reede, 30. juuli 2010

EELMAITSE TAEVAST

Eelmaitse on kui eelnevalt proovitud maitse või arusaamine millestki. Piibel nimetab seda tagatiseks - "...kes on meie pärandi tagatis." (Efeslastele 1:14) See tähendab kogeda millegi maitset enne kui see "miski" on meil käes. Meie tagatiseks on Kristus isiklikult ja Püha Vaim juhib meid otse Tema ligiollu, lubades meil kogeda kui eelmaitset Tema aktsepteeritud pruudi staatusest, millega käib kaasas igavesti kestev armastus ja osadus Jeesusega.

Paulus kirjeldab Jumala rahvast kui "kinnitatuid tõotatud Püha Vaimu pitseriga" (Efeslastele 1:13). See räägib rahvast, kes on eriliselt väljavalitud Püha Vaimu töö heaks. Püha Vaim on toonud neis esile ühe erilise märgi, ühe aulise seesmise töö – midagi üleloomulikku, mis on muutnud neid igaveseks.

Nad ei ole enam tavalised usklikud. Nad ei ole enam "sellest maailmast", kuna kogu nende tähelepanu on koondunud kõigele, mis on ülal ja mitte enam sellele, mis maine. Neid ei kõiguta maailma sündmused – pigem on nad kõigutamatud. Samuti pole nad enam leiged või osaliselt pühendunud, vaid nende südamed hüüavad nii ööl kui päeval: "Tule ruttu, Issand Jeesus...."

Mis nendega juhtus? Mida Püha Vaim küll nende usklikega tegi? Mis märgistas ja kinnitas neid olemaks igavesti Issanda omad? Vastus on väga lihtne: Püha Vaim lasi neil eelmaitsena kogeda Tema ligiolu au! Ta tuli nende juurde ja kergitas taevalaotust ning nad võisid kogeda Tema ülima võrratuse üleloomulikkust. Ta laseb meil kogeda eelmaitset taevast, et äratada meie isu jõuda taevasse.

Mis sa arvad, missugust pruuti saab Püha Vaim Jeesusele ülestõusmispäeval esitlema? Sellist, kes on vaid osaliselt pühendunud? Kelle armastus on leige või lausa külm? Kes ei igatse läheduse järele Jeesusega?

Kui sa tõesti armastad Jeesust, ei leiduks hetkegi, mis sa ei mõtleks Ta peale! Ta oleks su mõtteis iga ärkvel oldud hetke. Mõned kristlased arvavad, et: "See saab olema nii peale mu surma. Kui ma jõuan taevasse, siis on kõik teistmoodi. Siis saab minust Kristuse eriline pruut." Kuid ei, surm ei pühitse veel kedagi! See Püha Vaim on siin just praegu, elades ja töötades su sees, et sütitada sinus kirglik armastus Kristuse vastu juba siinpool igavikku.

Roomlastele 8:26 kirjeldab üht kõige võimsamat tööd, mida Püha Vaim on tegemas uskliku südames: "Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega."

Kreekakeelne tähendus sõnale ägamine on "igatsema", mis viitab suuremale igatsusele Kristuse järele. Su igatsus Jeesuse vastu võib olla nii suur, et Tema ligiolus viibides ei suuda sa teha midagi enamat kui vaid ägada ja see on midagi, mis ei ole isegi sõnades väljendatav. Kuid selle mõte on: "Jeesus, sa oled ainuke õnne ja rõõmu allikas, mida selles maailmas leida võib. Ma olen näinud ja kogenud, et Sa oled hea – ja ma tahan saada osa kõigest sellest!"

See on märk kellestki, kes elab Vaimus ja kellel on piiritu nälg Jeesuse järele. Ja nõnda nagu Paulus, ei suuda temagi ära oodata, mil saaks ometigi kord olla koos oma Issandaga.

neljapäev, 29. juuli 2010

ÜKS MINUT ENNE SÜDAÖÖD

1 Saamueli 13-peatükis võime me näha, et Saul seisis silmitsi väga otsustava hetkega, millega iga usklikki varem või hiljem kokku puutub. Just kriisihetked on need, mis sunnivad meid otsustama, kas me jääme usu läbi ootama Jumalat ja Tema sekkumist või muutume rahutuks ja haarame ohjad eneste kätte.

Sauli pöördeline hetk saabus siis, kui kurjakuulutavad sõjapilved Iisraeli üle koondusid. Vilistid olid koondanud suure armee ratsanikke, raudvankreid ja sõdurite hulki, kes omasid kõige kaasaegsemaid relvi. Kontrastina oli Iisraeli armeel kogu kamba peale vaid kaks mõõka– üks Saulile ja teine tema pojale Joonatanile. Kõik teised pidid kasutama, mis kätte juhtus – käsitsi meisterdatud puust odasid või algelisi põllutööriistu.

Nädal varem oli Saamuel hoiatanud Sauli, et too ootaks teda enne lahingusse minekut Gilgalis. Prohvet oli öelnud, et ta saabub seitsme päeva pärast, et tuua Issandale korralik ohvriand.

Kui see seitsmes päev saabus ja Saamuel polnud veel jõudnud, hakkasid Sauli sõdurid laiali pudenema. Kuid mis veelgi hullem – kuningal ei olnud Jumala juhiseid sõja jaoks!

Millise seisukoha Saul võttis? Jäi ta kindlalt paigale, kuulutades, et: "Mind ei huvita, kui see võtab Saamuelil kasvõi kaheksa päeva, et kohale jõuda, sest mina seisan kindlana Jumala Sõnal, mille Ta mulle on andnud. Tulgu elu või surm, kuid mina kuuletun Tema käsule."? Aga ei - Saul sattus hoopis paanikasse, lastes olukorral võtta võimust enese üle ja hakkas manipuleerima Jumala Sõnaga. Ta kutsus kohaliku preestri tooma ohvriandi, kuigi Samuel polnud veel jõudunud ja seda tehes sooritas väga kurva patu Issanda vastu (vt.1Saamueli 13:11-12)

Ei – Jumal ei jää kunagi hiljaks! Jumal teadis igat Saamueli sammu, mida ta tegi teel Gilgalisse. Ja Ta oli valinud ka ühe prohveti, kelle kohalolek oli täpi pealt paika pandud otsekui taevase navigatsioonisüsteemi abil. Saamuel pidi olema kohal seitsmendaks päevaks – isegi, kui see oleks tähendanud kohale jõudmist üks minut enne südaööd.

Kuigi aeg on läinud, siis Jumal ei ole muutunud. Ja Ta tunneb endiselt muret, kas Ta lapsed kuuletuvad sellele korraldusele: "Kuuletuda Issanda häälele ja mitte mässata Tema seaduste vastu" (1Saamueli 12:14-15). Ei oma tähtsust, kui meie elud väljuvad vahel kontrolli alt – meie peame ikka liikuma edasi täies kindluses oma Issandasse. Isegi, kui olukorrad näivad lootusetud, ei tohi me lähtuda hirmust, vaid peame kannatlikult ootama Tema järele, et Ta päästaks meid neist nõnda nagu Ta oma Sõnas on tõotanud.

Fakt on see, et Jumal seisis otse Sauli kõrval, kui vilistite mega suured armeed peale tungisid. Ta teadis seda kriisi, milles Saul on ja Ta jälgis igat väiksematki detaili kogu olukorras.

Meie Jumal näeb igat detaili ka sinu raskustes. Ta näeb kõiki elulisi probleeme, mis sind maha suruvad ja Ta on täiesti teadlik sellest, et su olukord läheb iga päevaga üha hullemaks. Kuid need, kes palvetavad ja ootavad Teda rahulikus usus, ei ole tegelikult iialgi tõelises ohus. Veelgi enam, Ta teab kõiki su paanilisi mõtteid nagu: "Ma ei tea, kuidas ma küll elades suudan tagasi maksta kogu selle võlakoorma...Mu abielu suhtes pole mingit lootust...Ma ei tea, kuidas ma küll suudan hoida oma töökoha alles..." Ometigi, Tema korraldus sinu suhtes on endiselt kehtiv: "Ära paanitse ega torma minust ette! Sa ei pea tegema midagi muud kui vaid paluma ja sõltuma minust, sest ma austan igat ühte, kes usaldab mind."

