TERAV NUGA
Johannes oli karjaseks seitsmele kogudusele Aasias, kellele Jeesus ilmutas rahva salajasi patte. Johannes pöördus nende armsate poole kui Jumala laste poole, kelle patud Jeesus ise oma verega oli lunastanud. (vt Ilmutuse 1:5). Nad olid kuningateks ja preestriteks oma Jumalale (Ilmutuse 1:6). Kuid ühel päeval laskus Jumala Vaim Johannese üle ja ta kuulis Jumala Sõna kui trompetite puhumist: „Ma olin vaimus Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast.“ (s 10). Jeesus ilmus talle ning „tema suust välkus vahe kaheterane mõõk“ (s 16). Jumala terav nuga ilmus Ta enda poolt armastatud ja pestud kogudusele! Vaatamata nende headusele, tublile tööle ja armastusele, leidis Jumal neis ikkagi puudusi.
Johannes kirjeldab Ilmutuse 2 ptk’s võrratut Efesose kogudust. Nad olid hästi töökad ja kannatlikud; nad vihkasid halba, kuid olid samas ise muutumas jahedaks. Nad olid kaotanud oma tulise armastuse Jeesuse vastu ja tardunud kui surmaunne. Seetõttu Jeesus hüüdiski neile: „Parandage meelt! Tulge kiirelt tagasi, sest muidu ma lükkan te lambijala asemelt! (St te pole enam võitud!)“ (Ilmutuse 2:5).
Pergamoni koguduses „peeti kinni Tema nimest ega salatud Tema usku“ (Ilmutuse 2:13). Kuid üks asi oli siiski täiega mööda ja see oli see, et valeõpetus oli tungimas nende sekka ja igasugu Kurjast pärit õpetused võtsid maad. Jeesus käskis neil sellest meelt parandada, et Ta ei peaks tõusma nende vastu oma suusõna mõõgaga.
Tüatiira kogudus oli lasknud tungida endasse Iisebeli vaimul, kuigi koguduse rahvas teenis vägagi ustavalt Jumalat, olles täis usku, kannatlikkust ja häid tegusid. Jeesus ütles sellele kogudusele: „Ennäe, ma viskan ta…suurde viletsusse, kui nad ei paranda meelt ega lõpeta oma tegusid.“ (Ilmutuse 2:22).
Sardese kogudus omas elava koguduse mainet, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1). Nende vaimulikkusest polnud suurt palju midagi järgi, sest nende südamed polnud enam õiges kohas Jumala ees. Ometigi, nagu paljud tänapäevagi kogudused, pidasid nad end vägagi elavaks. Ainuüksi need, kes tõesti elasid Vaimus, teadsid, et tegelikkuses on kogudus surnud.
Jeesus tuli oma terava noaga ja pani kõik need kogudused oma lõikava Sõna alla. Vat see on tõeline armastus!
Johannes kirjeldab Ilmutuse 2 ptk’s võrratut Efesose kogudust. Nad olid hästi töökad ja kannatlikud; nad vihkasid halba, kuid olid samas ise muutumas jahedaks. Nad olid kaotanud oma tulise armastuse Jeesuse vastu ja tardunud kui surmaunne. Seetõttu Jeesus hüüdiski neile: „Parandage meelt! Tulge kiirelt tagasi, sest muidu ma lükkan te lambijala asemelt! (St te pole enam võitud!)“ (Ilmutuse 2:5).
Pergamoni koguduses „peeti kinni Tema nimest ega salatud Tema usku“ (Ilmutuse 2:13). Kuid üks asi oli siiski täiega mööda ja see oli see, et valeõpetus oli tungimas nende sekka ja igasugu Kurjast pärit õpetused võtsid maad. Jeesus käskis neil sellest meelt parandada, et Ta ei peaks tõusma nende vastu oma suusõna mõõgaga.
Tüatiira kogudus oli lasknud tungida endasse Iisebeli vaimul, kuigi koguduse rahvas teenis vägagi ustavalt Jumalat, olles täis usku, kannatlikkust ja häid tegusid. Jeesus ütles sellele kogudusele: „Ennäe, ma viskan ta…suurde viletsusse, kui nad ei paranda meelt ega lõpeta oma tegusid.“ (Ilmutuse 2:22).
Sardese kogudus omas elava koguduse mainet, kuid Jeesus ütles nende kohta: „Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1). Nende vaimulikkusest polnud suurt palju midagi järgi, sest nende südamed polnud enam õiges kohas Jumala ees. Ometigi, nagu paljud tänapäevagi kogudused, pidasid nad end vägagi elavaks. Ainuüksi need, kes tõesti elasid Vaimus, teadsid, et tegelikkuses on kogudus surnud.
Jeesus tuli oma terava noaga ja pani kõik need kogudused oma lõikava Sõna alla. Vat see on tõeline armastus!