välja – otse läbi paksu kivi – ja tuli esile järgneva tunnistusega: „Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilmutuse 1:18). Kristus ütleb siin: „Mina olen see, kellel on igavene elu! Ma olin küll surnud, kuid nüüd ma elan ja teen seda igavesti. Minu käes on nii elu kui surma võtmed!“

Hetkest, mil’ Jeesus kõndis välja surmavanglast, sai Temast ülestõusmine ja elu. Ta ei teinud seda ainuüksi iseenda pärast, aga igaühe pärast, kes peale seda päeva Temasse usuvad. Ta on toonud meie heaks esile ülestõusmise elu, mis ületab täiega surma väe! Seetõttu pole kristlastel enam vähimatki põhjust karta surma või näha seda kui oma vaenlasena. Meie Issand on võitnud selle täielikult: „Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.“ (Apostlite teod 2:24).

Kui sa oled võtnud Jeesuse vastu oma Päästjaks ja Issandaks, siis Ta elab su sees kui võimas ülestõusnud elu vägi. See sama ülestõusmise vägi, mis tõi Ta välja hauast, hoiab alal ka sinu elu. „Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees?“ (2 Korintlastele 13:5). Sinu sees on kõik see, mis on Kristuseski – võimas elav vägi, mida Saatan ei saa hävitada!

„Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest.“ (Efeslastele 3:14-16). 

laupäev, 16. november 2013

ILMA USUTA ON VÕIMATU OLLA TALLE MEELEPÄRANE by Claude Houde

Usun täiesti siiralt, et uskmatuse patt on üks hävitavamaid patte kaasaja kristluses. Uskmatus suigutab meid vaimsesse unne ja seob meid tasapisi aasta aasta järel seni, kuni lepime leppimatuga.

Jumala kuningriik on hetkel kogemas suurimat ülemaailmset vaimset ärkamist kogu inimkonna ajaloos. Samal ajal aga, vaatamata samale ajaperioodile, pole enam kui 90% evangeelsetest kogudustest nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, näidanud üles mingeid erilisi kasvu märke. Nad pigem kahanevad, kuna on jäänud kinni kunagistesse mineviku ärkamistesse või siis klammerduvad meeleheitlikult viimase aja tõotustesse mingite hingematvate ja koheste läbimurrete kohta. Ärge saage minust valesti aru – kõik Aafrikas, Hiinas, Koreas, Ladina-Ameerikas ja „Raudse eesriide“ taga asuvates maades toimuvad ärkamised valmistavad meile suurt rõõmu ja panevad tänama Jumalat. Samuti olen ma Jumalale tänulik kõige eest, mis Ta tegi eile, aga – mina elan siin ja praegu! Pean parandama meelt (muutma suunda) oma usuleiguse pärast, mis on pannud mind tolereerima asju, mida ei peaks. On enneolematu elada keset taolist vaimset põuda ja leppida hirmuäratava rutiiniga, kui meie endi silme all kirjutatakse üle maailma toimuva ajaloo suurima hingi võitva ärkamise uusi lehekülgi.

Uskmatus on palju tõsisem ja hävitavam kui me suudaks eales mõista või aduda. Olles ümbritsetud maailmast, kus valitsesid ebamoraalsus, ebajumalate teenimine ja deemonlikud religioossed rituaalid, seisis Jeesus kindla ja vankumatuna. Küll aga nuttis Ta uskmatuse pärast. See sisuliselt purustas Ta hinge. Evengeeliumites, kus Jeesus tegeles Laatsaruse lähedastega, Ta nuttis, kuna nende südamed olid kanged ja nad keeldusid uskumast Temasse (Johannese 11:33-35). Ta nuttis, kui nad keeldusid uskumast Tema tõotusi Tema väe ja ülestõusmise kohta. Ja nõnda samuti nutab Ta ka meie pärast, kui istume oma mugavas vaimses apaatias, ehitades üles ratsionaalseid ja häbiväärseid pseudoreligioosseid „doktriine“, rituaale ning seletusi, mis kõik lubavad meil õigustada oma elusid, mis nii tühjad tõelisest väest ja üleloomulikust viljast.

Sõbrad, Jeesus on see sama eile, täna ja igavesti ja me Jumal ei tee vahet inimeste vahel (vt. Heebrealastele 13:8 ja Apostlite teod 10:34-35). Ta on muutumatu, kõikvõimas (pole midagi, mida Ta ei suudaks teha), absoluutselt õiglane ja täielikult pühendunud meie eludele, linnadele ja kogudustele, tegemaks kõike seda sama, mida on üleloomulikult tegemas üle kogu maailma. Kuid meie ja Tema piiramatu väe vahel laiutab sügav uskmatuse kuristik. Seetõttu ei saa me elada enam päevagi, hüüdmata: „Issand, suurenda me usku!“


_________

Claude Houd on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas. 

reede, 15. november 2013

ÜLESTÕUSMISE ELU

Ajal, mil’ Jeesus vaikselt hauas lamas, tundis Saatan ühes oma hordidega suurt kahjurõõmu. Nad arvasid, et on saavutanud pöördumatu võidu, kuid keset seda kõike käivitus hoopis Jumala ettekavatsetud plaan – plaan ülestõusnud eluks!

