kolmapäev, 30. september 2015

IMELINE NÄGEMUS

Jesaja 25 ptk kirjeldab imelist nägemust. Prohvet Jesaja kantakse selles nägemuses tulevikku, lõpuaegadesse. Piibli kommentaatorid on kõik ühel meelel, et tegu on ühe selgeima pildiga kogu Piiblis, mis puudutab lõpuaegu. Jesaja näitab meile väga täpselt, mis on Jumala igatsus rahvaste ja Tema koguduse suhtes enne lõpu saabumist. Ja muide, me elame just praegu sel tunnil, mida Jesaja selles peatükis kirjeldab.

Esimeses viies salmis toob Jesaja esile selle, mis Jumalal on varuks kõigi rahvaste jaoks. Jumal lööb Saatana impeeriumi vaid hetkega kildudeks, nii et rahvad, kes on olnud vangis deemonliku türannia all, saavad korraga vabaks. Jesaja juubeldab sellest vaatepildist: „Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad.“ (Jesaja 25:1). Ta ütleb: „Issand, sind ei taba ükski asi üllatusena. Sa oled saatnud korda võrratuid imesid juba minevikus ja nüüd on Sul plaan ka selle aja jaoks. Oled näinud selle ette juba aegade algusest.“ Jesaja hing on elevil, kui ta näeb Jumala plaani lahti rullumas. Ta kuulutab kõigile järgnevatele põlvedele: „Jumal saab purustama ja põrmustama neil viimseil päevil Saatana väe. Kummaliste deemonlike olendite paleed langevad varemeisse ja Saatana linnast ei jää midagi enamat järgi, kui vaid tolmu hunnik.“

Inimmassid saavad vabaks ahelaist, mis on neid sidunud. Nad saavad vabaks saatanlikest hirmu –ja patu vanglatest. Jesaja kutsub neid „tugevateks inimesteks“ ehk kunagi patu poolt paadunud inimesteks. Ja ta ütleb, et need samad inimesed saavad kord austama Jumalat. Nad olid aastaid hirmul oma rõhuja, Saatana ees, kuid nüüd kardavad vaid Issandat, kes on nad vabaks teinud. Sel tunnil saab täituma ka 4.salm, nii et kogu maailm näeb seda: „Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri.“ (Jesaja 25:4).

Näen seda juba sündimas miljonite inimeste eludes üle maailma. Vaimust vaesed saavad tugevaks. Need, kel erinevad vajadused, päästetakse ja murelikud leiavad tõelise rahu. Kristusest on saanud nende kaitsja ja varjupaik. Ja kui mõni tuline kiusatus peakski neid tabama, tabab see hoopis neid ümbritsevat püha müüri ja kaotab oma mõju. Saatana tulised rünnakud kukuvad kolinal kokku.

teisipäev, 29. september 2015

IGA KRISTLASE VÄÄRTUS

Kõndisin kord ühel laupäeva õhtul mööda Times Square’i ringi, mis oli tulvil täis turiste ja teisi ostlejaid. On pakutud, et tipptunni ajal läbib seda piirkonda pea veerand miljonit inimest. Seisin seal ja vaadates kõiki neid masse, palvetasin Jumala poole. Kuni mingil hetkel Püha Vaim sosistas mulle: „David, vaata lähemalt neid rahvahulki. Korruta need mitmega ja näe, kui palju mu inimesi suri kõrbes. Vaid kaks inimest kogu sellest massist sisenes mu hingamisse – Joosua ja Kaaleb. Kõik ülejäänud surid uskmatuses ja meeleheites enne oma õiget aega.“

See mõte oli lämmatav. Vaatasin kõiki neid rahvahulki ja mõistsin, et evangeeliumi sõnum oli nende kõigi jaoks kättesaadav. Seda nii televisiooni, raadio, kirjanduse kui isegi tasuta Piiblite näol paljudes hotellitubades. Kui nad vaid oleks tahtnud teada, oleks neile öeldud, et see sama Jumal, kes saatis kord korda võimsaid imesid iidses Iisraelis, teeb seda ka tänapäeval kõigi nende heaks, kes Teda armastavad. Ja ometi need inimesed ei taha tunda Teda. Kui nad näevadki kedagi tänaval ulatamas neile mõnda kristlikku traktaati, lisavad nad kiirust ja annavad käega märku, et nad pole huvitatud. Neid pole ruumi millegi muu, kui vaid naudingute, raha ja vara jumalate jaoks.

Ja korraga ma hakkasin nägema iga uskliku väärtust Jumala silmis, kuuldes ühtlasi Jeesuse küsimust, mida Ta kord juba aegu tagasi küsis: „Leian ma usku maa pealt, kui ma tagasi tulen?“ (vt Luuka 18:8). Näen, kuidas Kristus, kes katsub läbi kõigi inimeste südamed, puurib läbi kõik erinevad hooned, leides sealt paar inimest, keda Teda tõeliselt armastavad. Näen, kuidas Ta käib läbi kõik ülikoolilinnakud, küsides: „Kes siinolijaist usuks minusse?“ Näen, kuidas Ta otsib läbi kogu Washingtoni, kes võtaks Teda vastu, kuid Ta leiab vaid mõne. Näen, kuidas Ta kammib läbi kõik maailma rahvad, kuid leiab vaid väikese käputäie.

Lõpuks vaatab Ta läbi omaenda koguduse, püüdes leida oma teenijad, kel’ oleks tõeline usk. Kuid see, mida Ta näeb, murrab Ta südame ja valmistab Talle tohutut kurbust. Kuulen Teda nutmas, nii nagu Ta nuttis kord Iisraeli üle: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!“ (Matteuse 23:37).

Jumalasulasena jagan oma Karjase koormat, kogedes Tema kurvastust. Samas kuulen, kuidas Ta ütleb just praegu: „Isegi omaenda kojast leian vaid väheseid, kellel on usku. Nii paljud mu enda lastest, sh mu karjastest, kukuvad rasketel hetkedel ära. Nad ei usalda mind oma perede, tööpaikade ega tuleviku suhtes, langetades seetõttu omaenda valikuid ja otsuseid.“

Kuidas on lood sinuga? Issand tuleb me kõigi juurde, küsides: „Kas sa usuksid minusse? Usaldad sa mind? Leian ma sinus usku, kui ma tagasi tulen?“ Kuidas sa sellele kõigele vastaks?

esmaspäev, 28. september 2015

RIKKALIK JA RAHULDUSTPAKKUV ELU by Gary Wilkerson

Illustreerimaks meile seda rikkalikku ja rahuldustpakkuvat elu, mis Jumalal on me jaoks, kasutas Jeesus lambatara näidet: ”Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.” (Johannese 10:9) Kõik Ta lambad on seal lambataras kõigi vaenlaste eest kaitstud. Nad toituvad Jumala Kuningriigi „haljastel aasadel“, nautides rahu, tervist ja vabadust. Ja just see õnnistatud elu on see, mida me vaenlane Saatan tahab röövida meilt. Saatan on pühendunud sellele, et hävitada meie kallist usku ja Jeesus kirjeldab teda kui varast, kes hiilib lambatarasse: „Kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel…Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama.” (Johannese 10:1, 10).