Mõtle nende sõnade peale, mille Jumal on andnud oma kogudusele: "Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane..." (Heebrea 11:6) "Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!" (Psalmid 62:9). "Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!" (Psalmid 115:11) "Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!" (Õpetussõnad 3:5-6)

Uskmatus on surmav ja selle tagajärjed traagilised. Ka me saame seisma silmitsi kohutavate tagajärgedega, kui me püüame oma katsumustest ise välja rabeleda usaldamata Jumalat, et Tema võiks meid läbi kanda.

kolmapäev, 28. juuli 2010

TUGEV, VAIMULIK KASTOORÕLI

Jumala korraldus "armastada oma vaenlasi" võib tunduda kui kibeda ja ebameeldiva maitsega rohuna. Kuid nõnda nagu kastoorõligi, mida kord terve suutäie alla neelama pidin, on ka eelmainitu otsekui ravim, mis tervendab.

Jeesus ütleb väga selgelt: "Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad." (Matteuse 5:43-44)

Kas Jeesus läks siin vastuollu Jumala enese seadustega? Sugugi mitte. Ta pööras peapeale pigem lihaliku vaimsuse, mis oli tunginud sellesse seadusesse. Tol ajal armastasid juudid ainult juute. Juut ei tohtinud tervitada kättpidi mõnd paganat või lasta tolle kuuehõlmal puudutada oma rüüd. Kuid samas – see ei olnud seadusest lähtuv vaimsus. Seadus oli püha ja andis juhtnööre, et: "Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua, sest nõnda sa kogud tuliseid süsi tema pea peale ja Issand tasub sinule selle eest!" (Õpetussõnad 25:21-22)

Me võime vihata valitsusliikmete ebamoraalset käitumist. Me võime vihata homode, abordi tegijate ja Kristuse pilkajate patte, kuid – Issand käsib meil armastada neid kui inimesi. Inimesi, kelle eest Jeesus andis oma elu. Ja Ta käsib meid ka palvetada nende eest. Igakord, kui ma põlastan mõnd inimest selle asemel, et panna pahaks temas peituvat vaimsust, ei ole ma tõeline Kristuse esindaja.

Ma olen olnud tunnistajaks homode paraadile Viiendal Avenüül, New York City's. 250 000 geid – osad neist poolpaljad, teistel käes sildid tekstiga "Jumal on gei." Ma nägin neid ründamas kristlasi, kes kandsid plakateid: "Jumal VIHKAB teie pattu, kuid armastab teid!"

Pulbitsev viha tõusis mu sees ja mul oli tunne, et kutsuks Soodoma-aegse tule nende üle. Kuid teisalt ütlesin ma oma südames: "Siis olen ma otsekui jüngrid, kes tahtsid kutsuda tule taevast, et see hävitaks kõik, kes hülgasid Jeesuse."

Pole kahtlustki – homoseksualism on patt! Nõnda nagu seda on abielurikkumine, kibedus ja andestamatuski!

Armasta oma vaenlasi! Armastada neid "otse mu silme all" sõjakaid patuseid? Palvetada nende eest? Õnnistada neid, kes mind neavad?

See on just see, mida Jeesus ütles!

Nii et – tee seda!

teisipäev, 27. juuli 2010

TAANIEL – TEISTMOODI MEES!

Taaniel oli üks "teistmoodi mees", kes räägib oma murtud olemisest: "Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin: "Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad." (Taaniel 9:3-4). Vastutasuks selle eest omas Taaniel võimet eristada aegu, sest ta tundis Jumala südant: "...tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi..." (Taaniel 9:2)

Kuidas jõudis Taanile selle murtuseni, teadmiseni ja eristamisvõimeni? See sai alguse sellest, et ta hakkas uurima Jumala Sõna. Taaniel lasi piiblisalmidel võtta enese üle võimust ja tsiteeris neid tihti täies pikkuses, kuna oli talletanud need oma südame sügavaimatesse soppidesse: "Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud..." (Taaniel 9:13)

10-peatükis anti sellele jumalakartlikule prohvetile nägemus Kristusest. "Ja ma tõstsin oma silmad üles...ja ennäe, seal oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase kullaga...ja ta pale oli välgutaoline, ta silmad olid nagu tulelondid...ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine." (Taaniel 10:5-6)

Ma tahaks õhutada teid otsima Jumalat kogu oma innukuse -ja täie veendumusega. Minema Tema Sõna juurde pidevalt kasvava armastuse –ja igatsusega. Palu ja paastu murtuse pärast, et saada osa Tema koormaist. Ja lõpuks tunnista üles ning hülga kõik see, mis takistab Püha Vaimu avamast taeva õnnistusi su jaoks. "Teistmoodi mehe" tee on kättesaadav igaühele – kas sa oled valmis käima sellel?

Kõndimine sellel teel toob kaasa Jumala puudutuse. Taaniel tunnistas: "Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma põlvili ja käpukile." (Taaniel 10:10). See sõna puudutas tähendab "meelevaldselt kinni võtma". Ehk teisisõnu ütles Taaniel, et: "Kui Jumal pani oma käe mu üle, siis see surus mind silmili. Tema puudutus pani mind otsima Teda kõigega, mis mul vähegi on!"

Sama asi juhtub igakord, kui Jumal puudutab kellegi elu. See inimene langeb põlvili, saades palvetavaks meheks või naiseks, kes meeletult igatseb otsida Issandat.

Olen sageli mõelnud, miks puudutab Jumal sellise "tungiva vajadusega" vaid teatud inimesi ja mitte kõiki? Miks osa tema sulaseid on nii näljased Tema järele, samal ajal kui teised ustavad lähevad oma teed? Jumala-poolt-puudutatud-sulastel on isiklik ja lähedane suhe oma Issandaga. Nad saavad ilmutusi taevast ja nad naudivad oma elu koos Kristusega, mida tegelikult vähesed teevad.

Miks pani Jumal oma käe Taanieli üle ja puudutas teda nii nagu Ta puudutas? Kuidas oli see mees võimeline nägema ja kuulma asju, mida mitte keegi teine polnud? Ta kuulutab: "Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud..." (Taaniel 10:7)

Jumal vajas ühte häält, mille kaudu tuua esile oma sõnum. Ta vajas üht palvetavat sulast, kes ustavalt vastaks Tema kutsele. Ja Taaniel oli selline mees. Ta oli pühendunult palvetanud kolm korda päevas ja nüüd, olles kõndimas jõe ääres, ilmutas Kristus ennast talle. (vt.Taanieli 10:7-9).

Jumal tegi Taanielist oma häälekandja, kuna:

  1. Taaniel ei loobunud kunagi palvest (vaata Taaniel 10:2–3).
  2. Taaniel kurvastas vaimuliku tagasikäigu pärast nii koguduses kui ühiskonnas (vt.Taaniel 9 ptk).
  3. Taaniel keeldus tegemast või varjamast pattu (Taaniel 9:4–5).

esmaspäev, 26. juuli 2010

SA VAJAD PÜHA VAIMU

Mõned meist on olnud päästetud mitmeid aastaid, mõned võib-olla ainult aasta ja teised kõigest mõned kuud või nädalad. Olla päästetud patust on võrratu! Kõik vana on möödas ja uus on sündinud, mistõttu mul on südamest hea meel, et sa oled päästetud!

Kuid selleks, et olla meie Issanda Jeesuse Kristuse teenistuses üks tubli sõdur, ei piisa vaid päästest. Su jaoks on nii palju enamat valmis pandud ja see on see, et sa pead saama ristitud Püha Vaimuga!

Pauluse ajal oli teatud usklikke, kes isegi ei teadnud, et Püha Vaim on olemas. Apostlite 19:2 on öeldud: "...ta küsis neilt: "Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?" Nemad aga vastasid: "Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on." Need inimesed olid küll päästetud, kuid on ilmselge, et nad ei olnud ristitud ega täidetud Püha Vaimuga.

Mina usun, et meie päästmine sünnib tänu Püha Vaimu väele ja tööle. Kuid Piibel ütleb, et lisaks sellele on veel olemas ka ristimine, täitmine ja omaks võtmine, mis samuti sünnivad läbi Püha Vaimu.