Jumal saatis Püha Vaimu surma kõige sügavaimatesse sügavikesse, kus Ta elustas Jeesuse ihu ja äratas Ta surnuist. Meie õnnistatud Päästja astus hauast välja – otse läbi paksu kivi – ja tuli esile järgneva tunnistusega: „Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilmutuse 1:18). Kristus ütleb siin: „Mina olen see, kellel on igavene elu! Ma olin küll surnud, kuid nüüd ma elan ja teen seda igavesti. Minu käes on nii elu kui surma võtmed!“

Hetkest, mil’ Jeesus kõndis välja surmavanglast, sai Temast ülestõusmine ja elu. Ta ei teinud seda ainuüksi iseenda pärast, aga igaühe pärast, kes peale seda päeva Temasse usuvad. Ta on toonud meie heaks esile ülestõusmise elu, mis ületab täiega surma väe! Seetõttu pole kristlastel enam vähimatki põhjust karta surma või näha seda kui oma vaenlasena. Meie Issand on võitnud selle täielikult: „Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest, seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.“ (Apostlite teod 2:24).

Kui sa oled võtnud Jeesuse vastu oma Päästjaks ja Issandaks, siis Ta elab su sees kui võimas ülestõusnud elu vägi. See sama ülestõusmise vägi, mis tõi Ta välja hauast, hoiab alal ka sinu elu. „Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees?“ (2 Korintlastele 13:5). Sinu sees on kõik see, mis on Kristuseski – võimas elav vägi, mida Saatan ei saa hävitada!

„Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest.“ (Efeslastele 3:14-16).

neljapäev, 14. november 2013

SURMALE ÜLEANTUD

Apostle Peetrus kuulutas nelipühapäeval suurtele rahvahulkadele Jeruusalemmas: „Jeesuse Naatsaretlase…Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Apostlite teod 2:22-23). Mida Peetrus selle alla mõtles? Üks kreekakeelne sõnaraamat tõlgib ta sõnu järgnevalt: „Jeesus anti üle oma vaenlastele ja surma vastavalt Jumala poolt ettemääratud plaanile.“ Milline kummaline ja mõistetamatu tegu kellegi poolt, keda peaks pidama armastavaks Taevaseks Isaks. Jumal andis tahtlikult oma Poja surma! Otsekui oleks teadlikult juhtinud Jeesuse oma õige hullemate vaenlaste kätte, öeldes: „Siin on mu Poeg – tehke temaga, mida iganes tahate.“ Seejärel aga astus kõrvale ega teinud midagi selleks, et takistada oma vaenlasi tapmast oma Poega.

Mis ettemääratud plaan see siis niisugune oli? Miks pidi Jumal andma oma ainusündinud ja armastatud Poja üle surmale? Peetrus vastab sellele järgmises salmis: „Seepärast et surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses.“ (Apostlite teod 2:24). Jumal teadis, et on võimatu pidada Jeesust jäädavalt surma ahelais. Seetõttu polnud selles ka mingit riski anda oma Poeg üle surmale, sest Ta teadis, et Jeesus tuleb sealt hauast aulise võitjana surma üle, tõustes surnuist tänu Püha Vaimu eluandvale väele.

Samas on oluline mõista aegu, mil’ Peetrus neid sõnu rääkis. Kuni Kolgata risti sündmusteni oli surm olnud inimkonna jaoks väga hirmuäratav asi. See kuulus Kuradi valitsuse ja meelevalla alla, mistõttu teda ka kardeti. Jumal teadis, et see surmavägi peab saama murtud, mistõttu Ta andiski oma Poja üle surma, „et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle - see tähendab kuradi.“ (Heebrealastele 2:14). Jumal tahtis kõrvaldada surma astla ja murda igaveseks Saatana väe surma üle. Seetõttu Ta lasigi Jeesusel minna surma ja kogeda selle maitset. 

kolmapäev, 13. november 2013

USU TEMA SÕNA

Kui imestad selle üle, miks sa ikka ja jälle kukud; miks tunned end pidevalt nõrga ja jõuetuna, tehes seda, mida kõige enam vihkad, siis võib-olla on asi selles, et sa pole täielikult usaldanud Jumala aulisi tõotusi.

Jumal andis Aabrahamile palju tõotusi. Tõotusi olla tema vari ja kaitse; lüüa kõik tema vaenlased ja teha isegi imesid ta heaks nagu näiteks kinkida talle veel laps vanas eas. Aabraham uskus kõiki neid tõotusi ja Jumal ütles, et tema usk arvati talle õiguseks.

