MA LANGESIN TA JALGE ETTE
Kord tuleb päev, mil’ Jeesus ilmutab end kogu hukkaläinud inimkonnale. Kui see sünnib, kisendavad inimesed kivide ja kaljude poole, et nood nende peale langeks ja neid Tema võimsa ligiolu eest varjaks. „Ning (nad)… peitsid end koopaisse ja mägede kaljulõhedesse. Ja nad ütlesid mägedele ja kaljudele: Langege meie peale ja peitke meid troonil istuja palge eest ning Talle viha eest!“ (Ilmutuse 6:15-16).
Times Square’i koguduses jutlustame tihti patust ja sellest lahti saamisest ning paljud ütlevad: „Olen lahti öelnud kõigest, mille Jumala Vaim on paljastanud mu sees ja mis pole Jeesuse sarnane.“ Samas aga mõistan, et me pole veel omadega pärale jõudnud ja oleme ikka Tema aust ilma. Ainuüksi jutlustamine ei too kaasa patu vihkamist, mida tegelikult väga paljud neil lõpuaegadel vajaksid. Selleks läheb vaja sügavamat, Jumala läbilõikavat püha ligiolu, sest ainuüksi Tema ligiolus õpime vihkama pattu ja elama aukartuses Tema ees.
Kuulen aegajalt kristlasi uhkeldamas: „Kohtumõistmise päeval ei pea mina küll silmili maha langema. Seisan sirge seljaga ja pea püsti Jumala ees, kuna loodan Tema päästele ja mitte omaenese tegudele!“ On tõsi, et me pole päästetud oma tegudest, aga kui me ei kuuletu Kristuse käskudele, ei ole me Teda ka tegelikult kunagi armastanud ja Ta pole meie läbi ilmsiks saanud (Johannese 14:21).
Apostel Johannes, „meie vend ja kaasosaline viletsuses“ (Ilmutuse 1:9), see, kes kord nõjatus Jeesuse rinnale, nägi Kristust Tema aulises pühaduses. Johannes tunnistas: „Ma pöördusin…Ja…ma nägin…kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja…tema silmad olid nagu tuleleek…ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin…ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu…Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda!“ (Ilmutuse 1:12-19).
Sa võid olla nagu Johannes - Jumalas õigeksmõistetud õde või vend; Tema sulane, kes on kannatanud palju viletsust ja tagakiusu – kuid kas on üldse kedagi, kes suudaks jääda püsima Ta ligiolus, mis lõõskab täiega kui päike? Nii nagu me ei suuda juba praegu vaadata päikeseprillideta päikesesse, ei suuda me ka vaadata otsa Tema pühadusele. Ainuüksi Tema ise saab muuta selle võimalikuks, meid puudutades ja meile kinnitades, et me ei pea kartma.
„Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama…olgu üllus, võimus ja meelevald!“ (Juuda kiri 1:24-25)
Times Square’i koguduses jutlustame tihti patust ja sellest lahti saamisest ning paljud ütlevad: „Olen lahti öelnud kõigest, mille Jumala Vaim on paljastanud mu sees ja mis pole Jeesuse sarnane.“ Samas aga mõistan, et me pole veel omadega pärale jõudnud ja oleme ikka Tema aust ilma. Ainuüksi jutlustamine ei too kaasa patu vihkamist, mida tegelikult väga paljud neil lõpuaegadel vajaksid. Selleks läheb vaja sügavamat, Jumala läbilõikavat püha ligiolu, sest ainuüksi Tema ligiolus õpime vihkama pattu ja elama aukartuses Tema ees.
Kuulen aegajalt kristlasi uhkeldamas: „Kohtumõistmise päeval ei pea mina küll silmili maha langema. Seisan sirge seljaga ja pea püsti Jumala ees, kuna loodan Tema päästele ja mitte omaenese tegudele!“ On tõsi, et me pole päästetud oma tegudest, aga kui me ei kuuletu Kristuse käskudele, ei ole me Teda ka tegelikult kunagi armastanud ja Ta pole meie läbi ilmsiks saanud (Johannese 14:21).
Apostel Johannes, „meie vend ja kaasosaline viletsuses“ (Ilmutuse 1:9), see, kes kord nõjatus Jeesuse rinnale, nägi Kristust Tema aulises pühaduses. Johannes tunnistas: „Ma pöördusin…Ja…ma nägin…kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja…tema silmad olid nagu tuleleek…ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin…ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu…Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda!“ (Ilmutuse 1:12-19).
Sa võid olla nagu Johannes - Jumalas õigeksmõistetud õde või vend; Tema sulane, kes on kannatanud palju viletsust ja tagakiusu – kuid kas on üldse kedagi, kes suudaks jääda püsima Ta ligiolus, mis lõõskab täiega kui päike? Nii nagu me ei suuda juba praegu vaadata päikeseprillideta päikesesse, ei suuda me ka vaadata otsa Tema pühadusele. Ainuüksi Tema ise saab muuta selle võimalikuks, meid puudutades ja meile kinnitades, et me ei pea kartma.
„Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama…olgu üllus, võimus ja meelevald!“ (Juuda kiri 1:24-25)