TA ON LAPSENDANUD MEID
Mina usun, et raskused on sageli mõeldud selleks, et muuta meid küpsemaks ning aidata meil lahti saada lapsikutest sidumistest. Mõtle korra sellele, kuidas lapsed käituvad: üks hetk nad naeravad ja järgmine hetk juba karjuvad. Nad saavad kergesti haiget ja nutavad palju. Kuid sellest hoolimata nende vanemad armastavad ja trööstivad neid, aidates neid läbi erinevatest elukogemustest.
Sama lugu on ka meie kui kristlastega. Ka meie mossitame ja jonnime vahel, kui rasked ajad meid tabavad. Kisendame Jumala poole stiilis: „Kui Sina, Jumal, minuga niimoodi ringi käid ja lased jätkuvalt kõigel halval mu elus juhtuda, siis miks peaks ma üldse paluma Su poole?“ Ja ometi armastab ja lohutab me Taevane Isa meid keset neid jonnituure, koormaid ja üles-alla kõikumisi. Sest Tema igatsus on, et keset kõiki oma elu katsumusi me hakkaks mõistma, kes me Ta lastena oleme ja mis meile on antud. Ta teab, et millal iganes me tunnete tuuled meid siia-tänna lennutama hakkavad, unustame me tihti ära, et oleme Tema lapsed ja hakkame elama allpool oma eelistatud seisust. Ometigi ütleb Ta Sõna meile, et me oleme Tema pärijad ja oma vanema venna, Jeesuse, kaaspärijad!
„Niikaua kui pärija on väeti laps, ei erine ta milleski orjast, ehkki ta on kõige isand.” (Gal.4:1). Paulus räägib tolle aja kombest. Sellest, kuidas mõni rikas inimene võis lapsendada lapse, kes usaldati 8-nda eluaastani õpetaja hoole alla. Vanuses 8-25 eluaastat kuulus laps aga eestkostja hoole alla. Läbi kõigi nende aastate oli laps küll varanduse pärija, aga tal puudus sisuliselt igasugune kontroll või meelevald omaenda elu üle. Paulus ütleb, et taoline laps on piltlik näide nendest, kes elavad käsu all. Käsk on kui õpetaja, mis juhendab meid Jumala korraldustes. Kuid saabub aeg, mil kooliaeg saab läbi ja me peame läbi Kristuse armu võtma oma positsiooni kui Jumala rikkuste pärijad. Ometigi on veel nii palju kristlasi, kes elavad tuginedes oma headele tegudele ja käsu täitmisele, mõistmata oma positsiooni Jumala lastena. „Kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses…” (Gal.1:3) Nad teenivad Jumalat endiselt kui orjad, olles aheldatud hirmu, süütunde ja meeleheite külge ning mõistmata oma staatust. Paulus ütleb taolistele usklikele: „Te olete oma mõtteviisi poolest endiselt kui lapsed, aheldatud käskude külge, mille te ise olete loonud. Te ei näe, et teid on pandud valitsejaiks kõigi asjade üle ja teil on võimalus saada osa kõigest, mis teie Isale kuulub. Ta on lapsendanud teid, armastanud teid ja pannud teid kooli, et valmistada teid ette kõigeks eelolevaks.“
Sama lugu on ka meie kui kristlastega. Ka meie mossitame ja jonnime vahel, kui rasked ajad meid tabavad. Kisendame Jumala poole stiilis: „Kui Sina, Jumal, minuga niimoodi ringi käid ja lased jätkuvalt kõigel halval mu elus juhtuda, siis miks peaks ma üldse paluma Su poole?“ Ja ometi armastab ja lohutab me Taevane Isa meid keset neid jonnituure, koormaid ja üles-alla kõikumisi. Sest Tema igatsus on, et keset kõiki oma elu katsumusi me hakkaks mõistma, kes me Ta lastena oleme ja mis meile on antud. Ta teab, et millal iganes me tunnete tuuled meid siia-tänna lennutama hakkavad, unustame me tihti ära, et oleme Tema lapsed ja hakkame elama allpool oma eelistatud seisust. Ometigi ütleb Ta Sõna meile, et me oleme Tema pärijad ja oma vanema venna, Jeesuse, kaaspärijad!
„Niikaua kui pärija on väeti laps, ei erine ta milleski orjast, ehkki ta on kõige isand.” (Gal.4:1). Paulus räägib tolle aja kombest. Sellest, kuidas mõni rikas inimene võis lapsendada lapse, kes usaldati 8-nda eluaastani õpetaja hoole alla. Vanuses 8-25 eluaastat kuulus laps aga eestkostja hoole alla. Läbi kõigi nende aastate oli laps küll varanduse pärija, aga tal puudus sisuliselt igasugune kontroll või meelevald omaenda elu üle. Paulus ütleb, et taoline laps on piltlik näide nendest, kes elavad käsu all. Käsk on kui õpetaja, mis juhendab meid Jumala korraldustes. Kuid saabub aeg, mil kooliaeg saab läbi ja me peame läbi Kristuse armu võtma oma positsiooni kui Jumala rikkuste pärijad. Ometigi on veel nii palju kristlasi, kes elavad tuginedes oma headele tegudele ja käsu täitmisele, mõistmata oma positsiooni Jumala lastena. „Kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses…” (Gal.1:3) Nad teenivad Jumalat endiselt kui orjad, olles aheldatud hirmu, süütunde ja meeleheite külge ning mõistmata oma staatust. Paulus ütleb taolistele usklikele: „Te olete oma mõtteviisi poolest endiselt kui lapsed, aheldatud käskude külge, mille te ise olete loonud. Te ei näe, et teid on pandud valitsejaiks kõigi asjade üle ja teil on võimalus saada osa kõigest, mis teie Isale kuulub. Ta on lapsendanud teid, armastanud teid ja pannud teid kooli, et valmistada teid ette kõigeks eelolevaks.“