Nõnda samuti on ka meiega. Niipea, kui lõpetame omaenese jõus sõdimise oma vaimsete vaenlaste vastu, häälestades oma südamed sellele, et Jumal on võimeline tegema kõike, mida on tõotanud, hakkame nägema ka oma õigsust. Jumal aitab meid selles, saates omaenda Vaimu elama me südameisse. Püha Vaim on Jumala vägi ja see kuulutab sõja kõigile deemonlikele vägedele: „Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased.“ (Galaatlastele 5:17). Püha Vaim kuulutab: „See on nüüdsest minu elupaik. Seetõttu, Kurat, pole sul siin enam mingit valitsemisõigust ega meelevalda sõdida mu lapse vastu. Nüüd on sul tegemist minuga, mistõttu ma kukutan kõik su plaanid ja võitlen sinuga igal rindel. See laps on nüüd Püha Vaimu tempel.“

Jumala Vaimus elamine pole midagi keerulist. See tähendab lihtsalt usku sellesse, mida Jumal on öelnud: „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.“ (Galaatlastele 5:16). Ehk lihtsamalt öeldes: „Usalda Püha Vaimu! Usu Tema tõotusesse seista sinu eest ja käi selles väes ja teadmises, et Tema ise võitleb su eest!“ Jumala Sõna annab meile raudkindla tõotuse, mis on kindel ravim meie vaimse meeleheite vastu: „Ja ma piserdan teie peale puhast vett, et te saaksite puhtaks; kõigist teie rüvedusist ja kõigist teie ebajumalaist ma puhastan teid. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.“ (Hesekiel 36:25-27). Näed sa siin, mida Jumal ütleb? Tema Vaim on see, kes teeb kogu töö su sees! Ta puhastab sind ja annab sulle uue südame, misjärel juhib sind ka sõnakuulelikkusesse. Sinu asi on vaid uskuda, et Ta peab oma sõna vankumatu usuga! Seetõttu usalda kõik oma probleemid, oma tulevik, elu ja patud kõikvõimsa Jumala hoolde. 

teisipäev, 12. november 2013

SINU TASU ON SUUR

Paljud maailma hääled analüüsivad tänapäeval seda, miks inimesed on nii kohkunud ja vaevatud. Kuid nad ei suuda tulla lagedale millegi enama kui vaid ühte Paabeli segadust meenutavate põhjustega. Üks on kindel – ükski tõeline Jeesuse Kristuse armastaja ei saa häiritud võimalikust materiaalsete asjade hävingust. Pigem võivad teda halvata vaimse sfääri hädad. Paulus teadis meie kimbatuste ja hädade tõelist põhjust ja viitas ka neile Rooma kirjas 7:15-19: „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Roomlastele 7:15, 19). Apostel ütleb: „See, mida ma kohe üldse ei taha teha, seda ma teen. Ja see, mida ma tahaks teha, et olla sõnakuulelik Jumalale, seda ma ei suuda!“

Paulus räägib siin tuhandetest siirastest usklikest. Nad on murtud, kuna lihtsalt ei suuda saavutada võitu oma patu üle. Nad küll tahaks käituda õigesti – elada puhta ja pühana Jumala ees – ja nad vihkavad pattu, mis neid nii kergesti ahvatleb ja nende suhet Kristusega lõhub, kuid ometigi pöörduvad nad tagasi selle poole! Ja siis nad ongi omadega meeleheitel, mures ja räsitud, hüüdes: „Vaene patune nagu ma olen! Ma ei taha seda enam ja ometigi tundub, et ma ei suuda sellele vastu seista! Miks ma küll olen nii nõrk? Ja kui kaua kogu seda võitlust taluma pean? Kas tõesti pean läbi kogu elu valama tonnide viisi pisaraid, tunnistades oma pattu ja parandades meelt ning pöördudes siis jälle tagasi selle juurde?“

Aabraham küsis Issandalt seda sama, kui tundus, et ta otsekui ei pääse dilemmast, millega silmitsi seisis. Ja Jumala vastus talle oli: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!” (1Moosese 15:1). Issand ütles talle: „Aabraham, ma annan iseennast sulle ja sellest piisab. Mina olen su kaitse ja suur tasu, sest ma olen see, kes ma olen. Sa ei pea enam iial kartma ühtki oma vaenlast seni, kuni elad, sest mina olen sulle Jumalaks!“ 

esmaspäev, 11. november 2013

SA OLED ÕNNISTATUD by Gary Wilkerson

„…ja sinu (Iisaki) soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada…“ (1Moosese 26:4-5)

Kuulas sõna e kuuletus, on selle salmi võtmesõna, kuna sõnakuulelikkus toob õnnistuse. Sa võtad ususammu ja ütled: „Jumal, see on raske ja ma pole päris kindel, kas saan sellega hakkama.“ Kuid siis sa astud selle olukorra sisse ja ütled: „Jumal, ma lihtsalt kuuletun.“, mispeale taevaluugid avanevad su üle. Arm on see, mis annab meile väe teha seda, milleks Jumal meid on kutsunud. Meid on kutsutud olema pühad – eraldatud ja aupaklikud Jumala ees, kuuletudes Tema korraldustele. Sõnakuulmatus on see, mis röövib sageli me elust soosingu ja õnnistused ning Tema tervikliku töö, mida Ta me eludes teha tahab.

