PALVE EIRAMISE TAGAJÄRJED
Palveelu hülgamisel on kohutavad ning tõsised tagajärjed. „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest..“ (Heebrealastele 2:3) Kuidas keegigi meist, kes oleme Kristuses, võiks eeldada, et me olematu palveelu ei too kaasa oma tagajärgi?
Ma tean, mis tunne see on, kui mu elus õitsevad õnnistused hakkavad korraga hääbuma. Ma tean, mis tunne see on, kui su elus voolavad elava vee jõed korraga lakkavad voolamast ning iga õnnistus su elus kokku kuivab. See on kõik see, mis juhtus mu elus ajal, kui olin hoolimatu oma palveelu suhtes. Tol ajal koosnes mu palveelu vaid mediteerimisest ja vaiksetest aegadest. Kuid mu palvetes puudus innukus ja tulisus. Miks? Sest selle ilma mured röövisid mult’ mu aja oma Issandaga.
Mis siis juhtus? Teenimine muutus enesehaletsuseks. Jumalariigitöö tundus kui koorma ja mitte kui õnnistusena ja üks meeleheite hoog teise järel mattis mu hinge. Maadlesin üksilduse, - väsimuse -ja uskmatusega; tundega, et ma pole elus midagi saavutanud ning isegi mõtetega loobuda jumalariigitööst. Ja Jumala õnnistustel oligi blokk peal. Mu suhted olid hapud, ma kaotasin tunnetuse ega saanud enam värskeid ilmutusi Kristusest.
Samas aga teadsin ka seda aulist tunnet, mis kaasnes sellega, kui palves tagasi Issanda poole pöördusin. Niipea, kui oma palvekambrisse tagasi pöördusin, hakkasid ka õnnistused taas mu ellu voolama. Kogesin rahu ja rõõmu, mu suhted paranesid ja Jumala Sõna sa taas elavaks mu jaoks.
„Ta (Ussija) otsis Jumalat, niikaua kui elas Sakarja…ja niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.“ (2 Ajaraamatu 26:5). „Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.” (2 Ajaraamatu 14:6). „Ja kogu Juuda…otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.“ (2 Ajaraamatu 15:15).
Piibel annab väga selgelt mõista, et palvetavad jumalasulased leiavad õnnistusi ja hingamist igast küljest. „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalmid 34:18-19).
Ma tean, mis tunne see on, kui mu elus õitsevad õnnistused hakkavad korraga hääbuma. Ma tean, mis tunne see on, kui su elus voolavad elava vee jõed korraga lakkavad voolamast ning iga õnnistus su elus kokku kuivab. See on kõik see, mis juhtus mu elus ajal, kui olin hoolimatu oma palveelu suhtes. Tol ajal koosnes mu palveelu vaid mediteerimisest ja vaiksetest aegadest. Kuid mu palvetes puudus innukus ja tulisus. Miks? Sest selle ilma mured röövisid mult’ mu aja oma Issandaga.
Mis siis juhtus? Teenimine muutus enesehaletsuseks. Jumalariigitöö tundus kui koorma ja mitte kui õnnistusena ja üks meeleheite hoog teise järel mattis mu hinge. Maadlesin üksilduse, - väsimuse -ja uskmatusega; tundega, et ma pole elus midagi saavutanud ning isegi mõtetega loobuda jumalariigitööst. Ja Jumala õnnistustel oligi blokk peal. Mu suhted olid hapud, ma kaotasin tunnetuse ega saanud enam värskeid ilmutusi Kristusest.
Samas aga teadsin ka seda aulist tunnet, mis kaasnes sellega, kui palves tagasi Issanda poole pöördusin. Niipea, kui oma palvekambrisse tagasi pöördusin, hakkasid ka õnnistused taas mu ellu voolama. Kogesin rahu ja rõõmu, mu suhted paranesid ja Jumala Sõna sa taas elavaks mu jaoks.
„Ta (Ussija) otsis Jumalat, niikaua kui elas Sakarja…ja niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.“ (2 Ajaraamatu 26:5). „Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.” (2 Ajaraamatu 14:6). „Ja kogu Juuda…otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.“ (2 Ajaraamatu 15:15).
Piibel annab väga selgelt mõista, et palvetavad jumalasulased leiavad õnnistusi ja hingamist igast küljest. „Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalmid 34:18-19).