TEMA ARMASTAV EMBUS
„Ma olen väsinud oma ohkamisest, kogu öö ma ujutan pisaratega oma voodit, ma leotan oma silmaveega oma sängi.„ (Psalmid 6:7).
See hiiglase tapja, see võimas sõdalane, kelle kohta lauldi: „Taavet on tapnud kümneid tuhandeid“, kirjutas samas väga palju Jumala usaldamisest ja oma murede Tema peale heitmisest. See sama Jumala mees hüüdis: „Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!“ (Psalmid 6:3). Taavet oli tohutult pattu teinud, tunnistades: „Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda. Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast. Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.“ (Psalmid 38:5-7).
Taavet väljendab just seda sama, millest osad teistki on ehk just praegu läbi minemas. Sa tunned, kuidas patt on su üle võimust võtnud ja kuidas ootamatud ookeani lained su hingest üle uhavad. Ja sa ei saa aru, miks oled jälle omadega rajalt maas? Sa kisendad: „Jumal, seda on liiga palju mu jaoks! Ma lihtsalt ei jaksa enam!“ Sa oled haavatud ja tead, et haised seespidi patu järele. Sa tead, et oled olnud kergemeelne ja rumal. Sa tunned oma vaimset rikutust ja oled oma mõtete poolest nii haige, et saa avaldab mõju ka su kehale. Su läbikukkumised ja võitude puudumine on viinud selleni, et kurvastad kogu päeva masenduses ja hirmus. Sa oled rõhutud, maha surutud ja ägad oma hinges.
Taavet tajus, et ta kannatas tänu oma pattudele, mille ta oli korda saatnud. Ta ei öelnud, et Jumal ainult manitseb teda, vaid ta tahtis saada korrale kutsutud armastuses: „Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis! Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud!“ (Psalmid 6:2-3). Taaveti appihüüu sisuline mõte peitus järgnevas: „Issand, mu oma rumalus, mu varjatud patt on toonud mulle kogu selle kannatuse kaela! Ma tean, et Sul on õigus manitseda ja korrigeerida mind, kuid samas palun ära unusta, et ma olen endiselt Su laps! Vala oma viha nende üles, kes ei taha midagi teada Sinust. Mina aga, kuigi olen patustanud, armastan Sind endiselt. Seetõttu ole mulle palun armuline ja korrigeeri mind oma armastuses.“
Kui sa koged Jumala torkavaid nooli oma hinges tänu oma mineviku ja oleviku pattudele, aga samas omad ka meeltparandavat südant ja tahet pöörduda oma patust, siis sa võid paluda Tema korralekutsuvat armastust. Nii et sind küll korrigeeritakse, aga suures armus ja kaastundes. Nii nagu isa, kes annab küll lapsele laksu, kuid samas siiski armastab teda. Sellest lähtuvalt ei saa sa kogema Ta viha nii nagu paganad saavad, vaid ühes Tema korrigeerimisega saad kogema ka Tema armastavate käte embust.
See hiiglase tapja, see võimas sõdalane, kelle kohta lauldi: „Taavet on tapnud kümneid tuhandeid“, kirjutas samas väga palju Jumala usaldamisest ja oma murede Tema peale heitmisest. See sama Jumala mees hüüdis: „Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud! Tee mind terveks, Issand, sest mu luud-liikmed on jahmunud!“ (Psalmid 6:3). Taavet oli tohutult pattu teinud, tunnistades: „Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda. Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast. Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.“ (Psalmid 38:5-7).
Taavet väljendab just seda sama, millest osad teistki on ehk just praegu läbi minemas. Sa tunned, kuidas patt on su üle võimust võtnud ja kuidas ootamatud ookeani lained su hingest üle uhavad. Ja sa ei saa aru, miks oled jälle omadega rajalt maas? Sa kisendad: „Jumal, seda on liiga palju mu jaoks! Ma lihtsalt ei jaksa enam!“ Sa oled haavatud ja tead, et haised seespidi patu järele. Sa tead, et oled olnud kergemeelne ja rumal. Sa tunned oma vaimset rikutust ja oled oma mõtete poolest nii haige, et saa avaldab mõju ka su kehale. Su läbikukkumised ja võitude puudumine on viinud selleni, et kurvastad kogu päeva masenduses ja hirmus. Sa oled rõhutud, maha surutud ja ägad oma hinges.
Taavet tajus, et ta kannatas tänu oma pattudele, mille ta oli korda saatnud. Ta ei öelnud, et Jumal ainult manitseb teda, vaid ta tahtis saada korrale kutsutud armastuses: „Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis! Issand, ole mulle armuline, sest ma olen nõrkenud!“ (Psalmid 6:2-3). Taaveti appihüüu sisuline mõte peitus järgnevas: „Issand, mu oma rumalus, mu varjatud patt on toonud mulle kogu selle kannatuse kaela! Ma tean, et Sul on õigus manitseda ja korrigeerida mind, kuid samas palun ära unusta, et ma olen endiselt Su laps! Vala oma viha nende üles, kes ei taha midagi teada Sinust. Mina aga, kuigi olen patustanud, armastan Sind endiselt. Seetõttu ole mulle palun armuline ja korrigeeri mind oma armastuses.“
Kui sa koged Jumala torkavaid nooli oma hinges tänu oma mineviku ja oleviku pattudele, aga samas omad ka meeltparandavat südant ja tahet pöörduda oma patust, siis sa võid paluda Tema korralekutsuvat armastust. Nii et sind küll korrigeeritakse, aga suures armus ja kaastundes. Nii nagu isa, kes annab küll lapsele laksu, kuid samas siiski armastab teda. Sellest lähtuvalt ei saa sa kogema Ta viha nii nagu paganad saavad, vaid ühes Tema korrigeerimisega saad kogema ka Tema armastavate käte embust.