Ükskõik, mida Jumal ka ei annaks sulle teha, kuuletu Talle. Kui Ta käsib sul anda, siis kuuletu. Kui Ta käsib sul minna, siis kuuletu. Kui Ta käsib sul jääda, siis kuuletu. Ära ela mitte selle järgi, mida sina tahad, vaid mida Jumal tahab, et sa teeksid ja sa näed, kuidas õnnistused hakkavad voolama su juurde, su üle ja su ümber. Mille iganes külge sa ka oma kätt ei paneks – see saab õnnistatud Issanda poolt.

„Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.“ (1Moosese 26:12). Me näeme, et Iisak külvas ja lõikas suure saagi. Jumal ei ole mures ega närvis maailma majandusliku olukorra pärast. Ta pole mures ka sellepärast, mis toimub sinu tööpaigas või majapidamises. Miks? Sest Tal on kogu võimekus, vahendid ja vägi taevast, katmaks kõiki su vajadusi vastavalt oma aurikkustele. Jumal tahab, et sa teaksid, et Ta õnnistab sind. See on Ta südamesoov. Seetõttu saa lahti sellest aegunud, vanamoodsast pildist Jumala kohta, kes istub kusagil üleval taevas ja ootab hetke, mil’ vaid korrakski libastuksid, et siis võtta sult’ kõik, mis sul on. See pole nii! Jumal annab sulle väe olla sõnakuulelik, sest Ta tahab õnnistada sind. 

laupäev, 9. november 2013

SÜTITAV TULI by Jim Cymbala

Naastes lühikeselt, aga kosutavalt reisilt, tervitasin oma koguduse rahvast ühe tähtsa sõnumiga oma südames. Alustasin järgnevalt: „Vennad ja õed, kogen tõesti oma südames, et Jumal on rääkinud me koguduse tuleviku kohta. Olles pisut eemal, hüüdsin Jumala poole palvega aidata meil – aidata mul – mõista, mida Ta meilt kõige enam ootab? Usun, et kuulsin järgnevat:

See pole midagi uhket, erilist või silmatorkavat. Kuid samas tahan öelda täie tõsidusega: tänasest päevast alates saab palvekoosolekust meie koguduse baromeeter. See, mis juhtub teisipäeva õhtuti, saab olema meie edukuse või põrumiste mõõdupuu, sest see on ka see, mille põhjal Jumal meid õnnistab.

Kui hüüame Issanda poole, on Ta oma Sõnas tõotanud vastata meile, tuua päästmatud enese juurde ja valada oma Vaim välja me keskel. Kui me aga ei hüüa Jumala poole, pole Ta ka tõotanud midagi – mitte kui midagi. Nii lihtne see ongi. Ükskõik, mida ma ka ei jutlustaks või millesse me ei väida end uskuvat – kogu me tulevik sõltub me palveajast. See on see mootor, mis hoiab koguduse käigus. Jah, ma tahan, et te tuleks endiselt pühapäeviti kirikusse, aga teisipäeva õhtud on need, mis tegelikult loevad.

Samal hommikul oli meil külas üks pastor Austraaliast (või oli see Uus-Meremaalt?), mis meie puhul on üsna harv nähtus. Olles tutvustanud teda ja kutsunud ta üles jagama paar tervitussõna, tuli ta ette ja ütles vaid ühe mõtte: „Kuulsin kõike, mida te pastor ütles ja siin on üks mõte, mille üle järele mõelda: te võite hinnata koguduse populaarsust seeläbi, kes tulevad sinna pühapäeva hommikuti. Te võite hinnata pastori või evangelisti populaarsust seeläbi, kes tulevad pühapäeva õhtuti. Kuid Jeesuse populaarsust saab hinnata seeläbi, kes tulevad palvekoosolekule.“ Seejärel aga astus lavalt maha ja oligi kõik. Ma ei näinud teda enam kunagi. 