Kui on üldse midagi, mida Saatan meilt röövida tahab, on selleks elu, mille Jumal on meile plaaninud. Ta püüab kõrvaldada meid neilt ”haljastelt aasadelt” (st eluliselt tähtsat vaimulikku toitu), mille Jeesus on meile andnud. Ebaküpsed kristlased on selleks kõige kergem saak, kuna nad püsivad ”piima toidul” ega liigu edasi Jumala Sõna tahke roa juurde. Kriisihetkedel on nad Saatana jaoks kõige ahvatlevam sihtmärk. Nad sattuvad paanikasse, olles täis hirmu ja muret ning mõeldes: ”Ma ei tea, mis otsust langetada! Kus Sa küll oled Jumal?”

Endise Times Square’i koguduse pastorina nägin seda sageli sündimas. Rahval oli seal võimalus ammutada põhjalikku ja tahedat õpetust, mis tugines otse Jumala Sõnale. Seetõttu võite vaid ette kujutada mu šokki, kui kohalikud elanikud rääkisid mulle, kuidas kristlased ei läinud kogudusse seetõttu, et neil oli tarvis minna kuulama mõnda šarlatani, kelle peamine fookus oli rahal. Kuidas see oli üldse võimalik peale taolist korralikku ja tahedat piibellikku rooga koguduses?

See omakorda toob aga esile teise takistuse, millega iga kristlane silmitsi seisab: valeõpetajate ahvatlev evangeelium. Jeesus õpetas: ”Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Johannese 10:5). Need „võõrad“ riietuvad, näevad välja ja kõlavad nagu iga hea pastor. Kuid evangeelium, mida nad kuulutavad, juhib mingi hetk inimesed eemale Kristuse rikkalikust, rahuldustpakkuvast „haljast aasast“, juhtides nende hinged hävingusse. Seetõttu on äärmiselt oluline, et õpiksime tundma oma Hea Karjase häält, olles võimelised eraldama seda valekarjaste häältest. Kuidas me seda teeme? Toitudes vaimsest tahkest roast, mida meie Karjane meile lahkesti pakub: ”Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu.” (Roomlastele 10:17). Ainus viis, kuidas eristada võltsingut originaalist, on tunda originaali väga lähedaselt ja isiklikult. Ainuüksi siis, kui imbume läbi Jumala puhtast Sõnast, õpime ka lähedaselt tundma taevast lähtuvat väljanägemist, heli, lõhna ja maitset.

laupäev, 26. september 2015

„KUHU, ISSAND?“ by Claude Houde

Aabraham esitas sõnakuulelikkuse ja usalduse märgiks altari, teadmata, kuhu ta pidi minema. Me kõigi elus tuleb ette hetki, kus ahastus südames küsime: „Kuhu, Issand?“ Peame langetama otsuse, kuid meil puudub selge nägemus, mida või kuidas. Usklike „kuhu?“ võib olla seotud nende karjääriga, õpingutega, küsimusega, kuhu minna õppima, kuhu kolida, millisesse kogudusse minna, kuhu pöörduda peale tragöödiat või haigust? Kõigi nende „kuhu?“ küsimuste keskel peame meiegi ehitama kindluse ja usalduse altari, kus usaldada kõik oma Issanda hooleks. Usk, mis ehitab altari ajal, kui me ei tea, kuhu minna, ei valmista kunagi pettumust. Sest Jumal õnnistab, varustab ja kaitseb meid, mil kasvame oma usus ja usalduses Tema vastu. Ka Aabraham ehitas usualtari, teadmata Jumala vastuseid küsimustele „kuidas, mida ja miks?“

„Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile…Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.“ (Heebrealastele 11:8-9 ja 12). Neis paaris salmis on nii palju sisu ja vaimset kaalu. Aabrahami proovilepanek seisnes ootamises – ta ei teadnud Jumala „millal“ kohta midagi. Tundus nagu Jumala tõotuse täitumine näis alati edasi lükkuvat ja see hakkas tasapisi kui haihtuma, samas kui Everesti mäe suurused kahtlused ja uskmatus hakkasid võtma võimust.

Aabraham jõudis paika, kus tal polnud vähimatki aimu, kuidas Jumal peaks oma tõotuse täide viima. Ülaltoodud salmides annab Heebrea kirja autor mõista Jumala tõotusest Aabrahamile, et tal saab olema poeg. Saara ja Aabrahami jaoks oli seda alati olnud raske uskuda, kuid nüüd seisid nad silmitsi täiesti lõputu võimatuste ookeaniga. See oli olukord, kus nende ainukeseks võimaluseks oli „taasehitada“ usus altar, et võtta vastu midagi Jumalalt.

Aabraham oli kogu oma elu võidelnud uskmatusega. Ja nii nagu sina ja mina, leidis temagi end sageli silmitsi tuliste usulahingutega, hing lõhki meeleheitest ja kõigi usklike lõpututest küsimustest: „Millal? Kuidas? Miks? Kuhu, Jumal?“

__________

Claude Houde on Eglise Nouvelle Vie (Uue Elu Koguduse) juhtivpastor Montrealis, Kanadas. Pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. Uue Elu Kogudus on kasvanud tema juhtimise all käputäiest inimestest enam kui 3500 liikmeliseks, olles üks väheseid edukaid protestantlikke kogudusi Kanadas.

reede, 25. september 2015

NAD EI OODANUD JUMALAT

Iisraellased tormasid Jumalast ette, pannes ise oma sõjaväe ja sõjastrateegia kokku ning asudes omas jõus rünnakule. Kui aga vaenlane neid nägi, ajasid nad Iisraeli sõdureid otsekui mesilase kombel taga ja hävitasid nad (vt 5 Moosese 1:44).

Olen näinud kohutavaid juhtumeid usklike eludes, kes pole kunagi jõudnud Jumala hingamisse. Jumal lasi neil läbi minna korralikest katsumustest – kriisidest peres, rahalistest raskustest, abielu probleemidest – kuid nad ei oodanud Jumala tegutsemist neis küsimustes. Selle asemel hoopis süüdistasid Teda olukorra eiramises ja püüdsid omas jõus oma kriisidega hakkama saada. Täna pole neil usklikel mingit rahu, hingamist ega Jumala ligiolu kogemist ja nad elavad pidevate kahtluste all. Tundub, et neid tabab üks kriis teise järel ja ainus, millest nad üldse räägivad, on nende kõige värskemad probleemid. Ja samas – iga väiksemgi gramm nende segadusest on tingitud nende uskmatusest.

Psalmist ütleb, et me elu möödub kähku (Psalmid 90:10). Nii usklike, kui uskmatute oma, ainult viimaste elu pealkiri on: „Nad kõik elasid ja surid tühja.“ See on see sama lugu, mida kuuleme inimesi ütlevat oma vanavanemate kohta: „Nad elasid kõik oma aastad sünguses. Nad ei teinud midagi muud, kui vaid virisesid ja nurisesid ning nad surid üksikute ning unustatutena.“ See on uskmatusest tingitud õud. See lõikab läbi su vaimse ajaloo, nii et kõik, mis sust’ maha jääb, on raisatud elu. Kui iisraellaste noorem põlvkond küsis, mis vanaemast-vanaisast sai, öeldi neile: „Nad virisesid ja vingusid kogu aja. Neil polnud midagi, mille nimel elada, mistõttu nad lihtsalt istusid ja ootasid oma surma.“

Tõelised usklikud on otsustanud uskuda Jumalat isegi siis, kui nende palved ei saa vastatud. Vahet pole, kui nad ka kaotaks kogu vara või seisaks silmitsi surmaga. Nende igatsus on jõuda Jumala hingamisse. Kuid mis on taolise elu tunnuseks? Nad hingavad omaenda tegudest (vt Heebrealastele 4:10). Nad ei püsi enam öö läbi üleval, püüdes lahendada oma probleeme omaenda tarkusest ja jõust, vaid nad annavad kõik üle Jeesusele. Vahet pole, saavutavad nad siis võidu või kaotuse. Nende ainuke tähelepanu punkt on see, et Jumalal on plaan ja Ta viib selle ka täide nende elus.

