KUI JUMAL EI RÄÄGI ENAM

Jesaja kuulutas prohvetikult Iisraelile, et „nende kõrvad, mis kuulevad“ saavad üks päev avatud. Kuid kahjuks sulgesid kõik need kuuljad oma kõrvad Jumala hääle ees, soovides hoida kinni oma pattudest! „Sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt. Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete. Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.“ (Jesaja 65:12-14). Kui traagiline, kui keeldutakse kuulamast Püha Vaimu armastuses edastatud hoiatusi. Millal iganes sulgeme oma kõrvad Jumala korraldusele surmata oma lihalikud patud, oleme juba ette määratud kogema kõikvõimalikku valu ja meelehärmi.

Palun saage aru – ma ei räägi siinkohal mõnest jumalasulasest, kes on jäänud patu meelevalda, mida ta vihkab. Nõnda nagu ma ka ei viita ühelegi usklikule, kes ei saa enne asu, kui on kogenud Püha Vaimu vabastavat väge oma elus. Ma räägin pigem usklikust, kes on hakanud armastama oma pattu ja kes on „asetanud oma pea Dilaila sülle“. Taolisel inimesel on paadunud südametunnistus. Sulane, kes jätkab oma patustel teedel, saab kuulma kõikvõimalikke hääli, aga ükski neist pole Jumala oma. Pigem antakse see inimene üle väärkujutluste meelevalda: „Nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.“ (Jesaja 66:4)

Kui kohutav see on, kui Jumal enam ei räägi! Kuid samas kui julgustav teada, et Püha Vaim hoiatab meid armastaval moel, et hoida meid patu eest.