__________

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 8. november 2013

JUMALA PLAAN MEIE SUHTES

Jumala plaan meie suhtes on alati olnud väga lihtne. Ta on öelnud: „Sa ei pea kartma ühtegi väge, mis tõuseb sinu vastu. Mina olen sinu kaitsja ja olen seda koguaeg. Kui sa vaid usuksid kõiki mu tõotusi ja usaldaksid end usu läbi mu hoolde, oleksin ma kõikvõimas Jumal su jaoks. Ma võidan kõik su vaenlased ja heidan nad su jalge ette. Sa saad olema võidukas – enam kui võitja – elades oma elu rahus ja mitte hirmu all!“

Luba mul küsida su käest: elad sa hirmuvaba elu – rahuliku südame ja meelega? Enamus meist ei ela murdosagi oma elust sel moel. Jah, meil on oma rahuhetked Jumalaga, kuid me ei sisene kunagi täielikult Tema hingamisse. Kui oled häiritud, kohkunud või heitunud oma salajase patu pärast, siis pead mõistma, et Jumal ei ole pahane su peale! Ta ei taha sind karistada või hukka mõista. Hoopis vastupidi – Ta tahab immutada sind läbi oma kõikvõimsa väega!

Jumal ütleb kõigis oma lepingutes sisuliselt ühte ja sama: „Ma otsin inimesi, kes usuksid, et ma päästan neid kõigi nende vaenlaste käest!“ „Lepingut, mille ma teiega tegin, ärge unustage! Ärge kartke muid jumalaid, vaid kartke Issandat, oma Jumalat, siis ta päästab teid kõigi teie vaenlaste käest!” (2 Kuningate 17:38-39). Vanas Testamendis olid nendeks vaenlasteks paganrahvad – vilistid, moabiidid, hetiidid, kaananlased jne. Kõik need kurjusejõudude esindajad otsisid võimalusi jumalarahva hävitamiseks, et siduda neid jälle orjusega.

Tänasel päeval eksisteerivad meie vaenlased vaimses sfääris – deemonlikud väed, lihalikud himud, kurjad igatsused. Uues Testamendis aga kordab Jumal oma tõotust oma lastele: „Sest see leping, mille ma teen Iisraeli kojaga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad saavad mulle rahvaks.“ (Heebrealastele 8:10).

kolmapäev, 6. november 2013

JUMALALE MEELEPÄRANE KURVASTUS

Usun, et võime hinnata oma tõelist vaimulikku seisu seeläbi, kui häiritud me oleme isegi kõige oma väiksema patu üle, mida Issanda vastu teeme.

Mõned kristlased kurvastavad vaid nende asjade pärast, mida nad peavad nö „suurteks pattudeks“ – abielurikkumine, uimastite kasutamine, joomine, ropendamine. Kuid tõeliselt Jumala Vaimuga täidetud inimene teab, et ükski patt pole väike Jumala silmis ja kurvastab seetõttu ka siis, kui kellestki taga räägib, mõne ropu nalja viskab või mõnda kurja mõtet oma peas mõlgutab. Ta teab, et kõik need asjad lähtuvad ta südamest – kogu tema olemuse tõelisest tuumast. Neis „väikestes asjades“ sõnakuulmatu olles, võid ju end välja vabandada ja unustada kõik. Kuid kui seda teed, ei küpse sa iialgi Kristuses. Sinu õigsust mõõdetakse selle läbi, kui palju otsustad seista vastu asjadele, mis su Päästjat kurvastavad.

Ütlesin hiljaaegu midagi mitte-Kristuse-sarnast oma naisele. Need sõnad olid täiesti tarbetud ja ma kogesin koheselt ka süütunnet. Teadsin, et olin eksinud ta vastu, mistõttu palusin andeks; kallistasin teda ja ütlesin, kui väga teda armastan. Kuid mu mõtted olid ikka veel häiritud kõigest toimunust. Mõtlesin endamisi: „Kuidas ma saan üldse olla nii mitte Kristuse sarnane? Ma pole ealeski varem olnud nii lähedane Issandaga, kui viimastel aegadel. Ma pole eales varem palunud nii palju kui selle viimase aasta jooksul. Ma pean ikka üdini halb olema, et selline hull asi mu südamest esile tõusis.“ Samal hetkel sosistas Saatan mulle kõrva: „Ah, see väike sõna vääratus pole midagi erilist. Tühipaljas asi.“ Kuid Püha Vaim tõusis koheselt mu südames, et lükata ümber Saatana öeldu. Ta kinnitas mulle: „David, ainuüksi see, et kurvastad oma patu üle, näitab, et ma teen oma tööd su sees. Mida enam sa kurvastad kasvõi kõige väiksemagi üleastumise pärast minu armastuse vastu, seda lähemal sa võidule oled.“

Jumal saatis oma Vaimu meile, et kuulutada sõda meie lihaliku loomuse, selle himude ja ihade vastu. Mistõttu kui su langemised sulle korda ei lähe – kui suudad raputada endalt patu ilma väiksemagi süütunde, kurvastuse või kahetsuseta – ei ole Püha Vaim su sees seda lahingut pidamas.

„Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud...“ (2 Korintlastele 7:9). Kui koged süüd kasvõi kõige väiksemagi üleastumise pärast, oled lähedal oma tõelisele võidule. Ta on võitmas seda lahingut su südames, tuues esile Jumalale meelepärase kurvastuse, mis viib tõelise meeleparanduseni. 

teisipäev, 5. november 2013

ÄRGE MURETSEGE

Murelik meel on miski, mis kannatab pideva rahulolematuse all. See on mahasurutud, häiritud, rahutu, muretsedes nii tuleviku kui mineviku pärast kui ka oleviku olukordade pärast. Usun, et tänapäeval on enam murelikke hingi kui ükskõik, millise mineviku põlvkonna ajal.

Tundub, et paljud Jeesuse järgijad on sama murelikud kui suurel hulgal mitteusklikke. Näen seda mitmetest kirjadest, mis meie teenistusele saadetakse. Suurel hulgal usklikke lamab öösel unetult voodis, mures ja kannatustes. Nad käivad kirikus lootusega leida mingitki kergendust oma koormatele, kuid teenistuselt lahkudes on nende mured taas tagasi.

Jeesus hoiatas, et viimsetel aegadel on inimeste südamed mures paljude hädade tõttu, mis maailmas sünnivad: „…ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.“ (Luuka 21:25-26). Jeesus ütles, et maailma eesootavad sündmused saavad olema nii hirmuäratavad, et inimesed langevad sõna otseses mõttes südamerabanduste tõttu surnult maha.

Aastaid tagasi saime kirja ühel 90-ndates olevalt jutlustajalt. Ta meenutas 1920-ndate aastate ebamoraalsust, mis läbi „Suure Masenduse“ laine tõi kohtumõistmise Ameerika üle. Ta on näinud kahte Maailmasõda. Näinud seda, kuidas transport on arenenud hobukaarikutest kosmosesüstikuteni ja kuidas ragisevast raadiost on jõutud internetini. Lühidalt öeldes – ta on näinud kõike. Kuid nüüd ütleb ta oma kirjas, et praeguse aja kurjus kurvastab teda rohkem kui ükski teine asi, mida ta eales näinud on. Ta ütleb, et seda on raske isegi vastu võtta, kuna kõik toimub nii kiiresti ja inimkonna rikutuse sügavused ületavad igasuguse mõistuse.

Ometigi annab Jeesus meile kinnitava sõna, mis peab kandma sõltumata selles, mida näeme eneste ümber sündimas. Ta ütleb: „…siis vaadake, et te ei ehmu, sest see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes.“ (Matteuse 24:6). Ta ütleb meile: „Ärgu ükski neist halbadest asjadest, mille suhtes teid hoiatan, pangu teid muretsema!“ 

esmaspäev, 4. november 2013

UUS PEATÜKK by Gary Wilkerson

Apostlite tegude raamatus on 28 peatükki, kuid Jumal on läbi sajandite kirjutanud ikka ja jälle uusi peatükke läbi oma kümnete tuhandete jüngrite. Nende nimed pole enam Filippus, Tabiita või Timoteos, vaid Jenni, Jimmy ja Joonatan.

Jenny on punapäine austraallanna, kes käib meie koguduses Colorado Springs’is. Tal on kõige naljakam naer, mida eales kuulda võiks ja ta on hull evangeeliumi järele. Tema ja ta abikaasa näevad iga päev Jumala väge liikumas inimese üle, kellega nad kokku puutuvad.

Siis on üks jünger nimega Jimmy, kellega olen koos olnud jumalariigitöös väga pikki aastaid. Vaid vähesed evangeliseerivad nii nagu Jimmy seda teeb. Ta juhtis hiljaaegu ühe inimese Issanda juurde ja tegi talle siis ettepaneku: „Las ma juhtida piiblitunde su kodus.“ Üsna peagi hakkas seal käima mitmeid ümbruskonna inimesi ja nemadki said päästetud. Jimmy tegi sama asja ühes teiseski naabruskonnas. Ja siis kolmandas. Üle sealse linna toimub piiblitunde siin ja seal, kuna leidub üks radikaalne kristlane, kes usub Püha Vaimu väesse, mis puudutab südameid üleloomulikul moel.

Joonatan on 13-aastane jünger meie enda kirikust, kes palvetab kui eluaegse misjonäri meelevallaga. Tema palved panevad täiskasvanud põlvedele langema, kuna ta kannab endas murtud ja kahetseva südame tooni. Joonatani igatsuseks on näha Jumalat päästmas kadunuid ja tema vaimulik nälg on nakkav.

