JUMALA LIGIOLU
Jeesuse ligiolul on vägi hävitada ja ajada patte välja! „Jumal tõuseb! Ta vaenlased hajuvad ja ta vihkajad põgenevad tema palge eest. Nagu suits haihtub, nõnda sa nad hajutad; nagu vaha tule paistel sulab, nõnda hukkuvad õelad Jumala palge ees. (Psalmid 68:2-3). See on pilt sellest, mis võib juhtuda, kui jääd üksinda Jumalaga oma palvekambrisse. Tema imeline ilmuv ligiolu on kui orkaan, mis pühib teelt kõik ihade suitsu ja mustuse; otsekui põletav tuli, mis sulatab kõik kõvaduse. Kogu kurjus hävib Tema ligiolus.
„Mäed sulavad nagu vaha Issanda ees, kogu ilmamaa Issanda ees.“ (Psalmid 97:5). Mäed siinses salmis esindavad saatanlikke kindlustusi ja põikpäisust, mis kõik sulavad ära nende eludes, kes võtavad isiklikku aega Jumalaga. Me võime paluda end kasvõi siniseks: „Oo Jumal, saada oma pattu paljastav ja hävitav vägi kõigisse meie kogudustesse!“ Kuid sellest pole mingit kasu, kui Tema Vaim pole tõstnud neis kogudustes esile palvetavat, püha käputäit, kes puhtad südameilt ja kes kutsuvad Ta ligiolu sinna pühakotta.
Sa ei saa kunagi kogema Jeesuse tõelist ligiolu, kui su sees pole kasvavat vihkamist patu vastu; seda läbilõikavat arusaamist oma läbikukkumistest ja sügavamat tunnetust oma äärmisest patususest. Need, kes ei koge Kristuse ligiolu, muutuvad üha tuimemaks ja tuimemaks patu suhtes. Mida enam nad taanduvad Tema ligiolust, seda julgemaks, ülbemaks ja mugavamaks nad oma kompromisside osas muutuvad. Samas aga ei piisa vaid sellest, kui ainuüksi ammutame Tema ligiolust - Temaga koosolemine peaks ka muutma ja puhastama meid. „Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel. Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!“ (Luuka 13:26-27). Nende üle, kes tunnistavad, et on tõesti söönud ja joonud Jumala ligiolus ja kes ütlevad: „Me olime su ligiolus ja kuulsime Su õpetust“, mõistetakse kohut nende endi suusõnade üle. Sest nad viibisid küll Tema ligiolus, kuid nende elu ei saanud muudetud. Nad olid endiselt pimedad oma patususe suhtes, kalgid ja muutmatud Kristuse ligiolus, mispeale Jeesus ütleb neile: „Ma ei tunne teid, taganege minust!“ Kui ohtlik see on istuda koos Jumala pühadega, kes kiirgavad välja Tema ligiolu ja au ja kelle kaudu Jeesus võimsalt ilmutab end ning mitte muutuda. Kui surmav on mitte märgata patu räpasust, oma südame katku ja julgeda siis veel väita: „Issand, ma käisin kirkus, kus su ligiolu oli nii ehe ja istusin Su pühas ligiolus.“ Sel juhul oleks parem, et sa poleks iial kogenudki Ta ligiolu.
„Mäed sulavad nagu vaha Issanda ees, kogu ilmamaa Issanda ees.“ (Psalmid 97:5). Mäed siinses salmis esindavad saatanlikke kindlustusi ja põikpäisust, mis kõik sulavad ära nende eludes, kes võtavad isiklikku aega Jumalaga. Me võime paluda end kasvõi siniseks: „Oo Jumal, saada oma pattu paljastav ja hävitav vägi kõigisse meie kogudustesse!“ Kuid sellest pole mingit kasu, kui Tema Vaim pole tõstnud neis kogudustes esile palvetavat, püha käputäit, kes puhtad südameilt ja kes kutsuvad Ta ligiolu sinna pühakotta.
Sa ei saa kunagi kogema Jeesuse tõelist ligiolu, kui su sees pole kasvavat vihkamist patu vastu; seda läbilõikavat arusaamist oma läbikukkumistest ja sügavamat tunnetust oma äärmisest patususest. Need, kes ei koge Kristuse ligiolu, muutuvad üha tuimemaks ja tuimemaks patu suhtes. Mida enam nad taanduvad Tema ligiolust, seda julgemaks, ülbemaks ja mugavamaks nad oma kompromisside osas muutuvad. Samas aga ei piisa vaid sellest, kui ainuüksi ammutame Tema ligiolust - Temaga koosolemine peaks ka muutma ja puhastama meid. „Siis ütlete teie: Me oleme sinu ees söönud ja joonud ja sina õpetasid meie tänavatel. Ja tema ütleb teile: Ma ei tea, kust te olete tulnud, hoidke minust eemale, kõik ülekohtutegijad!“ (Luuka 13:26-27). Nende üle, kes tunnistavad, et on tõesti söönud ja joonud Jumala ligiolus ja kes ütlevad: „Me olime su ligiolus ja kuulsime Su õpetust“, mõistetakse kohut nende endi suusõnade üle. Sest nad viibisid küll Tema ligiolus, kuid nende elu ei saanud muudetud. Nad olid endiselt pimedad oma patususe suhtes, kalgid ja muutmatud Kristuse ligiolus, mispeale Jeesus ütleb neile: „Ma ei tunne teid, taganege minust!“ Kui ohtlik see on istuda koos Jumala pühadega, kes kiirgavad välja Tema ligiolu ja au ja kelle kaudu Jeesus võimsalt ilmutab end ning mitte muutuda. Kui surmav on mitte märgata patu räpasust, oma südame katku ja julgeda siis veel väita: „Issand, ma käisin kirkus, kus su ligiolu oli nii ehe ja istusin Su pühas ligiolus.“ Sel juhul oleks parem, et sa poleks iial kogenudki Ta ligiolu.