KADUNUD POEG JA TA VEND
Nii kadunud poeg kui ka ta vend olid mõlemad võrdselt patused. Noorem poeg polnud mõistnud armu tõelist tähendust, mis tähendab kasvada pühaduse küpsuses. Kuid vanem poeg polnud iialgi õppinud tundma oma isa südant. Ta oli alati püüdnud teenida isa armastust läbi sõnakuulelikkuse ja tegude. Ta ei suutnud leppida, et tegelikult oli ta isa teda alati tingimusteta armastanud ja sel polnud mingit pistmist tema tegudega. Fakt oli see, et ta isa armastas teda ainuüksi seetõttu, et ta oli temast sündinud.
„Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” (Luuka 15:28-30). Ehk vanem poeg ütles oma isale: „Ma olen kõik need aastad rüganud kõige täiega, et sulle meelepärane olla, kuid sa pole kunagi osutanud mulle sellist armastust nagu nooremale vennale. Või vähemalt pole ma kogenud seda.“ See üksainus lause võtab kokku protesteeriva poja probleemi juure. Ta arvas, et on õigusega läbi heade tegude teeninud välja kõik selle, mille ta vend sai omale armu läbi.
Igal käsumeelsel inimesel on raske panna maha oma lihalikud püüded. Miks? Sest meie inimlik loomus tahab hiilata oma tegudega Jumala silmis! Me tahaks nii kangesti öelda: „Olen oma rahu Jumalas auga välja teeninud. Olen paastunud ja palvetanud ning teinud kõikvõimaliku, et saavutada võitu. Olen näinud kõvasti vaeva ja lõpuks omadega pärale jõudnud.“
Kui oleksime eneste vastu ausad, siis näeksime, et me inimlik loomus sõdib alati Jumalast sõltumise vastu. Me ei taha toetuda Tema armule ja armulikkusele või tunnistada, et ainuüksi Tema suudab anda meile kogu väe, tarkuse ja meelevalla elada võidukat elu.
Peame olema ettevaatlikud, et me ei hakkaks protestima vanema venna kombel. See „oma minast“ lähtuv protest pole midagi enamat kui vaid lehk Jumala ninasõõrmeis!
„Siis tuli isa õue ja palus teda. Tema aga vastas isale: „Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!” (Luuka 15:28-30). Ehk vanem poeg ütles oma isale: „Ma olen kõik need aastad rüganud kõige täiega, et sulle meelepärane olla, kuid sa pole kunagi osutanud mulle sellist armastust nagu nooremale vennale. Või vähemalt pole ma kogenud seda.“ See üksainus lause võtab kokku protesteeriva poja probleemi juure. Ta arvas, et on õigusega läbi heade tegude teeninud välja kõik selle, mille ta vend sai omale armu läbi.
Igal käsumeelsel inimesel on raske panna maha oma lihalikud püüded. Miks? Sest meie inimlik loomus tahab hiilata oma tegudega Jumala silmis! Me tahaks nii kangesti öelda: „Olen oma rahu Jumalas auga välja teeninud. Olen paastunud ja palvetanud ning teinud kõikvõimaliku, et saavutada võitu. Olen näinud kõvasti vaeva ja lõpuks omadega pärale jõudnud.“
Kui oleksime eneste vastu ausad, siis näeksime, et me inimlik loomus sõdib alati Jumalast sõltumise vastu. Me ei taha toetuda Tema armule ja armulikkusele või tunnistada, et ainuüksi Tema suudab anda meile kogu väe, tarkuse ja meelevalla elada võidukat elu.
Peame olema ettevaatlikud, et me ei hakkaks protestima vanema venna kombel. See „oma minast“ lähtuv protest pole midagi enamat kui vaid lehk Jumala ninasõõrmeis!