UUS ALGUS by Jim Cymbala
Charles Haddon Spurgeon, üks tuntud Briti pastor, teatas üle 100 aasta tagasi ühes oma jutluses järgmist: „Koguduse olukorda saab vägagi hästi mõõta selle palvekoosolekute järgi.“
Brooklyn Tabernacle’i esimesele palveõhtule tuli kokku 15-18 inimest. Mul polnud selle õhtu osas mingeid konkreetseid plaane. Lihtsalt läksin koguduse ette ja juhtisin inimesed Jumala ülistusse, mis läks sujuvalt üle palveks. Kogesin üht uut ühtsuse ja armastuse tunnet, kui tundsin, kuidas Jumal meid kõiki liidab.
Järgnevatel nädalatel hakkasime saama konkreetseid palvevastuseid. Meiega liitusid mitmed uued inimesed, kellel olid meie jaoks vajalikud annid ja oskused. Paljud meie päästmata sugulased ja isegi võhivõõrad tulid kirikusse. Hakkasime end nägema kui „Püha Vaimu esmaabipunkti“, kus vaimsete hädadega inimesed said abi. Mistõttu nädal nädala järel julgustasin oma inimesi palvetama. Me ei palunud selleks, et lasta üksteisel kuulda oma ilusaid ja kõlavaid palveid; olime selleks liiga meeleheitel. Keskendusime ainuüksi Jumalale ja mitte üksteisele. Enamus ajast hüüdsime üheskoos Jumala poole, paludes valjult sõnades ja häälega, tehes seda veel tänapäevalgi. Samas aga oli ka aegu, kus seisime kätest kinni hoides ringis ja inimesed, kellel olid erilised koormad, väljendasid neid palves. Palvekoosoleku formaat kui selline pole üldse tähtis – küsimus on Kõigekõrgema südameni jõudmises, valades oma südame välja kõige täiega.
Neil koguduse algusaegadel, mil inimesed hoidsid Jumala ligi, saades osa Püha Vaimu täiusest ja taastades oma esimest armastust Jumala vastu, hakkasid nad sellest täiesti loomupäraselt rääkima ka oma tööpaikades, kortermajades ja pereringis. Ja üsna peagi tõid nad endaga uusi inimesi kogudusse. Sellest päevast kuni tänaseni pole me koguduses olnud rahvaarvu osas mingit kahanemist. Tänu Jumalale! Tänu Tema armule pole meil olnud mingit lahkmeelt ega lõhenemisi. Jumal on jätkuvalt saatnud meile inimesi, kes vajavad abi ja tihti me isegi ei tea, kuidas nad meid leidsid.
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.
Brooklyn Tabernacle’i esimesele palveõhtule tuli kokku 15-18 inimest. Mul polnud selle õhtu osas mingeid konkreetseid plaane. Lihtsalt läksin koguduse ette ja juhtisin inimesed Jumala ülistusse, mis läks sujuvalt üle palveks. Kogesin üht uut ühtsuse ja armastuse tunnet, kui tundsin, kuidas Jumal meid kõiki liidab.
Järgnevatel nädalatel hakkasime saama konkreetseid palvevastuseid. Meiega liitusid mitmed uued inimesed, kellel olid meie jaoks vajalikud annid ja oskused. Paljud meie päästmata sugulased ja isegi võhivõõrad tulid kirikusse. Hakkasime end nägema kui „Püha Vaimu esmaabipunkti“, kus vaimsete hädadega inimesed said abi. Mistõttu nädal nädala järel julgustasin oma inimesi palvetama. Me ei palunud selleks, et lasta üksteisel kuulda oma ilusaid ja kõlavaid palveid; olime selleks liiga meeleheitel. Keskendusime ainuüksi Jumalale ja mitte üksteisele. Enamus ajast hüüdsime üheskoos Jumala poole, paludes valjult sõnades ja häälega, tehes seda veel tänapäevalgi. Samas aga oli ka aegu, kus seisime kätest kinni hoides ringis ja inimesed, kellel olid erilised koormad, väljendasid neid palves. Palvekoosoleku formaat kui selline pole üldse tähtis – küsimus on Kõigekõrgema südameni jõudmises, valades oma südame välja kõige täiega.
Neil koguduse algusaegadel, mil inimesed hoidsid Jumala ligi, saades osa Püha Vaimu täiusest ja taastades oma esimest armastust Jumala vastu, hakkasid nad sellest täiesti loomupäraselt rääkima ka oma tööpaikades, kortermajades ja pereringis. Ja üsna peagi tõid nad endaga uusi inimesi kogudusse. Sellest päevast kuni tänaseni pole me koguduses olnud rahvaarvu osas mingit kahanemist. Tänu Jumalale! Tänu Tema armule pole meil olnud mingit lahkmeelt ega lõhenemisi. Jumal on jätkuvalt saatnud meile inimesi, kes vajavad abi ja tihti me isegi ei tea, kuidas nad meid leidsid.
__________
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber ja pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel.