MA EI ANNA ALLA!
Olen kindel, et oma usutee algusaegadel, kannatas Paulus kohutavate asjade all. Ja nagu enamus meist, nõnda lootis ehk temagi, et kui ta usaldab piisavalt Jumalat, on ta kaitstud kõigi hädade eest.
Võimalik, et kui ta esimest korda vangikongi visati, võis ta paluda päästet: „Issand, ava selle vangla uksed. Päästa mind siit evangeeliumi nimel!“ Nõnda samuti pani ka ta esimene laevahukk ta usu kindlasti proovile. Ja tema esimene peksasaamine võis kindlasti tõstatada küsimusi Jumala sõnapidamise kohta: „Issand, sa ju lubasid kaitsta mind. Ma ei saa aru, kuidas pean siis taluma seda kohutavat piina?“ Kuid asjad läksid Pauluse jaoks üha hullemaks ja Piibli järgi pole ka eriti näha, et apostel suurt palju kergemaid aegu nägi.
Kuid usun, et oma teise laevahuku ajaks võis Paulus juba mõelda: „Ma tean, et Jumal elab minu sees, mistõttu ju Tal on siis ka põhjus selleks katsumuseks. Ta on öelnud mulle, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (vt. Roomlastele 8:28). Kui see on Tema viis tuua enam Kristust esile mu elus, olgu peale. Püsin ma pinnal või upun – minu elu on ikka Tema kätes.“
Kolmanda laevahuku ajaks võis ta eeldavasti öelda: „Vaadake mind, kõik te inglid seal taevas! Vaadake mind, kõik te põrgu metsikud deemonid. Vaadake mind, kõik mu vennad ja patused. Lähen taaskord vetesügavuste lõputusse põhja, kuid teadke kõik, et surm ei saa mind hoida! Jumal on öelnud mulle, et ma pole veel lõpetanud ja seetõttu ma ei anna alla! Ma ei küsi enam oma Jumalalt, miks mind niimoodi proovile pannakse, sest ma tean, et see surmaseis saab tooma Talle suurt au. Nii et vaadake, kuidas mu usk selles üha enam puhtamaks kullaks muutub!“
Lihtsamalt öeldes: meie surmaseisud on mõeldud lõpetama teatud isiklikke võitlusi. Meie Isa toob meid kohta, kus mõistame, et saame sõltuda ainuüksi Kristusest või kui mitte, ei jää me ka pidama. Ta tahab kuulda me suust: „Jeesus, kui Sina mind ei päästa, on seis lootusetu. Kui ma usun, et Sa teed seda!“
Võimalik, et kui ta esimest korda vangikongi visati, võis ta paluda päästet: „Issand, ava selle vangla uksed. Päästa mind siit evangeeliumi nimel!“ Nõnda samuti pani ka ta esimene laevahukk ta usu kindlasti proovile. Ja tema esimene peksasaamine võis kindlasti tõstatada küsimusi Jumala sõnapidamise kohta: „Issand, sa ju lubasid kaitsta mind. Ma ei saa aru, kuidas pean siis taluma seda kohutavat piina?“ Kuid asjad läksid Pauluse jaoks üha hullemaks ja Piibli järgi pole ka eriti näha, et apostel suurt palju kergemaid aegu nägi.
Kuid usun, et oma teise laevahuku ajaks võis Paulus juba mõelda: „Ma tean, et Jumal elab minu sees, mistõttu ju Tal on siis ka põhjus selleks katsumuseks. Ta on öelnud mulle, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (vt. Roomlastele 8:28). Kui see on Tema viis tuua enam Kristust esile mu elus, olgu peale. Püsin ma pinnal või upun – minu elu on ikka Tema kätes.“
Kolmanda laevahuku ajaks võis ta eeldavasti öelda: „Vaadake mind, kõik te inglid seal taevas! Vaadake mind, kõik te põrgu metsikud deemonid. Vaadake mind, kõik mu vennad ja patused. Lähen taaskord vetesügavuste lõputusse põhja, kuid teadke kõik, et surm ei saa mind hoida! Jumal on öelnud mulle, et ma pole veel lõpetanud ja seetõttu ma ei anna alla! Ma ei küsi enam oma Jumalalt, miks mind niimoodi proovile pannakse, sest ma tean, et see surmaseis saab tooma Talle suurt au. Nii et vaadake, kuidas mu usk selles üha enam puhtamaks kullaks muutub!“
Lihtsamalt öeldes: meie surmaseisud on mõeldud lõpetama teatud isiklikke võitlusi. Meie Isa toob meid kohta, kus mõistame, et saame sõltuda ainuüksi Kristusest või kui mitte, ei jää me ka pidama. Ta tahab kuulda me suust: „Jeesus, kui Sina mind ei päästa, on seis lootusetu. Kui ma usun, et Sa teed seda!“