MEELTPARANDAVA SÜDAME HÜÜD
„Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist, ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla. See ütles temale: „Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.” Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.“ (Luuka 15:25-28).
Kadunud poja vanem vend sai hetkega pahaseks. Oli ta ju aastaid oma isa kõigest hingest teeninud, eksimata ühegi käsu või korralduse vastu. Seaduse järgi oli ta igati korralik, olles hoidnud end ka igati puhta –ja laitmatuna. Ometigi – piiludes läbi akna, nägi ta suurimat armulikkuse avaldust, mida üks inimene eales kogeda võiks: isa embas meeleparandajat – kadunud poega. Ilma mingeidki küsimusi esitamata või loengut pidamata, riietas ta oma poja uue rüüga ja taastas ta endise positsiooni täis täit soosingut ja õnnistusi. Ja siis korraldas talle uhke pidusöömaaja!
Pilt, mida vanem poeg nägi, rääkis sellest, et inimene võib meelt parandada sõltumata sellest, kui madalale ta ka langenud poleks. Seda siis, kui ta annab oma elu juhtimise üle ja tuleb tagasi isa juurde. Samas aga sõdis vanem poeg kõige selle vastu, keeldudes ka peole minemast. Miks? Ta ei tahtnud saada osa tema jaoks nn. „kergest armust“. Käsumeelsele mõtteviisile on omane protesteerida rikkaliku armu väljavalamise vastu tagasi pöördunud tagasilangeja üle. Nii mitmedki kristlased, kes istuvad kirikupingis kõrvuti mõne alkohooliku või narkosõltlasega, mõtlevad endamisi: „Jumal tänatud, et ma sellist pattu pole teinud! Ta võib ju homme jälle langeda.“ Piibel aga ütleb, et taoline uhkus on surmavam kui ükskõik, milline sõltuvus: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!“ (1 Korintlastele 10:12).
Tõde on aga selles, et kui see kadunud poeg nägi oma vanema venna vissis nägu läbi akna, mõtles ta eeldatavasti endamisi järgmist: „Oh, vennas! Kui sa vaid teaksid, kui väga ma sind imetlen! Sa ei läinud iialgi välja ega patustanud nii nagu mina seda tegin. Su elu on palju parem tunnistus. Mina aga pean elama kogu oma elu mälestusega sellest, kuidas oma pere head nime häbistasin. Ma tean, et ei vääri seda kõike siin ja et tegelikult peaksid hoopis sina olema minu asemel siin, aga…Ma nii väga sooviks, et võiksin omada osadust sinuga!“
See on ühe meeltparandava ja alandliku südame hüüd!
Kadunud poja vanem vend sai hetkega pahaseks. Oli ta ju aastaid oma isa kõigest hingest teeninud, eksimata ühegi käsu või korralduse vastu. Seaduse järgi oli ta igati korralik, olles hoidnud end ka igati puhta –ja laitmatuna. Ometigi – piiludes läbi akna, nägi ta suurimat armulikkuse avaldust, mida üks inimene eales kogeda võiks: isa embas meeleparandajat – kadunud poega. Ilma mingeidki küsimusi esitamata või loengut pidamata, riietas ta oma poja uue rüüga ja taastas ta endise positsiooni täis täit soosingut ja õnnistusi. Ja siis korraldas talle uhke pidusöömaaja!
Pilt, mida vanem poeg nägi, rääkis sellest, et inimene võib meelt parandada sõltumata sellest, kui madalale ta ka langenud poleks. Seda siis, kui ta annab oma elu juhtimise üle ja tuleb tagasi isa juurde. Samas aga sõdis vanem poeg kõige selle vastu, keeldudes ka peole minemast. Miks? Ta ei tahtnud saada osa tema jaoks nn. „kergest armust“. Käsumeelsele mõtteviisile on omane protesteerida rikkaliku armu väljavalamise vastu tagasi pöördunud tagasilangeja üle. Nii mitmedki kristlased, kes istuvad kirikupingis kõrvuti mõne alkohooliku või narkosõltlasega, mõtlevad endamisi: „Jumal tänatud, et ma sellist pattu pole teinud! Ta võib ju homme jälle langeda.“ Piibel aga ütleb, et taoline uhkus on surmavam kui ükskõik, milline sõltuvus: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!“ (1 Korintlastele 10:12).
Tõde on aga selles, et kui see kadunud poeg nägi oma vanema venna vissis nägu läbi akna, mõtles ta eeldatavasti endamisi järgmist: „Oh, vennas! Kui sa vaid teaksid, kui väga ma sind imetlen! Sa ei läinud iialgi välja ega patustanud nii nagu mina seda tegin. Su elu on palju parem tunnistus. Mina aga pean elama kogu oma elu mälestusega sellest, kuidas oma pere head nime häbistasin. Ma tean, et ei vääri seda kõike siin ja et tegelikult peaksid hoopis sina olema minu asemel siin, aga…Ma nii väga sooviks, et võiksin omada osadust sinuga!“
See on ühe meeltparandava ja alandliku südame hüüd!