neljapäev, 24. september 2015

USKMATUSE TAGAJÄRJED

„Oli ju Issanda käsi olnud nende vastu, hävitades nad leerist viimseni…kui kõik sõjamehed olid otsa saanud, olles rahva hulgast surnud.“ (5 Moosese 1:14-15). See on üks karmimaid piiblisalme üldse, mis puudutab uskmatust. Sa võid nüüd öelda: „Aga selline tekst ei peegelda kuidagimoodi armu. Jumal tänapäeval küll uskmatuse suhtes enam nii karmilt ei käitu.“ Pole tõsi. Piibel ütleb tänase päeva kohta, kus elame armu all, et: „Ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6). Uskmatuse pattu ei saa kuidagi eraldada ühestki muust asjast me elus – see kandub üle kõigele, jättes oma jälje igasse me elu valdkonda.

Iisraellased ei kahelnud ainult Jumala võimes lüüa nende vaenlasi, vaid see kandus edasi ka nende usaldusele selles osas, kas Jumal suudab täita nende igapäeva vajadused. Nad kahtlesid Jumala võimes kaitsta nende lapsi. Kahtlesid, kas Ta ikka juhib neid Tõotatud Maale. Nad kahtlesid isegi selles, kas Ta ikka on nendega? Seetõttu Jumal ütleski neile: „Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole…sest mina ei ole teie keskel.“ (5 Moosese 1:40, 42).

Kui ainuüksi ühes me eluvaldkonnas on uskmatust, kandub see edasi igasse me eluvaldkonda, määrides kogu me südant. Me võime küll usaldada Jumalat teatud küsimustes nagu näiteks selles, et Ta päästab inimesi usu kaudu, on kõikväeline ja võimas ning et Tema Vaim elab meie sees. Kuid kas me usaldame Teda ka oma tuleviku suhtes? Usume me, et Ta kannab head hoolt meie tervise ja finantside eest, andes meile ka võidu patu üle? Uskmatus viib eelarvamuste patuni. Eelarvamus tähendab jultumust arvata, et meie teame, mis on õige. Kuid see on vaid ülbus, mis ütleb: „Mina ise tean!“ ja siis tegutseb oma „teadmise“ põhjal.

Kuid iisraellased tegid veel teistki uskmatusega seotud pattu. Kui Jumal käskis neil pöörduda tagasi kõrbe, ei tahtnud nad kuuletuda sellele. Selle asemel läksid nad Moosese juurde ja ütlesid: „Hea küll, me oleme pattu teinud. Kuid meil on nüüd kõik selge. Me oleme nüüd valmis kuuletuma Jumala korraldusele ja minema vastu vaenlasele.“ Ja nad haarasid ohjad oma kätte.

Paljud kahtlevad usklikud teevad tähendusrikka ja traagilise vea – kui nad põruvad usu küsimustes, pöörduvad nad oma lihaliku loomuse poole. Nad teevad seda, mida nad ise arvavad, et on tarvis teha ja nad tuginevad selles omaenda tarkusele ja oskustele. Kuid usk ei tugine hirmus tegutsemisele, vaid ootab Jumala tegutsemise järgi. Usk ei pane kunagi midagi ise sündima, tormates ette Jumalast endast.

kolmapäev, 23. september 2015

LEIAB TA USKU MAA PEALT?

Jeesus tuli omaenda „kotta“, Iisraeli, kui prohvet ja imede tegija, kuid „ta ei teinud seal kuigi palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.“ (Matteuse 13:58). Milline hämmastav väide. Uskmatus takistas isegi Kristuse väel asju korda saata.

Läbi kogu Uue Testamendi on näha teisigi traagilisi uskmatuse tagajärgi. Tänu oma uskmatusele ei suutnud jüngrid ajada väikesest lapsest deemonit välja ja Jeesus sõitles neid sellepärast (vt Matteuse 17:14-21). Peale oma ülestõusmist oli Kristus taaskord šokeeritud nende uskmatusest „ning sõitles nende uskmatust ja kõva südant.“ (Markuse 16:14). Veelgi enam ütleb Paulus juutide kohta: „Nemad on ära murtud uskmatuse pärast.“ (Roomlastele 11:20).

Miks on Jumala hukkamõist uskmatuse üle Uues Testamendis nii karm? Aga seetõttu, et tänapäeva kristlastele on antud midagi, millest Vana Testamendi usklikud võisid vaid und näha! Jumal on õnnistanud meid Püha Vaimuga. Vana Testamendi ajal kogesid usklikud vaid üksikuid Jumala Vaimu külastusi. Nad pidid minema selleks templisse, et kogeda Jumala ligiolu. Tänapäeval aga elab Jumal oma laste südameis. Me oleme Tema tempel ja Tema ligiolu asub igas usklikus.

Aabraham koges Vana Testamendi ajal aegajalisi ingli külastusi või sai sõna Jumalalt. Ta uskus, et Jumal on võimeline tegema, mida iganes ta palus ja „ta ei kahelnud Jumala tõotuses“ (Roomlastele 4:20). Tänapäeval aga on Jeesus meile iga kell kättesaadav. Meil on võimalus hüüda Ta poole läbi kogu oma elu ja me teame, et Ta vastab meile. Ta kutsub meid sisenema julgelt Tema trooni ette ja laskma kuuldavale oma anumised ja palved. Ühtlasi aga pakub Ta meile Püha Vaimu läbi lohutust ja tröösti.

Ja ometigi, sõltumata nendest õnnistustest, kahtleme me keset oma raskusi Jumalas. Jeesus sõitleb taolist uskmatust, öeldes: „Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” (Luuka 18:7-8). Kui Kristus peaks täna tagasi tulema, leiaks Ta usku sinus?

teisipäev, 22. september 2015

IISRAEL EI USKUNUD

Iisraellaste jaoks ei piisanud Jumala sõnast. Jumal oli andnud neile imelisi tõotusi, kuid sattudes keset raskusi ja kriise, ei uskunud nad ega usaldanud Teda. Vaatamata kõigile Tema tõotustele, pidasid nad Tema sõna kasutuks. Kuidas? Sest nad ei kaasanud sellesse kunagi oma usku. „Kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse.“ (Heebrealastele 4:2). Selle asemel nõudis rahvas Jumalalt pidevalt uut sõna. Ehk teisisõnu: „Me peame teadma, kas Jumal on meiega ka nende raskuste keskel, sest sellest ei piisa, et Ta oli seda eelmiste ajal. Vajame Temalt uut ilmutust selle olukorra kohta.“ Las ma küsida su käest: kuidas oli võimalik, et nad unustasid nii kiirelt kõik selle, mida Jumal oli nende heaks teinud? Iisraellased olid unustanud kõik oma pääsemise aspektid ega lasknud Jumala varasematel üleloomulikel tegudel ehitada üles oma usku.

