JEESUS TEADIS, MIS OLI NENDE SÜDAMEIS
Jüngritel polnud aimugi, mis oli nende südameis, kuid Jeesusel oli. Seepärast juhtis Ta nad ka katsumuse kohta, et seda paljastada. Ta käskis oma 12-jüngril hüpata paati ja sõuda üle mere, olles täielikult teadlik, et torm on peagi tulekul. Need mehed pidasid end oma Isanda jäägituteks järgijateks. Olid nad ju äsja näinud, kuidas tuhanded inimesed said toidetud vaid mõne kala ja leivaga. Seetõttu polnud neil paati astudes eeldavasti vähimatki kartust, et nad võiks veel eales kahelda Jeesuses.
Üks asi on näha imettegevat väge toimimas oma pastori elus – hoopis teine lugu aga on kogeda seda ise. Kui nüüd tuul tõusis ja lained muutusid üha suuremaks, saabus ka aeg jüngrid proovile panna. Nende paat täitus üsna peagi veega ja mehed hakkasid täiest jõust seda tühjaks kühveldama. Ometigi oli mõne minuti pärast selge, et see paat läheb põhja. Pane tähele, mis tõusis nende meeste südameist keset katsumushetke: „Issand, kas Sa ei hooli, et me kõik saame hukka? Me läheme põhja! Aita, Jeesus! Oled Sa Jumal või mitte? Kas Sa tõesti ei hooli meist?“ Jeesuse enda jüngrid kiusasid Teda! Nad ajasid enam-vähem sama juttu, mida iisraellased olid öelnud Moosesele: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7). Ometigi oli Jeesus kogu selle aja teadnud, mida Ta teeb. Ta oleks võinud käskida tuultel ja tormidel taanduda ammu enne seda kui nad kisa tõstsid. Sest see vägi oli Tal olemas. Selle asemel aga pani Ta oma jüngrid sõna otseses mõttes elu ja surma olukorras proovile.
„Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde. Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained…kui nad nägid Jeesust järvel kõndivat…ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!” Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.“ (Johannese 6:16-21).
Üks asi on näha imettegevat väge toimimas oma pastori elus – hoopis teine lugu aga on kogeda seda ise. Kui nüüd tuul tõusis ja lained muutusid üha suuremaks, saabus ka aeg jüngrid proovile panna. Nende paat täitus üsna peagi veega ja mehed hakkasid täiest jõust seda tühjaks kühveldama. Ometigi oli mõne minuti pärast selge, et see paat läheb põhja. Pane tähele, mis tõusis nende meeste südameist keset katsumushetke: „Issand, kas Sa ei hooli, et me kõik saame hukka? Me läheme põhja! Aita, Jeesus! Oled Sa Jumal või mitte? Kas Sa tõesti ei hooli meist?“ Jeesuse enda jüngrid kiusasid Teda! Nad ajasid enam-vähem sama juttu, mida iisraellased olid öelnud Moosesele: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7). Ometigi oli Jeesus kogu selle aja teadnud, mida Ta teeb. Ta oleks võinud käskida tuultel ja tormidel taanduda ammu enne seda kui nad kisa tõstsid. Sest see vägi oli Tal olemas. Selle asemel aga pani Ta oma jüngrid sõna otseses mõttes elu ja surma olukorras proovile.
„Aga õhtu jõudes läksid Jeesuse jüngrid alla järve äärde ja astusid paati ning sõitsid teisele poole järve Kapernauma. Oli juba läinud pimedaks, ja Jeesus ei olnud ikka veel tulnud nende juurde. Ka puhus tugev tuul ja pani järvel tõusma kõrged lained…kui nad nägid Jeesust järvel kõndivat…ja nad lõid kartma. Aga Jeesus ütles neile: „See olen mina, ärge kartke!” Siis nad tahtsid ta paati võtta, aga kohe jõudiski paat kaldale, kuhu nad olid tahtnud sõita.“ (Johannese 6:16-21).