ENAMUS KRISTLASI ON JÕUETUD by Gary Wilkerson
„Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju.“ (Luuka 12:48)
Enamus tänapäeva kristlasi on jõuetud ja väeta. Osade lugejate jaoks võib see ütlus tunduda ülepingutatuna, teiste jaoks aga ilmselgena. Kuidas iganes ka poleks – selle mõtte välja ütlemine on midagi, mida ma parema meelega ei teeks.
Mõelge korraks, milline „normaalne“ kristlus ühe tavapärase uskliku jaoks välja näeb? Tegu on inimesega, kes otsib pisut omakasu ja on ka veidi materialistlik. Enamus tema igapäevaseid otsuseid taandub oma elu parendamisele. See puudutab ka tema vaimulikke püüdeid, alates kodugrupis osalemisest kuni erinevate kristlike materjalide allalaadimiseni oma arvutisse. Samuti ka erinevate seminaride külastusi. Kõigis neis asjus pole midagi halba. Issand tahab, et me elud oleksid õnnistatud, kuid osade kristlaste jaoks ei peitugi selles midagi enamat kui vaid kõige maise tagaajamine. Kõik on seotud omaenese elu ja mitte jumalariigi parendamisega, mistõttu see võib uskliku tõmmata tühjaks evangeeliumi tõelisest väest.
See, mis rahva jaoks on tänapäeval „normaalne kristlus“, ajab Jumala tõenäoliselt marru. Sest see pole ainuüksi jõuetu ja väeta, aga selles puudub ka igasugune ind ja eneseohverdus. Ehk teisisõnu – see on ristita kristlus ja seetõttu ka Kristuseta kristlus. Ärge minust siinkohal valesti aru saage. Ma olen igati Jumala armu poolt, mistõttu ei taha kellelegi asjatuid koormaid peale panna. Kuid kogudusel on aeg teha vaimne inventuur ja vaadata üle, kas meie „vaimsed püüdlused“ viivad meid lähemale Jumala südamele või panevad meid lihtsalt ringiratast ringi jooksma.
Las ma küsida midagi. Mis te arvate, kas teie vaimse tervise huvides on parem käia koguduses, kus ei kuulutata just suurt palju evangeeliumit, ei õpetata just eriti palju Jumala Sõna ega omata erilist kirge jumalariigi asjade suhtes? Koguduses, kus ei elata just eriti selgelt välja Jumala korraldusi? Või oleks parem käia koguduses, kes peab kalliks Jumala Sõna, kuulutab evangeeliumit ja omab kodugruppe erinevat sorti usklikele? Julgen alandlikult pakkuda, et teisena välja käidud variant võib osutuda enam ohtlikuks te vaimulikule elule. Miks? Sest Jeesus kuulutab, et kellele palju on antud, sellelt ka palju nõutakse. Seetõttu ka inimese jaoks, kelle elu ei vasta piibellikule tõele, mida talle õpetatud, saab kohtupäev olema hirmus.
Enamus tänapäeva kristlasi on jõuetud ja väeta. Osade lugejate jaoks võib see ütlus tunduda ülepingutatuna, teiste jaoks aga ilmselgena. Kuidas iganes ka poleks – selle mõtte välja ütlemine on midagi, mida ma parema meelega ei teeks.
Mõelge korraks, milline „normaalne“ kristlus ühe tavapärase uskliku jaoks välja näeb? Tegu on inimesega, kes otsib pisut omakasu ja on ka veidi materialistlik. Enamus tema igapäevaseid otsuseid taandub oma elu parendamisele. See puudutab ka tema vaimulikke püüdeid, alates kodugrupis osalemisest kuni erinevate kristlike materjalide allalaadimiseni oma arvutisse. Samuti ka erinevate seminaride külastusi. Kõigis neis asjus pole midagi halba. Issand tahab, et me elud oleksid õnnistatud, kuid osade kristlaste jaoks ei peitugi selles midagi enamat kui vaid kõige maise tagaajamine. Kõik on seotud omaenese elu ja mitte jumalariigi parendamisega, mistõttu see võib uskliku tõmmata tühjaks evangeeliumi tõelisest väest.
See, mis rahva jaoks on tänapäeval „normaalne kristlus“, ajab Jumala tõenäoliselt marru. Sest see pole ainuüksi jõuetu ja väeta, aga selles puudub ka igasugune ind ja eneseohverdus. Ehk teisisõnu – see on ristita kristlus ja seetõttu ka Kristuseta kristlus. Ärge minust siinkohal valesti aru saage. Ma olen igati Jumala armu poolt, mistõttu ei taha kellelegi asjatuid koormaid peale panna. Kuid kogudusel on aeg teha vaimne inventuur ja vaadata üle, kas meie „vaimsed püüdlused“ viivad meid lähemale Jumala südamele või panevad meid lihtsalt ringiratast ringi jooksma.
Las ma küsida midagi. Mis te arvate, kas teie vaimse tervise huvides on parem käia koguduses, kus ei kuulutata just suurt palju evangeeliumit, ei õpetata just eriti palju Jumala Sõna ega omata erilist kirge jumalariigi asjade suhtes? Koguduses, kus ei elata just eriti selgelt välja Jumala korraldusi? Või oleks parem käia koguduses, kes peab kalliks Jumala Sõna, kuulutab evangeeliumit ja omab kodugruppe erinevat sorti usklikele? Julgen alandlikult pakkuda, et teisena välja käidud variant võib osutuda enam ohtlikuks te vaimulikule elule. Miks? Sest Jeesus kuulutab, et kellele palju on antud, sellelt ka palju nõutakse. Seetõttu ka inimese jaoks, kelle elu ei vasta piibellikule tõele, mida talle õpetatud, saab kohtupäev olema hirmus.