PIMEDUSE TEOD
„Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?“ (Matteuse 6:23). Piibel annab väga selgelt mõista, et varjatud patud on „pimeduse teod“ ja et valgusel pole pimedusega mingit pistmist.
Peetrus räägib meile, et Kristus „kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste“ (1 Peetruse 3:19-20). Sõnakuulmatus oli see, mis heitis need hinged pimeduse vangi. Nõnda on ka tänapäeval – iga teadlik sõnakuulmatuse tegu pimestab meie sees olevat tunnetuse valgust. Ja mõne aja pärast saab me tõe tunnetus moonutatud ja „avatud taevas“ kattub pilvedega.
Issand kannatab väga selle all, kui varjatud patt me hingede üle pimeduse loori laotab. Ja miski ei kurvasta Teda rohkem kui see, kui me keeldume ja hülgame Tema hoiatused ja patutunnetuse. Mõelge, kui traagiline see kõik on, võttes aluseks alljärgnev kiri, mille kord saime: „Mu abikaasa on täiega alistunud interneti pornole. Andsin lahutuse sisse, kuid talle ei lähe see vähimalgi määral korda. Olime õnnelikus abielus 25 aastat, enne kui see kõik juhtus. Ma ei suutnud mõista, mida ta küll oma suletud toas nii kaua arvutiga teeb, kuni ühel päeval sattusin talle peale ja olin šokis kõigest sellest rüvedusest, mis mulle arvutiekraanilt vastu vaatas. Ta oli sellest täielikus sõltuvuses. Tema loomus muutus ja kõik see nõmedus kandus üle ka talle. Ta teadis, et on sõltuvuses, kuid ütles ometi: „Ma ei saa sinna midagi parata, mistõttu teen nii, nagu mulle meeldib!“
Apostel Paulus pöördub kõigi taoliste inimeste poole, manitsedes neid mitte elama „oma tühises meeles“ (Efeslastele 4:17). Kõik need inimesed õigustavad oma pattu, otsimata vähimatki väljapääsuteed. Paulus ütleb neile: „Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.“ (Ef.4:18). Kuidas neist said nii pimedad ja rüvedusest läbi imbunud? Nad langesid pimestatuse küüsi, mis tuleb kõigi üle, kes annavad patule järele: „Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.“ (Ef.4:19).
Puritaanlasest kirjanik John Owen ütles välja kõige selle traagilise tulemuse: „Inimene, kes on jäänud mõne võimutseva himu meelevalda, kogeb võlts turvalisust ega tunneta lähenevat ohtu.“
Peetrus räägib meile, et Kristus „kuulutas vangis olevaile vaimudele, kes olid olnud sõnakuulmatud muiste“ (1 Peetruse 3:19-20). Sõnakuulmatus oli see, mis heitis need hinged pimeduse vangi. Nõnda on ka tänapäeval – iga teadlik sõnakuulmatuse tegu pimestab meie sees olevat tunnetuse valgust. Ja mõne aja pärast saab me tõe tunnetus moonutatud ja „avatud taevas“ kattub pilvedega.
Issand kannatab väga selle all, kui varjatud patt me hingede üle pimeduse loori laotab. Ja miski ei kurvasta Teda rohkem kui see, kui me keeldume ja hülgame Tema hoiatused ja patutunnetuse. Mõelge, kui traagiline see kõik on, võttes aluseks alljärgnev kiri, mille kord saime: „Mu abikaasa on täiega alistunud interneti pornole. Andsin lahutuse sisse, kuid talle ei lähe see vähimalgi määral korda. Olime õnnelikus abielus 25 aastat, enne kui see kõik juhtus. Ma ei suutnud mõista, mida ta küll oma suletud toas nii kaua arvutiga teeb, kuni ühel päeval sattusin talle peale ja olin šokis kõigest sellest rüvedusest, mis mulle arvutiekraanilt vastu vaatas. Ta oli sellest täielikus sõltuvuses. Tema loomus muutus ja kõik see nõmedus kandus üle ka talle. Ta teadis, et on sõltuvuses, kuid ütles ometi: „Ma ei saa sinna midagi parata, mistõttu teen nii, nagu mulle meeldib!“
Apostel Paulus pöördub kõigi taoliste inimeste poole, manitsedes neid mitte elama „oma tühises meeles“ (Efeslastele 4:17). Kõik need inimesed õigustavad oma pattu, otsimata vähimatki väljapääsuteed. Paulus ütleb neile: „Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu.“ (Ef.4:18). Kuidas neist said nii pimedad ja rüvedusest läbi imbunud? Nad langesid pimestatuse küüsi, mis tuleb kõigi üle, kes annavad patule järele: „Nende tunnetus on nüristunud ja nad on loovutanud end kõlvatusse tegema ahnelt kõike roppust.“ (Ef.4:19).
Puritaanlasest kirjanik John Owen ütles välja kõige selle traagilise tulemuse: „Inimene, kes on jäänud mõne võimutseva himu meelevalda, kogeb võlts turvalisust ega tunneta lähenevat ohtu.“