TOO ELU!
Kui see vaid oleks võimalik olnud kohtuda Paulusega tema usutee viimsetel, küpsetel aegadel, oleksin kindlasti ta käest küsinud: „Vend, mis hoidis sind nõrkemast ja alla andmast? Sind rõhuti ja litsuti ju igast nurgast!“
Usun, et Paulus oleks vastanud: „Jah, mind rõhuti, kuid see ei heidutanud mind.“
„Kuid sa kirjutad nii tihti, kuidas su katsumused sind kohutasid?“
„Tõsi, kuid ma ei andnud kunagi meeleheitele alla“.
„Sind kiusati taga enam kui kedagi teist.“
„Tõsi. Kuid Jumal ei hüljanud mind kunagi selle keskel.“
„Olid sageli hädade poolt mahasurutud ja nõrkemas.“
„Olin. Kuid ükski neist ei hävitanud mind.“
Tänasel Päeval kuulutab Paulus kogu maailmale: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.“ (2 Korintlastele 4:8-9). Ta tahab, et Jumala rahvas teaks, et „praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (s.17). Paulus ütleb meile: „Nii on surm tegev meis, elu aga teis.“ (2 Korintlastele 4:12). Ehk ta annab väga selgelt mõista: „See on see põhjus, miks Jumal annab meid üle surmale. Ta teeb seda selleks, et Kristuse elu võiks voolata meist kõigile teistele! Kui laseme surmal teha oma töö, tuleb ka Kristuse elu meist esile ja me tunnistus toob elu kõigile, kes seda kuulevad!“
Pea meeles, et kui rahalised raskused ja füüsilised hädad ründavad; kui sinu nime ja isikut laimatakse, on kõigi silmad sinu peal. Su kolleegid, su pereliikmed, su õed ja vennad Kristuses ning isegi võhivõõrad – kõigi nende pilgud on suunatud sulle, et näha, kuidas sa reageerid. Mida nad näevad neil aegadel sinust välja voolamas? Näevad nad usku, usaldust ja alistumist? Või näevad nad meeleheitel nurisevat kristlast, kes ei usalda end Kristuse ülestõstva väe hoolde? Mu armsad, laske surmal teha oma töö te sees! Laske tal kõrvaldada kõik, mis takistab Kristuse elu voolamist teist teistesse.
Ütle Issandale: „Isa, ma tean, et need raskused pole seetõttu, et Sa vihkad mind, vaid et Sa üritad muuta midagi mu hinges. Tegele siis sellega, Issand. Surma see ja too seejärel surmast tagasi ellu!“
Usun, et Paulus oleks vastanud: „Jah, mind rõhuti, kuid see ei heidutanud mind.“
„Kuid sa kirjutad nii tihti, kuidas su katsumused sind kohutasid?“
„Tõsi, kuid ma ei andnud kunagi meeleheitele alla“.
„Sind kiusati taga enam kui kedagi teist.“
„Tõsi. Kuid Jumal ei hüljanud mind kunagi selle keskel.“
„Olid sageli hädade poolt mahasurutud ja nõrkemas.“
„Olin. Kuid ükski neist ei hävitanud mind.“
Tänasel Päeval kuulutab Paulus kogu maailmale: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku.“ (2 Korintlastele 4:8-9). Ta tahab, et Jumala rahvas teaks, et „praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au.“ (s.17). Paulus ütleb meile: „Nii on surm tegev meis, elu aga teis.“ (2 Korintlastele 4:12). Ehk ta annab väga selgelt mõista: „See on see põhjus, miks Jumal annab meid üle surmale. Ta teeb seda selleks, et Kristuse elu võiks voolata meist kõigile teistele! Kui laseme surmal teha oma töö, tuleb ka Kristuse elu meist esile ja me tunnistus toob elu kõigile, kes seda kuulevad!“
Pea meeles, et kui rahalised raskused ja füüsilised hädad ründavad; kui sinu nime ja isikut laimatakse, on kõigi silmad sinu peal. Su kolleegid, su pereliikmed, su õed ja vennad Kristuses ning isegi võhivõõrad – kõigi nende pilgud on suunatud sulle, et näha, kuidas sa reageerid. Mida nad näevad neil aegadel sinust välja voolamas? Näevad nad usku, usaldust ja alistumist? Või näevad nad meeleheitel nurisevat kristlast, kes ei usalda end Kristuse ülestõstva väe hoolde? Mu armsad, laske surmal teha oma töö te sees! Laske tal kõrvaldada kõik, mis takistab Kristuse elu voolamist teist teistesse.
Ütle Issandale: „Isa, ma tean, et need raskused pole seetõttu, et Sa vihkad mind, vaid et Sa üritad muuta midagi mu hinges. Tegele siis sellega, Issand. Surma see ja too seejärel surmast tagasi ellu!“