NÄLG ARMU JÄRELE by Gary Wilkerson
Olen kindel, et üle maailma valitseb nälg Kristuse armu järele ja Piibel ka kinnitab seda. Luukas kirjutab, et kui Jeesus pidas Mäejutlust, oli seal tuhandeid inimesi, kes „kõik olid tulnud teda kuulama ja saama paranemist oma haigustest. Ja terveks said ka need, keda rüvedad vaimud piinasid.“ (Luuka 6:18). Kõik need massid tulid kokku selleks, et olid kuulnud jutte mehest, kes on armuline ja tervendab nad.
Seal oli „väga palju rahvast kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast ning Tüürose ja Siidoni rannikualalt.“ (Luuka 6:17). Kõik need „haavatud“ inimmassid ei rännanud nii pikka maad maha selleks, et kuulda üht jutlustajat ütlevat: „Pingutage rohkem!“ Nad olid juba niigi kurnatud kõigest heitumusest, haigustest ja meeleheitest tänu pingutustele püsida pühana. Pealegi, see polnud ainult „heade inimeste“ kogunemispaik. Paljud olid oma eludega üsna lõpu korral, olles tõmmatud ja tõugatud kõigist oma raskustest. Kuid mis iganes need olukorrad ka polnud – käsu pidamine polnud toonud neile elu. Kuuldused Jeesuse armust aga, osutusid nende näljaste teeliste jaoks tõeks. Ta ainuüksi ei rääkinud armust, aga ka demonstreeris seda, tervendades nad kõik, „sest temast läks vägi välja ja parandas kõik.“ (Luuka 6:19).
Noore poisina mõõtsin oma elu Kristusega selle põhjal, kui hästi suutsin elada alandlikku, puhast ja armulikku elu. Tabades end agressiivsuse hoolt, mõtlesin: „Pean olema enam alandlik ja tasane.“ Kui mõni seksuaalse alatooniga mõte mu peast läbi käis, mõtlesin: „Kuidas ma küll ometi suudaks oma südant puhtana hoida?“ Nagu paljud teised enne mind, pöörasin minagi Jumala armulise õnnistuse käsumeelsuseks, mida kuidagigi moodi täita. Kui suutsin enam vähem hästi Jeesuse poolt Mäejutluses mainitud „õndsuse“ kriteeriume täita, oli võimalus, et Jumal ütleb mulle: „Gary, nüüd oled õnnis!“
Kuid see pole nii! Need asjad on hoopis vastupidi ja kõik eelpool mainitu täiesti vastuolus Kristuse evangeeliumiga. Kui Jeesus vaatas kogu selle rahvahulga peale, nägi ta neid juba vaimust vaestena, kes alandlikkuses surutud põlvili, muserdatud oma haigustest ja kurnatud oma püüetest elada õiget elu. Aga mida Ta siis tegi? Ta kuulutas õnnistust nende üle! Nõnda samuti, nagu Jumal lõi kogu loodu pimedast tühjusest, kuulutas Jeesus jumalikke õnnistusi laastatud patuste üle, kes elu käest peksa saanud. Ta kinnitas neile: „Te tulite siia nuttes, kuid mina ütlen, et olete õnnistatud Jumala silmis – õnnistatud oma abielus, õnnistatud oma töödes, õnnistatud oma hinge sügavustes.“ See oli radikaalne sõnum nende kõrvade jaoks! See rahvas oli harjunud vaid Vana Testamendi tingimustega, mistõttu arvasid end väärivat kuulda: „Te olete neetud! Te pole pidanud 5 Moosese raamatus antud käske, sest muidu oleks te elu ju õnnistatud.“ Jeesus ütles neile hoopis vastupidist: „Enne, kui te üldse midagi minu heaks tegite – enne kui palusite, ülistasite või tunnistasite – õnnistasin mina teid!“
Seal oli „väga palju rahvast kogu Juudamaalt ja Jeruusalemmast ning Tüürose ja Siidoni rannikualalt.“ (Luuka 6:17). Kõik need „haavatud“ inimmassid ei rännanud nii pikka maad maha selleks, et kuulda üht jutlustajat ütlevat: „Pingutage rohkem!“ Nad olid juba niigi kurnatud kõigest heitumusest, haigustest ja meeleheitest tänu pingutustele püsida pühana. Pealegi, see polnud ainult „heade inimeste“ kogunemispaik. Paljud olid oma eludega üsna lõpu korral, olles tõmmatud ja tõugatud kõigist oma raskustest. Kuid mis iganes need olukorrad ka polnud – käsu pidamine polnud toonud neile elu. Kuuldused Jeesuse armust aga, osutusid nende näljaste teeliste jaoks tõeks. Ta ainuüksi ei rääkinud armust, aga ka demonstreeris seda, tervendades nad kõik, „sest temast läks vägi välja ja parandas kõik.“ (Luuka 6:19).
Noore poisina mõõtsin oma elu Kristusega selle põhjal, kui hästi suutsin elada alandlikku, puhast ja armulikku elu. Tabades end agressiivsuse hoolt, mõtlesin: „Pean olema enam alandlik ja tasane.“ Kui mõni seksuaalse alatooniga mõte mu peast läbi käis, mõtlesin: „Kuidas ma küll ometi suudaks oma südant puhtana hoida?“ Nagu paljud teised enne mind, pöörasin minagi Jumala armulise õnnistuse käsumeelsuseks, mida kuidagigi moodi täita. Kui suutsin enam vähem hästi Jeesuse poolt Mäejutluses mainitud „õndsuse“ kriteeriume täita, oli võimalus, et Jumal ütleb mulle: „Gary, nüüd oled õnnis!“
Kuid see pole nii! Need asjad on hoopis vastupidi ja kõik eelpool mainitu täiesti vastuolus Kristuse evangeeliumiga. Kui Jeesus vaatas kogu selle rahvahulga peale, nägi ta neid juba vaimust vaestena, kes alandlikkuses surutud põlvili, muserdatud oma haigustest ja kurnatud oma püüetest elada õiget elu. Aga mida Ta siis tegi? Ta kuulutas õnnistust nende üle! Nõnda samuti, nagu Jumal lõi kogu loodu pimedast tühjusest, kuulutas Jeesus jumalikke õnnistusi laastatud patuste üle, kes elu käest peksa saanud. Ta kinnitas neile: „Te tulite siia nuttes, kuid mina ütlen, et olete õnnistatud Jumala silmis – õnnistatud oma abielus, õnnistatud oma töödes, õnnistatud oma hinge sügavustes.“ See oli radikaalne sõnum nende kõrvade jaoks! See rahvas oli harjunud vaid Vana Testamendi tingimustega, mistõttu arvasid end väärivat kuulda: „Te olete neetud! Te pole pidanud 5 Moosese raamatus antud käske, sest muidu oleks te elu ju õnnistatud.“ Jeesus ütles neile hoopis vastupidist: „Enne, kui te üldse midagi minu heaks tegite – enne kui palusite, ülistasite või tunnistasite – õnnistasin mina teid!“