Jüngrid, keda siin kirjeldan, on 21.sajandi kristlased, kellele on antud 1.sajandi vägi. Nõnda samuti on mind ja sindki kutsutud saama varustatud Jumala Vaimuga, kes viib täide Jumala töö. Usun, et on aeg, kus paljud ainuüksi „Sõna kuuljad“ saaksid ka Sõna tegijateks. Piiblitunnid ja palvegrupid on muidugi head, kuid – üks asi on vaid teada Jeesusest ja Tema aust, kuid hoopis teine asi omada Tema Vaimu elamas me sees, et teenida ja teha kõike seda, mida Temagi tegi. Püha Vaim on tulnud elama me sisse, et Jumal võiks täita oma eesmärke me läbi. Seetõttu tahan julgustada teid paluma ühes minuga: „Issand, lase mul olla Sinu Sõna innukas õppija, aga las ma olla ka ühtaegu innukas Sõna täitja. Las Nelipüha sündida ka tänapäeval. Aamen.“ 

reede, 1. november 2013

AHABI LEPING MAAILMAGA

Oli kord aeg, kus Ahab parandas meelt Eelija kõne peale: „Ja tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Kas oled näinud, kuidas Ahab on ennast alandanud minu ees?“ (1Kuningate 21:29). Sellest päevast alates võis ta vaadata tagasi ja öelda: „Meeleparandus? Jah, tänu sellele võrratule Jumala prohvetile Eelijale.“ Kuid Ahabi jaoks tähendas see vaid ühekordset kogemust ja mitte igapäevast elu Jumalaga. Probleem oli selles, et temast oli saanud maailma sõber ja vend. Vend kui „sugulane; otsekui mu enda sarnane; keegi, keda ma austan“. Ta oli lepingulises suhtes millegagi, mida Jumal oli neednud. Ahab oli kuulutanud, et armastab tõde, kuid sügaval südames vihkas korrigeerimist. Paljud tänapäevagi inimesed ütlevad: „Me tahame ainult tõde. Kuuluta nii nagu asjad on!“, kuid oma südameis mõtlevad: „See on liiga sünge ja raske. Me ei talu seda enam.“

Ahab oli pimestatud selle kohutava fakti ees, et teda juhtis vale vaim. See vale vaim pani valeprohvet Sidkija uhkeldama selle üle, et Jumala vaim on tema üle ( vt 1 Kuningate 22:24). Seetõttu oli Ahab ka täiesti veendunud, et ta kuulis Jumala häält ja tuleb tagasi võidukana. 

Kristlased, kes on seotud Iisebeli õpetusega, on 100% kindlad, et neil on õigus. Nad lihtsalt ei näe selle taga peituvat pettust. Seetõttu ei mõelnud ka Ahab: „See 400 on vale; neil puudub sõna Jumalalt.“ Ei, ta läks neile vastu täie veendumusega, olles täielikult petetud ja võrku püütud.

Miks aga siis osad kristlased langevad sellesse pettusesse? „Aga vaata, te loodate valesõnade peale, millest ei ole kasu. Kas tahate varastada, tappa, abielu rikkuda, valet vanduda ja suitsutada Baalile ning käia teiste jumalate järel, keda te ei tunne, ja siis tulla ning seista minu ees selles kojas, millele on pandud minu nimi, ja öelda: „Me oleme päästetud!”, selleks et edasi teha kõiki neid jäledusi?“ (Jeremija 7:8-10). Siin peitubki vastus. Mõnest salajasest patust kinnihoidmine; mõne ebajumala kandmine oma südames. Oma patu õigustamine ja vennastumine maailmaga. Seejärel tulevad nad aga jumalakotta ja uhkeldavad: „Ma ei ela hukkamõistu all!“ Milline avatud kutse kõigile valede vaimudele!

neljapäev, 31. oktoober 2013

IISEBELI VAIM

Iisebeli vaim vihkab Jumala prohveteid. „Ja Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid. Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: „Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!” (1 Kuningate 19:1-2).

Kristlased, kes on seotud Iisebeli õpetusega, ei oma mingit austust Jumala pühade prohvetite suhtes. Nad istuvad ükskõikselt ja liikumatuna nagu Iisebel, samal ajal, kui Ahab sööbis süviti Karmeli mäel toimunud üleloomulikesse ilmingutesse. Iisebelile ei avaldanud see aga mingit muljet. Pigem pani see teda veelgi enam oma asjast kinni hoidma. Sama lugu on tänapäevalgi. Iisebeli õpetuse jagajad ja selle ohvrid – nagu Ahab seda oli – pole avatud Püha Vaimu ärgitustele meeleparanduse ja pühaduse suhtes. Nad küll kuulevad seda, kuid lähevad siiski oma teed, olles veelgi enam veendunud oma õpetuses. Neil puudub igasugune jumalakartus.
Kindlaim märk valeõpetajast ja Iisebeli õpetusest, on prohvetlike hoiatuste ja kohtumõistmise eiramine. Nad nimetavad seda „süngeks hukatusele määratuseks“. Nad naeravad selle üle ja pilkavad ning mõnitavad seda. Jeremija ütleb, et sellised karjased on pimedad ja rumalad ja kuigi Issand on käskinud neil kuuletuda, siis „nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi.“ (Jeremija 7:24).

