TASUTA ARM!
„Isa ütles talle: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”” (Luuka 15:31-32).
Noorem poeg, see kadunud hing, siples üksilduse mülkas, mille patt oli endaga kaasa toonud. Ta oli surnud omaenda tahtele ja närusele olekule ja koges midagi palju suuremat kui oma valu – ta koges oma kaotsi minekut! Seetõttu ka, mõeldes oma isale, tahtis ta minna tagasi ta juurde ja alistuda talle kõige täiega. Ta teadis, et ei suuda iial tasuda oma isale kõige eest, mille oli kord tema käest saanud või heastada midagi oma heade tegude läbi. Samuti mõistis ta, et sõltub täielikult oma isa armust ja armastusest, et üldse kuidagi millestki taastuda. Vanem poeg polnud aga kunagi kogenud seda „kaotsi mineku“ tunnet; seda, kui lootusetu on ületada kuristikku iseenda ja isa vahel, mistõttu ta ei tundnud ka eales vajadust surra iseenda minale.
Mu armsad, seda kuristikku pole iial võimalik ületada läbi omaenda jõupingutuste, tegude või lubaduste. Jumala Isa armastus aktsepteerib meid ainuüksi Jeesuse Kristuse vere läbi. Ükski teine variant ei toimi. Ainuüksi rist on see, mis ületab selle kuristiku.
Te võite nüüd protesteerida kõige vastu, millest siin kirjutanud olen, öeldes: „Vend Wilkerson, sa tahad patustele öelda, et kui nad vaid meelt parandaks, oleks kõik korraga OK? Et Jumal kustutab kogu nende mineviku ja kingib neile ühe hetkega soosingut ja õnnistusi?“ Just nimelt. Just seda ma ütlengi, sest see on ka see, millest Jeesus nimetatud tähendamissõnas räägib! Millal iganes patune pöördub siiras meeleparanduses Jumala poole, olles murtud ja alandlik, sattub ta koheselt armastava Karjase käte vahele.
Arm on vabalt kättesaadav kõigile, kes on surnud oma enda headusele ja tunnistavad oma tegelikku kaotsi mineku staatust!
Noorem poeg, see kadunud hing, siples üksilduse mülkas, mille patt oli endaga kaasa toonud. Ta oli surnud omaenda tahtele ja närusele olekule ja koges midagi palju suuremat kui oma valu – ta koges oma kaotsi minekut! Seetõttu ka, mõeldes oma isale, tahtis ta minna tagasi ta juurde ja alistuda talle kõige täiega. Ta teadis, et ei suuda iial tasuda oma isale kõige eest, mille oli kord tema käest saanud või heastada midagi oma heade tegude läbi. Samuti mõistis ta, et sõltub täielikult oma isa armust ja armastusest, et üldse kuidagi millestki taastuda. Vanem poeg polnud aga kunagi kogenud seda „kaotsi mineku“ tunnet; seda, kui lootusetu on ületada kuristikku iseenda ja isa vahel, mistõttu ta ei tundnud ka eales vajadust surra iseenda minale.
Mu armsad, seda kuristikku pole iial võimalik ületada läbi omaenda jõupingutuste, tegude või lubaduste. Jumala Isa armastus aktsepteerib meid ainuüksi Jeesuse Kristuse vere läbi. Ükski teine variant ei toimi. Ainuüksi rist on see, mis ületab selle kuristiku.
Te võite nüüd protesteerida kõige vastu, millest siin kirjutanud olen, öeldes: „Vend Wilkerson, sa tahad patustele öelda, et kui nad vaid meelt parandaks, oleks kõik korraga OK? Et Jumal kustutab kogu nende mineviku ja kingib neile ühe hetkega soosingut ja õnnistusi?“ Just nimelt. Just seda ma ütlengi, sest see on ka see, millest Jeesus nimetatud tähendamissõnas räägib! Millal iganes patune pöördub siiras meeleparanduses Jumala poole, olles murtud ja alandlik, sattub ta koheselt armastava Karjase käte vahele.
Arm on vabalt kättesaadav kõigile, kes on surnud oma enda headusele ja tunnistavad oma tegelikku kaotsi mineku staatust!