ÄRA ANNA ALLA by Gary Wilkerson
Paulus ei hakanud vankuma, kui katastroof saabus. Kujuta ette seda pilti: „Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju. Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev. Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin, ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.” Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud. Aga me peame jõudma mingile saarele.” (Apsotlite teod 27:21-26). Ma ei tea, kuidas on lood sinuga, aga mul oleks olnud üsna raske selle uudisega leppida. „Mu laev hukkub? Oota, Jumal, mis värk on?“
Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su laev on määratud hukule? Kuidas sa reageeriksid, kui su kutsumist ähvardaksid olukorrad, mis sinu kontrolli alt väljas? Paljudel meist tekkiks identiteedi kriis, kuna meie identiteet on tihedalt seotud me kutsumisega – olgu selleks kutsumiseks siis me perekond, töö või isegi teenistus. Meie laevaks võib olla me kodu, uus auto, laste edukad spordialased saavutused või sada miljon muud asja. Peaksime olema tänulikud Jumalale iga „laeva“ eest oma elus, kuigi mitte ükski neist pole võrdväärne Kristusega ja inimestega, keda Ta on kutsunud meid teenima. Meie identiteet ei tohiks olla seotud kellegi ega millegi muu kui vaid Kristusega.
Paulus teadis seda ja kuigi ta laevast jäid peagi vaid pilpad järgi, ei kaotanud ta kunagi pilku oma kutsumiselt, milleks oli Kristus. Paulus säilitas oma rahu läbi kogu tormi, kuna ta süda valutas eelkõige kõiki pardal olijate pärast, kelle kohta Jumal oli andnud tõotuse, et nad kõik pääsevad. Kellegi kallis laev oli kohe, kohe põhja minemas, aga Paulus julgustas neid kõiki „ikka edasi liikuma“.
Kui Jumal on sind kutsunud millegi jaoks, pole vahet, millised tormid su elus ka ei möllaks. Tema ütleb: „Su lugu pole veel läbi. Kui kõik tundub kontrolli alt väljas, on minul ometigi kontroll kõige üle, mistõttu ära anna alla!“
Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su laev on määratud hukule? Kuidas sa reageeriksid, kui su kutsumist ähvardaksid olukorrad, mis sinu kontrolli alt väljas? Paljudel meist tekkiks identiteedi kriis, kuna meie identiteet on tihedalt seotud me kutsumisega – olgu selleks kutsumiseks siis me perekond, töö või isegi teenistus. Meie laevaks võib olla me kodu, uus auto, laste edukad spordialased saavutused või sada miljon muud asja. Peaksime olema tänulikud Jumalale iga „laeva“ eest oma elus, kuigi mitte ükski neist pole võrdväärne Kristusega ja inimestega, keda Ta on kutsunud meid teenima. Meie identiteet ei tohiks olla seotud kellegi ega millegi muu kui vaid Kristusega.
Paulus teadis seda ja kuigi ta laevast jäid peagi vaid pilpad järgi, ei kaotanud ta kunagi pilku oma kutsumiselt, milleks oli Kristus. Paulus säilitas oma rahu läbi kogu tormi, kuna ta süda valutas eelkõige kõiki pardal olijate pärast, kelle kohta Jumal oli andnud tõotuse, et nad kõik pääsevad. Kellegi kallis laev oli kohe, kohe põhja minemas, aga Paulus julgustas neid kõiki „ikka edasi liikuma“.
Kui Jumal on sind kutsunud millegi jaoks, pole vahet, millised tormid su elus ka ei möllaks. Tema ütleb: „Su lugu pole veel läbi. Kui kõik tundub kontrolli alt väljas, on minul ometigi kontroll kõige üle, mistõttu ära anna alla!“