Jeesuski ei saatnud oma jüngreid ja järgijaid maailma keskele enne kui need olid saanud ristitud Püha Vaimuga. On selge, et Ta jüngrid olid puhtad südameilt. Neil oli usku, et tervendada haigeid ja ajada välja kurje vaime. Neil oli Issanda Sõna ja nad olid juba kuulutanud Kristusest, võites seeläbi uusi inimesi Jumalale. Nad olid tunnistajaiks Tema ülestõusmisele. Mida enamat nad oleksid veel võinud tahta? Nad olid valmis surema Jeesuse eest! Kas nende armastusest poleks olnud siis küll, et saata neid maailma keskele tegemaks Tema tööd?

Armsad, ühestki neist asjust polnud küllalt ja ilmselgelt oli olemas midagi enamat! "....vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni." (Apostlite teod 1:8)

Igatsed sa tegelikult ka Püha Vaimu järele? Tahaksid sa, et Ta langeks su üle ja ristiks sind oma tulega? Selleks pead sa olema veendunud, et see kõik on ka sinu jaoks. Sa pead jõudma punkti, kus sa mõistad, et sa pole mitte keegi, sul pole mitte midagi ja sa ei suuda teha mitte midagi ilma Püha Vaimu väe -ja juhtimiseta.

Sa pead teadma, et Ta endiselt langeb usklike peale, neid ristides ja nende ihusid iseenesele võites. "Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub." (Apostlite teod 2:38-39)

Igal päeval ja hetkel saavad suured hulgad ristitud Püha Vaimuga. Nad on kuulnud seda tõotust kas Piiblist või kellegi poolt jutlustatuna, mistõttu nad on hüüdnud Jumala poole ja kuulutanud selle tõotuse ka enese omaks, saades seeläbi ristitud.

See ristimine on eriliselt mõeldud just nende jaoks, kes elavad viimseil päevil. "Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale...ma valan neil päevil välja oma Vaimust..." (Apostlite teod 2:17-18). Ta on olemas just sinu jaoks, et Temalt paluda: "...kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!" (Luuka 11:13)

Jumal tahab, et sa elaksid ja käiksid Vaimus. Sa ei peaks jooksma mitte kellegi teise juurde selleks, et saada oma vajadused rahuldatud. Sind on kutsutud rääkima välja Jumala Sõna nõnda nagu Vaim sind juhib seda tegema ja asetama oma käsi haigete peale ning ajama välja deemoneid nõnda nagu apostlidki seda tegid. Meid kõiki on kutsutud olema tunnistajad, kes on täis Püha Vaimu ja väge.

reede, 23. juuli 2010

OLLA ALLUTATUD JUMALA SÕNALE

Kui Kristus valitseb oma Kuningriiki kõrgeima valitsejana ja meie oleme Tema alluvad, siis ka me elud peavad olema allutatud Tema valitsusele. Kuid mida see täpselt tähendab olla allutatud Jeesusele?

Sõnaraamatu kohaselt tähendab valitsemine "juhtimist, suuna näitamist, kontrolli kõigi alluvate tegevuste või käitumiste üle." Ehk teisisõnu: Jeesus peab omama võimalust kontrollida kõiki meie tegevusi ja käitumist, kaasaarvatud igat meie mõtet, sõna ja tegu.

Jeesus valitseb ka kõigi maailma rahvaste üle. Piibel ütleb meile, et: "Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks!" (Psalmid 66:7) Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki. (Psalmid 103:19).

Ära lase end petta – meie maad ei valitse ei vabariiklased, demokraadid ega ükski teine inimlik võim. Seda ei kontrolli ka suurimad börsid või muud ettevõtted. Mitte ükski vägi – olgu maine või üleloomulik – ei valitse ei Ameerika ega ühegi teise riigi üle. Ainuüksi Jumalal on kontroll selle kõige üle. Ta istub oma taevalikul troonil kui kuningate Kuningas ja isandate Issand, valitsedes kogu loodut.

Üle kogu Ameerika võime me kohata meeletut moraalset allakäiku, okultismi tõusu, haiglaslikke seksuaalseid kõrvalekaldeid ja ateismi, mis lausa "kisendab tänavail". Mõned kristlased kardavad, et põrgu hordid on tasapisi vallutamas kogu meie rahvast, rajades sinna Saatana pimeduse kuningriigi.

Kuid me ei pea muretsema. Jesaja kinnitab meile, et: "Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa... Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?... Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda. Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: "Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema." (Jesaja 14:5,12,15-16)

Armsad, meie Jumal ei tunne vähimatki ärevust Saatana pärast. Ta ei tunne hirmu asjade ees, mida meie võtame kui vaenlase vallutusi oma rahva seas. Piisab vaid ühest sõnast meie Issanda suust, et kaotada Saatan igaveseks, pannes ta ägama igaveses piinas. Ja seetõttu ei peaks ka meie kartma vaenlast.

Jumal ei valitse üheski teises kuningriigis nii auliselt ja võimsalt kui oma enese kuningriigis – selles, mille Ta on rajanud oma laste südameisse. Jeesus ütles: "....sest ennäe, Jumala riik on teie seas!" (Luuka 17:21). Ja just selles kuningriigis – meie südamete reaalsuses – valitseb Kristus oma rahva üle juhtides ja tervendades meid ning valitsedes meie tegude ja käitumise üle.

"Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle..." (Jesaja 9:7). See salm räägib Jeesuse lõpmatust valitsusest läbi igaviku. Kuid samas on sel ka teine oluline tähendus: me peaksime jätkuvalt kasvatama alandlikust oma Kuninga valitsemise ees.

Võid sa ausalt öelda, et Jeesuse valitsemine sinu elus kasvab iga päevaga? Oled sa allutamas oma elu ja käitumist üha enam Tema autoriteedile?

Sa võid nüüd mõelda, et kui Jeesus on taevas ja valitseb seal kõiges väes Isa paremal käel, siis kuidas saab Ta valitseda oma kuningriiki maa peal? Vastus sellele leidub Heebrea kirjast, kus selle autor ütleb meile, et Vana Testamendi ajal kõneles Jumal oma rahvaga läbi prohvetite. Tänapäeval aga on Ta valinud kõneleda meiega läbi oma Poja (vt.Heebrea 1:1-2)

Jeesus on Jumala otsene sõnum meile – jumalik Sõna, mis on saanud lihaks. Samas on Isa saatnud meile Püha Vaimu, tuletamaks meile meelde Jeesuse sõnu, mida Ta rääkis veel maa peal olles. Jeesus valitsebki meid läbi ilmutatud ja kirjapandud Jumala Sõna. Piibel on meie valitseja valitsuskepp, mille läbi Ta teeb meile oma Sõna teatavaks.

Kui sa tahad lugeda ühe mehe tunnistust, kes lasi Jumala kirjapandud Sõnal valitseda oma elu üle, siis sa võid leida selle Psalmide raamatust 119:11, kus on öeldud: "Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu." (vt.ka salme 105, 123, 133, 162).

neljapäev, 22. juuli 2010

ARMUS KASVAMISE TAKISTUSED

Efeslastele 4:31 toob Paulus esile asjad, mida me peame kõrvaldama oma elust, kui soovime kasvada Kristuse armus. „Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.“

Need on teemad, millest ei tohiks mingil juhul mööda vaadata. Apostel ütleb, et on lausa hädavajalik, et me nende asjadega tegeleks, kui me tahame armus kasvada. Kui sa ignoreerid neid eluliselt tähtsaid asju, millest Paulus siin räägib, siis sa kurvastad Püha Vaimu. Su kasv peatub ja sa lõpetad vaimuliku zombina.

Esimesed kolm asja Pauluse nimekirjas – kibedus, raev ja viha – on iseennast õigustavad. Kibedus tähendab keelduda vanal haiget saamisel minna laskmast või andestada minevikus toimunud eksimus. Raev on üks põlguse ahelaid, mis käib käsikäes sooviga kätte maksta. Viha on meeleheide, mis väljendub siis kas äkilises vihapurskes või vaikselt hõõguvas vimmas kellegi vastu. Kurjus tähendab midagi, mis lammutab ja on otsene vastand kellegi ülesehitamisele. Kurjad sõnad kannavad endas vaenulikkust ja teevad haiget.

Kisa tähendab ootamatut pahameele väljendust eimillegi üle ja on seetõttu vaid üks tühipaljas mulin ja mõttetu hääle tõstmine ilma ühegi põhjuseta. Me tõstame kisa siis, kui paneme mõne tühise asja suure kella otsa või korraldame stseeni seal, kus tegelikult peaksime aitama või tervendama.

