TA ÜTLEB. ET OLED ÕNNISTATUD by Gary Wilkerson
Paljud kristlased küll ei tunnista seda, kuid sügaval oma südames usuvad nad siiski, et Jumala arm on liiga hea, et olla tõsi. Nad arvavad, et Ta arm kingib neile liiga suure vabaduse, mistõttu nad hoiavad ikka kinni oma tegudest, kuna on veendunud, et see on ainus asi, mis hoiab neid õigel teel.
Paulus ütleb taolise mõtteviisi kohta, et selle tulemuseks on surnud teod. „Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte! Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete - olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks! Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud.“ (Roomlastele 6:15-17).
Millisele õpetusele Paulus siin viitab? Aga sellele, et me kuulume nüüd Kristuse armule! Seetõttu me ka ei jätka enam patu tegemist, kuna see pole enam osa me identiteedist. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Korintlastele 5:17). Ja lõpuks ütleb Paulus: „Mu kallid õed ja vennad, lugu on nüüd järgmine: surres koos Kristusega, surite te ka käsuseadusele, olles nüüdsest liidetud ühte Selle samaga, kes tõusis surnuist. Kõige selle tulemusena saame kanda head vilja Jumalale.“ (Roomlastele 7:4).
See uus elu, mis meile on antud – Kristuse enese elu – äratab meid ellu teenima Teda täies vabaduses, rõõmus ja rahus. Olles vaba väsitavaist kohustuste ahelaist, võime hüüda ühes Taavetiga: „Issand, ma tunnen rõõmu Sinu tahte täitmisest!“ Ja me ei saa muudmoodi kui et tunnistada Jeesusest kogu maailmale, kes on näljas, meeleheitel ja janune Tema armu järele. Ehk lühidalt öeldes: arm toob ka tulemuse!
Armas sõber, sa ei saa pigistada elu välja millestki, mis on surnud. Ainuüksi Jeesusel on vägi äratada uude ellu see vana, surnud inimene meie sees. Tema arm on nii mõistetamatu ja nii üle mõistuse, et me ei saa sellest siin maises elus kunagi lõpuni aru. Nõnda samuti nagu me ei saa seda armu ka omas jõus välja teenida. Paulus kirjutab: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1 Korintlastele 13:12).
Jumal tunneb sind läbi ja lõhki. Seda isegi keset su igati sassis ja murtud elu ja Ta ütleb sulle: „Sa oled õnnistatud!“ Ehk siis sa pead mõistma, et see uus elu, mis sul on, ei ole mitte su oma tööde ja pingutuste tulemus, vaid kõige selle vastuvõtmise küsimus. Nii et kuidas oleks, kui paneksid oma kaalukausid maha ja elaksid seda uut elu, mille Jeesus sulle oma armust kinkinud on? Ta on juba kuulutanud oma õnnistusi su üle, mistõttu võta need lihtsalt vastu!
Paulus ütleb taolise mõtteviisi kohta, et selle tulemuseks on surnud teod. „Kuidas siis nüüd? Kas hakkame tegema pattu, kuna me ei ole Seaduse, vaid armu all? Kindlasti mitte! Eks te tea, et kelle kuulekusse teie end loovutate orjaks, kelle sõna te kuulate, selle orjad te olete - olgu patu orjad surmaks või kuulekuse orjad õiguseks! Aga tänu Jumalale, et te olite küll patu orjad, aga nüüd olete saanud südamest kuulekaks sellele õpetusele, millesse teid on juhatatud.“ (Roomlastele 6:15-17).
Millisele õpetusele Paulus siin viitab? Aga sellele, et me kuulume nüüd Kristuse armule! Seetõttu me ka ei jätka enam patu tegemist, kuna see pole enam osa me identiteedist. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2 Korintlastele 5:17). Ja lõpuks ütleb Paulus: „Mu kallid õed ja vennad, lugu on nüüd järgmine: surres koos Kristusega, surite te ka käsuseadusele, olles nüüdsest liidetud ühte Selle samaga, kes tõusis surnuist. Kõige selle tulemusena saame kanda head vilja Jumalale.“ (Roomlastele 7:4).
See uus elu, mis meile on antud – Kristuse enese elu – äratab meid ellu teenima Teda täies vabaduses, rõõmus ja rahus. Olles vaba väsitavaist kohustuste ahelaist, võime hüüda ühes Taavetiga: „Issand, ma tunnen rõõmu Sinu tahte täitmisest!“ Ja me ei saa muudmoodi kui et tunnistada Jeesusest kogu maailmale, kes on näljas, meeleheitel ja janune Tema armu järele. Ehk lühidalt öeldes: arm toob ka tulemuse!
Armas sõber, sa ei saa pigistada elu välja millestki, mis on surnud. Ainuüksi Jeesusel on vägi äratada uude ellu see vana, surnud inimene meie sees. Tema arm on nii mõistetamatu ja nii üle mõistuse, et me ei saa sellest siin maises elus kunagi lõpuni aru. Nõnda samuti nagu me ei saa seda armu ka omas jõus välja teenida. Paulus kirjutab: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1 Korintlastele 13:12).
Jumal tunneb sind läbi ja lõhki. Seda isegi keset su igati sassis ja murtud elu ja Ta ütleb sulle: „Sa oled õnnistatud!“ Ehk siis sa pead mõistma, et see uus elu, mis sul on, ei ole mitte su oma tööde ja pingutuste tulemus, vaid kõige selle vastuvõtmise küsimus. Nii et kuidas oleks, kui paneksid oma kaalukausid maha ja elaksid seda uut elu, mille Jeesus sulle oma armust kinkinud on? Ta on juba kuulutanud oma õnnistusi su üle, mistõttu võta need lihtsalt vastu!