SEISTES SILMITSI RISTI NÕUETEGA
Keegi ei saa tulla Kristuse juhtimise alla enne, kui ta pole seisnud silmitsi Kolgata risti nõudmistega. Mõistan seda tõde igakord, kui tõusen kantslisse jutlustama. Iga nädal, kui vaatan kantslist oma koguduse peale, näen lisaks ustavatele usklikele ka paljusid uskmatuid, kes on sattunud kirikusse esimest korda. Osad neist on edukad, end ülestöötanud ja takka utsitavad äriinimesed. Teised tulevad jälle erinevatelt elualadelt. Ometigi on kõik nad rõhutud oma salajaste pattude poolt. Nad elavad nii nagu tahavad, allumata ühelegi vaimsele autoriteedile, kuid samas on tühjad ja purunenud illusioonidega silmitsi. Neil on kõrini püüdlemast naudingute poole, mis ei paku neile mingit rahuldust.
Ma võiks jutlustada kõikvõimalikke jutlusi käitumisreeglitest ja printsiipidest. Jutlustada sellest, kuidas tulla toime stressi, hirmu või süütundega. Kuid ükski neist teemadest ei tooks kedagi „välja maailmast“. See ei muudaks kellegi südant. Seetõttu peangi lihtsalt ütlema uskmatule, et tema enda tahtejõud, omaenda käsivarrele toetumine ja põikpäine püüe teha kõike omal moel, lihtsalt hävitab ta, tuues lõpuks kaasa igavese piina.
Kui ma ei jaga temaga seda sõnumit, olen igaveseks sulgenud taeva ta ees ja teinud temast kahekordse põrgu liikme. Tema olukord saab olema hullem, kui siis, kui ta poleks me kirikuuksest sisse astunud. Seetõttu pean viima taolise inimese silmitsi sõnumiga ristilöödud sõltumatusest. Pean näitama talle, et ta peab tulema välja oma petlikust eneseheaduse maailmast. Pean ütlema talle, et elus pole muud võimalust kogeda täit rahu, kui vaid täielikult Kuningas Jeesusele alistudes. Vastasel korral olen petnud teda, olles saatnud korda kõige kohutavama uhkuse patu, pidades teda enda paremas valguses näitamiseks pöördunuks, kui ta seda pole. Andku Jumal, et seda kunagi ei sünniks!
Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutajana on mul kohustus kuulutada tõde kõigile, kes meelt parandavad: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2 Timoteose 3:12)
Ma võiks jutlustada kõikvõimalikke jutlusi käitumisreeglitest ja printsiipidest. Jutlustada sellest, kuidas tulla toime stressi, hirmu või süütundega. Kuid ükski neist teemadest ei tooks kedagi „välja maailmast“. See ei muudaks kellegi südant. Seetõttu peangi lihtsalt ütlema uskmatule, et tema enda tahtejõud, omaenda käsivarrele toetumine ja põikpäine püüe teha kõike omal moel, lihtsalt hävitab ta, tuues lõpuks kaasa igavese piina.
Kui ma ei jaga temaga seda sõnumit, olen igaveseks sulgenud taeva ta ees ja teinud temast kahekordse põrgu liikme. Tema olukord saab olema hullem, kui siis, kui ta poleks me kirikuuksest sisse astunud. Seetõttu pean viima taolise inimese silmitsi sõnumiga ristilöödud sõltumatusest. Pean näitama talle, et ta peab tulema välja oma petlikust eneseheaduse maailmast. Pean ütlema talle, et elus pole muud võimalust kogeda täit rahu, kui vaid täielikult Kuningas Jeesusele alistudes. Vastasel korral olen petnud teda, olles saatnud korda kõige kohutavama uhkuse patu, pidades teda enda paremas valguses näitamiseks pöördunuks, kui ta seda pole. Andku Jumal, et seda kunagi ei sünniks!
Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutajana on mul kohustus kuulutada tõde kõigile, kes meelt parandavad: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2 Timoteose 3:12)