Viimane nimetus Pauluse nimekirjas on teotamine, mis peegeldab igatsust näha kedagi kannatamas. Paljude kristlaste puhul väljendub teotus lootuses, et Jumal karistaks kedagi, kes on neile haiget teinud. See on kuratlik vaimsus, mis sageli peitunud üsna sügavale südamesoppi.

Kui Paulus ütleb: „Jäägu see teist kaugele eemale“, siis ta ei mõtle selle all asjade kiiret korda saamist. Ta kirjeldab ühte protsessi – ühte kasvu, mis nõuab oma aja. On aegu, kus me võime täiega läbi kukkuda neis asjus, kuid kiiresti meelt parandades ja asju teistega korda seades, hakkavad need asjad me elust tasapisi taanduma.

kolmapäev, 21. juuli 2010

PLAHVATUSLIK KASV ARMUS!

Meie kasv armus võib olla plahvatuslik, kui me suhtume positiivselt neisse, kes püüavad meid alandada või häbistada.

"Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu!" (Efeslastele 4:29-30). See sõna, mida Paulus siin kasutab "ülesehitamise" juures tähendab "maja ehitajat". See aga omakorda lähtub sõna juurest, mis tähendab "üles ehitama" või "püsti panema". Ehk lühidalt öeldes: igaüks, kes "ehitab üles", ehitab tegelikult Jumala koda, Tema kogudust.

Paulus annab meile teada kolmest tähtsast asjast, mis puudutavad neid sõnu, mida välja ütleme:

  1. Meie sõnad peavad ehitama üles Jumala rahvast.
  2. Meie sõnad peavad väljendama armulikkust teiste suhtes.
  3. Meie sõnad võivad kurvastada Püha Vaimu.

Ma saan üsna tugevalt puudutatud, kui loen teatud "vaimulike hiiglaste" elulugusid minevikust. Need jumalakartlikud naised ja mehed omasid taevalikku meelsust – nad uurisid pidevalt Jumala Sõna, palvetasid sagedasti ja igatsesid kasvada armus. Kuid mis mind veelgi enam hämmastab nende inimeste elude juures, ei olegi niivõrd nende pühendumine Kristusele või nende palvete intensiivsus, mis ühest küljest on muidugi kõigi nende tegevuste vaimuviljad, kuid...Ma olen avastanud ühe ühise joone kõigi nende vaimulike hiiglaste juures ja see on, et: nende peamine igatsus oli kasvada armus ja südame puhtuses, millest võiks voolata Jumala pühadus. "Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil." (Matteuse 12:34)

Ma kasvan armus, kui ma otsustan elada teistele ja mitte iseendale. See kasv peab saama alguse mu enda kodust, kus ma peegeldan nii oma abikaasale kui lastele pidevalt kasvavat Kristuse sarnasust. Minu kodust peab saama pinnas, kus kõik probleemid ja arusaamatused saavad ületatud tänu minu valmisolekule loobuda kiusatusest, mis väidab, et "minul on alati õigus".

Asjaolu, et "mul ei pea olema alati õigus", on aidanud mul nautida Jumala armust lähtuvat väge rohkem kui eales varem. Kõik vastuväited, kõik nn."õigused" haihtuvad kui uttu, kui me püüdleme pigem selle poole, et ehitada üksteist üles kui selle poole, et võita iga hinna eest mõni mõttetu vaidlus.

Kasvagem siis suureks – armus!

teisipäev, 20. juuli 2010

TEIST SORTI MEHED

Kui ma loen jumalakartlike meeste saavutustest Vanas Testamendis, läheb mu sees midagi põlema. Need jumalasulased tegutsesid nii innukalt Jumala plaanide täitumise nimel, et saatsid korda nii võimsaid tegusid, mis enamikel tänapäeva kristlastest lihtsalt üle mõistuse käiks.

Need vana aja pühakud olid nii raudkindlad, et ei astunud enne ühtegi sammu, kui olid saanud sõna Jumalalt. Ja nad nutsid ning halasid vahel päevi, tundes valu Tema tagasilangenud rahva pärast. Nad keeldusid söömast, joomast ja pesemast. Nad katkusid nii oma päid kui habemeid. Prohvet Hesekiel magas isegi Jeruusalemma tänavatel 390 päeva, et hoiatada rahvast Jumala tulevast kohtupäevast (Hesekiel 4).

Ma mõtlen, kust küll said need pühad oma vaimuliku meelevalla ja vastupidavuse teha seda kõike, mida nad tegid? Nad olid hoopis teist sorti mehed; hoopis erinevad teenrid võrreldes nendega, keda võime näha tänapäeva koguduses. Ma lihtsalt ei suuda samastada end nende –ja nende eludega, sest ma tean, et ma ei ole just väga nende sarnane. Ja tegelikult ei tea ma ka ühtegi teist kristlast, kes seda oleks.

Miski selles loos aga siiski häirib mind. Piiblis on öeldud, et nende meeste saavutused on pandud kirja selleks, et olla meile õpetuseks: "Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp." (1Korintlastele 10:11). Seega on need lood eeskujuks sellest, kuidas puudutada Jumala südant või kuidas tuua hukkaminevaid inimesi meeleparandusele.

Olid need mehed siis mingit eri tõugu? Olid nad mingid supermanid, kelle tulevik oli ette ära määratud olema täis üleloomulikku väge, mis tundmatu kogu meie põlvkonnale? Sugugi mitte! Piibel rõhutab seda üsna selgelt, et kõik meie eelkäijad olid just täpselt samasugused inimesed nagu sina ja mina, olles samuti oma lihaliku loomuse märklauaks (vt.Jakoobuse 5:17). Fakt on aga see, et nende eeskuju annab meile ühe mudeli, mida järgida. Nende meeste loomuses peitus midagi, mis pani Jumala sirutama oma käe nende üle. Seepärast Ta nad valiski, et viia täide oma eesmärke ning Ta julgustab ka meid igatsema neidsamu loomuomadusi tänapäeval.

Esra oli Jumala mees, kes "äratas" kogu oma rahva. Piibel ütleb meile, et Esra oli mees, kelle elu üle oli Jumala käsi. Ta ütles: "Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal." (Esra 7:28). Ehk teisisõnu – Jumal sirutas oma käe, ümbritses Esrat oma ligioluga ja muutis ta hoopis teiseks inimeseks.

Miks tegi Jumal seda just Esraga? Oli ju tol ajal Iisraelis sadu kirjatundjaid, kellel kõigil oli Jumala kutsumine õppida tundma ja selgitada Jumala Sõna teistele. Mis muutis siis Esra erilisemaks teistest? Miks otsustas Jumal just tema üle oma käe välja sirutada ja anda talle mõjuvõimu üle 50 000 inimese, et taas ehitada üles Jeruusalemm?

Piibel annab meile vastuse. "Sest Esra oli oma südant valmistanud Issanda Seadust nõudma ja täitma." (Esra 7:10). See on väga lihtne: Esra langetas teadliku ja kindlameelse otsuse uurida Jumala Sõna enam kui midagi muud ja siis ka kuuletuda sellele. Ja ta ei taganenud sellest otsusest. Ta ütles iseendale: "Ma tahan olla Sõna uurija ja tegutseda kõige selle põhjal, mida olen lugenud."

Ammu enne seda, kui Jumal sirutas oma käe Esra üle, oli see mees väga innukas otsimaks tõde Piiblist. Ta lubas sel katsuda end läbi ja pesta ning puhastada end kõigest ihu ja vaimu rüvedusest. Esra oli näljane Sõna järele ja tundis rõõmu kõigest seal leiduvast. Ta lasi Sõnal valmistada oma südant ette ükskõik, milliseks tööks, mille Jumal oli tema jaoks plaaninud. Ja just see oli põhjus, miks Jumal sirutas oma käe Esra üle ja võidis teda.

esmaspäev, 19. juuli 2010

JUMALA ERIÜKSUS

Te olete kindlasti kuulnud USA sõjaväe eriüksustest – erikoolituse saanud sõjaväest sõjaväes; pühendunud sõduritest koosnevast eliitüksusest. Eriüksused koosnevad täielikult vaid vabatahtlikest; võitlejatest, kes on silma jäänud oma ülematele ja kutsutud esile nende poolt.

