VASTAMATA PALVE
Üks teismeline tüdruk tunnistas mulle kord: „Härra, mu ema ja isa hukkusid kaks aastat tagasi autoõnnetuses. Nad olid parimad vanemad, keda üks laps endale eales soovida võiks. Olen korduvalt mõelnud, kuidas sai Jumal lasta neil nii julmal viisil hukkuda ja pidanud seetõttu vimma Ta vastu. Kas Jumal siis ei kaitse omi? Ma ei suuda enam isegi paluda Ta poole, Teda ka päriselt usaldades, sest Ta vedas mind alt. Mida ma siis nüüd teen? Usun, et see pole isegi vale öelda, et olen vihane Jumala peale.“
Üks noor abielupaar, keda tean, on pea 10 aastat kandnud Jumala vastu vimma oma südames. Nende imeilus 5-aastane tütreke suri üsna pea peale seda, kui tal avastati ajukasvaja ja nad kibestusid Jumala peale. Nad on küll jäänud kogudusse, kuid nad ei usu enam palve mõjusse. Nad ei julge ka Jumalast lahti öelda või kutsuda Teda valetajaks või petvaks Isaks, kuid nad pole kunagi andestanud Talle, et Ta nende lapse võttis.
Peaaegu iga kristlane on kogenud ühes või teises eluetapis vastamata palvet. Mõni palve on olnud vastamata nädalaid või kuid – mõni isegi aastaid. Mõni ootamatu haigus või tragöödia nõuab lähedase elu. Nende elus juhtub asju, mis näiliselt seletamatud ja ilma igasuguse põhjuseta ning nende usk hakkab purunema. Kuid samas teeb Jumala Sõna väga selgeks, et usus edasi-tagasi pendeldav inimene ei saa iialgi midagi Jumala käest.
Jeesus mõistis oma laste kalduvust pidada taeva vastu vimma, kui „mäed ei liikunud paigast“ nende ajakava järgi. Ta hoiatas Peetrust, et too ei paluks Jumala ees seistes midagi kui ehk vaid andestust teatud lahendamata küsimuste osas. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ (Markuse 11:25) Ehk teisisõnu usun Jeesust ütlevat: „Ära seisa Jumala ligiolus, paludes Tal kõigutada mägesid või andestada su patte, kui kannad oma südames vimma taeva vastu. Lase sel minna! Lase andestuse vaimul voolata oma südames. Hüüa oma ustava Isa poole. Ta ei ole sind altvedanud. Ta vastab sulle. Ta varustab sind. Seetõttu alista end ja palu andeks kahtluste pärast, mille oled lasknud hiilida oma südamesse.“
Üks noor abielupaar, keda tean, on pea 10 aastat kandnud Jumala vastu vimma oma südames. Nende imeilus 5-aastane tütreke suri üsna pea peale seda, kui tal avastati ajukasvaja ja nad kibestusid Jumala peale. Nad on küll jäänud kogudusse, kuid nad ei usu enam palve mõjusse. Nad ei julge ka Jumalast lahti öelda või kutsuda Teda valetajaks või petvaks Isaks, kuid nad pole kunagi andestanud Talle, et Ta nende lapse võttis.
Peaaegu iga kristlane on kogenud ühes või teises eluetapis vastamata palvet. Mõni palve on olnud vastamata nädalaid või kuid – mõni isegi aastaid. Mõni ootamatu haigus või tragöödia nõuab lähedase elu. Nende elus juhtub asju, mis näiliselt seletamatud ja ilma igasuguse põhjuseta ning nende usk hakkab purunema. Kuid samas teeb Jumala Sõna väga selgeks, et usus edasi-tagasi pendeldav inimene ei saa iialgi midagi Jumala käest.
Jeesus mõistis oma laste kalduvust pidada taeva vastu vimma, kui „mäed ei liikunud paigast“ nende ajakava järgi. Ta hoiatas Peetrust, et too ei paluks Jumala ees seistes midagi kui ehk vaid andestust teatud lahendamata küsimuste osas. „Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused.“ (Markuse 11:25) Ehk teisisõnu usun Jeesust ütlevat: „Ära seisa Jumala ligiolus, paludes Tal kõigutada mägesid või andestada su patte, kui kannad oma südames vimma taeva vastu. Lase sel minna! Lase andestuse vaimul voolata oma südames. Hüüa oma ustava Isa poole. Ta ei ole sind altvedanud. Ta vastab sulle. Ta varustab sind. Seetõttu alista end ja palu andeks kahtluste pärast, mille oled lasknud hiilida oma südamesse.“