TA TEEB OMA ELUASEME MEISSE by Gary Wilkerson

Kui Jumal ilmutab oma au, ilmutab Ta ka oma eristumist meist – oma puhtust, pühadust ja kõikväelisust. Isegi Tema ligiolus viibivad taevalikud olendid näevad Teda kui eraldiseisva ja majesteetliku isikuna. Hetkel viibib Jumala ligiolus suurel hulgal ingleid, kes ei lakka Teda kiitmast ööd ja päevad. Nende lakkamatu laul kõlab järgmiselt: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!” (Ilmutuse 5:12). See on Jumala püha loomuse mõju: ta õhutab meis üles ülistust ja kiitust kõiges ja kõikjal.

Samas ütleb see sama Jumal hämmastaval kombel: „Maailm ei näe mind, aga teie näete.“ Juudi juhid teadsid Jumala eraldiseisvusest, kuid nad ei suutnud näha Tema armastavat poolt ning olid lausa maruvihased, kui Jeesus nimetas Jumalat oma Isaks. Nad võtsid seda kui Jumala pilkamisena ja tahtsid Teda tappa selle eest. Samas viis Jeesus selle hulljulge õpetuse veel sammu võrra kaugemale, öeldes: „Te Taevane Isa ainuüksi ei armasta teid, vaid Ta rajab ka oma asupaiga teisse.“ „Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23).

Kujuta end ette ühena neist apostlitest seal ülemises toas, kus Jeesus neile seda ütles. Nii nagu su vanemaid, oli sindki õpetatud, et keegi ei saa näha Jumalat ja jääda elama. Sa teadsid, et õiglane Mooses võis näha vaid väikest osakest Jumalast ja selle kuidagi üle elada. Nii et kui sa nüüd kuulsid sellist Jeesuse õpetust, mõtlesid sa kindlasti: „See pole ikka kuidagi võimalik, et Jumal saaks teha oma eluaseme minu sisse. Ta on selleks liiga püha, liiga imeline ja liiga teistsugune. See lihtsalt pole võimalik!“ Ometigi on Jeesus usaldanud me kätte need kaks imelist tõde: jah, Jumal kahtlemata on püha ja puhas, kuid samas igatseb Ta ka elada meis, oma loodus.

Mõtle sellele, mida Jeesus õpetas tol õhtul oma kogenematule kogudusele. Ta alustas sellega, et ütles, et Ta läheb meile eluaset valmistama. Ja lõpetas sellega, et Ta rajab oma eluasemel meie sisse. Neis kahes väites peitub Jumala paradoksaalne ilu – püha ja puhas, samas nii lähedane ja hooliv. Ta on ühtpidi üle meie ja samas koos meiega, kinkides meile rahu, mida me ei suudaks eales iseenesest leida. See on Jumal, kellele tasub loota kõiges ja kõikjal!