Need, kes õpetavad Iisebeli õpetuse kohaselt, nimetavad end prohveteiks, kuid tõelisi ja valeprohveteid saab ka läbi katsuda ehk siis proovile panna. Iisebeli prohvetid kuulutavad vaid häid asju – vaid rahu ja õitsengut. „Aga Jeruusalemma prohvetite juures nägin ma kohutavaid asju: abielurikkumist ja valelikku eluviisi. Nad julgustavad kurjategijaid, et ükski ei pöörduks oma kurjusest. Nad kõik on mulle nagu Soodom ja Jeruusalemma rahvas on nagu Gomorra. Seepärast ütleb vägede Issand prohvetite kohta nõnda: Vaata, ma söödan neid koirohuga ja joodan mürgiveega, sest Jeruusalemma prohveteist on jumalakartmatus levinud kogu maale. Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad - nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. Nad ütlevad ühtepuhku mu laimajaile: „Issand on öelnud: Teil on rahu!” Ja igaühele, kes käib oma südame paadumuses, nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!” (Jeremija 23:14-17).

Need, kellel Iisebeli vaim, ei pööra inimesi nende kurjusest. Nad räägivad vaid unistustest ja käituvat kantslis narrilt. 

kolmapäev, 30. oktoober 2013

SUURIM PETTUS

Kaasaja koguduse suurim pettus peitub Jumala Sõna kasutamises kui kinnitava plaastrina saamahimule. Ehk siis pinnapealselt Iisebeli õpetus toimib (vt. 1 Kuningate 21:14-16). See tõi Ahabile selle, mida ta tahtis. Ta sai oma õigused tänu sellele, kui keegi visati riigireetmise tõttu kividega surnuks ja kogu ta vara läks kuningale üle. Jisreellane Naabot oli öelnud Ahabile, et ta ei loobu oma esiisade pärandist, kuna Jumal oli tal keelanud seda teha.

„Ja ta (Ahab) heitis voodisse, pööras oma näo ära ega söönud leiba. Siis tuli ta naine Iisebel tema juurde ja küsis temalt: „Mispärast on su vaim nii vaevatud, et sa leibagi ei söö?” …„Vist ikka sina valitsed praegu Iisraeli üle? Tõuse üles, võta leiba ja su süda olgu rõõmus! Mina ise annan sulle jisreellase Naaboti viinamäe.” (1 Kuningate 21:4-7). Pane tähele Iisebeli õpetust: „Sina oled kuningas. Sa oled kõige tähtsam ja sul on omad õigused. Ärgu miski takistagu sind saamast seda, mida tahad.“ Ta ütles Ahabile: „Ole rõõmus ja tea, et ma hangin selle sulle.“ See on kogu valeõpetuse tuum. „Mis sa pabistad! Mis sa kurvastad või tunned end süüdi kõigi nende igatsuste pärast, mis sind närivad. Küll ma hangin need sulle!“ Nii nagu Iisebeli petlikud meetodid, nii käänavad ja kuritarvitavad ka valeõpetused Jumala Sõna.

Kuid Ahab ei saanud nautida kõike omandatut tänu ühele kiuslikule Jumala prohvetile. „Aga tisbelasele Eelijale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Võta kätte, mine vastu Iisraeli kuningale Ahabile, kes on Samaarias! Vaata, ta on Naaboti viinamäel, kuhu ta läks, et võtta seda enesele. Räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Kas oled tapnud ja omastanud? Siis räägi temaga ja ütle: Nõnda ütleb Issand: Samas paigas, kus koerad lakkusid Naaboti verd, lakuvad koerad ka su enese verd!” Ja Ahab küsis Eelijalt: „Kas nüüd leidsid mind, mu vaenlane?” Ja ta vastas: „Leidsin. Sellepärast et sa oled ennast müünud tegema, mis Issanda silmis on kuri.“ (1 Kuningate 21:17-20). Kujuta ette Ahabit kõndimas keset oma uusi valdusi, ütlemas: „Kas elu pole mitte ilus? Oh seda Iisebeli – ma ei pruugi nõustuda kõigi ta võtetega, aga ta kahtlemata saab, mida tahab.“ Kuid samal ajal jälgis igat tema sammu prohvet Eelija.

Nõnda on ka tänapäeval. Jumal on läkitanud oma prohvetid, kes hüüavad kõva häälega ja vastanduvad Iisebeli õpetusega materialismist, muutes kristlaste jaoks üsna ebamugavaks oma „mänguasjade“ ja vara nautimise. Nad on täiega maha müüdud. Nad ise küll ei näe seda, kuid patt on selle kõige taga. Igakord, kui kuulutan edukuse õpetuse vastu, kogen Eelija vaimu ja väge enese üle. Ja Iisebeli õpetuse paljastusi saab kõlama üha enam ja enam. Kõikjal, kuhu sa ka ei lähe, saavad kostuma selged ja kõvad prohvetlikud hääled, mis hüüavad: „Patt! Sa said selle kõik tänu sellele, et müüsid end patule.“