JEESUS JA ANDESTAMINE
Kõige raskem asi kristlastele kogu maailmas, on andestamine. Ükskõik, kui palju ka andestusest, taastamisest ja tervenemisest kogudustes ei räägita, selle tegelikku praktiseerimist on siiski üsna vähe. Meile kõigile meeldiks mõelda, et oleme rahutegijad, langenute ülestõstjad; alati need, kes andestavad ja unustavad. Kuid isegi kõige „pühad ja aulisemad“ on süüdi oma õdede-vendade haavamises oma andestamatuse vaimuga.
Isegi kõige tublimatel kristlastel on raske andestada inimestele, kes on riivanud nende uhkust. Lase vaid kahe kristlase vahel „midagi juhtuda“ ja nad peavad vimma elu lõpuni. Tõsi, nad harva küll tunnistavad seda, püüdes katta oma andestamatust väliselt viisakate telefonikõnede, -kenade sõnade –ja kutsetega stiilis: „Tulge vahel külla!“ Kuid miski pole enam endine. Küsimus pole isegi selles, et me vihkaks teist osapoolt. Pigem kipume ütlema: „Mul pole midagi ta vastu, kuid parem, kui me ei kohtu. Las ta minna oma teed ja mina oma.“ Ehk me tegelikult ignoreerime inimesi, kellele me ei suuda andestada.
Kõige raskem on andestada inimesele, kes on tänamatu. Sa armastasid kedagi, kuid sind ei armastatud vastu. Sa ohverdasid sõbra nimel, kes oli hädas, kuid selle asemel kogesid hoopis kriitikat ja tänamatust. Inimene, kelle nimel andsid endast kõik, ei näita üles midagi enamat kui vaid tänamatust ja isekust. Sinu headest kavatsustest on valesti aru saadud ja neid on tõlgendatud kui isekatest motiividest lähtuvaid. Suudame me eales sellisele tänamatule inimesele andestada? Praktiliselt ei iial. Jah me naeratame neile, lehvitame eemalt tervituseks, kuid oma sisimas oleme veendunud, et „ei tee enam iialgi midagi nende heaks“.
Siis jõuame nendeni, kes on meid petnud. Taolisele inimesele andestamine tundub sisuliselt võimatuna. Tahame küll ise kangesti kiiresti kõik oma valed ja eksimused andeks saada, kuid miski ei aja meid rohkem marru kui teadasaamine, et keegi on meile valetanud.
Või kuidas on lood selle inimesega, kes ütleb meile, et oleme eksinud? Olles veendunud selles, et meil on vaid parimad kavatsused kõigega, mida teeme, on äärmiselt raske andestada inimesele, kes väidab, et oleme eksinud. Ja selle asemel, et vaadata ausalt kogu öeldule silma, hakkame endid hoopis õigustama.
Jeesus ütles Meie Isa palves: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Matteuse 6:11-12).
Isegi kõige tublimatel kristlastel on raske andestada inimestele, kes on riivanud nende uhkust. Lase vaid kahe kristlase vahel „midagi juhtuda“ ja nad peavad vimma elu lõpuni. Tõsi, nad harva küll tunnistavad seda, püüdes katta oma andestamatust väliselt viisakate telefonikõnede, -kenade sõnade –ja kutsetega stiilis: „Tulge vahel külla!“ Kuid miski pole enam endine. Küsimus pole isegi selles, et me vihkaks teist osapoolt. Pigem kipume ütlema: „Mul pole midagi ta vastu, kuid parem, kui me ei kohtu. Las ta minna oma teed ja mina oma.“ Ehk me tegelikult ignoreerime inimesi, kellele me ei suuda andestada.
Kõige raskem on andestada inimesele, kes on tänamatu. Sa armastasid kedagi, kuid sind ei armastatud vastu. Sa ohverdasid sõbra nimel, kes oli hädas, kuid selle asemel kogesid hoopis kriitikat ja tänamatust. Inimene, kelle nimel andsid endast kõik, ei näita üles midagi enamat kui vaid tänamatust ja isekust. Sinu headest kavatsustest on valesti aru saadud ja neid on tõlgendatud kui isekatest motiividest lähtuvaid. Suudame me eales sellisele tänamatule inimesele andestada? Praktiliselt ei iial. Jah me naeratame neile, lehvitame eemalt tervituseks, kuid oma sisimas oleme veendunud, et „ei tee enam iialgi midagi nende heaks“.
Siis jõuame nendeni, kes on meid petnud. Taolisele inimesele andestamine tundub sisuliselt võimatuna. Tahame küll ise kangesti kiiresti kõik oma valed ja eksimused andeks saada, kuid miski ei aja meid rohkem marru kui teadasaamine, et keegi on meile valetanud.
Või kuidas on lood selle inimesega, kes ütleb meile, et oleme eksinud? Olles veendunud selles, et meil on vaid parimad kavatsused kõigega, mida teeme, on äärmiselt raske andestada inimesele, kes väidab, et oleme eksinud. Ja selle asemel, et vaadata ausalt kogu öeldule silma, hakkame endid hoopis õigustama.
Jeesus ütles Meie Isa palves: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ (Matteuse 6:11-12).