ELAV LEPING by Gary Wilkerson
„See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud.“ (Johannese 5:45). Mida Jeesus küll selle all mõtles, kui seda ütles? Mooses esindab Vana Testamendi käske, mille Jumal kord Siinai mäel andis. Kui meie lootus on Jumala käskude täitmise peal, on Moosese hääl see, mis meid süüdistab, kui nende täitmises põrume. Sa võid nüüd mõelda: „Miks peaks keegi üldse lootma Vana Testamendi peale?“ Usu mind, kristlased teevad seda koguaeg! See sünnib läbi mõtteviisi: „Jumal on andnud mulle käsud, mida täita ja ma saan sellega hakkama. Suudan pidada kinni Ta pühadest standarditest!“ See on see, mida tähendab „oma lootuse Moosese peale panemine“. Samas on see ka hetk, kui me süda hakkab haigestuma: „Pikk ootus teeb südame haigeks…“ (Õpetussõnad 13:12). Meil pole mingit lootust, kui keskendume Moosese seaduse täitmisele, sest meil pole võimet seda täita.
Kõike ülaltoodut arvesse võttes võime küll püüda ülistada Jeesust, kuid miski me südameis ei tundu õige – see tundub kuidagi nii maalähedane. Me kogeme, et midagi on puudu ja nii ongi – Jumala arm, mis tuleb me juurde läbi Kristuse, elava lepingu. Kui Moosese hääl süüdistab meid: „Sa pole püha!“, püüame veelgi enam, kuid tulemused jäävad ikka samaks ja me langeme meeleheitesse.
Jumal ei süüdista meid, mistõttu on äärmiselt oluline, et sellest teadmisest saaks me kindel alus. Alus, mis ei tugine käsule, süüdistustele ega meeleheitele, vaid Jumala enda aulistele ja armulikele tegudele. Kui Ta kuuleb me vastu käivaid süüdistusi, ütleb Ta Jeesusele: „Purusta need!“ Ja sel samal hetkel kuuleme me Püha Vaimu häält ütlevat: „Ära kuula seda valet! See on juba tühistatud ristil.“ Jumal ei süüdista meid, kuna Ta Poeg on teinud meid vabaks. Meile on antud Jeesus, kes keset meie suuremat meeleheidet ütleb: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Johannese 8:11). Andku Jumal sulle armu rajada oma elu sellele alusele ja tunda elust rõõmu!
Kõike ülaltoodut arvesse võttes võime küll püüda ülistada Jeesust, kuid miski me südameis ei tundu õige – see tundub kuidagi nii maalähedane. Me kogeme, et midagi on puudu ja nii ongi – Jumala arm, mis tuleb me juurde läbi Kristuse, elava lepingu. Kui Moosese hääl süüdistab meid: „Sa pole püha!“, püüame veelgi enam, kuid tulemused jäävad ikka samaks ja me langeme meeleheitesse.
Jumal ei süüdista meid, mistõttu on äärmiselt oluline, et sellest teadmisest saaks me kindel alus. Alus, mis ei tugine käsule, süüdistustele ega meeleheitele, vaid Jumala enda aulistele ja armulikele tegudele. Kui Ta kuuleb me vastu käivaid süüdistusi, ütleb Ta Jeesusele: „Purusta need!“ Ja sel samal hetkel kuuleme me Püha Vaimu häält ütlevat: „Ära kuula seda valet! See on juba tühistatud ristil.“ Jumal ei süüdista meid, kuna Ta Poeg on teinud meid vabaks. Meile on antud Jeesus, kes keset meie suuremat meeleheidet ütleb: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!” (Johannese 8:11). Andku Jumal sulle armu rajada oma elu sellele alusele ja tunda elust rõõmu!