Enne Afganistani sõda oli Osama bin Laden väitnud, et Ameerika sõdurid on nõrgad, argpüksid ning koolitamata mägisteks lahinguteks. Ta eeldas, et Taliban saadab USA sõdurid tagasi koju, tundes suurt häbi ja piinlikkust, kuid ta ei olnud arvestanud Ameerika eriüksustega. See kartmatu üksus tungis Afganistani peaaegu 2000 sõduriga, piirates vaid mõne päevaga ümber kõik vaenlase tugipunktid.

Ma usun, et Jumal on tegemas midagi sarnast ka vaimses maailmas. Mind hämmastas Püha Vaimult palves saadud mõte, mis peegeldas Jumalat tegutsemas taevastes sfäärides otsekui salateenistusena. Ta on tõstmas esile sõjaväge sõjaväes, otsides oma tavasõdurite seast neid, kellest moodustada vabatahtlike eliitüksus. See eriüksus koosneb sõdalastest, keda Tema saab puudutada ja üles õhutada, et minna lahingusse vaenlase vastu.

Me näeme seda ka Piiblis, Sauli erilise sõjaväe näol, kelle kohta on öeldud: "...ja koos temaga läks sõjavägi, need, kelle südant Jumal oli puudutanud." (1Saamueli 10:26).

Jumala eriüksused hõlmavad tänapäeval nii noori, keskealisi kui vanemaidki, keda on treenitud nende salajases palvekambris. Nende lähedane osadus Jeesusega on õpetanud neid sõdima, mistõttu nüüd nad teavad, kuidas tulla toime lahingutega vaimses sfääris – olgu see siis mäetippudel või orgudes.

Jumala sõjavägi sõjaväes on olemas iga rahva keskel. Ja kuigi selle tegevus võib hetkel olla varjatud, näeme me peagi selle avalikke etteasteid Jeesuse nimel ja väes. Jumala Sõna murrab läbi ja põuaeg jõuab lõpule. Jumal saab valitsema ja Tema Sõna võidab kõik.

"Aga see rahvas, kes tunneb oma Jumalat, jääb kindlaks ja tegutseb." (Taanieli 11:32)

"Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega ü

reede, 16. juuli 2010

ME OLEME PEREKOND

Kristuse nimes peituva väe kuulutamises ei ole midagi keerulist. Samuti ei peitu selles mingit salajast teoloogilist tõde. Minu raamatukogus leidub raamatuid, mis on kirjutatud just nimelt ja ainult Jeesuse nimest. Nende autorid kirjutasid need raamatud selleks, et aidata usklikel mõista Kristuse nimes peituvaid erinevaid sügavaid tõdesid. Samas aga on enamus neist raamatuist nii "sügavad", et nende sisu ei jõua lihtsalt kohale.

Mina usun, et kogu tõde, mis meile on määratud teada Jeesuse nimest, on nii lihtne, et isegi laps saab sellest aru. Ja see peitub järgnevas: kui me palume midagi Jeesuse nimel, siis me peame olema täiesti veendunud, et see palve on otsekui Jeesuse enese palve Isa ees. Sa küsid nüüd, et kuidas see saab võimalik olla? Las ma selgitada.

Me ju teame, et Jumal armastas oma Poega. Ta suhtles Jeesusega ja õpetas Teda ajal, mil Ta oli siin maa peal. Ja Jumal mitte ainult ei kuulnud oma Poja palveid, aga ka vastas igale ühele neist. Jeesus ise tunnistas sellest, öeldes: "Ta kuuleb mind alati." Ehk lühidalt öeldes: Isa ei keelanud oma Pojale kunagi midagi.

Igaüks, kes usub tänapäeval Jeesusesse, on riietatud Tema staatusega ja Taevane Isa võtab meid vastu sama soojusega kui omaenda Poega. Miks? Aga seetõttu, et me oleme vaimus üks Tema Pojaga. Läbi oma ristisurma ja ülestõusmise on Jeesus teinud meid üheks Isaga. "Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis...mina neis ja sina minus..." (Johannese 17:21-23)

Teisisõnu, me oleme nüüd perekond – üks Isaga ja üks Pojaga. Meid on lapsendatud Tema perekonda ja meile kuuluvad absoluutselt kõik õigused, mis ühele lapsele peres kuuluda võivad. See aga omakorda tähendab seda, et kogu vägi ja taevalikud allikad on tehtud meile kättesaadavaks läbi Kristuse.

"Jeesusel nimel" palvetamine ei ole vaid mingi tühipaljas mudel. See pole ka lihtsalt mingi fraas, mille niisama korrutamine kannaks endas mingit väge. Vägi peitub hoopis usus, et Jeesus võtab meie olukorra ja viib selle Isa ette otsekui iseenese oma. Tema on see Advokaat, kes seisab ja palub meie eest. Vägi peitub teadmises, et Isa ei ütle kunagi EI oma Pojale ja Tema ustavus oma Poja suhtes loob meile eelistatud seisuse.

neljapäev, 15. juuli 2010

ARMUS KASVAMINE KUI IMETEGU

Paulus hoiatas efeslasi: "Et me ei oleks enam väetid lapsed..." (Efeslastele 4:14). Sa võid mõelda, et: "Mind see salm nüüd küll ei puuduta. Minu alus on piibellikult kindel ja mind ei kõiguta kaasaegsed evangeelsed moeröögatused või kergemeelsed trikid, mis viivad inimesi Kristusest eemale. Ma olen rajatud ja juurdunud JumaLa Sõnasse."

Ometigi pane tähele Pauluse ülejäänud lauset: "...keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada." (4:14). Võib-olla ei saa sind tõesti petta mõne valeõpetusega, kuid Paulus hoiatab, et on terve rida muid asju, mis võivad sind kõrvale viia. Seetõttu ta küsibki: "Kas sind morjendavad sinu vastaste kurjad plaanid?"

Pauluse sõnum kutsub meid üles katsuma end läbi ja vaatama: kuidas me reageerime inimestele, kes nimetavad endid meie õdedeks ja vendadeks Kristuses, kuid kes samas laimavad meid me endi selja taga?

Kui Paulus ütleb meile, et "Ärge olge enam kui väetid lapsed!", siis teisisõnu mõtleb ta, et: "Teie vaenlased – need, kes taga räägivad ja neavad, petavad ja manipuleerivad, kavaldavad ja vingerdavad – ma ütlen, et need on mässav sugupõlv. Nad on käivad kõveraid teidpidi ja on rikutud ning nad ei ole lubanud Jumala armul teha tööd eneste sees. Seetõttu ärge langege nende kurjadesse, lapselikesse mängudesse. Nad tahavad, et te reageeriks nende õelusele nagu laps seda teeks, kuid te ei tohiks vastata neile lapsikusega."

Järgmises salmis õhutab Paulus meid liikuma küpsuse poole: "...et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea - Kristus." (Efeslastele 4:15). Ta ütleb siin: "Sinna pole midagi parata, et te saate aegajalt pihta ja haavata, et teid räägitakse taga ja teid püütakse petta ning alt tõmmata. Ometigi, te võite kasutada kõiki neid asju selleks, et kasvada armus. Võtke neid kui võimalusi, mis aitavad muutuda üha enam Kristuse sarnaseks. Reageerige õrnalt ja alandliku vaimuga. Andestage neile, kes teid julmalt ära kasutavad."

kolmapäev, 14. juuli 2010

PÕRGUT RAPUTAV PALVE

Taanieli raamatu kirjutamise ajal olid iisraellased veel Paabeli vangipõlves. Ja kuuenda salmi ajaks, peale pikki teenistusaastaid, olid Taaniel 80-aastane.

Taaniel oli alati olnud palvetav mees ja ka nüüd, vanaks saades, polnud tal vähimatki plaani hoogu maha võtta. Piiblis pole kusagil juttu sellest, et Taaniel oleks olnud läbipõlenud või heitunud. Hoopis vastupidi – Taaniel oli alles hoogu sisse saamas! Piibel tõestab meile, et isegi 80-aastaseks saades, raputasid tema palved põrgut, pannes vaenlase vihast möirgama.

