RÕÕMUS SÜDA
Üks asju, mis tänapäeva abielusid paljuski räsib, on „vaikusteraapia“ rakendamine. Üks noor abielunaine palus mul panna oma mehele aru pähe. Ta ütles: „Igakord, kui oleme eriarvamusel, tõmbub ta endasse. Ta ei vaidle ega sõdi vastu, vaid astub lihtsalt minema. Tagasi tulles on ta küll maha rahunenud, kuid samas külm kui jää, kuniks mina temaga ära lepin. Ta võib päevade viisi vait olla ja ma vihkan seda! Ma pigem eelistaks, et ta karjuks mu peale või isegi lööks mind, kuid ma lihtsalt ei talu seda „vaikusteraapiat“ enam.“
On täiesti väär öelda oma abikaasale: „Jäta mind rahule. Ma ei taha sellest rääkida. Olen praegu kitsas kohas, mistõttu las ma minna sellest omal käel läbi. Ma ei taha praegu kellegi seltskonda.“ See pole ainuüksi rumal, vaid ka sulaselge kaaslasele vee peale tõmbamine. Mis see abielu siis veel on kui mitte oma kriiside jagamine üksteisega ja nendest koos läbi minemine?
Olen kuulnud kõikvõimalikke vabandusi: „Oo, ma ei tunne end hästi.“ „Mul oli täna täiega raske päev.“ „Appi, mu närvid on täiega läbi!“ Kuid ükski neist vabandustest ei anna sulle moraalset õigust tõrjuda inimest, kes sind armastab. Oma süda tuleb abi saamiseks alati valla hoida, kui mingi vajadus on märku andmas. Piibel ütleb: „Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.“ (Õpetussõnad 25:28).
Kui rõõm Issandas on me tugevus (Nehemja 8:10), peaks tugevad abielud rõõmust lokkama. Kui aga abielu kaotab oma rõõmu, muutub see nõrgaks ja haavatavaks. Näita mulle õnnelikku kodu ja ma näitan sulle rõõmsat paari selle keskel. Abikaasad, kes ei naera ega vallatle enam isekeskis, kaotavad ka armastuse üksteise vastu. Tõelises armastuses peitub ka rõõmus lapsemeelsus. Mina aga olen jõudnud järeldusele, et meie abielud kannatavad liiga kainelt mõtlevate meeste ja kurbade naiste all. Loomulikult tuleb igas peres ette probleeme. Haigust, ootamatut muret, rahalisi raskusi, vääriti mõistmist, valu ja isegi surma. Kuid elu läheb ikka edasi. Kahju vaid, et nii paljud paarid ei naudi kunagi elu. Nad vaid loodavad, et on üks päev jälle rahulolevad ja rõõmsad. Kuid elu möödub kiirelt ja kõik, mis neile lõpuks järgi jääb, on murest kortsus ja krimpsus näod.
Tänan ei! Mina seda küll ei soovi! Tulevik on juba praegu. Jumal on troonil ja Temal on kõik kontrolli all. Elus on aegu, mil’ nutta, aga ka aegu, mil’ naerda. Hea ületab alati halva, mistõttu tõstke oma pilgud ja elage kõige täiega. Piibel ütleb: „Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.“ (Õpetussõnad 17:22).
On täiesti väär öelda oma abikaasale: „Jäta mind rahule. Ma ei taha sellest rääkida. Olen praegu kitsas kohas, mistõttu las ma minna sellest omal käel läbi. Ma ei taha praegu kellegi seltskonda.“ See pole ainuüksi rumal, vaid ka sulaselge kaaslasele vee peale tõmbamine. Mis see abielu siis veel on kui mitte oma kriiside jagamine üksteisega ja nendest koos läbi minemine?
Olen kuulnud kõikvõimalikke vabandusi: „Oo, ma ei tunne end hästi.“ „Mul oli täna täiega raske päev.“ „Appi, mu närvid on täiega läbi!“ Kuid ükski neist vabandustest ei anna sulle moraalset õigust tõrjuda inimest, kes sind armastab. Oma süda tuleb abi saamiseks alati valla hoida, kui mingi vajadus on märku andmas. Piibel ütleb: „Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt.“ (Õpetussõnad 25:28).
Kui rõõm Issandas on me tugevus (Nehemja 8:10), peaks tugevad abielud rõõmust lokkama. Kui aga abielu kaotab oma rõõmu, muutub see nõrgaks ja haavatavaks. Näita mulle õnnelikku kodu ja ma näitan sulle rõõmsat paari selle keskel. Abikaasad, kes ei naera ega vallatle enam isekeskis, kaotavad ka armastuse üksteise vastu. Tõelises armastuses peitub ka rõõmus lapsemeelsus. Mina aga olen jõudnud järeldusele, et meie abielud kannatavad liiga kainelt mõtlevate meeste ja kurbade naiste all. Loomulikult tuleb igas peres ette probleeme. Haigust, ootamatut muret, rahalisi raskusi, vääriti mõistmist, valu ja isegi surma. Kuid elu läheb ikka edasi. Kahju vaid, et nii paljud paarid ei naudi kunagi elu. Nad vaid loodavad, et on üks päev jälle rahulolevad ja rõõmsad. Kuid elu möödub kiirelt ja kõik, mis neile lõpuks järgi jääb, on murest kortsus ja krimpsus näod.
Tänan ei! Mina seda küll ei soovi! Tulevik on juba praegu. Jumal on troonil ja Temal on kõik kontrolli all. Elus on aegu, mil’ nutta, aga ka aegu, mil’ naerda. Hea ületab alati halva, mistõttu tõstke oma pilgud ja elage kõige täiega. Piibel ütleb: „Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki.“ (Õpetussõnad 17:22).