Ometigi, vaatamata kõigile nende süüdistustele, andis Jumal neile uue sõna. Ta juhendas Moosest ütlema neile: „Ärge heituge ja ärge kartke neid (oma vaenlasi)! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses.“ (5 Moosese 1:29-30). See polnud samas mingi uus tõotus, vaid Jumal lihtsalt sõnastas ümber kõik selle, mida Ta oli oma rahvale juba varem öelnud: „Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” (2 Moosese 14:14). Jumal oli neile öelnud ikka ja jälle: „Ma olen teiega. Ma võitlen teie eest, nii et hoidke kinni sellest tõotusest ja ärge unustage seda.“ Ja ometi värisesid nad oma vaenlaste ees, keskendudes omaenda nõrkustele. Lõpuks jõudsid nad järeldusele: „Me ei suuda neile omas jõus vastu seista.“ Nad olid oma usus suht jultunud, kaheldes Jumala kutses oma elude üle; kaheldes, kas ikka Jumal oli neid saatnud ja kaheldes Jumala ligiolus nende keskel.

Sa võid muidugi mõelda, et sina ei käituks kunagi nii, kuid ometi ütlevad paljud kristlased tänapäeval sarnaseid asju: „Issand, oled Sa ikka tõesti minuga? Jah ma tean, mida Sa oled mulle tõotanud, kuid kas see vastab ikka tõele? Saan ma ikka usaldada seda, mida oled öelnud? Ma vajan Sinult värsket sõna, mistõttu palun kinnita mind jälle.“

Me väriseme oma hingevaenlase ees ja seda kõike vaid seetõttu, et me ei usu sellesse, mida Jumal on meile tõotanud. Käitume nii nagu Ta poleks meile kunagi sõnagi lausunud ja hakkame Teda „kiusama“. Ja kuigi Ta on end ikka ja jälle tõestanud meile, palume me ikka ja jälle, et Ta kinnitaks oma ustavust me suhtes, saates meile veel ühe usku ülesehitava sõna. Kuid Jumal ütleb vaid üht: „Usu, mida olen sulle juba öelnud ja usalda mind.“

esmaspäev, 21. september 2015

USTAV JUHTIJA by Gary Wilkerson

„Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane…lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.“ (Johannese 10:2-3).

Me kõik vajame juhtimist, et langetada erinevaid otsuseid elus. Samas, kaootilises maailmas nagu see meie oma on, pole heade juhiste leidmine sugugi mitte kerge. Jeesuse sõnul on kristlaste seis aga erinev. Ta andis ülaltoodud piiblilõigus väga selgelt mõista, et Tema järgijad – „Tema oma lambad“ – kuulevad Tema häält ja lähevad Tema juurde. See pilt räägib Heast Karjasest, kes pakub oma lammastele kõike vajaminevat hoolt ja juhatust.

Kuid on sellest piisav, et langetada elus raskeid ja olulisi otsuseid? Me kõik seisame silmitsi tõsiste teemadega, mille osas vaja langetada otsuseid: „Kellega abielluda? Millist ametit õppida? Mis on mu elu eesmärk?“ Kõik need otsused võivad tuua kaasa palju pingeid – eriti veel siis, kui oleme minevikus langetanud valesid otsuseid. Mu enda elu on küll tohutult õnnistatud Jumala poolt, kuid ma ei taha, et mu lapsed ja lapselapsed teeksid samu vigu, mida ma ise olen teinud. Nii nagu iga lapsevanem, tahan minagi jagada oma lastele parimat võimalikku juhatust.

Hea uudis on aga see, et meil on Karjane, kes tahab juhatada meid kõigis asjades, ükskõik kui puusse me ka ise oma otsustega poleks pannud. Tal on meelevald juhtida meid imeliselt õnnistatud ellu, sõltumata meie varasematest läbikukkumistest. Ta ise ütleb meile, et Tema eesmärk meie elude juhtimisel on „et meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10).

Me kõik teame, kui oluline on järgida korralikku juhtimist. Mõeldes elu suurtele otsustele, siis: kes sind juhatas neis? Milline oli nende endi kogemus? Milliseid oskusi ja teadmisi nad kasutasid, et aidata sul jõuda sinna, kuhu tahtsid minna? Osadel me elu „juhtidel“ on piisavalt tarkust, et aidata meid välja teatud keerulistest olukordadest. Kuid on neil ka teadmisi, kuidas juhtida meid selle rikkaliku eluni, mida Jeesus on meile tõotanud? Meie Issandana on Jeesus valmis nii palju enamaks kui vaid meie juhtimiseks – Ta loob meiega ühe suhte. Ta tahab, et me teaks enamat, kui vaid seda, kuhu ja millal minna. Ta tahab, et oleksime rikkalikult õnnistatud ka Tema isikliku tundmise läbi igas oma eluvaldkonnas. Nii et ajal, kui me püüame pingsalt leida mõnda juhiste käsiraamatut, ütleb Ta lihtsalt: „Järgi mind!“

laupäev, 19. september 2015

PALJAS USK by Nicky Cruz

Nii paljud inimesed arvavad, et mu kirg ja innukus Jeesuse suhtes lähtuvad aastate pikkusest Jumala Sõna uurimisest, palvetamisest ja jumalariigitööst, kuid nad eksivad. See kõik tuleb hoopis sellest, et olen näinud ja kogenud Jumala ehedat kandmist aegadel, kus elu jättis mind kitsastes seisudes täiesti üksinda. See lähtub sellest, et olen kogenud Jumala ligiolu kõige suuremate segaduse ja meeleheite keskel. Sellest, et olen näinud ikka ja jälle kõige ohtlikemateski olukordades Jumala kätt hoidmas ja tegutsemas.

Igakord, kui seisan silmitsi mõne kalgistunud teismelise gängi-liikmega, „näen“ David Wilkersoni oma tänavanurgal julgelt kuulutamas. Igakord, kui kõnnin kuritegevusest ja narkootikumidest läbi imbunud naabruskondades, kogen seda sama jõudu, mis innustas kord David Wilkersoni minema New Yorgi tänavaile aastaid tagasi. Igakord, kui hoidsin oma käte vahel hirmunud ja kaotsi läinud hinge, kogesin Jumala väge ja ligiolu.

Ma sõltun ainuüksi Jumalast. Jumal on kasutanud kõiki mu mineviku valusid, et viia mind sügavamale ja lähemale Temale. Jumal on võtnud kõik selle, mille Saatan püüdis pöörata hävinguks ja kasutanud seda oma nime auks. Ükskõik, milline maine rõõm kahvatub vaimustuse kõrval sellest, kui Jumal saadab korda võimatut, toob valgust kõige pimedamasse südamesse ja jagab oma armu kui võid kõigi nende pattude üle, kes vajavad andestust.

Nii lihtne on võtta Jumalat mõistusega ja tunnistada Tema väge ilma seda ise ealeski kogemata. Uskuda Tema ülemvõimu, ilma ealeski Ta poole palumata, et Ta saadaks korda võimsaid asju me nähes. Me näeme Teda oma meelte, aga mitte oma südamega. Me ei saa kunagi osa väest, millest muidu nii kangesti jutlustame. Me ei hüüa kunagi Jumala poole, et Ta võiks võimsalt liikuda me keskel, võttes grammigi me usust ja kukutades sellega mõne mäe merre.

Paljas usk tähendab seda, et me õpime kuidagimoodi liitma ühte oma meeled ja vaimu. Et me heidame ära kogu oma uhkuse, kahtlused ja hirmud ning seisame Jumala ees tühjade ja murtutena, omades vaid siirast ja vankumatut usku ja usaldust Tema suhtes.

__________

Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“

reede, 18. september 2015

SILMITSI VÕIMATUSTEGA

Kaades-Barnea oli võimatustega silmitsi seismise koht. Paiga nimi ise tuleb heebreakeelsest sõna juurest, mis tähendab: „põgenik, hulkuv, uitaja“. Ehk lühidalt öeldes: kui teed siin vale valiku, lõpetad läbi elu kõrbes uitamisega.

Paljud kristlased on oma elus just täpselt sellises kohas. Jumal on andnud neile oma lepingulised tõotused. Neil on selja taga võrratu minevik koos Jumalaga, kes on päästnud ja vabastanud neid ning teinud ime ime järel nende eludes. Kuid hingevaenlane on tulnud oma valedega, andes neile mõista, et nad ei saa hakkama. Ta on veennud neid, et nad pole piisavalt head ja et Jumal on endiselt pahane nende mineviku pattude pärast ega andesta neile iial.

Ütle mulle: oled ka sina hakanud uskuma neid valesid? Usud sa tõesti, et Jumal jätab su omapäi keset su raskusi? Kui nii, siis mingil hetkel oma usuelus oled sa lakanud võtmast Jumalat Tema sõnast. Sa ei tegutse enam tema korraldustest lähtuvalt ja sinuga juhtub sama, mis iisraellastega: sinu Kaades-Barneas kogetav proovilepanek määrab ära su ülejäänud aastad.

Nii nagu iisraellasi, on Jumal kandnud ka sind läbi kohutava kõrbe. Vaadates tagasi oma elule, võid meenutada kohutavaid katsumusi, millega silmitsi seisid või valulikke läbikukkumisi, mida kannatasid. Läksid läbi raskuste, millest ei uskunud enam kunagi välja tulevat. Kuid ometi oli Jumal ustav kõigis neis olukordades su suhtes. Ta sirutus iga kord su poole ja korjas sind taas üles, mistõttu võid täna öelda: „Jumal pole mind kunagi alt vedanud! Olen täna siin ainuüksi tänu Tema armule. Jumal kandis mind oma kätel nagu isa kannab oma lapsi.“

Kuid mis veelgi olulisem – Jumal kandis su neist olukordadest välja, et tuua sind omakorda sisse. Sind ootab ees tõotatud maa, nagu see ootas iisraellasigi: „Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees.“ (Heebrealastele 4:9). Jumal päästis sind selleks, et tuua sind ühte hingamispaika. Kuid mida see hingamispaik endast kujutab? See on vankumatu usu ja usalduse koht oma Jumalasse. Paik, kus usud Tema tõotustesse ja kus koged usaldust, mis kannab läbi kõige raskematestki aegadest. Selleks aga, et sinna paika jõuda, pead esmalt läbima Kaades-Barnea. Seal olles seisad silmitsi lahinguga, mis on ülimalt intensiivne ja ületab kõik su senised läbielamised. Seal kohtad vaenlasi, hiiglasi, kõrgeid müüre ja paljut muud, mis tundub peale vaadates võimatuna. Nii et sul ei jää muud üle, kui usaldada täielikult Jumalat, et Tema kannab sind läbi.

neljapäev, 17. september 2015

TRAAGILINE VIGA

Mooses kirjeldab üht traagilist viga, mille iisraellased tegid Kaades-Barneas (vt 4 Moosese 13-14 ptk). See juhtus peagi peale seda, kui nad olid Punasest Merest läbi tulnud. Jumal oli andnud neile korralduse siseneda julgelt Kaananimaale, andes neile selleks ka võimsa kinnitussõna: „Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!...Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid! Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses.“ (5 Moosese 1:21, 29-30). Milline imeline tõotus! Ükski nende vaenlastest ei pidanud saama nende vastu (vt 5 Moosese 7:24).

See Jumala tõotus lõi iisraellased aga vankuma ja selle asemel, et võtta Teda Tema sõnast, saatsid nad nuhid Kaananimaale luurama, kes tulid tagasi uskmatust täis „halbade uudistega“. Nad rääkisid hiiglaslikest meestest ja kõrgete müüridega ümbritsetud linnadest, mispeale inimesed jäid neid uskuma, nii et nad „ei tahtnud sinna minna ja tõrkusid Issanda, oma Jumala käsu vastu.“ (5 Moosese 1:26). Seetõttu ütleski Mooses nooremale põlvkonnale: „Nad oleks pidanud koheselt tegutsema selle Jumala sõna põhjal, mis nad said. Jumal ju tõotas, et võitleb ise nende eest, kuid nad ei uskunud ja hakkasid sellele sõnale vastu.“

Näed sa, mis juhtus vanema põlvkonnaga? Nuhkide saatmine Kaananimaale oli uskmatuse tegu. Ja ajal, mil nuhid seal olid, said nad mõjutatud Saatana poolt. Nad said mõjutatud hingevaenlase valedest, kuna nad polnud uskunud Jumalat. Nii et kui rahvas „halbu uudiseid“ kuulis, vibutas ta Jumala poole rusikat ja ütles süüdistavalt: „Sa oled meid hüljanud, Jumal! Sa tõid meid siia surema!“ Ja seda kõike olukorras, kus vaid mõni kuu varem oli Jumal eraldanud selle sama rahva, andes neile mõista, et nad on erilised Ta silmis ja päästes neid üleloomulikult. Nüüd aga oli kogu laager segaduses, arutledes isekeskis kõva häälega: „Kas Jumal üldse enam ongi meiega?“ Ja peagi halasid nad ka oma laste pärast: „Me lapsed surevad siin kõrbes nälga! Jumal vihkab meid täiega!“

Mooses tuletas nooremale põlvele meelde nende vanemate süüdistusi: „Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: „Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.“ (5 Moosese 1:27).

kolmapäev, 16. september 2015

USKMATUSES PEITUV OHT

5 Moosese raamatus olevas Moosese sõnumis Iisraeli rahvale näitas Mooses uskmatuses peituvat ohtu. Ja ta hoiatas meid, et kui me ei võta sellest loost õppust, saame kannatama sama kohutavaid tagajärgi, kui meie eelkäijad: „Et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul!“ (Heebrealastele 4:11).

Ehk tegelikult püüdis ta anda mõista: „Vahet pole, milliste võimatustega te ka silmitsi ei seisaks või kui lootusetuna mõni olukord ei näiks. Te ei tohi langeda samasse uskmatuse pattu nagu iisraellased seda tegid. Muidu lõpetate ka teie kohutavas kõrbes nagu nemad, uitades seal elu lõpuni. Jumal on ustav juhtima teid nagu Ta juhtis me esiisadki põhjusega kriisidesse, sest Ta tahtis õpetada neid usaldama Teda. Ta igatses rahva järgi, kes oleks vankumatu oma usus. Nad pidid väljuma sealt kõrbest läbikatsutud usuga, mis pidi olema puhtam kui kuld. Ta tahtis, et neist saaks kogu maailmale tunnistus Tema headusest oma rahva vastu.“

Usun, et meie põlvkond on võtnud uskmatuse pattu liiga kergelt, mille tulemusena näeme ka täna selle traagilisi tagajärgi. Näen nii palju usklikke, kes on täiega depressioonis ja rahutud. Loomulikult on neid, kel’ on see põhjustatud füüsilistest olukordadest, kuid paljud kannatavad nende nähtude all ka tänu oma vaimsele olukorrale. Usun, et depressioon on Jumala rahulolematuse märk, mis on tingitud inimeste jätkuvast uskmatusest.

