NII SUUR PÄÄSTE by Gary Wilkerson
”Seepärast tuleb meil palju hoolsamini panna tähele seda, mida me oleme kuulnud, et meid kõrvale ei uhutaks. Sest kui juba inglite kaudu räägitud sõna jäi püsima ning iga üleastumine ja sõnakuulmatus sai oma õige palga, kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest?” (Heebrealastele 2:1-3).
See sõna või käsuseadus, mille Jumal inimestele andis, kinnitas oma pädevust ja püsima jäämist. Samas tundub see aga paraja paradoksina, sest kui inimese jaoks oli võimatu seda käsku pidada, kuidas sai sellele siis loota? Esiteks, seadus polnud kunagi mõeldud meie päästmiseks, vaid selleks, et näidata meile, kui väga me vajame päästet. Ja seda seadus ka näitas. Samas ilmutab Piibel meile ikka ja jälle, kui haledalt inimene Jumala seaduste pidamises läbi kukkus.
Pane veel midagi tähele selles salmis. Selle autor kasutab taaskord sõna ”suur”, kirjeldamaks kõike, mida Jeesus on teinud. Jeesus on sõlminud täiusliku lepingu Isaga; sellega, kes kannab hoolt meie ”suure pääste” eest (vt 2:3). See juba on midagi püsivat! Kristuse päästeand vabastab meid patu ja surma needusest ja on loodud toimima me eludes. Veelgi enam, Uue Lepingu arm tähendab Jumala väge, mis töötab me eludes. See annab meile väe järgida Tema käske Tema jõus ja mitte meist enestest. ”Kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust…Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.” (2:4).
Kui meile on kingitud nii suur pääste and, siis miks peaks keegi tahtma seda hüljata? Aga seetõttu, et me oleme kui kodeeritud vastama käsule tegudega. Seda isegi ususfääris – me kipume kalduma tagasi tegude tasandile. Jah, me võime küll mõistusega aru saada, et oleme armu läbi päästetud, kuid sügaval sisimas usuvad paljud meist ikka veel, et me teod on need, mis garanteerivad meile Jumala õnnistused.
Meie meeled on juba lapsest saati häälestatud täitma käsku, millal iganes läbi kukume. Igas kodus kehtivad oma põhireeglid: korista oma tuba, aita peale sööki nõusid pesta jne. See on selline tingimuslik asjade korraldamine, mis tugineb tasul ja karistusel ja enamus vanemaid kasutavad seda selge mõistuse alal hoidmiseks. See kõik võib toimida pereelus, aga mitte Jumala Kuningriigis. Samas aga, kuna enamus meist on selles vaimus üles kasvanud, jätkame ka hilisemas elus samas prisma läbi asju vaadates. Millal iganes me milleski põrume – meie esimene reaktsioon on püüda seda tegudega heastada. Kuid meie teod ei suuda iialgi saavutada seda, mida ainult rist suudab ega lisada ka grammivõrdki pühadust me eludele. Teod, mis on tõeliselt pühad, on Jumala armu tulemus. Need on need, mida me teeme tänutundes, rõõmus ja ustavuses, sest me oleme saanud osa ”nii suurest päästest”.
See sõna või käsuseadus, mille Jumal inimestele andis, kinnitas oma pädevust ja püsima jäämist. Samas tundub see aga paraja paradoksina, sest kui inimese jaoks oli võimatu seda käsku pidada, kuidas sai sellele siis loota? Esiteks, seadus polnud kunagi mõeldud meie päästmiseks, vaid selleks, et näidata meile, kui väga me vajame päästet. Ja seda seadus ka näitas. Samas ilmutab Piibel meile ikka ja jälle, kui haledalt inimene Jumala seaduste pidamises läbi kukkus.
Pane veel midagi tähele selles salmis. Selle autor kasutab taaskord sõna ”suur”, kirjeldamaks kõike, mida Jeesus on teinud. Jeesus on sõlminud täiusliku lepingu Isaga; sellega, kes kannab hoolt meie ”suure pääste” eest (vt 2:3). See juba on midagi püsivat! Kristuse päästeand vabastab meid patu ja surma needusest ja on loodud toimima me eludes. Veelgi enam, Uue Lepingu arm tähendab Jumala väge, mis töötab me eludes. See annab meile väe järgida Tema käske Tema jõus ja mitte meist enestest. ”Kusjuures Jumal ise on kinnitanud nende tunnistust…Püha Vaimu andidega, mida ta jagas oma tahtmise järgi.” (2:4).
Kui meile on kingitud nii suur pääste and, siis miks peaks keegi tahtma seda hüljata? Aga seetõttu, et me oleme kui kodeeritud vastama käsule tegudega. Seda isegi ususfääris – me kipume kalduma tagasi tegude tasandile. Jah, me võime küll mõistusega aru saada, et oleme armu läbi päästetud, kuid sügaval sisimas usuvad paljud meist ikka veel, et me teod on need, mis garanteerivad meile Jumala õnnistused.
Meie meeled on juba lapsest saati häälestatud täitma käsku, millal iganes läbi kukume. Igas kodus kehtivad oma põhireeglid: korista oma tuba, aita peale sööki nõusid pesta jne. See on selline tingimuslik asjade korraldamine, mis tugineb tasul ja karistusel ja enamus vanemaid kasutavad seda selge mõistuse alal hoidmiseks. See kõik võib toimida pereelus, aga mitte Jumala Kuningriigis. Samas aga, kuna enamus meist on selles vaimus üles kasvanud, jätkame ka hilisemas elus samas prisma läbi asju vaadates. Millal iganes me milleski põrume – meie esimene reaktsioon on püüda seda tegudega heastada. Kuid meie teod ei suuda iialgi saavutada seda, mida ainult rist suudab ega lisada ka grammivõrdki pühadust me eludele. Teod, mis on tõeliselt pühad, on Jumala armu tulemus. Need on need, mida me teeme tänutundes, rõõmus ja ustavuses, sest me oleme saanud osa ”nii suurest päästest”.