Kuningas Daarjaves ülendas Taanieli kõige kõrgemale ametkohale kogu riigis. Temast sai üks kolmest võrdsete õigustega presidendist, kel oli mõjuvõim 120 provintsi printside ja valitsejate üle. Daarjaves eelistas Taanieli kahele teisele presidendile, pannes ta vastutama valitsuse poliitika üle ja õpetama erinevaid ametnikke ja intellektuaale (Taanieli 6:4)

On selge, et Taaniel oli üks üsna hõivatud prohvet. Ma võin vaid ette kujutada kogu pinget, mis lasus tema õlul ja kõiki tihedaid graafikuid ja aeganõudvaid koosolekuid. Ometigi polnud ühtki asja, mis oleks suutnud röövida Taanielilt tema palveaega – ta ei olnud kunagi nii hõivatud, et poleks saanud palvetada. Palve oli jätkuvalt tema kõige tähtsam tegevus, ületades alati kõik teised nõudmised ja vajadused. Kolm korda päevas jättis ta kõik oma kohustused, koormad ja talle seatud ootused, et veeta aega koos oma Issandaga. Ta lihtsalt tõmbus eemale kõigist tegevustest ja palvetas. Ja Jumal vastas talle. Põlvedel olles sai Taanielile osaks kogu tarkus, juhtnöörid, sõnumid ja prohveteeringud (Taanieli 6:11).

Sa võid nüüd küsida – milline on see palve, mis raputab põrgut? See lähtub ühelt ustavalt, pühendunud sulaselt, kes näeb oma rahvast ja kogudust vajumas üha sügavamale pattu. See mees langes oma põlvedele ja hüüdis: "Issand, ma ei taha olla osa kõigest sellest, mis on toimumas mu ümber. Luba mul olla näiteks sinu kandvast väest keset seda meeletut maailma. Ja vahet pole, kui keegi teine ei palveta, sest mina teen seda ikka."

Oled sa liiga hõivatud, et paluda? Ütled sa, et: "Ma käin lihtsalt usus." Või mõtled endamisi: "Jumal näeb ju mu südant ja Ta teab ka, kui hõivatud ma olen. Ma olen mõtteis koos temaga."

Ma usun, et Jumal igatseb kvaliteeti – kiirusest taga-ajamata aega koos meiega. Sel juhul muutub palve armastuse ja pühendumise teoks ning mitte "aja raiskamiseks".

teisipäev, 13. juuli 2010

TAOTLEDES KRISTUSES PEITUVAT VÄGE

Veetes viimased tunnid oma jüngritega, ütles Jeesus neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel." (Johannese 16:23). Ja siis ütles Tal: "Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!" (Johannese 16:24) Milline võrratu väide! Keset olukorda, kus nad parasjagu olid, hoiatas Kristus oma järgijaid, et Ta on minemas ära ja et nad ei näe Teda enam mõnda aega. Sama hingetõmbega aga kinnitas Ta ka neile, et neil saab olema ligipääs igale taeva õnnistusele. Kõik, mida nad nende saamiseks vaid tegema pidid, oli paluma Tema nimel.

Jeesus oli isiklikult õpetanud oma jüngreid koputama, otsima ja paluma Jumalalt. Neile oli esmalt õpetatud, et kõik õnnistused, mis lähtuvad Isalt – kogu arm, vägi ja jõud – on tegelikult peidus Kristuses. Ja nad oli kuulnud Kristust kuulutamas suurtele hulkadele: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda." (Johannese 14:12-14)

Kristuse sõnad jüngritele: "Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel." (Johannese 16:24) puudutavad mind väga sügavalt. Seda lugedes kuulen ma Issandat sosistamas mulle: "David, sa ei ole taotlenud seda väge, mille ma olen teinud kättesaadavaks sulle. Kõik, mida sa tegema pead, on lihtsalt paluma minu nimel."

Ma usun, et järgmine asjaolu kurvastab aga Jumala südant veelgi rohkem kui ükskõik, milline meie patt või segu neist kõigist. Issandat kurvastab meie üha kasvav uskmatus Tema tõotustesse....meie kasvavad kahtlused Tema soovi vastata meie palvetele....ja inimesed, kes üha vähem taotlevad väge, mis on peidus Kristuses.

Ükskõik, kui palju sa ka pole palunud Kristuse sarnaseks muutumise pärast – see kõik on tühine võrreldes vaimuliku tarkusega, mis on varuks Tema varaaitades. Palu julgelt ja suurelt! Palu tarkust, palu juhtnööre, palu ilmutusi. Kuid tee seda kõike usus ja mitte kaheldes.

esmaspäev, 12. juuli 2010

KUI SUUR ON SINU JEESUS?

Johannese 14 peatükk sisaldab endas kahte suurepärast tõotust. Jeesus ütleb: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.“ (Johannese 14:12-14). Jeesus muudab viimase salmiga kogu loo väga lihtsaks, öeldes: „Paluge midaiganes te soovite, minu nimel ja ma teen seda teile!“

Kaks salmi hiljem lubab Jeesus: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.“ (Johannese 14:16-18). Kristus ütleb siin: „Ma annan teile Tõe Vaimu ja Tema vägi saab elama teie sees.“

Need on kaks võrratut tõotust, mille Jeesus andis. Ometigi pange tähele veel ühte salmi, mis on peidus nende kahe vahel: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!“ (Johannese 14:15). Miks on see salm siia pandud? Kristus ütleb meile: „Minu tõotused on seotud sõnakuulelikkusega.“ Ehk teisisõnu – mõlemad tõotused on seotud Jumala Sõnast ammutamise –ja sellele kuuletumisega. Need anti meile selleks, et neid täita, et mitte miski ei saaks meid takistada kuulutamast Kristuses peituvat väge.

Ma olen veendunud, et Jeesuse jaoks on solvav, kui me palume Tema nimel kas vähe või üldse mitte midagi. Ometigi, mida aasta edasi, seda vähemaga paljud kristlased lepivad. Ja lõpuks lepivad nad ainult päästega, omamata mingeid muid ootusi kui vaid see, et jõuda üks päev taevasse.

Ma tahaks sinult küsida: kas sinu Kristus on end ammendanud? Kas sinu ootused ei ulatugi enam kaugemale kui vaid see, et olla päästetud Tema väe ja armu läbi? Kas su Kristusest jagub enam-vähem vaid nii palju, et kuidagimoodi päevaga taas õhtasse saada? Kas Tema osa sinu elus piirdubki vaid üksikute õnne –ja rahu hetkedega, jättes kogu su ülejäänud elu Saatana tallata ja trampida?

Kõik need ülaltoodud salmid Jumala Sõnast kinnitavad mulle, et „minu“ Jeesus on suurem kui ükski mu palve. Ometigi, kui kahju see ka poleks, paljud kristlased jätavad oma uskmatuse tõttu Kristusest mulje kui kellestki tähtsusetust ja jõuetust. Armsad, mina ei taha, et mu Kristus oleks piiratud. Selle asemel tahan ma hoopis, et tänu mu suurtele palvetele võiks iga väiksemgi deemon põrgus teada, kui suur on mu Jumal. Ma ootan enamat oma Kristuselt. Ma tahan, et Ta oleks mu elus suurem kui eales varem!

reede, 9. juuli 2010

TA KIRJUTAS SU NIME OMA PEOPESSA

Meile on antud võrratu meelevald palve läbi. Kuid kuidas täpselt seda kasutada? Läbi Kristuse nime, sest hetkel, mil me panime oma usu Jeesusesse, andis Ta meile oma nime. Tema toodud ohver annab meile võimaluse öelda: „Ma olen Kristuse oma, ma olen Temas ja üks Temaga.“ Kuid nii hämmastav kui see ka pole, samal hetkel võttis Jeesus omaks meie nime ja meie Ülempreestrina kirjutas selle oma peopessa. Seetõttu on meie nimi pandud kirja ka taevas tema aulise nime all.

Kas mõistate nüüd, miks termin „Kristuse nimel“ ei ole vaid tühipaljas fraas? Pigem on see konkreetne positsioon, mis meil on koos Jeesusega ja mida Isa ka tunnistab. Jeesus ütles: „Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“ (Johannese 16:26-27)

Siin on põhjus, miks Jeesus käsib meil palvetada Tema nimel. Ta ütles: „Kui te palute midagi minu nimel, siis põhimõtteliselt omab see Isa silmis sama efekti ja mõju kui see tuleks minu enda huulilt.“ Ehk teisisõnu: meie palve on Isa trooni ees otsekui Jeesuse palve. Sama kehtib ka siis, kui me paneme käsi haigete peale ja palvetame, sest siis näeb Jumal otsekui Jeesust panemas oma käsi haigete peale, et tuua neile tervenemist.