Jumal kasutab alati üsna tugevat sõnavara, kui viitab uskmatusele oma rahva seas. Ta kasutab selliseid sõnu nagu „raev, viha, jälestus, Tema kiusamine“. Seetõttu rõhutas ka Mooses oma mõtet, kui noortele iisraellastele järgnevat meelde tuletas: „Nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal...Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes: „Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile.“ (5 Moosese 1:31, 34-35).

teisipäev, 15. september 2015

MEILE HOIATUSEKS

Kogu 5 Moosese raamat kätkeb endas vaid ühte Moosese kõnet, mille ta pidas vahetult enne oma surma. See kõne oli kui ülevaade 40-aastast, mil Iisraeli rahvas oli uitanud mööda kõrbe ja Mooses rääkis sellest kõigest iisraellaste uuele põlvkonnale.

Selle kõne ajal viibisid iisraellased Kaades-Barneas, mis on ajalooliselt väga oluline paik. Nad olid Kaananimaa ehk Tõotatud Maa piiril – samas kohas, kus nende esiisad olid 38 aastat tagasi seisnud. See oli ka see sama paik, kus Jumal oli takistanud eelmise põlvkonna sisenemist Tõotatud Maale - väljaarvatud Joosua ja Kaaleb. Kogu ülejäänud seltskond saadeti tagasi kõrbe, kuniks kogu üks põlvkond oli välja surnud.

Mooses tuletas sellele uuele põlvkonnale meelde nende esiisade lugu. Ta tahtis, et nad saaksid aru, miks eelnev põlvkond oli surnud kui meeleheitel mässajatena Jumala silmis. Mooses julgustas neid õppima oma vanemate suurtest vigadest, väljendades seda nii mitmel moel: „Te teate oma esiisade lugu. Nad olid rahvas, kes oli kutsutud, valitud ja võitud Jumala poolt. Kuid nad kaotasid sihi silmist. Jumal armastas neid nii väga, et kandis neid ikka ja jälle lausa kätel, kuid nemad ainult virisesid ja nurisesid, valmistades Talle sellega suurt meelehärmi. Nii saigi Jumala kannatus otsa. Ta nägi, kuidas nad olid nii oma uskmatuses kinni, et Ta ei suutnud kuidagi muuta nende meelt. Mis iganes imesid Ta ka korda ei saatnud, ei suutnud need veenda neid Tema headuses ja ustavuses. Nende süda oli kõva kui graniit, mispeale Jumal ütles neile: „Mitte ükski teist ei saa sisenema minu Tõotatud Maale. Selle asemel pöörate hoopis otsa ringi ja lähete tagasi kõrbe.“

Millised võimsad sõnad. Kuid samas ei kõnetanud Mooses selle kõige läbi vaid uut iisraellaste põlvkonda. Ta kõnetas sellega kõiki usklike põlvkondi, sh tänapäeva usklikke. Nii nagu kõik Vana Testamendi salmid, sai järgnevgi kirjutatud meie jaoks: „Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.“ (1 Korintlastele 10:11).

esmaspäev, 14. september 2015

ARMU POOLT MUUDETUD by Gary Wilkerson

Läbi kogu oma teenistusaja küsiti Jeesuselt kahte sorti küsimusi. Küsimusi, mis peegeldasid kõike nende küsijate kohta. Esimest sorti küsimus kätkes endas alati süüdistavat tooni. Religioossed juhid küsisid Jeesuselt ikka ja jälle: „Miks sa sööd ja jood koos patustega? Mis mõttes Sa oled saadetud Jumala poolt, kui Sul on selline maine?“ Teist sorti küsimus tuli inimestelt, kes maadlesid erinevate eluprobleemidega: „Kas Sa palun tervendaks mu haige tütre? Kas Sa palun vabastaks mu poja, keda deemonid aegajalt tulle viskavad? Kas Sa palun tervendaks mu veretõve, mis on vaevanud mind kogu mu elu? Jeesus, kas Sa palun aitaks mind?“

Näed sa erinevust nende kahte sorti küsimuste vahel? Mõlemad otsivad vastust Jumala loomuse kohta. Esimesed küsivad: „Kas patused väärivad Jumala armastust?“, samas kui teised küsivad: „Kas Jumal tahab mind aidata?“ Jeesus vastas mõlemale neile küsimusele tegudega. Esmalt muutis Ta kõigi hüljatute elud, tuues nad ühiskonna kõige põlatumatest nurkadest Jumala armastuse keskpunkti. Ta ütles neile: „Te olete nüüd kõige olulisemad. Te olete mu Isa kuningriigi keskpunkt.“ Teiseks andis Jeesus teada, et kõik süüdistajad polnud Jumalariigi kekspunktis. Ta ütles neile vägagi selgelt: „Teil pole vähimatki sõnaõigust mu Isa Kuningriigis.“

Kas sooviksid omada tähendusrikast ja olulist rolli Jumala kuningriigis? Kui nii, siis ole valmis panema maha oma viskevalmis kivid ja võtma kanda Tema armu risti. Iga kord, kui käitud nagu Jeesus seda tegi, olles armuline nende vastu, kes patust vaevatud, oled sa osa suurest muutuse protsessist. Su teod muudavad nii sind ennast, süüdistatuid kui süüdistajaidki. Ühtlasi aga saavad passiivsedki kristlased Jumala armu ilmingute kaudu üles õhutatud.

Las meist kõigist saada Jumala armu armee liikmed, tõmmates Tema kuningriiki nii sõltlasi kui mittesõltlasi, nii nukraid kui muretuid, nii rikkaid kui vaeseid, nii üksildasi kui elurõõmsaid. Las iga hing kogeda, et ta on armastatud ja kuulub kuhugi ja las me kõik saada muudetud oma Päästja imelise armu kaudu.

kolmapäev, 9. september 2015

TÜHJAD SÕNAD

Psalmid 50 toob väga selgelt esile patu, mis lähtub meie sõnade ebapuhtast kasutusest ja selle tagajärgedest. Paljud kristlased on võtnud seda teemat aga liigagi kergelt.

„Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust. Sa istud ja kõneled oma venna vastu ja laimad oma ema poega…Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!”…Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au, ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“ (Psalmid 50:19-23).

Miks me siis ei karda ega austa Jumala Sõna selles küsimuses? Miks me kipume nii kergesti teisi tühjade sõnadega taga rääkima? Miks me pillume nii hoolimatult sõnu ega valva oma suu üle? See Psalm ütleb meile, miks: „sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina.“ Ehk lihtsamalt öeldes: me muudame Jumala iseenda sarnaseks. Me vääname Tema Sõna, et peegeldada me enda kalduvust mõista kohut välise inimese üle. Ja me ignoreerime Jumala sõnu selles osas, mis puudutab me enda südame kõige sügavamaid ja salajasemaid teemasid. Jumal ütleb meile siin Psalmis 50: „Ma tahan korrigeerida sind, sest ma tahan, et need asjad saaksid korda. Sa pead nägema oma möödalaskmist nii nagu mina seda näen: õela ja halvana; tõsise ohuna oma hingele.“

Jumalasulasena on mu igatsuseks, et Kristuse elu võiks voolata välja mu jutlustest. Abikaasa, isa ja vanaisana on mu igatsuseks, et see voolaks välja mu perele. Seetõttu ei saa ma kuidagimoodi lasta Kristuse elu allikal endas saada reostatud. Ma ei saa kuidagimoodi lasta sel saada mürgitatud või lasta millelgi takistada selle voolu minus. Kuid see peab olema pidev otsus minu poolt. Pean pidevalt hüüdma Püha Vaimu poole: „Issand, too mind koheselt meeleparandusele, kui end kuidagigi moodi reostan.“ Taavet ütles seda sel moel: „Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.“ (Psalmid 17:4). „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Psalmid 141:3).

