MIDA ARM MEILE ÕPETAB
Times Square’i koguduses kuulutame me nii Jumala armu, kaastunnet kui heldust meie suhtes; nii meie õigeksmõistmist kui pühitsust Tema läbi kui ka meie aktsepteerimist Tema Poja kaudu. Kõik need õpetused taanduvad Jumala armule meie suhtes läbi Jeesuse Kristuse. Mis aga juhtub, kui selle rikkaliku pärandiga üle pingutame?
Mõelge korra selle peale, mis juhtus kadunud pojaga Luuka 15:11-32. Peale seda, kui ta oli oma isa rikkused kätte saanud, hakkasid need ta „taskutesse auke põletama“ ja ta otsustas pöörduda maailma, rahuldamaks oma südameigatsusi. Ta ütles iseendale: „Küll mu õnnistus püsib pikka aega!“
Olen enam kui veendunud, et paljud kristlased ei suuda armu õnnistustega toime tulla. Nad tunnevad rõõmu Jumala piiritust kannatlikkusest; nad täidavad oma meeli ja mõtteid kõikvõimalike piiblisalmidega, mis räägivad armust ja kaastundest. Neile meeldib lugu karjasest, kes läheb selle ühe eksinud lamba järgi, sest see on nii kinnitav ja julgustav. Samas aga – kogudes kokku kõik need imelised, aulised tõed Jumala armu kohta nende suhtes, kaevavad nad ühtlasi auku iseendale, andes järgi oma lihalikule loomusele. Ja kõik see muutub neile otsekui loaks teha pattu!
See kadunud poeg kuritarvitas oma rikkusi sel moel. Ta kulutas oma isa vara pidutsemiste, hasartmängude, joomiste ja prostituutide peale. Õhtu õhtu järel pillas ta oma õnnistusi, langedes üha sügavamale ja sügavamale pattu. Igal hommikul ärgates raputas ta aga süütunde taas oma õlgadelt, korrutades iseendale: „Mul on veel piisavalt kõike alles – küll ma sellega toime tulen!“
Samal moel poevad mitmed tänapäeva kristlasedki oma varjatud himude varju, kulutades oma rikkusi mõttetu eluviisi peale. Nende himu veab neid abielurikkuja voodisse, kokaiini sõõmu ligi, homoseksuaalsuse, pornograafia, alkoholi ja uimastite manu. Ja ometigi lohutavad nad end keset oma pattu, öeldes: „Jumala arm katab kõik enam kui küll. Ta armastab mind sõltumata sellest, mida ma oma lihas ka ei teeks. Tema heldus kestab igavesti!“
Aga see pole nii! Jumala arm pole loodud rüvetamiseks või pillamiseks. Hoopis vastupidi. Paulus kirjutab: „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Jumala arm õpetab meile jumalakartlikust, õigsust ja püha kartust Jumala ees!
Mõelge korra selle peale, mis juhtus kadunud pojaga Luuka 15:11-32. Peale seda, kui ta oli oma isa rikkused kätte saanud, hakkasid need ta „taskutesse auke põletama“ ja ta otsustas pöörduda maailma, rahuldamaks oma südameigatsusi. Ta ütles iseendale: „Küll mu õnnistus püsib pikka aega!“
Olen enam kui veendunud, et paljud kristlased ei suuda armu õnnistustega toime tulla. Nad tunnevad rõõmu Jumala piiritust kannatlikkusest; nad täidavad oma meeli ja mõtteid kõikvõimalike piiblisalmidega, mis räägivad armust ja kaastundest. Neile meeldib lugu karjasest, kes läheb selle ühe eksinud lamba järgi, sest see on nii kinnitav ja julgustav. Samas aga – kogudes kokku kõik need imelised, aulised tõed Jumala armu kohta nende suhtes, kaevavad nad ühtlasi auku iseendale, andes järgi oma lihalikule loomusele. Ja kõik see muutub neile otsekui loaks teha pattu!
See kadunud poeg kuritarvitas oma rikkusi sel moel. Ta kulutas oma isa vara pidutsemiste, hasartmängude, joomiste ja prostituutide peale. Õhtu õhtu järel pillas ta oma õnnistusi, langedes üha sügavamale ja sügavamale pattu. Igal hommikul ärgates raputas ta aga süütunde taas oma õlgadelt, korrutades iseendale: „Mul on veel piisavalt kõike alles – küll ma sellega toime tulen!“
Samal moel poevad mitmed tänapäeva kristlasedki oma varjatud himude varju, kulutades oma rikkusi mõttetu eluviisi peale. Nende himu veab neid abielurikkuja voodisse, kokaiini sõõmu ligi, homoseksuaalsuse, pornograafia, alkoholi ja uimastite manu. Ja ometigi lohutavad nad end keset oma pattu, öeldes: „Jumala arm katab kõik enam kui küll. Ta armastab mind sõltumata sellest, mida ma oma lihas ka ei teeks. Tema heldus kestab igavesti!“
Aga see pole nii! Jumala arm pole loodud rüvetamiseks või pillamiseks. Hoopis vastupidi. Paulus kirjutab: „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tiituse 2:11-12). Jumala arm õpetab meile jumalakartlikust, õigsust ja püha kartust Jumala ees!