VÄGI RASKETEL AEGADEL by Gary Wilkerson
Külastasin üht kogudust El Salvadoris, kus koguduseliikmete keskmine sissetulek on 4 dollarit päevas. Seetõttu olin hämmingus, kui kuulsin, et nad annetavad sellest 4-dollarist 2 dollarit heategevusele. Kui küsisin, miks nad nii palju annavad, vastasid nad: „Sest Jeesus käskis anda vaestele.“ Kui ma siis vihjasin sellele, et neil endilgi ju kitsas käes, vastasid nad: „Oh ei, meil pole häda midagi! Oleme õnnistatud ja tahame jagades seda õnnistust teistegagi!“
Nende südamed pole ebapühad või täis eneseimetlust. Kas võime sama öelda ka eneste kohta? Kas me kristlastena oleme aldis õnnistama teisi, kui kontol pole õieti endalgi midagi? Võib tõmbame me õnnistuste jagamise osas pigem koomamale, kuigi oleme ise saanud õnnistatud?
Eesolevad rasked ajad saavad paljastama me südamete hoiaku. Esimest korda ajaloos tunnistab vähem kui 50% kogu Ameerika rahvast, et nad usuvad millessegi. 30% neist on alla 30-aastased. Paljud neist aga märgivad oma usuliste veendumuste kohta üldse „puuduvad“. On ennustatud, et vähem kui aastakümnega mattub see põlvkond täielikult ilmalikkuse ja jumalakartmatuse alla. Ning sallimatus kristlaste suhtes kasvab veelgi.
Mida siis selles olukorras peale hakata? Heebrea kirja kirjutaja ütleb: „Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!“ (Heebrea 10:32) Jumal muutis nende algaja kristlaste kannatused evangeeliumi kuulutuse väeks: Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks…Te olete…rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama,
kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ (Heebrea 10:33-39).
Pole kahtlustki, et tegu on raske ja tõsise sõnumiga, mis samas kätkeb endas siiski ka häid uudiseid. Jumal ütleb meile, et keset kasvavat pimedust teeb Ta midagi aulist, tõstes esile oma viimse aja koguduse kui tunnistuse oma väest rasketel aegadel.
Nende südamed pole ebapühad või täis eneseimetlust. Kas võime sama öelda ka eneste kohta? Kas me kristlastena oleme aldis õnnistama teisi, kui kontol pole õieti endalgi midagi? Võib tõmbame me õnnistuste jagamise osas pigem koomamale, kuigi oleme ise saanud õnnistatud?
Eesolevad rasked ajad saavad paljastama me südamete hoiaku. Esimest korda ajaloos tunnistab vähem kui 50% kogu Ameerika rahvast, et nad usuvad millessegi. 30% neist on alla 30-aastased. Paljud neist aga märgivad oma usuliste veendumuste kohta üldse „puuduvad“. On ennustatud, et vähem kui aastakümnega mattub see põlvkond täielikult ilmalikkuse ja jumalakartmatuse alla. Ning sallimatus kristlaste suhtes kasvab veelgi.
Mida siis selles olukorras peale hakata? Heebrea kirja kirjutaja ütleb: „Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!“ (Heebrea 10:32) Jumal muutis nende algaja kristlaste kannatused evangeeliumi kuulutuse väeks: Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks…Te olete…rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus. Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama,
kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.“ (Heebrea 10:33-39).
Pole kahtlustki, et tegu on raske ja tõsise sõnumiga, mis samas kätkeb endas siiski ka häid uudiseid. Jumal ütleb meile, et keset kasvavat pimedust teeb Ta midagi aulist, tõstes esile oma viimse aja koguduse kui tunnistuse oma väest rasketel aegadel.