Sa võid nüüd mõelda: „On see tõesti võimalik kontrollida oma sõnu ja teadlikult mitte teha pattu oma suuga?“ Taavet vastab sellele küsimusele oma tunnistusega: „Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.“ (Psalmid 39:1) Ehk teisisõnu ütleb ta: „Igakord, kui tahan hobust ohjata, pean talle päitsed pähe panema. Ja nii nagu ma teen seda oma hobusega, pean seda tegema ka oma keel ja suusõnadega.“

teisipäev, 8. september 2015

SUURIM VARGUS

„Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.“ (Jaakobuse 3:6) Võime lugeda sarnast hoiatust ka Jesaja raamatust: „Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne.“ (Jesaja 58:9) Heebreakeelne tähendus sõnale „nurjatu“ viitab tahumatusele, austuse puudumisele ja lugupidamatusele.

Jesaja toob siin esile väga jahmatava väite. See ainus ja peamine põhjus, miks me palume, paastume ja uurime Jumala Sõna, on see, et teha end kuuldavaks Taevas. Kuid Jumal lisab sellele kõigele ühe suure „kui“ klausli. Ta ütleb: „Kui te tahate, et ma teid siin kõrges kuulda võtaks, peate tegelema oma südame olukorraga. Jah, ma võtan teid kuulda, kuid seda juhul, kui lõpetate teistele näpuga näitamise ja neist lugupidamatult rääkimise.“

See on Jumala silmis suur patt, kui räägime kellestki tema mainet maha kiskuval moel. Õpetussõnades on öeldud: „Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld.“ (Õpetussõnad 22:1). Hea maine on aare, mis ehitatakse üles ajapikku. Samas võin ma selle aarde väga kiirelt hävitada, lastes käiku vaid üheainsa laimama sõna oma huulilt.

Me keegi ei julgeks ju minna röövima kellegi kuldkella või pangaarvet? Samas annab Jumal meile väga selgelt mõista, et kellegi nime laimamine on suurim vargus kõigi seast. Ja samas võime seda teha kõige märkamatumatel viisidel: kellelegi süüdistava sõrmega näidates, kellegi iseloomus kaheldes või siin-seal pisut taga rääkides. Pole kahtlustki, et 5 kõige hävitavamat sõna me huulilt võivad olla: „Kas sa seda ligu tead?“ Ainuüksi juba see tühine lause võib röövida kelleltki midagi väga väärtuslikku, rüvetades samas me endi suud.

laupäev, 5. september 2015

UUS KÄSK by Carter Conlon

„Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla”, nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:33-35).

Jeesus kõneles selles piiblilõigus oma jüngritega üsna vahetult enne oma ristile minekut. See oli üks imeline vaatepilt! See üks, kes oli Jumala üliküllusliku armastuse kehastus kogu inimkonna jaoks, andis oma jüngritele käsu järgida end selle armastuse sügavustes ja armastada teisi selle sama armastusega. Eriti veel neid, kes jagasid nendega sama usku. Otse loomulikult ei kehtinud see käsk vaid neile, kes sel hetkel koos Jeesusega olid, vaid see kehtib ka sinu ja minu jaoks täna.

Pane tähele, et armastus, millele Jeesus viitab, ei tähenda lihtsalt mingit kiindumist või vastastikust tõmmet üksteise suhtes. Ei! Issand kutsub oma kogudust väljendama sellist armastust, mis on nii sügav ja nii üle inimlike võimete, et see lihtsalt annab vaieldamatult tunnistust Jumala reaalsusest. „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega…ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi.“ (1 Korintlastele 13:4-8).

Olles saanud Jeesuselt selle uue käsu, arvas apostel Peetrus, et tal on kaasasündinud võime teha seda, mida Jeesus kutsus neid tegema. Ta küsis Jeesuselt: „Issand, kuhu sa lähed?” Jeesus vastas: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa sina mulle praegu järgneda, aga sa järgned hiljem.” (Johannese 13:36). Ehk teisisõnu ütles Jeesus: „Peetrus, sul ei ole veel sellist jõudu, et minna sinna, kuhu mina lähen. Sa ei suuda armastada nii nagu mina armastan.“ Ka meie peame mõistma seda nõtrust endas. Mina ei suuda armastada kedagi nii nagu Jeesus on seda käskinud ja nii ei suuda seda sinagi. Ainuüksi Jumalalt tuleb see ülevoolav armastus, mida vajame. Ainuüksi siis, kui Püha Vaim langeb me üle, kui Kristuse võidust saab meie võit ja Jumala südamest meie süda, suudame me täielikult täita Tema käsku.

__________

Carter Conlon liitus Times Square’i koguduse pastorite meeskonnaga ps. David Wilkersoni kutsel 1994 aastal. 2001 aastal sai temast koguduse vanempastor. Tugev, samas kaastundlik juht, kes on pidev kõneleja World Challenge’i poolt korraldatavatel pastorite ja juhtide konverentsidel. 

reede, 4. september 2015

PALVED OMA LÄHEDASTE PÄRAST

Hiljaaegu tuli üks noormees Times Square’i koguduses eestpalvele, üleni värisedes ja nuttes. Ta ütles, et on pärit Washingtoni osariigist ja oli õhtul varem sattunud täiesti juhuslikult meie jumalateenistusele. Siis aga lahkus sealt, et minna ühele kontserdile, kuid seejärel lahkus omakorda kontserdilt, et tulla tagasi me kogudusse. Ja nii ta eestpalvel lõpetaski. Küsisin ta käest: „On su vanemad kristlased?“, mispeale ta vastas: „Jah, härra ja nad on pidevalt palvetanud mu eest.“

Las ma küsida su käest: oli see „juhus“, et see noormees me kogudusse sattus? Vaevalt küll! Ta koges isiklikku kohtumist Jeesusega. Keegi ei sundinud teda takka ega anunud teda seda tegema. Pole kahtlustki, et Jeesus ise tõi ta sinna. Ja ma olen enam kui veendunud, et see sündis tänu tema murelike vanemate eestpalvetele.

Markuse 7:31-37 räägitakse meile lugu kurdist mehest, kes toodi Jeesuse juurde. Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale „ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult.“ (Markuse 7:34-35). Jeesus tegi sellele mehele privaatse ime ning seejärel kõnetas teda, et mees võiks veenduda, et ta kuuleb. Kujuta ette! Esimene hääl, kelle oma mees kuulis, oli Kristuse oma! Kujutan vaid ette, kuidas sel mehel jagus juttu kauemaks, kui ta häälepaelad valla pääsesid. Kindlasti voolas temast välja aastate kaupa temasse kuhjunud tundeid, millel varem puudus väljund, kuid mida ta nüüd sai vabalt väljendada. Kujutan ette, kuidas ta võis langeda nuttes Jeesuse käte vahele ja öelda: „Jeesus, Sa võtsid kuulda mu ohkamist!“ (vt Psalmid 5:2). Kujuta ette Psalmide 5 ajakohasust ja väge selle tervendatud mehe jaoks: „Mu Jumal, sest sinu poole ma palvetan! Issand, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel.“ (Psalmid 5:3-4). Armastus, mida see mees koges Jeesuse vastu, oli nüüd vägagi isiklik, sest ta oli kogenud isiklikku kohtumist Jeesusega.

