ONS ISSAND MEIE KESKEL VÕI EI OLE?
Kes on need inimesed, keda Paulus 1 Korintlaste 10:8-10 kirjeldab? Need tuhanded, kes „langesid ühel päeval“; need mõned, kes „hukkusid madude läbi“ ja kolmandad, kes „hukkusid laastaja käe läbi“? Need ei olnud moabiidid, kaananlased, vilistid või mõned muud paganrahvad, kes Iisraeli ümbritsesid. Ei. Paulus räägib seal usklikest – rahvast, kelle Jumal on ise endale valinud!
Jumala rahvas nägi kõrbes mitmeid imelisi imesid. Neid oli üleloomulikult toidetud vaimse roaga ja nad jõid kaljust vaimset vett, mille kohta Paulus ütles, et see oli Kristus ise. Neid õpetati hästi ja nende eest kanti head hoolt. Ometigi väga paljud sellest samast rahvast said neelatud Jumala lõõskava viha poolt ja hävitatud madude poolt.
Apostel ütleb meile 1 Korintlastele 10:5, et need samas iisraellased valmistasid Jumalale nii suurt meelehärmi, et ta hävitas nad kõrbes. Heebreakeelne tähendus sellele on, et: „Ta lasi nad oma käe alt minna, tehes nad kõrbes maatasa nagu tolmu.“ Mida see tähendab? Jumal ütles iisraellastele: „Ma ei lepi enam sellise käitumisega. Kui oleksite süütud – kui teid poleks hästi koolitatud, kui te poleks saanud vaimset rooga mu käest või näinud mu au – siis ma veel tegeleks teiega. Kuid vaatamata minu rohketele õnnistustele, olete te siiski otsustanud oma himude ja ebajumalate kasuks. Seetõttu kupatan teid laiali ega oma teiega enam mingit pistmist.“
Kuidas see sai sündida? Kuidas sai Jumal nii karmilt omaenda rahvaga käituda, kui nad olid ju ammutanud kõige täiega Temast? Paulus ütleb meile salmis 9 väga selgelt, et nad kiusasid Kristust! „Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid.“ Mida Paulus mõtleb selle all, et me ei tohi „kiusata Issandat“? Ta viitab ühele seigale 2 Moosese 17-peatükis, kus iisraellased olid just kogenud manna imet – saanud Jumalalt seda valget vahvlit, mis sisaldas endas kõiki toitaineid, et neid elus hoida. See „väike, ümar asi“ kattis nende maad igal uuel päeval. Rahvas ei olnud ära teeninud ega väärt seda üleloomulikku toidust. Issand toitis neid sellega vaid ainuüksi tänu oma armule ja kõik, mida nad tegema pidid, oli selle kokku korjama. Siis aga polnud neil vett. Nad jõudsid paika nimega Maara, kus vesi oli joomiseks liiga kibe ja nad seisid taas silmitsi uue kriisi ja proovilepanekuga. Rahvas hakkas koheselt oma juhti aasima, süüdistades Moosest südametus käitumises, et ta oli juhtinud nad kõrbe, et neid hävitada. Nad kiusasid Issandat oma suhtumise ja küsimustega: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7).
Jumala rahvas nägi kõrbes mitmeid imelisi imesid. Neid oli üleloomulikult toidetud vaimse roaga ja nad jõid kaljust vaimset vett, mille kohta Paulus ütles, et see oli Kristus ise. Neid õpetati hästi ja nende eest kanti head hoolt. Ometigi väga paljud sellest samast rahvast said neelatud Jumala lõõskava viha poolt ja hävitatud madude poolt.
Apostel ütleb meile 1 Korintlastele 10:5, et need samas iisraellased valmistasid Jumalale nii suurt meelehärmi, et ta hävitas nad kõrbes. Heebreakeelne tähendus sellele on, et: „Ta lasi nad oma käe alt minna, tehes nad kõrbes maatasa nagu tolmu.“ Mida see tähendab? Jumal ütles iisraellastele: „Ma ei lepi enam sellise käitumisega. Kui oleksite süütud – kui teid poleks hästi koolitatud, kui te poleks saanud vaimset rooga mu käest või näinud mu au – siis ma veel tegeleks teiega. Kuid vaatamata minu rohketele õnnistustele, olete te siiski otsustanud oma himude ja ebajumalate kasuks. Seetõttu kupatan teid laiali ega oma teiega enam mingit pistmist.“
Kuidas see sai sündida? Kuidas sai Jumal nii karmilt omaenda rahvaga käituda, kui nad olid ju ammutanud kõige täiega Temast? Paulus ütleb meile salmis 9 väga selgelt, et nad kiusasid Kristust! „Ärgem ka kiusakem Issandat, nagu mõned neist kiusasid.“ Mida Paulus mõtleb selle all, et me ei tohi „kiusata Issandat“? Ta viitab ühele seigale 2 Moosese 17-peatükis, kus iisraellased olid just kogenud manna imet – saanud Jumalalt seda valget vahvlit, mis sisaldas endas kõiki toitaineid, et neid elus hoida. See „väike, ümar asi“ kattis nende maad igal uuel päeval. Rahvas ei olnud ära teeninud ega väärt seda üleloomulikku toidust. Issand toitis neid sellega vaid ainuüksi tänu oma armule ja kõik, mida nad tegema pidid, oli selle kokku korjama. Siis aga polnud neil vett. Nad jõudsid paika nimega Maara, kus vesi oli joomiseks liiga kibe ja nad seisid taas silmitsi uue kriisi ja proovilepanekuga. Rahvas hakkas koheselt oma juhti aasima, süüdistades Moosest südametus käitumises, et ta oli juhtinud nad kõrbe, et neid hävitada. Nad kiusasid Issandat oma suhtumise ja küsimustega: „Ons Issand meie keskel või ei ole?” (2 Moosese 17:7).