See on ka põhjus, miks me peaksime tulema täie julgusega armutrooni ette - et võtta vastu! Me peame paluma täie kindlusega: „Isa, ma seisan su ees olles Kristuse poolt valitud, et minna ja kanda vilja. Seetõttu täida mu palve täiuslikult, et mu rõõm võiks saada täieliseks!“

Kuulen paljusid kristlasi ütlevat: „Ma palusin Jeesuse nimel, aga mu palvetele ei vastatud.“ Mida nad sellega aga ütlevad, on see, et: „Ma püüdsin küll saada osa Kristuse väest Tema nimel, kuid minu puhul see lihtsalt ei toimind.“ On väga palju põhjuseid, miks meie palved ei saa vastatud. Meie elus võib olla pattu, mis lõhub meie ühenduse Kristusega. Pattudest saavad otsekui tõkked me teel, mis takistavad Jumala õnnistuste voolamist me ellu. Ja Ta ei vasta me palvetele enne kui oleme kõrvaldanud patu oma elust.

Teatud takistused võivad olla tingitud ka meie leigusest või „poolikust suhtumisest“ Jumala asjadesse. Võib-olla on kahtlused kõigutatud meid sedavõrd palju, et on suutnud lahutada meid Kristuse väest. Jakoobus hoiatab meid: „Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jakoobuse 1:6-7)

Jakoobus teeb meile asja väga selgeks: „See, kes kahtleb, et saa Jumalalt midagi!“ Sõna, mida Jakoobus kasutab sõna „kahtlemise“ all, tähendab tegelikult „otsustusvõimetust“. Sest tegelikult on nii, et oma palvesoove esitades, panid need inimesed Jumala täiega proovile. Oma südameis ütlesid nad: „Jumal, kui sa vastad mulle, siis ma teenin sind. Ma annan sulle kõik, kui sa vaid vastad mu palvele. Aga kui mitte, siis ma elan oma elu nii nagu ise tahan.“

Samas ei saa Jumalat taoliste asjadega petta – Tema näeb ju me südameid! Ja seetõttu Ta ka teab, kui me tegelikult ei ole otsustanud Tema Poja kasuks. Ta hoiab kogu väe, mis peitub Jeesuses Kristuses, kõigile neile, kes alistuvad Talle täielikult.

neljapäev, 8. juuli 2010

TA TAHAB KÕIKE

„...õndsad on kõik, kes teda ootavad...ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!"... Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest...“ (Jesaja 30:18-19; 21,29). Jesaja ütles siin: „Kui te lihtsalt ootate Jumalat ja hüüate taaskord Tema poole ja hakkate jälle usaldama Teda, siis Ta teeb teie heaks kõik, millest ma olen rääkinud ja rohkemgi veel!“

Jumal saab vaevu öelda mõne sõna, kui vaenlane juba virvendab me silme ees oma kahtlustega. Kuid armsad, pole olemas ühtki olukorda, mida meie Isa ei suudaks lahendada või lahingut, mida meie eest võita ja seda kõigest vaid ühe sõnaga oma huulilt. Jesaja ütleb, et oma hingusega põletab Issand kõik meie teelt (Jesaja 30:33)

Ometigi pole see nii kerge usaldadaJumalat kõiges. Hiljaaegu otsisin ma Issandat leidmaks lahendusi ühe olukorra suhtes, mis puudutab meie kirikuhoonet New York City’s. Ma ütlesin Jumalale: „Isa, ma usaldan sind selles olukorras, sest ma olen otsinud su abi ja seetõttu võtan nüüd rahulikult.“ See on see, mida Ta mulle vastas: „David, sa hämmastad mind sellega, et usaldad mu hoolde kõik oma kinnisvara küsimused, rahaasjad ja muud materiaalsed olukorrad. Ometigi pole sa mind usaldanud oma füüsilise heaolu osas.“

Ma olen olnud rohkem kui teadlik oma vanusest ja seetõttu liigagi mures sellest, mis saab mu perest siis, kui mind enam ei ole. Jumala sõnad tabasid mind aga kui keravälk. Tõesti, ma olin usaldanud kõik oma materiaalsed mured Tema hoolde, kuid mitte igavikulised. Ja ma mõistsin, et: „Jumal, sa tahad, et ma usaldaksin sind kõiges, kas pole?“

Jah, kallis Jumala laps – Ta tahab kõike! Sinu tervist, sinu peret, sinu tulevikku! Ta tahab, et sa usaldaksid Teda igas küsimuses ja Ta tahab, et sa võiksid elada kindlustundes ja hingamises. Seetõttu, mine oma salajasse paika ja võta aega koos Issandaga olemiseks. Too kõik Tema palge ette, sest Ta on lubanud: „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb: "See on tee, käige seda!"

Usu märk on rahu ja hingamine. Usaldav usk toob rahu ja tõeline usk usaldab kõik asjad Jumala hoolde.

kolmapäev, 7. juuli 2010

VAIMULIK JÕUD JA USALDUS

Püha Vaim annab meile jõu, kui me usaldame kõik oma vajadused Jumala hoolde, lootes Tema kõikvõimsuse peale.

Rutt on näide taolisest lootusest. Peale oma abikaasa surma elas ta koos oma ämma Noomiga, kes tundis suurt muret oma minia käekäigu ja tuleviku pärast. Seetõttu soovitas ta Rutil heita rikka Boase jalge ette ja paluda, et too võtaks hoolt ta eest, kuna oli kaugelt Ruti sugulane.

Sel õhtul, kui väsitav tööpäev oli lõpule jõudnud, läks Boas viljahunniku äärde magama (Rutt 3:7) ja tõmbas enesele teki peale. Järgmisel hommikul ärkas ta aga ehmatusega, kui leidis ühe naisterahva oma jalge ees magamas. (Muide, kogu olukorras polnud midagi ebamoraalset, sest tol ajal oligi nii kombeks!)

Rutt ütles talle: "Laota hõlm oma teenija peale, sest sina oled suguvõsa lunastaja!" (Rutt 3:9). Teisisõnu tähendas see: "Kas sa täidaksid minu suhtes n.ö. sugulase kohustust? Kas sa kannaksid hoolt minu eest?" Või veelgi enam – ta küsis: "Kas sa abielluksid minuga?"

Antud olukorras polnud tegu mingi manipuleeriva skeemiga. Rutt ja Noomi olid teinud kõike just täpselt nii nagu jumalik kord ette nägi. Me võime selles kohe päris kindlad olla, sest Kristuse sugupuu pärineb Rutist. Kui Rutt tagasi koju naases, küsis Noomi temalt: "Kuidas sul läks, mu tütar?" (Rutt 3:16) Ehk teisisõnu küsis ta: "Kas ma võin sind nüüd "kihlatuks" kutsuda või oled sa endiselt "lesk"?

Rutt rääkis Noomile kõigest, mis oli juhtunud ja Noomi andis talle jumalikku nõu: "Jää siia, mu tütar, kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!" (Rutt 3.18). Noomi oli palvetanud kogu loo pärast ja otsinud juhtnööre Jumala käest, mida ta ka sai. Jumal oli tuletanud talle meelde sugulase-lunastaja seadust (mis oli otsekui eelvari Kristusest), mistõttu Noomi võis kindlalt teada, et tema ja Rutt olid teinud kõik endast sõltuva. Nüüd oli vaid aeg püsida vagusi ja oodata, et Jumal viiks täide selle, mida oli tõotanud. Noomi ütles: "See on nüüd kõik Jumala kätes, mistõttu ole rahulik ja võta vabalt."

Rahu hingas Noomi koja üle. Mitte keegi seal ei olnud pabinas ega närinud suurest ärevusest küüsi, mõeldes: "Kas Jumal ikka teeb seda? Millal see küll sündinda võiks?" Need kaks ustavat naist võisid lihtsalt olla rahulikud ja kiita ning ülistada Jumalat Tema headuse eest.