Mu armsad, kui te palvetate oma lähedaste pärast, siis ärge unustage, et Jeesus ägab samuti nende pärast. Ta ei pööranud oma tähelepanu vaid sellele ühele mehe, vaid Ta nutab ka teie laste allasurutud seesmiste appihüüete pärast. Teie ja minu päästmata lähedaste pärast. Võib-olla sa pead muutma seda viisi, kuidas palud nende pärast. Palu pigem, et Püha Vaim käiks nende järel, õhutaks ja tõmbaks neid ning ärataks neis ühe värske igatsuse Jeesuse järele.

neljapäev, 3. september 2015

PISUT HAPUTAIGNAT

Paulus küsis Galaatia koguduselt: „Te jooksite hästi. Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast? See veenmine ei tule sellelt, kes teid kutsub. „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.” (Galaatlastele 5:7-9).

Paulus viitab siin ühele mõtteviisile, doktriinsele uskumusele või teoloogilisele ideele. Ta küsib: „Mis on see miski te eludes, mis hoiab teid liikumast edasi täies Kristuse õnnistuses? Teil läks kunagi nii hästi. Ma teadsin teid kui palvetavat rahvast ja inimesi, kes tegid innukalt head, kuid nüüd on miskit mäda. Ma ei näe teid kasvamas enam, vaid te olete hoopis pöördunud tagasi oma lihaliku olemise poole. Ma ei koge enam seda head Kristuse aroomi, mis teist kord õhkus…Kogu te kindlus, selgus ja visioon on kadunud. Miski takistab teid ja hoiab tagasi. Mis küll on veennud teid leppima sellise olukorraga? No mis iganes see ka poleks, las ma öelda teile – see pole Jumalast. Kui aus olla, siis tajun teie juures haputaignat; mingit sorti kompromissile minekut. Miski otsekui varjutab teid; miski, millest te ehk endiselt kinni hoiate. Ja Jumal tahab teada, mis lugu on, mistõttu öelge mulle, millega tegu?“

Tean nii mitmeid kristlasi, keda Jumal kord väga võimsalt kasutas. Tegu oli pühendunud, palvetavate ja uskuvate Jumala pühadega. Kuid siis juhtus midagi, mis korraga takistas neid kogemast Kristuse täiuslikku õnnistust. See puudutab ka paljusid jumalasulaseid ja pastoreid, keda tean. Oma elus Jumalaga nägid need mehed võite võitude järel. Kuid miski hiilis nende ellu…mõni kompromiss või midagi, millega nad ajapikku ära harjusid. Sageli oli selleks takistavaks haputaignaks kasvõi üksainus salajane patt.

Paulus küsibki kõigi nende inimeste käest: „Mis juhtus? Mis takistab Kristuse õnnistuste voolu te ellu? Milline haputaigen on te ellu hiilinud?“ Paulus lõpetas selle kirjalõigu galaatlastele hoiatusega: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.“ (Galaatlastele 5:9).

kolmapäev, 2. september 2015

PÜHA KINDLUSTUNNE

Kindlustunne oli see, mis lasi Paulusel Rooma kogudusele öelda: „Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.“ (Roomlastele 15:29). Tal oli püha kindlustunne oma elu suhtes Kristusega ja ta kuulutas: „Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.“ (Apostlite teod 24:16). Ehk teisisõnu ütles ta: „Mu elu on kui avatud raamat Issanda ees. Mu südames pole mingit salajast pattu ja Jumalal pole mulle mingeid etteheiteid. Tema õnnistus minu suhtes peitub pidevas ilmutuste voolus, nii et kui ma kuulutan teile, ei kuule te mitte inimeste, aga Jumala sõnu. Ma ei too teile mingit surnud jutlust, täis tarka teoloogiat. Kõik, mida kuulete, on Jumala enda sõnad otse Tema enda südamest.“

Kristuse rohketel õnnistustel pole suurt palju midagi pistmist materiaalsete hüvedega. Tõsi ta on, et nii head tervist, kui ka kõiki maiseid vahendeid tuleb võtta kui Jumala armulist kätt me elus. Kuid Paulus räägib siin ühest hoopis suuremast õnnistusest. Ta kastab selleks kreekakeelset sõna, mis tähendab „Jumala kiituskirja“. Ehk lühidalt öeldes: Kristuse õnnistus tähendab omada elu, mis on Jumalale meelepärane. See on üks seesmine teadmine Pühalt Vaimult, et kui Jumal vaatab su elu peale, siis Ta ütleb: „Mul on sinust hea meel, mu poeg, mu tütar. Meie vahel pole midagi, mis takistaks meievahelist suhet ja suhtlemist.“

Heebrea kirja autor võtab Kristuse õnnistuse täiuse kokku järgnevalt: „Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.“ (Heebrealastele 13:20-21). Mulle meeldib olla inimeste seltskonnas, kes elavad välja sellist Kristuse sarnast elu. Neist kohe õhkub sellist Kristusega koos olemise hõngu. Nii nagu Pauluseski, valitseb neiski püha rahulolematus selle maise elu suhtes. Nad igatsevad olla Kristuse ligiolus, saavutades üha enam ja enam lähedasemat suhet Temaga. Nad räägivad Jeesusest palju ja kiirgavad välja Tema armastust ning pühadust.

teisipäev, 1. september 2015

TÄIDETUD JUMALA TÄIUSEGA

„Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.“ (Roomlastele 15:29). Paulus kirjutas need sõnad Rooma kristlastele, andes mõista, et ta ei kahtle hetkekski, et kui ta neid kohtab, on see Kristuse täite õnnistustega.

Need apostli sõnad viitavad millelegi, mida iga usklik peaks teadma. Ja see on see, et Kristuse õnnistusel on erinevad mõõdud ja tasemed. Osad usklikud saavad kätte Tema õnnistuste täismõõdu, mis on ka Tema eesmärk. Me kõik oleme loodud selleks, et saada osa Issanda täismõõdus õnnistustest. Samas on ka neid kristlasi, kes saavad osa vaid väikesest jaost Kristuse õnnistustest.

Oma kirjas Efeslastele, õhutab Paulus kõiki püüdlema õnnistuste täismõõdu poole: „Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt…kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda…ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Efeslastele 4:7, 13, 3:19). Pane tähele seda viimast sõna „täiusega“. Kreekakeelne sõna, mida Paulus siin kasutab, on: „ülesande täitmine nii, et saad ääreni täis“. See on Jumala eesmärk me elude suhtes – et me püüdleks Kristuse õnnistuste täiuse poole oma eludes.

Paulus läheb kogu looga veelgi detailsemaks, kirjutades: „Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.“ (Efeslastele 4:5-6). Ehk lühidalt öeldes: Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim elab iga oma lapse sees. Jeesus tõotas: „Me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.“ (Johannese 14:23). Paulus annab meile selgelt mõista, et meil kõigil on võrdselt sama ligipääs Issanda juurde. Seega on meil ka kõigil võrdsed võimalused saada osa Tema üha kasvavatest õnnistustest, nii et me elud peaks tõesti kasvama pidevalt „Kristuse õnnistuste“ poolest.

Mõtle Kristuse imeliste õnnistuste mõõdu peale Pauluse elus. See mees sai Jeesuselt isiklikult ilmutusi. Ta kirjutab, et Kristus ilmutas end tema läbi. Loomulikult oli Paulus teadlik, et ta polnud saavutanud kogu täiuslikkust. Kuid samas oli ta ka kindlalt veendunud, et ta elus polnud midagi, mis oleks saanud takistada Kristuse õnnistuste voolamist.