ELADES KRISTUST TÄIS ELU
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal…Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Johannese 1:1, 14).
Kui palju Sõnast sai lihaks? Kõik! „Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.“ (Koloslastele 2:9). Kuidas me aga elame igaühest sõnast, mis lähtub Tema suust? Kas me haarame paberi ja pliiatsi järele, pannes kirja kõik Jeesuse korraldused? Seejärel aga distsiplineerime end täitma igat üht neist, kuni oleme sel alal juba täiega meistrid? Mu armsad, kõigi nende aastakümnete jooksul, mil’ olen õpetanud ja jutlustanud, pole ma ikka veel saanud selgeks kõiki oma armsa Issanda korraldusi! Seetõttu usun, et on vaid üks viis, kuidas olla Issandale meelepärane: anna oma ihu üle Talle, lase kõigel, mis sust’ enesest, minna ja lase Jeesusel elada oma elu sinu sees. Paulus ütles: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Galaatlastele 2:20). Selle klausli näol polnud tegu mingi meelte piiratuses elatava müstilise vaimse eluga. Ei! Paulus jätkas selles samas salmis: „Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse…“
Jumal juhib meid kõige võrratu ja hea – piima, õli, mett ja veini täis vaimulike õnnistuste sisse Kristuses, mille Ta kõik on meie jaoks valmis pannud. Kui me ihu on Tema suhtes nii suretatud, ristilöödud, alandatud ja sõltuv Temast, võtab Kristus selle üle ja elab oma elu meie sees ja meie läbi. Sest Jumal ei saa teha oma tööd läbi lihaliku loomuse. Isegi, kui see on hea loomus! Ainus, kelle kaudu Ta saab tegutseda, on Tema Poeg Jeesus!
Paulus oli „hea mees“ – püha ja laitmatu, pidades Jumala käske. Kuid see „hea“ Paulus pidi igapäevaselt surema, et Kristus saaks tegutseda tema sees ja tema kaudu. Pauluse jaoks peitus võti klauslis: „Mitte enam mina, vaid Kristus minu sees“, mis tähendas igapäevast Pauluse „maha kandmist“ ja Kristuse esiletõstmist oma elus. Samas nii paljud meist ei taha elada välja Jeesust. Me tahame „kanda“ Teda vaid siis, kui see on meile mugav. Tahame kanda Teda kui rõivaid, end nendega riietades ja neid endalt seljast heites!
Kristuse välja elamises pole midagi keerulist. Esiteks pead sa igatsema Ta elu järele kõigega, mis su sees on. Seejärel astuma tee pealt eest ja andma kõik üle Talle, usaldades, et Ta võtab täiega üle. Lõppeks aga pead uskuma, et just täpselt nii palju, kui iseenesest tühjendad, saab Tema poolt täidetud Tema endaga!
Kui palju Sõnast sai lihaks? Kõik! „Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.“ (Koloslastele 2:9). Kuidas me aga elame igaühest sõnast, mis lähtub Tema suust? Kas me haarame paberi ja pliiatsi järele, pannes kirja kõik Jeesuse korraldused? Seejärel aga distsiplineerime end täitma igat üht neist, kuni oleme sel alal juba täiega meistrid? Mu armsad, kõigi nende aastakümnete jooksul, mil’ olen õpetanud ja jutlustanud, pole ma ikka veel saanud selgeks kõiki oma armsa Issanda korraldusi! Seetõttu usun, et on vaid üks viis, kuidas olla Issandale meelepärane: anna oma ihu üle Talle, lase kõigel, mis sust’ enesest, minna ja lase Jeesusel elada oma elu sinu sees. Paulus ütles: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ (Galaatlastele 2:20). Selle klausli näol polnud tegu mingi meelte piiratuses elatava müstilise vaimse eluga. Ei! Paulus jätkas selles samas salmis: „Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse…“
Jumal juhib meid kõige võrratu ja hea – piima, õli, mett ja veini täis vaimulike õnnistuste sisse Kristuses, mille Ta kõik on meie jaoks valmis pannud. Kui me ihu on Tema suhtes nii suretatud, ristilöödud, alandatud ja sõltuv Temast, võtab Kristus selle üle ja elab oma elu meie sees ja meie läbi. Sest Jumal ei saa teha oma tööd läbi lihaliku loomuse. Isegi, kui see on hea loomus! Ainus, kelle kaudu Ta saab tegutseda, on Tema Poeg Jeesus!
Paulus oli „hea mees“ – püha ja laitmatu, pidades Jumala käske. Kuid see „hea“ Paulus pidi igapäevaselt surema, et Kristus saaks tegutseda tema sees ja tema kaudu. Pauluse jaoks peitus võti klauslis: „Mitte enam mina, vaid Kristus minu sees“, mis tähendas igapäevast Pauluse „maha kandmist“ ja Kristuse esiletõstmist oma elus. Samas nii paljud meist ei taha elada välja Jeesust. Me tahame „kanda“ Teda vaid siis, kui see on meile mugav. Tahame kanda Teda kui rõivaid, end nendega riietades ja neid endalt seljast heites!
Kristuse välja elamises pole midagi keerulist. Esiteks pead sa igatsema Ta elu järele kõigega, mis su sees on. Seejärel astuma tee pealt eest ja andma kõik üle Talle, usaldades, et Ta võtab täiega üle. Lõppeks aga pead uskuma, et just täpselt nii palju, kui iseenesest tühjendad, saab Tema poolt täidetud Tema endaga!