JUMALA KIUSAMISE TÄHENDUS
Psalmist kirjutab iisraellaste patu kohta: „Nad kiusasid Jumalat oma südames.“ (Psalmid 78:18). Heebreakeelne tähendus sellele väljendile viitab sellele, et neid „testiti üle nende võimete“. See tähendab, et neil polnud enam vähimatki inimliku jõu raasu seismaks iseenda eest. Nad uskusid sellesse punkti jõudes, et Jumal on nad hüljanud, olles vait ja orbiidilt eemal. Lühidalt öeldes tähendab see Jumala kiusamist. See tuleb esile siis, kui Tema väljavalitud sattuvad katsumuste tulle ja raskused lähevad üha suuremaks, kuni hirm tungib nende hinge ja nad kisendavad: „Issand, kus Sa oled? Kus on mu pääste? Miks Sind küll näha pole? Oled Sa koos minuga või mitte?“
Päästmata inimesel on võimatu kiusata Jumalat, kuna selline inimene ei tunnista üheski oma eluvaldkonnas Jumalat nagunii. Tema jaoks on kõik elus toimuv kas hea või halb õnn. Ainult need, kes on lähedal Issandale, saavad Teda kiusata. Need, kes on näinud Tema väge, kogenud Tema armu ja halastust ning keda on kutsutud käima usus. Isegi igati õige Ristija Johannes seisis silmitsi katsumusega, mis oleks võinud viia Jumala kiusamiseni. Istudes vanglas, oleks ju temagi võinud mõelda, kus see Jumal siis on? Temani jõudsid sõnumid kõigist neist imelistest asjadest, mida Jeesus tegi – tervendas inimesi, saatis korda imesid, tõmbas enese ligi inimesi, kes olid enne Teda põlanud - Johannes aga pidi istuma ihuüksi ja ootama oma hukkamist. Johannes teadis, et selleks, et Kristus võiks kasvada, peab tema kahanema. Kuid nüüd lipsas ta peast läbi mõte: „Kahanema muidugi, aga surema? Miks ma pean surema, kui Jeesus on tõesti Jumal? Kui Ta teeb kõiki neid imesid teiste heaks, miks ei võiks Ta siis mindki päästa? Issand, seda kõike on liiga palju kanda.“ (Pidage meeles, et Kristus ei olnud veel kõrvaldanud surma-astelt).
Viimased sõnad, mille Jeesus Johannesele läkitas, olid tõeliselt tähendusrikkad: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Matteuse 11:6). Kristus ütles sellele oma jumalakartlikule sulasele: „Johannes, ära ole mu peale pahane. Sa ju tead, et teen vaid seda, mida näen ja kuulen oma Isalt. Tal on oma plaan selle kõigega ja see on väärt usaldamist. Kui Ta oleks tahtnud, et ma sind päästaks, siis sa tead, et oleksin teinud seda hetkega. Seetõttu võid hingata teadmises, et mis iganes ka sellest ei tule – see kõik on Tema auks. Sinu jaoks aga tähendab see igavest au! See on su viimane proovilepanek, Johannes. Ära lase kahtlustel röövida oma usku, vaid hinga Isa armastuses ja ustavuses sinu vastu. Ta ei mõista sind hukka. Hoopis vastupidi – oled kõrgelt hinnatud Ta silmis, nii et pea vastu!“
Usun, et Johannes pidas vastu. Ja kui Heroodes tal lõpuks pea maha lõi, läks ta oma taevasesse koju täis usku ja au!
Päästmata inimesel on võimatu kiusata Jumalat, kuna selline inimene ei tunnista üheski oma eluvaldkonnas Jumalat nagunii. Tema jaoks on kõik elus toimuv kas hea või halb õnn. Ainult need, kes on lähedal Issandale, saavad Teda kiusata. Need, kes on näinud Tema väge, kogenud Tema armu ja halastust ning keda on kutsutud käima usus. Isegi igati õige Ristija Johannes seisis silmitsi katsumusega, mis oleks võinud viia Jumala kiusamiseni. Istudes vanglas, oleks ju temagi võinud mõelda, kus see Jumal siis on? Temani jõudsid sõnumid kõigist neist imelistest asjadest, mida Jeesus tegi – tervendas inimesi, saatis korda imesid, tõmbas enese ligi inimesi, kes olid enne Teda põlanud - Johannes aga pidi istuma ihuüksi ja ootama oma hukkamist. Johannes teadis, et selleks, et Kristus võiks kasvada, peab tema kahanema. Kuid nüüd lipsas ta peast läbi mõte: „Kahanema muidugi, aga surema? Miks ma pean surema, kui Jeesus on tõesti Jumal? Kui Ta teeb kõiki neid imesid teiste heaks, miks ei võiks Ta siis mindki päästa? Issand, seda kõike on liiga palju kanda.“ (Pidage meeles, et Kristus ei olnud veel kõrvaldanud surma-astelt).
Viimased sõnad, mille Jeesus Johannesele läkitas, olid tõeliselt tähendusrikkad: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Matteuse 11:6). Kristus ütles sellele oma jumalakartlikule sulasele: „Johannes, ära ole mu peale pahane. Sa ju tead, et teen vaid seda, mida näen ja kuulen oma Isalt. Tal on oma plaan selle kõigega ja see on väärt usaldamist. Kui Ta oleks tahtnud, et ma sind päästaks, siis sa tead, et oleksin teinud seda hetkega. Seetõttu võid hingata teadmises, et mis iganes ka sellest ei tule – see kõik on Tema auks. Sinu jaoks aga tähendab see igavest au! See on su viimane proovilepanek, Johannes. Ära lase kahtlustel röövida oma usku, vaid hinga Isa armastuses ja ustavuses sinu vastu. Ta ei mõista sind hukka. Hoopis vastupidi – oled kõrgelt hinnatud Ta silmis, nii et pea vastu!“
Usun, et Johannes pidas vastu. Ja kui Heroodes tal lõpuks pea maha lõi, läks ta oma taevasesse koju täis usku ja au!