Kas sina oled palunud? Oled sa usaldanud? Oled sa valmis "istuma vagusi", et näha "Issanda päästet"? Temal on kõik kontrolli all!

teisipäev, 6. juuli 2010

SAADES PALVERAHVAKS

Jumal anus Jeremija 5-peatükis: "Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks." (Jeremija 5:1). Mida Jumal siin tegelikult ütles, oli see, et: "Ma olen armuline, kui ma leiaks kasvõi üheainsagi inimese, kes otsiks mind."

Paabeli vangipõlve ajal leidis Jumal säärase inimese Taanielis. Ja rohkem kui eales varem, otsib Jumal ka tänapäeval selliseid jumalakartlikke mehi ja naisi. Ta otsib ustavaid teenijaid, kes on valmis võtma midagi ette ja "seisma müüripraos" ning tegema tegusid, mida on võimalik saavutada vaid läbi palve.

Nõnda nagu omal ajal Taaniel, nõnda leitakse seegi inimene Jumala Sõnast ammutavana. Kui Püha Vaim tuli Taanieli juurde, siis prohvet luges parasjagu Jeremija raamatut. Just sel ajal ilmutas Püha Vaim talle, et Jumala pääste Iisraeli jaoks on nüüd käes. Ilmutuse tulles, palus Taaniel järgmist: "Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas. Ma palusin Issandat, oma Jumalat..." (Taanieli 9:3-4)

Taaniel teadis, et Jumala rahvas ei olnud valmis võtma vastu oma päästet ja taastumist. Samas, kas ta mõistis oma kaaskondlased hukka seepärast? Ei – Taaniel samastas end kõige teda ümbritseva ebamoraalsusega ja kuulutas: "Me oleme pattu teinud...Meil on häbi silmis, et me oleme sinu vastu pattu teinud." (Taanieli 9:5,8)

Jumala suurimaks igatsuseks ka tänapäeval on õnnistada oma rahvas, kuid kui meie meeled on reostunud selle maailma vaimust, ei ole meil võimalik seda vastu võtta. Taaniel esitas väga mõjuvõimsa väite: "...nõnda tuli kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja tähele pannud sinu tõde. Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie peale...." (Taanieli 9:13-14)

Katsugem siis oma elud läbi Jumala ees ja lubagem Pühal Vaimul näidata meile valdkondi, kus me oleme kompromissile läinud. Sest langenud rahva nimel on vaja teda enamat kui vaid paluda. Me peaksime nutma Jumala ees, öeldes: "Oo Jumal, katsu läbi mu süda. Paljasta kogu see maailma vaimsus, mis ühel või teisel viisil on hiilinud mu hinge." Ja seejärel võime meiegi, nagu Taaniel, pöörata oma pilgu palves Jumala poole ja paluda päästet nii oma peredele kui kogu rahvale.

reede, 2. juuli 2010

VAIMSE JÕU SALADUS

"Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud..." (Jesaja 30:15)

Siin peitub Jumala saladus, mis puudutab vaimset jõudu: "Rahus ja lootuses peitub teie jõud." Antud kontekstis tähendab sõna rahu heebrea keeles "puhkust", mis omakorda tähendab aga rahulikkust, lõdvestust, ärevusest vaba olemist; vagusi olemist, kellegi teise toele tuginemist.

Mitte just paljud tänapäeva kristlased omavad sellist rahu ja kindlust. Suurem osa neist on kaasatud pööraselt kiiresse elutemposse, ajades hullumeelselt taga nii rikkust, vara kui ka naudinguid. Seda isegi jumalariigitöös. Jumala sulased tormavad ringi muretsedes ja hirmu tundes, otsides vastuseid erinevatelt konverentsidelt, seminaridelt ja enim-müüdud raamatutest. Igaüks vajab juhtnööre ja lahendusi – midagi, mis rahustaks nende hinge. Kuid nad otsivad seda kõike igalt poolt mujalt kui Jumala juurest. Nad ei mõista, et Jumal on juba andnud neile oma sõna Jesaja kaudu: kui nad ei pöördu Tema kui oma allika poole, lõppevad nende jõupingutused valus ja segaduses.

Jesaja kirjeldab, mida Jumala õigsus peaks korda saatma meie sees: "Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek." (Jesaja 32:17). Kui me tõesti elame õigsuses, on meie elu ka täidetud hingamise, rahuliku südame ja Jumala rahuga.

Kui Jesaja vaatas enese ümber, nägi ta Jumala rahvast tormamas Egiptuse poole abi saamiseks, pannes oma usu ja lootuse inimeste, hobuste ja vankrite peale. Saadikud tulid ja läksid. Juhid pidasid kiirekorralisi strateegia-koosolekuid. Kõik olid paanikas, halades: "Mida küll teha?"

Jesaja kinnitas neile, et: "See ei pea olema nii. Pöörduge oma üleastumistest ja parandage meelt teiste peale lootmisest. Pöörduge Jumala poole ja Tema katab teid oma rahuga. Ta annab teile jõu ja hingamise keset igat olukorda, millega silmitsi seisate."

neljapäev, 1. juuli 2010

41-PÄEV

Kujuta ette, kui sa oleksid kohtunud Jeesusega 41-päeval – päev kohe peale Tema kiusatusi kõrbes. Ta pale oleks säranud. Ta oleks kiitnud ja ülistanud Isa selle eest, et Ta oli saavutanud suure võidu.

Sa oleksid näinud Jeesuse kiirgavat elu ja enesekindlust. Ta oli nüüd valmis seisma silmitsi põrgu vägedega, mistõttu Ta võttis julgelt suuna nende suurlinnade peale, mis mattunud pimedusse. Ta kuulutas evangeeliumi, olles kindel Jumala Sõnas. Ja Ta tervendas haigeid teadmisega, et Ta Isa on temaga.

Kui sa nüüd vaatad omaenese elu peale, siis näed sa hoopis vastupidist. Sa koged ikka veel oma kuiva kõrbeperioodi. Sa oled vaevu püsima jäänud erinevate Saatana rünnakute tõttu ja su hing on murtud. Ja sa ei suuda panna vastu mõttele, et: „Jeesus küll sellistest katsumustest läbi minema ei pidanud! Ta oli sellest kõigest lihtsalt üle.“

Sa võid näha mõnda jumalasulast, kes tundub olevat väga tugev usus. Tema tundub olevat nii veendunud Jumala ligiolus, et sa võid mõelda: „Ta pole iialgi olnud selliseid probleeme kui minul!“ Kuid kui sa vaid teaksid! Sa ei olnud seal, kui Jumal kutsus seda meest kõnelema ja juhtis ta siis kõrbe, kus teda hullult taga kiusati. Sind ei olnud seal, kui temalt piltlikult öeldes kõik võeti ja ta langes meeleheitesse. Ja sa ka ei tea, et sageli tema parimad jutlused sündisid just nimelt tema elu proovilepanekute kaudu.

Paulus hoiatab meid mitte mõõtma oma õigsust teiste omaga: „Me ei söanda endid nende sekka arvata või nendega kõrvutada, kes end ise teile soovitavad, sest nemad ei mõista, et nad mõõdavad end iseendaga ja kõrvutavad end iseendaga.“ (2 Korintlastele 10:12)

Meie ei suuda näha teiste südameisse. Kes oleks võinud 41-päeval arvata, et Jeesus oli just läbinud kohutava ja piinarikka kiusatuste aja? Kes oleks võinud arvata, et au, mis Temast kõikjale kiirgas, sündis tegelikult hullemast katsumusest kui keegi meist eales kogenud on?

Meie asi on vaadata ainult Jeesusele ja sõltuda ainuüksi Tema õigsusest ja pühadusest. Ta on andnud meile kõigile võrdsed võimalused selleks.

Jumal armastab sind keset su katsumusi. Tema enda Vaim on sind juhtinud sinna kõrbe. Kuid samas on Tema enda Poeg juba läinud sinu eel, mistõttu Ta teab täpselt, millest sa läbi lähed. Luba Tal siis viia lõpuni oma töö sinu sees, mille tulemusena sa oleksid veelgi enam sõltuv Temast ja usaldaksid Teda. Sest siis tuled sa sellest kõigest välja ühe kindla veendumuse –ja jumaliku kaastunde –ning jõuga, et aidata teisi.